KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-1213 Määruse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2021, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Peeter Pällin Tsiviilasi XX avaldus YY

) § 137 lg 1 esimene lause sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 1 alusel esitatud avalduse eesmärk on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 12;
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes tuleb piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (vt Riigikohtu
5. veebruari
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30).

§ 119

sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Hooldusõiguse küsimusi tuleb hinnata eraldi eri valdkondade suhtes (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 22). Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapse viibimiskoha ja elukoha määramise ning hariduse ja tervise küsimustes kokkuleppele, siis 6 tuleb need asjaolud selgelt iga valdkonna puhul eraldi tuvastada. Kolleegium märgib, et kui vanemad vaidlevad elukoha aspektist üksnes selle üle, millisesse elukohta laps registreerida, siis ei ole põhjendatud lõpetada vanemate ühist hooldusõigust lapse elukoha ja viibimiskoha määramise osas tervikuna. Elukoha valiku küsimuse saab kohus lahendada

§ 119alusel.

Kolleegium märgib, et kohus ei ole seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust.

1. Maakohus jättis ema avalduse rahuldamata. Maakohus leidis, et mõlemad vanemad on võimelised lapse eest hoolitsema ja soovivad last kasvatada ning kohtule ei ole esitatud väiteid, millest nähtuks, et vanemad oleks lapse suhtes vägivaldsed. Vanemad on üksmeelel selles, kus lasteaias laps käib. Vanemad ei ole üksmeelel selles, kumma vanemaga laps edaspidi elab. Maakohus leidis, et ühise hooldusõiguse lõpetamine hariduse ja tervise küsimustes ei ole põhjendatud. Menetluses ei ole esitatud teavet selle kohta, et lapse vanematel on eriarvamusi lapse lasteaia või kooli valiku või muu lapse haridusega seonduva osas. Siiani ei ole ühise hooldusõiguse teostamise tõttu jäänud lahendamata ükski lapse haridusega seonduv oluline küsimus. Vanematel oli erimeelsus lapse huvihariduse (xxxxxtrenni osas), kuid praegu seda erimeelsust enam ei ole. Laps käib xxxxxtrennis ja sinna viivad teda vajadusel mõlemad vanemad. Maakohus tõi välja, et menetluses ei ole esitatud teavet selle kohta, et vanematel on praegu eriarvamusi lapse perearsti valiku või muu lapse tervisega seonduva osas ja siiani ei ole ühise hooldusõiguse teostamise tõttu jäänud lahendamata ükski lapse tervisega seonduv oluline küsimus. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et asjas ei esine alust ainuhooldusõiguse andmiseks lapse emale. Samuti ei esine alust hariduse ja tervise küsimustes ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse emale. Lapse ema väljatoodud asjaoludest ei nähtu, et vanemate vahel on lapse hariduse ja tervise küsimustes sellised erimeelsused, milles nad kokkuleppele ei jõua ja mis takistavad ühise hooldusõiguse teostamist. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ema soovib avalduses ja määruskaebuses haridusasutuse valiku osas ainuhooldusõigust. Ema ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et vanemate vahel on haridusasutuse (nt lasteaia) valiku osas vaidlus. Lapse ema väljatoodud asjaoludest ei nähtu, et vanemate vahel on lapse tervise küsimustes sellised erimeelsused, milles nad kokkuleppele ei jõua ja mis takistavad ühise hooldusõiguse teostamist. Asjas ei nähtu, et emal oleks takistusi lapse tervise eest hoolitsemisel. Samuti ei nähtu, et lapse emal oleks takistatud lapsega arstil käimine või vajalike ravimite ostmine ja lapse ravimine. Asjaolu, et lapse isa tegeleb lapse terviseprobleemidega lapse emast erinevalt, ei anna alust tervise küsimustes ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse emale. Vanematel võivadki olla erinevad kasvatusmeetodid ja arusaamad kasvatuse küsimustes (nt distsipliin, tervislikud eluviisid). Nimetatu ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust, kui jättis hindamata ema avalduse ainuhooldusõiguse saamiseks lapse elu- ja viibimiskohta osas. Lapse ema on menetluses tuginenud sellele, et ta soovis last enda elukohta registreerida, kuid isa selleks nõusolekut ei andnud. Ema, isa ja laps on registreeritud aadressile, kus keegi neist ei ela.
2. aasta detsembris ostis ema korteri, kuhu soovis enda ja lapse elukoha registreerida, kuid isa keeldus sellest. Isa ei avaldanud ka soovi last enda juurde registreerida. Eeltoodust nähtuvalt on vanemate vahel lapse elukoha valiku (elukoha registreerimise) osas erimeelsus, milles nad kokkuleppele ei jõua. Asjas nähtub, et lapse ema on kolinud uude elukohta aadressil Yyyyyy yy-y, xxxxxxx ja isa elukohaks on xxxxxxx xx-xx. Lapse rahvastikujärgne elukoht asub xxxxxxxx xx-x, xxxxxxx. Seega on lapse registrijärgne elukoht aadressil, kus laps tegelikult ei ela. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus lapse ema määruskaebuse osaliselt ja annab lapse emale lapse elukoha valiku osas ühekordse otsustusõiguse. Lapse ema ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, 7 et lapse elu- ja viibimiskoha osas on vanemate vahel sellised erimeelsused, mis tingiks elu- ja viibimiskoha osas vanemate ühise hoolusõiguse tervikuna lõpetamise. II 15.

§ 143lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama sätte lg 21 kohaselt lepivad vanemate lahuselu korral vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine (Riigikohtu 09.11.

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21).
2. Maakohus määras suhtluskorra, mille kohaselt viibib laps vahelduva suhtluskorra alusel ühe nädala isaga ning ühe nädala emaga. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole sellise suhtluskorra määramisel diskretsioonipiire ületanud ning on määranud lapse huvidega kooskõlas oleva suhtluskorra. Seetõttu ei esine selles osas maakohtu määruse tühistamiseks alust ning määruskaebus jääb selles osas rahuldamata.
3. Kolleegium selgitab, et kohtu diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kummagi vanema juures võrdse aja. Selline vanema hooldusõiguse teostamise viis vastab ka Euroopa riikides toimunud arengutele perekonnaõiguses. Nii peaksid Euroopa Nõukogu
4. oktoobri 2015 resolutsiooni „Equality and shared parental responsibility: the role of fathers“ (Resolution 2079