Obsah (5)

§ 758§ 770§ 134§ 100§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-18-

) §-s 762 ette nähtud arstiteaduse üldisele tasemele, kuna X valu ja X valu pole kadunud, vaid suurenenud. Manustatud on valesid ravimeid või vales koguses. Samuti pole X raviks määratud dieet olnud õige (sh on söögikordade vahed olnud liiga pikad) ning Xi raviks ei ole kasutatud kõikvõimalikke ravivõtteid (eelkõige ei ole kasutatud Xi raviks taastusravi). Tegemist on kostjapoolsete ravivigadega. Hageja palus kostjalt välja mõista tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju 15 000 eurot.

1. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kostja ei nõustunud, et hagejal on diagnoositud X - ja/või X X . Kui hagejal on varasemalt, st enne vangistust, X diagnoositud, siis tuleb tal seda ka tõendada. Hagejal on diagnoositud krooniline X, kuid selle ravi osas pole hagejal etteheiteid. Hagejale on vanglas pidevalt erinevaid tervishoiuteenuseid osutatud ning tema tervist jälgitud. Hagejale on tagatud ravi, teda on viidud X uuringuks (X ) vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde, kus on hagejal diagnoositud pindmine, superfitsiaalne krooniline X (X ). Seega on hageja etteheited X ravimata jätmise osas alusetud. Ka hageja Xi on vanglas korduvalt uuritud ja ravitud. Hagejal on haigusjuhtumi kohaselt X minimaalsed muutused. Hageja terviseseisundile on andnud hinnangu vanglavälised arstid. Hagejale on ordineeritud valuravi (X ). MAAKOHTU LAHEND
2. Viru Maakohus jättis
3. oktoobri 2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2 Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli kohustatud osutama hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel (

§ 758lg 1).

Hageja tugineb oma mittevaralise kahju nõudes tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele, leides, et kostja ei taganud talle tervishoiuteenuse osutamist kooskõlas

§-ga 762. Maakohus märkis, et kõigepealt (esimese eeldusena) tuleb kindlaks teha, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust (kas kostja tagas tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas

§-ga 762). Hageja peab kostja lepingulise kohustuse rikkumiseks X ning X ravi. Ärakuulamisel on hageja selgitanud, et ta peab õigeks raviks X ja X operatsiooni (asendamist), mis aga jäeti tegemata. Maakohus leidis, et hagejal pole selget arusaama, milles seisneb tervishoiuteenuse ebakohasus. Kas see seisneb valede ravimite andmises, ravimite vales koguses, ebaõigesti määratud dieedis ja kõikvõimalike ravivõtete kasutamata jätmises Xi raviks, või siis vajaliku operatsiooni tegemata jätmises. Hageja väite osas kõikvõimalike ravivõtete kohta märkis kohus, et tervishoiuteenuse osutajal ei ole kohustust kohaldada maksimaalselt erinevaid ravivõtteid. Ravi peab olema asjakohane ja põhjendatud, mitte kõikehõlmav ja näidustamata. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hagejal ei ole diagnoositud X - ja X X it. Raviloost nähtub, et hagejal on 28. mail 2011 diagnoositud X ja X ehk X - ja X ning 8. oktoobril 2011 X ehk X. 2. septembri 2012 kandest nähtub, et X on mõõdukas. Riigikohus on selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostja on nendevahelist lepingut rikkunud. Eeltoodu tuleneb ka

§ 770

lg-st 3, mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, kus oleks viidatud X operatsiooni vajalikkusele. Vastupidiselt, raviloo

1. oktoobri 2017 kande järgi ei pidanud ortopeed X proteesimist vajalikuks.
2. veebruaril 2018 on hageja käinud SA TÜK Traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus konsiiliumil, kuid ka järgnevalt ei ole kandeid, kus oleks viidatud X operatsiooni vajalikkusele. Toimiku materjalide põhjal ei saa teha järeldust, et operatsioon võimaldaks hageja terviseprobleemi jäävalt lahendada. Samuti pole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja X - ja X ravi ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele ja oleks olnud ebakvaliteetne.
3. oktoobril 2012 on hagejal leitud X
4. novembri 2012 kande järgi on X kolmikravi tagajärjel hagejal X kadunud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud, st kostja on oma lepingulised kohustused täitnud vajaliku hoolega nõuetekohaselt. Raviloost järeldub, et hagejale on vangistuse ajal osutatud tervishoiuteenust järjepidevalt. Riigikohus on selgitanud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja). Seega ei ole hagejal seadusest tulenevat õigust nõuda talle meelepärast või siis tema arvates vajalikku ravi (antud juhul X operatsiooni), sest ravivajaduse otsustab arst. Kuna kostjapoolset lepingu rikkumist ei ole toimunud, siis ei tule kõne alla mh ka rikkumisega tekkinud mittevaraline kahju (

