KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2021. a, Tallinn Kohtuasja number 2-17-

§ 153lg 1 p 2 järgu nõudena. Menetluskulud jättis maakohus Ts

MS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul tsiviilasjas tehtud otsuse jõustumisest TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
2. mail
3. a kuulutati välja HAi pankrot ja määrati pankrotihalduriks Oliver Ennok;
4. juunil
5. a esitas hageja võlausaldajana HAi pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõuet summas 31 955.

§ 153lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena; 21.

septembril

1. a toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek; nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele täies ulatuses vastuväite;
2. märtsil
3. a notariaalselt tõestatud võlatunnistusega tunnistas pankrotivõlgnik HA võlgnevust summas 31 955.82 eurot.
4. Maakohus märkis, et võlatunnistuse eesmärgiks on muuhulgas võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustakse võla sissenõudmist. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, s.t võlausaldajal ei ole tunnustatud võla sissenõudmiseks vaja esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Võlgnik aga võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Lisaks viitas maakohus Riigikohtu seisukohale, mille 3 2-17-15768 kohaselt võlatunnistuse õiguslik tähendus ei saa olemuslikult muutuda, kui võlgnik pankrotistub. Seega käesoleval juhul oli kostja kohustatud põhistama hageja võla puudumist. Maakohus leidis, et arvestades kohtule esitatud tõendeid, on leidnud tõendamist pankrotivõlgnik HAi võlgnevus hageja ees summas 31 955.82 eurot. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et hageja on vähemalt nimetatud summa ulatuses renoveerinud xxxxxx xx, xxxxxxx kinnisasjal asuvat elamut. Seega on hagejal nõue kostja vastu summas 31 955.82 eurot, mis tuleneb hageja poolt võlgnikule HAile kuuluvale elamule remonditööde tegemisest, mille võrra on võlgnik HA hageja arvel alusetult rikastunud. Kostja ei ole tõendanud hageja nõude puudumist.
5. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda ja selgitas, et määrab menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuse jõustumisest TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
6. Kostja esitas
7. veebruaril
8. a Harju Maakohu
9. jaanuari
10. a kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, millega vaidlustas kohtuotsuse osaliselt ning palus kohtulahendi menetluskulude jaotuse osas tühistada ja jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
11. Kostja leidis, et on ebaõiglane jätta menetluskulud kostja kanda olukorras, kus hageja esitas oma nõuet tõendavad dokumendid alles kohtumenetluses. Kostja tõi välja, et hageja esitas pankrotimenetluses nõude tuginedes kahele dokumendile – oma emaga sõlmitud võlatunnistusele ja OÜ-ga xxxxxx vormistatud tööde aktile.
12. Kostja viitas PankrS § 94 lg-le 1, mille kohaselt nõudest teatamiseks tuleb esitada haldurile kirjalik nõudeavaldus, millele lisatakse mh asjaolusid tõendavad dokumendid. Kostja hinnangul ei olnud hageja enda nõude sisu ja alust piisavalt tõendanud. Sellest tulenevalt esitas kostja hagejale puuduste kõrvaldamise avalduse ja palus, et esitataks kõik nõudeid tõendavad dokumendid. Hageja andis esmalt märku, et tal ei ole midagi lisada, kuid hiljem esitas siiski oma nõuet tõendava tõendina akt-garantiikirja. Kostja leidis, et tegemist oli fiktiivse dokumendiga, mille eesmärgiks oli tagantjärele tõendada hageja nõuet. PankrS § 103 lg-st 2 tulenevalt oli kostja kohustatud vaidlustama hageja nõude, kuna puudusid selged tõendid ja alus nõude tunnustamiseks.
13. Kohtumenetluses esitas hageja enda nõude tõendamiseks erinevaid dokumente, mille tõttu on hageja kostja hinnangul alles käesoleva menetluse käigus muutnud usutavaks, et kinnisasjal asuvas eramus on teostatud ehitustöid. Kokkuvõttes leidis kostja, et on ebaõiglane, et menetluskulud jäeti kostja kanda, kui kostja haldur oli hageja esitatud puudulike tõendite alusel kohustatud sel ajal nõude vaidlustama. Alles kohtumenetluse käigus esitas hageja olulises mahus lisatõendeid enda nõude tõendamiseks, mistõttu maakohus rahuldas hageja hagi nõude tunnustamiseks.
14. Eelnevast tulenevalt leidis kostja, et hageja menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 4 alusel täies ulatuses hageja enda kanda. Vastustaja seisukoht
15. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja palus jätta kõik apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. 4 2-17-15768
16. Esmalt juhtis hageja tähelepanu sellele, et kostja ei olnud tasunud kaebuselt nõutavas suuruses riigilõivu. Sellest tulenevalt leidis hageja, et ringkonnakohus peaks kostjale andma tähtaja täiendava riigilõivu tasumiseks ning juhul, kui kostja kohtu poolt määratud tähtaja jooksul täiendavat riigilõivu ei tasu, tuleb jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata.
17. Hageja tõi välja, et esitas enese nõude võlgniku pankrotimenetlusse tuginedes notariaalselt tõestatud võlatunnistusele, mis oli lisatud tõendina ka kostjale esitatud nõudeavaldusele. Kuna võlgnik oli võlatunnistusega hageja nõuet tunnustanud, ei olnud hagejal vaja esitada tunnustatud võla sissenõudmiseks muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kohtumenetluses esitas hageja täiendavaid tõendeid asja alguses arutanud kohtu koosseisus ebaõigetest selgitustest tulenevalt ning hiljem soovist kõrvaldada kõik kahtlused nõude olemasolu, kehtivuse ja suuruse osas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
19. Ringkonnakohus märgib, et kuna Harju Maakohtu
20. jaanuari
21. a otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi rahuldati ja tunnustati hageja nõuet HAi (pankrotis) pankrotimenetluses summas 31 955.

