← Eesti

3-21-127/15

Obsah (6)§ 40§ 54§ 56§ 37§ 5§ 58

KOHTUOTSUS EestiVabariiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-127 Haldusasi X kaebus Türi Vallavalitsuse 18.12

§ 40

lõike 3 punkti 1 alusel on haldusmenetluses õigus jätta menetlusosalise arvamus ja vastuväited ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda Kaebaja ei ole lastekaitsespetsialistiga mitme kuu vältel koostööd teinud ega näidanud üles haldusmenetluses vajalikku hoolsust. Lastekaitsespetsialistil puudus laste olukorrast täpsem ülevaade, samas oli olemas kahtlus, et laste õiguste ja huvidega ei arvestata. Sellest tulenevalt ei olnud lastekaitsespetsialistil antud haldusmenetluses alust eeldada kaebaja teistsugust käitumist ja huvi koostöö vastu ning lastekaitsespetsialist hindas vajadust saada võimalikult kiiresti ülevaade laste seisukorra kohta.

  1. Lastekaitsespetsialist kinnitab, et viibis 29.12.2020 kell 11.00 kaebaja kortermaja välisukse taga, lasi korteri kella, kuid ust ei avatud ning lastekaitsespetsialist lahkus umbes 2 minuti pärast. Lastekaitsespetsialistil puudus enne sündmust teadmine, et samal päeval peaks seal viibima ka laste isa ning kinnitab, et laste isaga sel päeval ei kohtunud. Ettekirjutuse puhul on tegemist asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet sisaldava dokumendiga, mis on avalikus dokumendiregistris vastava piiranguga ning seetõttu puudub võimalus, et laste isa dokumendi sisust, sh kodukülastuse ajast teada oleks saanud.
  2. Kui vanem kahjustab lapse suhet teise vanemaga, rikub ta PKS § 143 lõike 1 esimeses lauses sätestatud lapse õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus. Eeltoodut arvestades ning lähtudes asjaolust, et lastekaitsespetsialistil oli ohukahtlus, et X on jätnud arvestama laste tahtega, eiranud õigust mõlema vanema hoolitsusele ning tahtlikult keeldunud koostööst lastekaitsespetsialistiga, on ettekirjutus koostööks asjakohane ning kõige väiksema intensiivsusega meede, mida lastekaitsespetsialist sai antud olukorras laste huvide ja õiguste kaitseks rakendada.
  3. Kaebaja toob välja, et menetluses koostatud juhtumiplaan on allkirjastamata ning sellel puudub tõenduslik väärtus. Enamasti täpsustatakse juhtumiplaani ja edasisi eesmärke koostöös menetlusse kaasatud isikutega. Kuna aga lastekaitsespetsialistil puudus kontakt menetluse osalisega, ei olnud ega ole siiani juhtumiplaani alusel tegutsemine ja laste abivajaduse rahuldamine võimalik. Sellest tulenevalt on tegemist dokumendiga, mis ei oma konkreetset allkirja, kui tegevused on pooleli ning puudub vanemapoolne kooskõlastus. Samas omab dokument olulist tähtsust lastekaitsespetsialisti töös ja otsuste vastuvõtmise juures, antud juhul ettekirjutuse tegemise vajaduse hindamisel.
  4. Vastustajal on arusaam, et kaebaja ajab segamini kaks eraldi menetlust – vaidlus laste isaga laste hooldusõiguse küsimuses ja lastekaitsespetsialisti menetlus. Kuigi menetluses, mis oli kaebaja ja laste isa vahel, andis seisukoha ka lastekaitsespetsialist, on tegemist siiski eraldi menetlusega. Ettekirjutusega ei soovinud lastekaitsespetsialist, et kaebaja suhtleks laste isaga või et ta annaks lapsed kohtumääruse alusel isaga kaasa, vaid soovis, et kaebaja teeks koostööd lastekaitsespetsialistiga. 6