§ 134) ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada või saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. 3 Maakohtu järeldus, et hagejal puudub selge arusaam, milles seisneb tervishoiuteenuse ebakohasus, ei ole õige. Ravi peab korraldama ja õige ravivõtte või ravimeetodi valima kostja kui tervishoiuteenuse osutaja. Valuvaigistite manustamine pole valusid ära võtnud. Ravimite pideva võtmise tõttu on hagejal tekkinud ravimisõltuvus. Ravimisõltuvust on kinnitanud ka Viru Vangla. Ravivõtet, mille eesmärgiks on ainult valu vähendamine, mitte põhjuse likvideerimine, ei saa pidada õigeks ja piisavaks ravivõtteks. Ravivõtet, mis põhjustab narkosõltuvuse, ei saa pidada õigeks ravivõtteks. Kostja peab tõendama, et hagejal ei ole tekkinud narkosõltuvust. Hagejale pole osutatud taastusravi ning on manustatud ebaõigeid ravimeid. Ebaõige ravi tagajärjel on hagejal tekkinud terviserike, milleks on valud ja stress. Maakohus ei rahuldanud hageja taotlust ekspertiisi määramiseks. Kohtumenetlus on ebaõiglane ja tegemist on EIÕK artiklis 6 ettenähtud õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisega. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et
2. veebruaril 2013 on hagejal tuvastatud X - ja X . Kohus ei ole võtnud seisukohta selles, kas hagejale osutati X korral asjakohast ravi.
3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kostjal puuduvad hüvitatavad menetluskulud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
5. oktoobri 2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kuna Viru Maakohtu
6. oktoobri 2020 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja menetlusõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7. Asja materjalide kohaselt esitas hageja maakohtule hagi kostja vastu tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: 1) tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (

§ 100

, § 770 lg 1); 2) lepingut on rikutud süüliselt (

§ 770

lg 1); 3) patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (

§ 134

); 4) rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4); 5) mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2,

§ 134

lg 1); 6) mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (

§ 134lg 1).

