Obsah (13)

§ 1132§ 82§ 88§ 101§ 113§ 30§ 578§ 42§ 207§ 35§ 29§ 186§ 76

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse tegemise koht ja aeg Tsiviilasi (number ja menetluse ese) Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 28. mai 2021 nr 2-20-138944 PlusPlus Capital AS hagi I.K. vastu Plus

§ 1132

lg 2 kohaselt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud 35 eurot, kuna kostjale on saadetud kolm võlateatist (dtl 34-36). 2 7. Hagi õigusliku alusena viitab hageja muuhulgas võlaõigusseaduse (

) § 76 lg-le 3,

§ 82

lg-le 1,

§ 88

lg-le 8,

§-le 100,

§ 101

lg-le 1 ja 2,

§ 113

lg-le 1 ja

§ 1132lgle 2.

8. Hageja palub välja mõista kostjalt ka menetluskulud, tasutud riigilõivu 425 eurot ja õigusabikulu 420 eurot (dtl 41). Hageja on taotlenud jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 2 kohaselt kostja kanda. Ühtlasi taotles hageja TsMS § 177 lg 2 kohaselt välja mõista viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA 04.02.2021 VASTUVÄIDETELE

1. Hageja esitas oma seisukoha kostja vastuväidete osas 12.02.2021 (dtl 65-66). Samuti esitas hageja kohtule e-kirjad, millest nähtub, et kompromissi tingimustes toimusid läbirääkimised ja neis lepiti eelnevalt kostjaga kokku (dtl 67-69).
2. Hageja märkis, et kostja väide, et kompromissi aluseks oleva väikelaenulepingu sõlmimisel kostjaga rikkus laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtteid on tõendamata ja paljasõnaline. Samuti märkis hageja, et LHV Finance AS leping ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv ning ei mõjuta hagi aluseks olevaid poolte õigussuhteid.

§ 30

lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

§ 578

lg 1 kohaselt kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes.

§ 578

lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Hageja viitab, et Riigikohus on leidnud, et kompromissileping võib mh sisaldada ka võlatunnistust ning lepingupoole kompromissilepingus väljendatud tahe selle kohta, et ta tunnustab teise poole nõuet võib olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena

§ 30mõttes (RKTKm 09.10.2007 nr 3-2-1-87-07, p 16).

Riigikohus märkis, et konstitutiivse võlatunnistuse korral ei saa lepingupool esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest. Hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe p 2.1 sätestab, et pooled sõlmivad p-s 1.1 toodud nõude osas kompromissilepingu

§ 578lg 1 tähenduses.

Seejuures sätestab kokkuleppe p 2.3 sõnaselgelt, et kooskõlas

§ 578

lg-ga 2 kinnitavad pooled, et lepingu tagajärjel nad loobuvad oma nõuetest (lõpetavad lepingu p-s 1.1 toodud võlasuhte) ning omandavad lepingu alusel uued õigused. Ühtlasi kokkuleppe p 2.4 järgi loevad pooled lepingu sõlmimisega lõppenuks p-s 1.1 kirjeldatud võlgniku kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekib võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma 3598,58 eurot. Kompromissi korras vähendas hageja viivisenõuet kostja vastu, fikseeris nõudesumma suurust, võimaldas kostjal tasuda kompromissisumma igakuiste osamaksetena ning maksegraafiku nõuetekohasel täitmisel ei nõudnud kostjalt lisanduvaid viiviseid. 11. Seega jäävad hagejale kostja vastuväited arusaamatuks, kuna poolte vahel ei ole vaidlust, et xx.xx.xxxx sõlmisid pooled hagiavalduse lisas 1 esitatud kokkuleppe ning vastava kokkuleppe p 2.4 sätestab sõnaselgelt, et lepingu sõlmimisega tekib võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma. Hageja on uue iseseisva kohustuse tekkimist selgelt ja veenvalt põhjendanud ning tõendanud (hagi lisas 1 esitatud kokkuleppega). Seejuures sätestab

§ 578

lg 2 eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Seetõttu tunnistas kostja kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30mõttes, mis kinnitab kompromissilepingus poolte tahet luua iseseisev kohustus.