(12)KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, et kaebus tuleb rahuldada.
  2. Pooled vaidlevad Türi Vallavalitsuse 18.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse (edaspidi ettekirjutus) nr 12-5.1/5033 õiguspärasuse üle. Ettekirjutusega kohustati kaebajat tegema sisulist ja reaalset koostööd (telefonisuhtlus, kirjavahetus jmt lastekaitsetoimingute läbiviimiseks vajalikud toimingud) Türi Vallavalitsuse lastekaitsespetsialistiga oma laste abivajaduse hindamiseks LasteKS § 26 järgi ja laste heaolu tagamiseks LasteKS § 4 alusel. Ettekirjutuse resolutsiooni punktis 1.1 on viidatud kaebaja kõigi laste abivajaduse hindamise ja heaolu tagamise vajadusele. Ettekirjutuse punktides 1.2.1-1.2.5 on sõnastatud meetmed, mida kaebaja peab järgima (vt otsuse p 4).
  3. Kaebaja selgitab, et ta pöördus esialgu kohaliku omavalitsuse poole, kuid abi ei saanud. Lapsi enam ei väärkohelda ning ta saab hakkama ilma välise abita. Kaebaja ei pea ettekirjutuses loetletud meetmeid põhjendatuks. Kaebaja ei ole nõus ka sellega, et ta jäeti enne ettekirjutuse andmist ära kuulamata. Kaebaja märgib, et vastustaja ei ole välja toonud, millist kahju ära on hoitud või avalikke huve kaitstud ettekirjutusega, kui on jäetud kaebaja enne ettekirjutuse tegemist kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis ära kuulamata.
  4. Vaidlus puudub selles, et vastustaja oli kaasatud kaebaja kahe noorima lapse hooldusõigust puudutavasse kohtumenetlusse tsiviilasjas nr 2-18-17842 arvamuse andmiseks. Nimetatud tsiviilasjas menetleti laste isa avaldust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja kaebaja avaldust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Vaidlustatud Türi Vallavalitsuse ettekirjutus-hoiatuse tegemise seisuga oli tsiviilasjas jõustunud Viru Maakohtu 29.08.2019 määrus, millega rahuldati laste isa avaldus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning anti menetluse ajaks laste isale ainuotsustusõigus määrata kahe noorima lapse igakordne viibimiskoht ning kaebajat kohustati andma lapsed viivitamatult isale üle. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja esitas 29.07.2020 Türi Vallavalitsuse lastekaitsespetsialistide peale kaebuse, milles avaldas rahulolematust lastekaitsespetsialistide tööga. Pärast nimetatud kaebuse esitamist algatas Türi Vallavalitsus kaebaja lastega seoses juhtumimenetluse. Vastustaja ei andnud kaebajale enne 18.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse tegemist tähtaega oma arvamuse esitamiseks. Vastustaja tugines kaebaja ära kuulamata jätmisel

§ 40lg 3 punktile 1.

47.

§ 54

sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 48. Ettekirjutus on antud LasteKS § 26 ja § 4 alusel. LasteKS § 26 sätestab, et abivajav on laps, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu. LasteKS § 4 sätestab, et lapse heaolu on lapse arengut toetav seisund, milles lapse füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud. Täiendavalt on ettekirjutuses viidatud LasteKS § 17 lg 1 punktile 3, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne lastekaitse korraldamisel on abivajavast lapsest teada saamisel viivitamata lapse abivajaduse hindamine ja lapse abistamiseks meetmete pakkumine ning LasteKS § 40 lg-le 2, mille kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötajal või muul kohaliku omavalitsuse üksuse nimetatud ametnikul õigus teha last kasvatavale isikule ettekirjutusi abivajava lapse kaitseks ja kohustada last kasvatavat isikut tegema koostööd lastekaitsetöötajaga. 7

(12)49. Vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel on tuginetud sellele, et kaebaja lapsed on abivajavad ning ettekirjutuse eesmärgiks on tagada võimalus laste abivajaduse hindamiseks ja laste heaolu tagamiseks.

§ 56lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud.

Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Lõike 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Seega peab ettekirjutuses olema põhjendatud, miks vastustaja on seisukohal, et kaebaja lapsed on abivajavad ja miks peetakse ettekirjutuses loetletud meetmeid vajalikuks. Vastasel juhul ei saa olla kindel, et vastustajal oli piisav alus kaebajale ettekirjutuse tegemiseks ja meetmed on proportsionaalsed.