§ 153lg 1 p 2 järgu nõudena, jõustus see Ts

MS § 456 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel edasi kaebamata. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled menetluskulude jaotuse üle.

1. Vastuseks hageja etteheitele, et kostja ei ole apellatsioonkaebuselt tasunud piisavalt riigilõivu, märgib kolleegium, et ringkonnakohtu korraldusel tasus kostja täiendavalt riigilõivu (s.o kokku tasus kostja riigilõivu summas 75 eurot). Seega on apellatsioonkaebus nõuetekohane ja võetud õigesti menetlusse.
2. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt nt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus nr 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole diskretsioonipiiridest väljunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulud õigesti jaotanud ning nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega neid kordamata (TsMS § 654 lg 6).
5. Hagimenetluses menetluskulude jaotamise puhul on kesksel kohal TsMS § 162, mille lg 1 sätestab üldpõhimõtte, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd maakohus on rahuldanud hagiavalduse, kannab TsMS § 162 lg-s 1 sätestatud üldreegli kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti – praegusel juhul kostja. Erandina TsMS § 162 lg-s 1 sätestatud ettenähtud kulude jaotusest annab võimaluse TsMS § 162 lg 4, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
6. TsMS § 162 lg 4 puhul on tegemist diskretsiooniotsusega, st seadusandja ei andnud nimetatud sättega kohtule õigust panna poole kanda vastaspoole kulusid, vaid üksnes kaaluda poole kulude tema enda kanda jätmist. Hageja on apellatsioonkaebuse vastuses õigesti viidanud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-126-14 p-s 16 avaldatud seisukohale, mille kohaselt on seadusandja kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik 5 2-17-15768 kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, s.o peavad esinema erandlikud asjaolud.
7. Iseenesest on õige, et vastavalt
8. septembril
9. a toimunud nõuete kaitsmise koosoleku toimumise ajal kehtinud PankrS § 94 lg-le 1 tuli nõudest teatamiseks esitada haldurile kirjalik nõudeavaldus koos asjaolusid tõendavate dokumentidega. Juhul, kui haldur leiab, et nõudeid tõendavaid dokumente ei ole esitatud, oli halduril võimalus PankrS § 94 lg-st 3 tulenevalt anda nõudeavalduse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Käesolevas asjas leidis haldur, et hageja nõudeavalduse puuduseid ei kõrvaldanud, hageja nõue ei olnud tõendatud ning seda ei saa lugeda tunnustatuks – seetõttu vaidlustas haldur nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõude täies ulatuses.
10. Hageja tugines haldurile pankrotimenetluses nõudeavalduse esitamisel mh notariaalselt tõestatud võlatunnistusele, mille kohaselt oli HA tunnistanud võlga summas 31 955.82 eurot. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-124-14 p-s 25 väljendanud seisukohta, et võlatunnistuse õiguslik tähendus ei saa olemuslikult muutuda, kui võlgnik pankrotistub. Seega tuli deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril arvestada sel ajal kehtinud praktika kohaselt sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Kuivõrd praegusel juhul asus maakohus seisukohale, et hageja esitatud võlatunnistuse puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, pidi just kostja põhistama hageja võla puudumist.
11. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses ei ole esitatud TsMS § 162 lg 4 mõttes erandlikke asjaolusid, mis võimaldaks jätta hageja kulud täielikult tema enda kanda. Esiteks ei saa olla hagejale etteheidetav see, et ta ei esitanud kõiki samu tõendeid pankrotihaldurile, mille esitas kohtule. Nimelt luges maakohus hageja nõude põhjendatuks eelkõige võlatunnistuse alusel, mille hageja oli esitanud ka pankrotihaldurile. Kostjal oli tulenevalt ümberpööratud tõendamiskoormusest võimalus põhistada enda väidet hageja võla puudumise kohta, seega oli kostjal võimalus esitada hageja täiendavatele tõenditele vastuväiteid või omalt poolt selliseid tõendeid, mis kinnitaksid just kostja seisukohta.
12. Teiseks, vaatamata sellele, et hageja oli kohtumenetluse ajal esitanud selliseid tõendeid, mille alusel kostja väidete kohaselt oleks saanud hageja nõuet tunnustada ka pankrotimenetluses, ei võtnud kostja hagi õigeks. See tähendab, et kuigi hageja oli kohtule esitanud ka võlatunnistuse alussuhet tõendavaid tõendeid, vaidles kostja hagile siiski vastu. Kui kostja oleks hagi aga kohe õigeks võtnud, oleks hageja pidanud enda menetluskulud TsMS § 168 lg 8 kohaselt ise kandma. Kuivõrd kostja vaidles hagile vastu, loobus ta antud võimalustest ning võttis kohtumenetlusega kaasneva riski, et hagi rahuldamisel jäävad kulud üldjuhul vastaspoole kanda.
13. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellandi taotlus jätta TsMS § 162 lg 4 alusel hageja menetluskulud täielikult hageja enda kanda tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust TsMS § 162 lg 4 kohaldada. Seetõttu leiab kolleegium, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
14. TsMS § 171 lg 1 kohaselt mh apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega, kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab kohus TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. 6 2-17-15768 (allkirjastatud digitaalselt) 7