Kompromissilepingu sõlmimisel loobusid lepingupooled oma nõuetest ning omandasid kompromissilepingu alusel uued õigused. 3

1. Hageja leiab, et eelviidatud olukorras on põhjendamatu asuda koguma tõendeid xx.xx.xxxx kokkuleppe alussuhte kohta, kuna kostja pole vastavate tõendite esitamise ja kogumise vajadust arusaadavalt põhjendanud ning käesolevalt puudub alus arvata, et kostjal üldse oleks vaja tõendada xx.xx.xxxx kokkuleppe alussuhtega seotud asjaolusid. Eelnevast tulenevalt palub hageja jätta TsMS § 238 lg 1 p 1 ja TsMS § 238 lg 3 p 4 alusel rahuldamata kostja 04.02.2021 tõendite kogumise taotluse, milles kostja palus nõuda hagejalt tõendite kogumise korras välja laenulepingu.
2. Puutumuses kostja väitega, et kompromissi ei sõlmitud läbirääkimiste tulemusel, vaid kostja pandi fakti ette, märgib hageja, et kostja väide ei vasta tõele. Kostja kirjutas 06.03.2018 hagejale e-kirja, milles avaldas soovi graafiku sõlmimiseks. Toimunud kirjavahetuse käigus 07.03.2018 hageja ja kostja leppisid kokku kompromissitingimustes. Hageja saatis xx.xx.xxxx kl 9.07 kostjale kompromissi allkirjastamiseks ning 09.03.2018 kl 9.57 allkirjastas kostja lepingu digitaalselt ja saatis selle hagejale tagasi (dtl 67-69). Seega oli kostjal terve päev kokkuleppe tingimustega tutvumiseks. Samuti on kostja tasunud esimest osamakset täies ulatuses ja teist osamakset osaliselt, millega tunnustas kokkuleppe sõlmimist. Seetõttu ei vasta kostja väide tõele, et kompromiss ei sõlmitud läbirääkimiste tulemusel. KOSTJA VASTUVÄITED
3. Kostja ei tunnistanud 28.12.2020 kohtule esitatud esialgses vastuses tema vastu esitatud nõudeid (dtl 54-55) ning oli seisukohal, et antud juhul on mõistlik lahendada vaidlus mõistliku kompromissiga. Kostja selgitab, et tal on lisaks hagejale veel rahalisi kohustusi kolmandate isikute ees (dtl 56). Samuti märkis kostja, et on koostamas võlgade ümberkujundamise kava, mis oleks mõistlikuks lahenduseks nii võlgnikule kui ka võlausaldajatele. Lisaks palus kostja, et kohus annaks pooltele täiendava tähtaja kompromissläbirääkimiste pidamiseks.
4. Kostja kordas oma 04.02.2021 vastuses hagile (dtl 61), et ei tunnista tema vastu esitatud nõudeid ning ta leiab, et nõuded on tõendamata. Kostja esitas ühtlasi taotluse, et hageja edastaks väikelaenulepingu nr xxx, mis on hagis märgitud kompromissi aluseks. Kostja märkis, et väikelaenulepingu sõlmimisel kostjaga rikkus laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Samuti on antud dokumendi alusel võimalus hinnata viiviste suurust ja intressi suurust, mh kas nende osas on sõlmitud kokkulepped. Kostja märgib, et hagi lisaks olev kompromiss ei sõlmitud läbirääkimiste tulemusel vaid kostja pandi fakti ette, kas sõlmime või alustame kohtumenetlust.
5. Kostja esitas oma lõpliku seisukoha 04.05.2021 (dtl 82-83), milles märkis kokkuvõtlikult, et antud juhul ei ole tegemist kompromissiga, sest kompromissi eesmärgiks on, et mõlemad pooled teevad järeleandmisi ja et poolte vahel on vaidlus, mis siis kompromissiga lahendatakse. Antud juhul ei ole aga hageja kui võlausaldaja teinud nn järeleandmisi, mh ei selgu kas ja mis asjaolude osas oli poolte vahel vaidlus, mis siis antud kompromissiga lahendati. Tegemist on hageja nn tüüptingimustega lepinguga, mida viimane kasutab, lootusega saada tõend, mida võlgnikul ei ole võimalik vaidlustada. Kostja edastab kaks sarnast nn kompromisslepingut, mis tõendab et tegemist on tüüptingimusi sisaldava lepinguga, mistõttu tuleb hinnata kas lepingus märgitud tingimused on saanud lepingu osaks, mh kas osa neist ei ole tühised (digi tl 76-79 ja 85-87). Kostja leiab, et antud juhul on