  1. Vaidlustatud ettekirjutuses on loetletud asjaolud, mille põhjal on lastekaitsespetsialistil tekkinud kahtlus laste füüsilises, emotsionaalses, psühholoogilises, vaimses ja majanduslikus heaolus.
  2. Esmalt märgib kohus, et kaebaja on pärast ettekirjutuse tegemist kahe noorima lapsega perearstile poole pöördunud. Kaebusele on lisatud epikriisid, millest nähtub kahe noorima lapsega 11.01.2021 perearsti visiidil käimine (kaebuse lisa 2). Kaebaja on oma seisukohtades märkinud, et ta soovis perearsti vastuvõttu vastavalt ettekirjutusele. Seega on kaebaja vähemalt perearsti külastamise osas ettekirjutuse juba täitnud. Samas oli ettekirjutuses kohustatud kaebajat lastega kindla perearsti juurde minema, kuid kaebaja läks teise perearsti juurde. Vastustaja pole oma seisukohtades selgelt avaldanud, et nad loevad korralduse selle kohustuse osas täidetuks. Seega loeb kohus, et korralduse resolutsiooni punkt 1.2.4 ei ole kehtivust kaotanud ja see on tühistatav.
  3. Kohtu hinnangul on ettekirjutus põhjendamispuudusega. Vaatamata faktiliste asjaolude loetlemisele, mille põhjal vastustaja leidis, et kaebaja lapsed on abivajavad, ei ole selge, miks vastustaja on kõigi laste osas sellisele järeldusele jõudnud. Kaebaja vanima tütrega seoses on viidatud üksnes sellele, et ta esitas 09.12.2020 vestluse käigus lastekaitsespetsialistile valeandmeid. Kohus ei ole veendunud, et ainult selle asjaolu tõttu on tegemist abivajava lapsega. Lisaks on vastustaja seisukohal, et mitte üksnes kaebaja vanimal lapsel, vaid kõigil lastel on moonutatud pilt oma elukorraldusest. Kohus leiab, et ühe lapsega vestlemisest ei piisa, et sellist oletust teha. Kaebaja vanimat poega on nimeliselt mainitud vaid lauses, kus vastustaja märgib, et tekkinud on kahtlus laste füüsilises, emotsionaalses, psühholoogilises, vaimses ja majanduslikus heaolus. Seega pole arusaadav, miks teda abivajavaks peetakse.
  4. Vastustaja ei ole ettekirjutuses põhjendanud resolutsiooni punktis 1.2 loetletud meetmete valikut. Kuna LasteKS-s ei ole täpselt reguleeritud, milliseid meetmeid lastekaitsespetsialist kasutada võib, on oluline iga meetme kasutamist põhjendada. Ettekirjutuse adressaadil peab olema veendumus, et temale ei seata kohustusi meelevaldselt. Vastustaja on alles kohtumenetluses täpsemalt selgitanud, miks ettekirjutuses sõnastatud meetmeid vajalikuks peeti. Samas ei ole ka need selgitused täiesti asjakohased.
  5. Kaebaja ei ole selgitanud, miks on vajalik, et kõik lapsed psühholoogi vastuvõtule läheksid. Ettekirjutuses on viidatud psühholoog S 13.07.2020 iseloomustusele ja tsiviilasjas nr 2-1817842 esitatud P 24.08.2020 allkirjastatud psühholoogilise nõustamise õiendile ning tsiteerinud kummastki dokumendist üksikuid lauseid. Mõlemad dokumendid on asja materjalide hulgas olemas. S 13.07.2020 iseloomustusest (vastustaja 25.02.2021 vastus kaebusele, lisa 4) nähtub, et kaebaja noorimal tütrel on mina- ja eneseteadvus ebapiisav ning noorima poja osas on märgitud, et tal puudub turvaisiku poole pöördumise mehhanism, mis tähendab, et ta nutab omaette ja abi otsima ei lähe. Samas ei nähtu S iseloomustusest, et kaebaja kahel vanemal lapsel esineks psühholoogilisi probleeme. Ettekirjutuse kohaselt on P 24.08.2020 allkirjastatud tõendis kirjeldanud masendavat 8