Seega tuleb hagi rahuldamiseks eelkõige tuvastada kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asja materjalidega ei ole tõendatud, et kostja rikkus tervishoiuteenuse lepingust tulenevaid kohustusi ning, et hagejal oleks kostja poolsete tegevuste/otsuste tulemusena tekkinud terviserikkeid, mida oleks saanud teistsuguste otsustega ilmselt vältida. Tõendatud ei ole ka, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja, et kostja ei osutanud tavalise oodatava hoolega teenust. Samuti ei ole tõendatud, et Viru Vangla arstide poolt osutatud ravi ei olnud kvaliteetne või teenusel osutamisel oleks tehtud diagnoosi- või ravivigu.
2. Hageja väitel on maakohus jätnud tähelepanuta, et
3. veebruaril 2013 on hagejal tuvastatud X ja X ning ei ole võtnud seisukohta selles, kas hagejale osutati X korral asjakohast ravi. 4 Nähtuvalt hageja tervisekaardi väljatrükist (I kd tl 6-155) on tal diagnoositud juba 28.05.2011 (ravilugu nr 3) X ja X e X - ja X . Hiljem on korduvalt diagnoositud hagejal nii X - ja X kui kroonilist X. Hagejale on määratud vastavalt haigusele ravimeid ning tema väide selle kohta, et ravi ei ole olnud piisav ega pole vastanud arstiteaduse üldisele tasemele, on paljasõnaline. Tervisekaardi väljatrükist nähtuvalt on hagejale olnud tagatud vastavalt diagnoosile ravi, teda on viidud X uuringuks vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde. Asjaolu, et hageja väitel valu ei ole kadunud, ei tõenda seda, et talle oleks määratud ebaõigeid ravimeid vales koguses ning, et raviks määratud dieet ei olnud õige.
4. Hageja väitel on kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut sellega, et ei ole Xi ravil rakendatud ühtegi ravivõtet, mis oleks andnud tulemust, sest hagejal on endiselt X ja tugevad valud. Ringkonnakohus leiab, et ka Xi ravil ei ole tõendatud kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine. 10.
5. Tervisekaardi väljatrükist nähtub, et vanglas on hageja Xi korduvalt uuritud, samuti on hageja terviseseisundile andnud hinnangu vanglavälised arstid (vt ravilugu 640, 643). Ka eelnevalt on märgitud (ravilugu 603), et ortopeed ei ole pidanud vajalikuks X proteesimist. Haigusjuhtumi kirjelduse X (27.04.2018) kohaselt on X minimaalsed muutused ja kokkuvõttes märgiti, et paremal on I astmes X (aluseks MRT uuringu vastus I kd tl 170). Hagejale oli ordineeritud valuravi (ravilugu 643). Hageja on esitanud 05.10.2020 täiendavate tõenditena väljavõtted radioloogiliste uuringute tulemustest 27.11.2019 ja 28.05.2020 ning vastavad väljavõtted haiguslugudest (II kd tl 140-144). Nimetatud tõenditest nähtub, et hageja põeb ka pärast hagiavalduse esitamist Xi, kuid need ei tõenda kostjapoolset väidetavat raviviga, mis oli aluseks hagi esitamisele kohtule. 10.
6. Alusetu on hageja väide, et Xi raviks ei ole kasutatud kõikvõimalikke ravivõtteid ning seetõttu on tegemist raviveaga. Siinkohal on hageja olnud seisukohal, et eelkõige on vajalik X operatsioon ning ka taastusravi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et seadusest ei tulene hagejale õigust nõuda ravi, mis on tema arvates vajalik (antud juhul X operatsiooni), sest ravivajaduse otsustab arst ning antud juhul ei ole arst (nii vanglasisesed kui vanglavälised arstid) otsustanud, et hagejale oleks näidustatud X operatsioon (või taastusravi).
7. Hageja seisukoha kohaselt seisneb kostja raviviga selles, et talle manustati raviks pika aja vältel suures koguses valuvaigisteid (sh X), mis valu ära ei võtnud, kuid samas põhjustasid narkosõltuvuse. Hageja väitel kinnitab hageja ravimisõltuvust Viru Vangla hageja kohta antud iseloomustuse alapeatükk narkootikumid (II kd tl 149). Ringkonnakohtu arvates ei saa ainuüksi iseloomustuses märgitu alusel asuda seisukohale, et hagejal on ravimisõltuvus (hageja enda väitel on tast tehtud narkosõltlane – vt apellatsioonkaebuse p-d 10, 12). Asumaks seisukohale, et hagejal on kostjapoolse ravivea (väidetav ebaõigete ravimite manustamine ebaõigetes kogustes) tulemusena tekkinud terviserike (narkosõltuvus), on vajalik vastava spetsialisti seisukoht (arvamus), kuid antud juhul see puudub. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et kostjapoolse ravivea tõttu on ta tekkinud täiendav terviserike, s.o narkosõltuvus.
8. Hageja seisukoha kohaselt rikkus maakohus õiglase kohtumenetluse põhimõtteid, kuna ei rahuldanud hageja taotlust ekspertiisi määramiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnormi, jättes rahuldamata hageja taotluse asjas ekspertiisi määramiseks. 5 Hageja on esitanud taotluse viia asjas läbi ekspertiis hagiavalduses. Viru Maakohus esitas 05.03.2019 hagejale nõude tasuda ekspertiisikulude ettemaks 500 eurot (II kd tl 13). Hageja esitas menetlusabi taotluse. Viru Maakohus rahuldas
9. septembri 2019 määrusega (II kd tl 97-98) menetlusabi taotluse osaliselt ning võimaldas hagejal tasuda ekspertiisikulude ettemaks kahe osamaksena. Samuti hoiatas maakohus hagejat, et kui ta ei tasu ekspertiisikulude ettemaksu, siis jääb ekspertiis tegemata. Hageja esitas määruskaebuse maakohtu määruse peale ning Tartu Ringkonnakohtu
10. oktoobri 2019 määrusega (II kd tl 110-111) võimaldati hagejal tasuda ekspertiisitasu ettemaks viie osamaksena iga osamakse suurus 100 eurot. Hageja ei ole tasunud ekspertiisitasu ettemaksu esimest osamakset (ega järgnevaid) ning maakohus on jätnud asjas ekspertiisi määramata. Ebaõige on hageja väide, et tal puudusid rahalised vahendid ekspertiisikulude ettemaksu tasumiseks. Enne menetlusabi taotluse lahendamist kontrollis maakohus (samuti ringkonnakohus) hagejal rahaliste vahendite olemasolu ning lähtuvalt sellest oli määratud tasuda ettemaks osamaksetena. Juhul, kui hagejal oleks tekkinud pärast esimese osamakse tasumist olukord, et ta ei oleks suutnud tasuda järgnevaid osamakseid, oleks tal olnud võimalik jälle taotleda menetlusabi, kuid praegusel juhul ei ole hageja tasunud juba esimest osamakset, vaatamata selleks vajalike rahaliste vahendite olemasolule.
11. Riigikohus on selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230 lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Seega antud juhul oli hageja kohustuseks tõendada, et kostja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud. Eeltoodu tuleneb ka

§ 770

lg-st 3, mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182 p 10). Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille alusel saaks tuvastada, et Viru Vangla arstide poolt osutatud ravi ei olnud kvaliteetne või teenuse osutamisel oleks tehtud diagnoosi- või ravivigu. Asjakohaseks tõendiks oleks vastav eksperdiarvamus, kuid vaatamata kohtu nõudmisele ei tasunud hageja ekspertiisikulude ettemaksu (kuigi vastav summa oli tal kontol olemas) ja seetõttu jäi ekspertiis asjas läbi viimata.

1. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigustatult jätnud hagi rahuldamata.
2. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohus jätab menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja Viivi Tomson 6