§ 42lg 3 p 11 kohaselt tõendamiskoormis kostjal, mida viimane aga täitnud ei ole.

17. Puutumuses hageja väitega, et kui tegemist on võlatunnistusega

§ 30

kohaselt, siis ei ole hagejal asjaolude tõendamise kohustust, on vale ja ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga. Kostja ei pea tõendama negatiivset asjaolu, st et tal ei ole sellist võlgnevust.

1. Hageja väide, et kostja peab tõendama, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust on aga vale. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) 48 lg 1 kohaselt krediidiandja või vahendaja peab tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikut. Krediiditoimikut tuleb pidada iga tarbija kohta eraldi. Antud 4 andmed on olulised, et hinnata, kas krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, sest kui krediidiandja on krediidi andmisel oma kohustusi rikkunud, siis vastutab ka tema, viimasele tekkinud kahju eest, milleks võib olla mh tagastamata intress ja viivis. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid tõendavad. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
3. Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt esitatud olulisi tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada, põhjendades seda alljärgnevalt.
4. Esmalt kvalifitseerib kohus pooltevahelise õigussuhte, seejärel võtab seisukoha kostja vastuväidete kohta ja lahendab hageja rahalise nõude kostja vastu. Lõpetuseks otsustab kohus menetluskulude jaotuse ja nende rahalise kindlaksmääramise.
5. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja omandas nõude LHV Finance AS-lt ning nõue tulenes kostja ja LHV Finance AS vahel xx.xx.xxxx sõlmitud väikelaenulepingust nr xxx, mille alusel kostja ja PlusPlus Capital AS vahel sõlmiti xx.xx.xxxx kompromissileping/võlatunnistus nr xxx (digi tl 3031).
6. Hageja leiab, et poolte xx.xx.xxxx kokkulepe on hinnatav kompromissilepinguna

§ 578tähenduses.

Kostja vaidleb sellele vastu leides, et xx.xx.xxxx sõlmitud lepingu puhul ei ole tegemist kompromissiga, vaid tegemist on hageja nn tüüptingimustega lepinguga. 24. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu.

§ 578

lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama sätte lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kohtupraktikas märgitakse, et kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, st konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse

§ 578

lg 2 järgi nõuetest loobumist (

§ 207

) ja nõude tunnustamist (

§ 30

) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid.

§ 578

lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (

§ 207

lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (

§ 207lg 2).

Nõudest loobumisega lõpeb

§ 207

lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides (RKTKo 06.05.2015 nr 3-2-1-25-15, p 13). 5 25. Poolte vahel xx.xx.xxxx sõlmitud kompromissilepingust nähtuvalt otsustasid pooled muuta ebaselge õigussuhte, mis tulenes hageja poolt LHV Finants AS-ilt omandatud xx.xx.xxxx väikelaenulepingust nr xxx tulenevatest rahalistest nõudeõigustest kostja vastu, vaieldamatuks. Poolte vastav tahe nähtub lepingu p-st 2.1, kus nad avaldasid, et lepingu eesmärgiks on vältida vaidlusi nõude osas. Lepingu sõlmimise eel pidasid pooled ka kompromissläbirääkimisi, mis nähtub kohtule esitatud e-kirjadest (dtl 67-69), mistõttu ei ole kohtu hinnangul õige kostja väide, et kompromissi ei sõlmitud läbirääkimiste tulemusel ja ta pandi fakti ette. Seega ei saa järeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga

§ 35lg 1 tähenduses, mille üle läbirääkimiste võimalus puudus.