(12)pilti ema ja laste suhetes. P 24.08.2020 psühholoogilise nõustamise õiend (võetud asja materjalide juurde kohtu 08.04.2021 määrusega) esitati algselt tsiviilasjas nr 2-18-
  1. Nimetatud tsiviilasi on seotud kaebaja kahe noorima lapsega. Ka tõendi tekstis kirjeldatakse üksnes kaebaja kahe noorima lapsega seotud asjaolusid. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et psühholoogi aja broneerimise meede täidab eesmärki, millega anda hinnang laste psühholoogilisele seisundile ja võimalikule isast võõrandamise sündroomile. Psühholoogi hinnangu alusel saanuks otsustada, kas kaebaja vanemlike õiguste teostamine ei kahjusta laste suhet teise vanemaga. Ettekirjutuse põhjendustes ei ole mainitud vähest suhtlemist isaga ja selle võimalikku mõju laste psüühikale. Isast võõrandamise probleeme pole mainitud ka S iseloomustuses ega P psühholoogilise nõustamise õiendis. Lisaks saaks isast võõrandamise sündroom olla asjakohane argument üksnes kaebaja kahe noorima lapse puhul, kelle isaga vaieldi laste hooldusõiguse üle tsiviilasjas nr 2-18-
  2. Kaebaja kahe vanima lapse puhul pole vastustaja ettekirjutuses ega kohtumenetluses viidanud nende isadega seotud asjaoludele. Seega pole arusaadavalt põhjendatud, miks psühholoogi vastuvõtule tuleks minna kõigi lastega.
  3. Seoses kohustusega esitada alushariduse omandamise tõend või selgitus alusharidusest loobumise kohta koos isa nõusolekuga, on vastustaja kohtumenetluses selgitanud, et arvestades laste isa ainuhooldusõigust laste viibimiskoha määramisel, tuleks emal põhjendada, kui ta jätab ainuisikuliselt otsustades lapsed lasteaeda panemata. Kohus selgitab, et ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramisel ja õigus otsustada alushariduse omandamise üle ei ole samastatavad. Praktikas hõlmab viibimiskoha määramise õigus õigust otsustada, kus laps elab, kuhu laps puhkusereisile läheb ja kus laps laagris viibib (Riigikohtu 07.06.2011 otsus nr 3-2-1-45-11, p 19). Ainuhooldusõigust haridust puudutavates küsimustes ei ole kohtule teadaolevalt kaebaja kahe noorima lapse isale üle antud. Seega ei ole asjakohane põhjendada ettekirjutuse resolutsiooni punktis 1.2.5 toodud meedet sellega, et laste isal on ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramisel. Kuna teadaolevalt ei ole alushariduse omandamine Eestis kohustuslik, pidanuks vastustaja põhjendama, miks on lasteaias käimine kaebaja noorimate laste puhul vältimatult vajalik.
  4. Kaebaja on välja toonud, et vastustaja rikkus tema õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud.

§ 40

lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vastustaja on ettekirjutuses viidanud

§ 40

lg 3 punktile 1, mille kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Seega jättis vastustaja teadlikult kaebaja ära kuulamata enne ettekirjutuse tegemist. Samas ei ole ettekirjutuses eraldi selgitust selle kohta, miks vastustaja nimetatud sätet kohaldas ja kas selle eeldused on täidetud. Kohtumenetluses on vastustaja põhjendanud kaebaja ära kuulamata jätmist sellega, et kaebaja ei ole lastekaitsespetsialistiga mitme kuu vältel koostööd teinud ega näidanud üles haldusmenetluses vajalikku hoolsust. Lastekaitsespetsialistil puudus laste olukorrast täpsem ülevaade, samas oli olemas kahtlus, et laste õiguste ja huvidega ei arvestata. Sellest tulenevalt ei olnud lastekaitsespetsialistil antud haldusmenetluses alust eeldada kaebaja teistsugust käitumist ja huvi koostöö vastu ning lastekaitsespetsialist hindas vajadust saada võimalikult kiiresti ülevaade laste seisukorra kohta. 57. Kohus leiab, et kaebaja ära kuulamata jätmine

§ 40lg 1 p 3 alusel ei olnud põhjendatud.

Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Menetlusosalisel on

§ 37alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas 9

(12)tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. (Riigikohtu 14.01.2004 kohtuotsus nr 3-3-1-82-03, p 17).

§ 40

lg 1 p 3 alusel saab menetlusosalise ärakuulamise ära jätta, kui tegemist on kiireloomulise asjaga. Vastustaja on asja kiireloomulisust põhjendanud infopuudusega, kuid ei ole täpsustanud, millist viivitusest tulenevat kahju või avalike huvide kahjustamist kaebaja ära kuulamata jätmisega ära hoiti. Teisisõnu tulnuks vastustajal ettekirjutuses mingil määral põhjendada, millise kahjuliku tagajärje vältimise eesmärgil otsustati kaebaja jätta ilma õigusest esitada oma arvamus ja vastuväited.

  1. Lisaks ei ole kohus veendunud, et tegemist oli kiireloomulist tegutsemist nõudva olukorraga. Vastustaja on nii ettekirjutuses kui kohtumenetluses esitatud seisukohtades välja toonud, mis kuupäevadel ja mis viisil on üritatud kaebajaga ühendust saada. Lastekaitsespetsialist üritas kaebajat telefoni teel kätte saada 28.07.2020, kuid võimalik oli suhelda vaid tema tööandja esindajaga ning 05.11.2020, 10.11.2020 ja 04.12.2020, kuid kõnedele ei ole vastatud ega tagasi helistatud. Lastekaitsespetsialisti viimane telefonikõne kaebaja esindajaga oli 27.07.
  2. Kaebajale saadeti ekirjad 28.07.2020, 16.10.2020 ja 09.12.
  3. Kaebaja esindajale saadeti e-kiri 01.07.
  4. Kodukülastusi prooviti teha 28.07.2020 XXXXXX külas, 27.10.2020 ja 25.11.2020 koos kohtutäituriga Türi linnas ning lastekaitsespetsialisti poolt täiendavalt 06.11.2020 ja 10.11.
  5. Ust kordagi ei avatud ning lastekaitsespetsialistil ei õnnestunud kaebaja ja tema lastega kohtuda. Vastustaja väitel algatas lastekaitsespetsialist 17.08.2020 juhtumimenetluse, mis näeb ette lapse abivajaduse hindamise. Vastustaja esitatud infost nähtub, et kaebajaga ei üritatud ühendust võtta
  6. aasta augustis, kui juhtumimenetlus väidetavalt algatati. Esimesed katsed kaebajaga ühendust võtta toimusid alles oktoobri keskel ehk üle kahe kuu pärast juhtumimenetluse algatamist. Kohus leiab, et kui vastustaja pidas võimalikuks üritada kaebajaga ühendust võtta üle kahe kuu pärast juhtumimenetluse algatamist, pidi olema võimalik teha ettekirjutus selliselt, et kaebajale on eelnevalt antud eraldi tähtaeg oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Selleks antud tähtaeg ei pea olema väga pikk. Kaebaja eelnev soovimatus vastustajaga suhelda ei oma tähtsust, sest

§ 40

lg-s 3 ei ole ette nähtud võimalust jätta menetlusosaline ära kuulamata, sest ta pole eelnevalt haldusorganiga suhelda soovinud. Võib eeldada, et teadmine haldusorgani plaanist teha kohustav ettekirjutus motiveerib isikut haldusorganile vastama.

  1. Kaebaja on juhtinud tähelepanu sellele, et vastustaja 25.02.2021 vastuse lisana 2 esitatud juhtumiplaan on koostatud kohtumenetluse ajal. Juhtumiplaanis on teavitamise ja kinnitamise kuupäevaks märgitud 15.02.2021 ning faili andmetest (Properties) nähtub, et fail loodi 15.02.
  2. LasteKS § 29 lg 5 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus peab abivajava lapse abivajaduse hindamisel ja abi osutamisel välja selgitama ja dokumenteerima lapse arvamuse ning lisama selle lapsega seotud kohustuslikule juhtumiplaanile, kui eriseadus ei sätesta teisiti. LasteKS ei sätesta kindlat ajahetke, millal juhtumiplaan peab olema koostatud. Samas leiab kohus, et juhtumimenetluse läbiviimise seisukohalt on mõistlik hetk juhtumiplaani koostamiseks juhtumimenetluse alguses või hiljemalt selleks ajaks, kui lastekaitsespetsialistid asuvad lapse abivajaduse hindamise meetmeid rakendama. Ettekirjutuse kohaselt soovisid lastekaitseametnikud viia läbi kodukülastust 29.12.
  3. Kuna juhtumiplaan koostati dokumendina alles 15.02.2021, oleks kodukülastuse õnnestumisel viidud see läbi selliselt, et juhtumimenetluses puudub juhtumiplaan, mis ei ole kohtu hinnangul kooskõlas haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttega (

§ 5lg 2).

Vastustaja on ise välja toonud, et juhtumiplaan omab dokumendina olulist tähtsust lastekaitsespetsialisti töös ja otsuste vastuvõtmise juures, antud juhul ettekirjutuse tegemise vajaduse hindamisel. Sellisel juhul oleks juhtumiplaan pidanud olemas olema juba vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajaks. 10

(12)
  1. Kohus märgib täiendavalt, et ei kahtle vastustaja väidetes, mis puudutavad katseid kaebajaga ühendust saada. Kaebaja esitas alles 27.05.2021 väite, et vastustaja pole tõendanud, et ta üritas kaebajaga ühendust saada. Vastustaja kirjeldas kaebajaga kontakti otsimist nii vaidlustatud ettekirjutuses kui vastuses kaebusele. Kui vastustaja esitas kohtule valeinfot ja väidetavaid telefonikõnesid ja e-kirju tegelikult ei olnud, oleks eluliselt usutav, et kaebaja juhib sellele tähelepanu oluliselt varem kui üks päev enne kirjaliku menetluse viimast tähtaega (28.05.2021). Seega ei kahtle kohus vastustaja väidete õigsuses.
  2. Kohus selgitab kaebajale, et kaebaja kahe noorima lapse isaga seotud asjaolud ei ole asjakohane põhjus keelduda lastekaitsespetsialisti ettekirjutuse täitmisest. Ükski ettekirjutuses sõnastatud meede ei tooks kaasa laste kokkupuudet isaga. Puudub alus arvata, et ettekirjutuse tegelik eesmärk on lapsed kaebajalt ära võtta. Kaebaja väide, et 29.12.2020 ilmus kodukülastuse läbiviimisele lastekaitsespetsialisti asemel kaebaja kahe noorima lapse isa, on tõendamata. Kaebaja on 27.05.2021 avalduses vihjanud e-kirjale, mille ta sai laste isalt seoses vastustaja ettekirjutusega ning kaebaja kohustamisega uks avada 29.12.
  3. E-kirja ei ole avaldusele lisatud. Nimetatud ekirja pole kaebaja varem kordagi maininud, kuigi juba kaebuse esitamise ajaks pidi väidetav e-kiri olemas olema. Kuna kaebajal on esindaja, võib eeldada, et kogu kaebuse seisukohalt oluline info ja tõendid on kliendilt saadud juba kaebuse esitamise ajaks. Kohus määras senises menetluses veel esitamata tõendite esitamise tähtajaks 07.05.
  4. Tõendile esimest korda viitamine pärast nimetatud tähtaega ja tõendi esitamata jätmine loob tugeva kahtluse, et kaebaja väide ei ole usaldusväärne. Seega puudub kohtul alus arvata, et vastustaja kaasas ettekirjutuse täitmisse kaebaja laste isa, rikkudes kohustust hoida ettekirjutust asutusesisese teabena kõrvaliste isikute eest saladuses.
  5. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vastustaja on rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust ja kaebaja õigust olla menetluses ära kuulatud. Lisaks koostati juhtumiplaan alles kohtumenetluse ajal.

§ 58

sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Õiguskirjanduses on leitud, et põhjendamispuudus ja menetlusosalise ära kuulamata jätmine võivad viidata sellele, et kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ei selgitatud välja ning nendega ei ole otsuse tegemisel arvestatud, mistõttu teistsuguse sisuga otsuse tegemise tõenäosus on suur (N. Parrest. Haldusmenetluse käsiraamat, lk 336). Kohus leiab, et ettekirjutusega rakendatavate meetmete paremal põhjendamisel ning kaebaja ärakuulamisel oleks tehtud teistsuguste tingimustega ettekirjutus. Laste õiguste ja heaolu tagamine on oluline eesmärk, kuid sellel eesmärgil antavad haldusaktid peavad olema õiguspärased.

  1. Kuna Türi Vallavalitsuse 18.12.2020 ettekirjutus-hoiatus nr 12-5.1/5033 on formaalselt õigusvastane ja menetlus- ning vorminõuete rikkumine võis mõjutada asja otsustamist, rahuldab kohus kaebuse ja tühistab Türu Vallavalitsuse 18.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-5.1/
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Seega kannab menetluskulud vastustaja. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja taotleb menetluskulu hüvitamist summas 675 eurot, sealhulgas õigusabikulud 660 eurot koos käibemaksuga ja riigilõiv 15 eurot. Vastustaja ei ole menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et taotletavad menetluskulud on põhjendatud. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 675 eurot, sealhulgas õigusabikulud summas 660 eurot (sisaldab käibemaksu) ja riigilõiv summas 15 11

(12)eurot. Väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda vastavalt kaebaja taotlusele Y arveldusarvele nr EEXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 65. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel andmesubjektide eraelu kaitseks kõigi isikute nimed tähemärkidega, välja arvatud poolte esindajate nimed. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.