Samuti tegid pooled lepingu sõlmimisel ka järeleandmisi. Nii loobus hageja lepingu 2.1 järgi võlgnevuse kohesest sissenõudmisest ja osaliselt, st summas 130,69 eurot, ka väikelaenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud viivisenõudest, võimaldas kostjal tasuda kompromissisumma igakuiste osamaksetena ning maksegraafiku nõuetekohasel täitmisel ei nõudnud kostjalt lisanduvaid viiviseid. Lepingu p 2.1 alusel tunnistas aga kostja võlasuhet ja kohustus tasuma võlgnevuse lepingu alusel. Seega on kohtu hinnangul poolte xx.xx.xxxx leping hinnatav kompromissilepinguna

§ 578lg 1 tähenduses.

26. Hageja väidab, et kompromissilepingus sisaldub konstitutiivne võlatunnistus. Samas märgitakse lepingu p-s 2.2, et kostja tunnistab võlgnevust, andes deklaratiivset võlatunnistust. Kohtupraktikas märgitakse, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine

§-le 30 ei pruugi olla iseenesest piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Kuid samamoodi ei anna alati alussuhtele viitamine võlatunnistuse tekstis alust lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (RKTKo 24.03.2017 nr 3-2-1-103-16, p 18). 27. Otsustamaks, kas pooled sõlmisid xx.xx.xxxx kompromissilepingus deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistuse, tuleb eelmärgitud lepingut ja selles sisalduvat poolte tahet tõlgendada

§ 29alusel.

Kompromissilepingust xx.xx.xxxx nähtub, et poolte eesmärgiks oli muuta vaieldavast alussuhtest, st 19.04.2016 väikelaenulepingust, tulenevad kohustused vaieldamatuks, mis lihtsustaks nende täitmist. Selleks loobus hageja võlgnevuse kohesest sissenõudmisest ja osaliselt ka viivisenõudest, võimaldas kostjal tasuda kompromissisumma igakuiste osamaksetena ning maksegraafiku nõuetekohasel täitmisel ei nõudnud kostjalt lisanduvaid viiviseid. Kostja tunnistas aga alussuhtest tulenevat kohustust hageja ees. Vaieldava õigussuhte vaieldamatuks muutumine vastas poolte huvidele, sest see tegi pooltevahelise suhte selgemaks ja vähendas kostja rahalist vastutust hageja ees. Samas nähtub xx.xx.xxxx kompromissilepingu punktidest 2.3 ja 2.4 poolte soov lõpetada

§ 186

p 4 ja § 207 lg 1 alusel alussuhtest tulenev võlasuhe ning luua sellest uus vaieldamatu, iseseisev ja sõltumatu võlasuhe. See viitab poolte tahtele luua algse kohustuse olemasolust sõltumatut kostja kohustust sisaldavat kokkulepet. Selle kokkuleppe sisuks oli xx.xx.xxxx kompromissilepingu punktidest 2.3 ja 2.4 nähtuvalt tekitada kostjale uus varaline kohustus ja hagejale uus nõudealus algset kohustust silmas pidamata. Märgitud asjaolud näitavad, et poolte tahe oli sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Kohus asub seisukohale, et pooled sõlmisid xx.xx.xxxx kompromissilepingus konstitutiivse võlatunnistuse, millega kostja tunnistas hageja nõuet ning kohustus tasuma võlgnevuse kokku 3598,58 eurot (s.o 2594,96 + 1003,62). Eeltoodu tõttu tuleb jätta rahuldamata ka kostja 04.02.2021 taotlus tõendi kogumiseks, s.o pooltevahelise kompromisslepingu sõlmimise aluseks olnud väikelaenulepingu nr xxx väljanõudmiseks, st vastava alussuhte asjaolud pole kohtu hinnangul uue konstitutiivse õigussuhte loomise tõttu käesoleva tsiviilasja tõendamise esemeks. 28. Kostja on märkinud, et kompromissi aluseks oleva väikelaenulepingu nr xxx sõlmimisel kostjaga rikkus laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kohus märgib, et kostja vastuväide, nagu 6 oleks talle laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise kohustust, on paljasõnaline ja tõendamata. Ühtlasi kohus selgitab, et isegi vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimine ei võimaldaks kostjal oma kohustuste täitmisest vabaneda, sest juhul, kui vastutustundliku laenamise põhimõtet oleks rikutud, võiks sellest kostjale tuleneda üksnes nn usalduskahju hüvitamise nõue, mida võiks olla võimalik tasaarvestada laenuandja nõudega. Kohus leiab käesolevas asjas esitatud tõendeid arvestades, et hageja ei ole kompromissi sõlmides nimetatud kohustust rikkunud ning seega puudub kostjal hageja vastu tasaarvestatav kahjunõue. Kuivõrd käesolevas asjas ei ole kohtu hinnangul tuvastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, samuti pole tuvastatud kostjale tekitatud kahju, siis ei pea kohus vajalikuks antud küsimust täiendavalt analüüsida. 29.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 pst 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Antud juhul võttis kostja endale xx.xx.xxxx kokkuleppega kohustuse tasuda hagejale 3598,58 eurot (dtl 30). Maksegraafiku (dtl 32-33) kohaselt oli esimese osamakse kuupäev 25.04.2018 summas 20 eurot, teise 25.05.2018 summas 75 eurot ja 25.06.2018 summas 75 eurot. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et kostja tasus üksnes 130 eurot, millest 20 eurot on hageja arvestanud lepingu p-s 5.

1. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 20 euro katteks ning 110 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Edaspidi kostja kohustusi ei täinud, mistõttu muutus kogu kostja võlgnetav summa kooskõlas lepingu p-dega 3.1 ja 3.3 koheselt sissenõutavaks pärast kolmanda osamakse kuupäeva möödumist, s.o 26.07.
2. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 76

lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel välja mõista xx.xx.xxxx kokkuleppes nimetatud põhivõlgnevus 2484,96 eurot ja enne xx.xx.xxxx sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis 1003,62 eurot. 30.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt nõuda viivist xx.xx.xxxx lepingu ps 3.2 sätestatud määras 0,06% päevas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 26.07.2018-03.12.2020 viivist põhivõlgnevuselt 2484,96 eurot viivisemääraga 0,06% päevas, mis on kokku 1285,22 eurot (kohtu arvutused: www.viivisekalkulaator.ee).

1. Hageja nõuab kostjalt ka hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 2484,96 eurot määraga 0,06% päevas alates 04.12.2020 kuni kohtulahendi tegemiseni summas 262,41 eurot (kohtu arvutused: www.viivisekalkulaator.ee). Kohtuotsuse tegemise päevaks on sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 26.07.2018-28.05.2021 kokku 1547,63 eurot (1285,22 + 262,41).
2. Hageja nõuab kostjalt ka sissenõudmiskulude hüvitamist summas 35 eurot.

§ 1132

lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra.

§ 1132

lg-s 1 7 nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

§ 113

² lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Antud juhul on nõue suurem kui 1000 eurot ning hageja on kohtule esitatud andmete kohaselt enne hagiga kohtusse pöördumist saatnud kostjale kolm meeldetuletuskirja (21.04.2019, 22.11.2019 ja 20.05.2020) (digi tl 34-36), millest esimese eest on hagejal õigus nõuda 25 eurot ning kahe järgneva eest 5 eurot kirja kohta, s.o kokku 35 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 1132lg 1 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas 35 eurot.

MENETLUSKULUD

1. Hageja esitas kohtule taotluse ka menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt koosnesid hageja menetluskulud kulust riigilõivule 425 eurot ja õigusabikulud summas 420 eurot. Kostja ei ole menetluskulude osas vastuväiteid esitanud.
2. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja menetluskulud riigilõiv 425 eurot ja kulutused õigusabile 420 eurot (dtl 40). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt. Kohus on seisukohal, et põhjendatud on kvalifikatsioonist tulenevalt diferentseerida juristist, advokaadist ja vandeadvokaadist esindaja tunnitasumäärasid. Kohtu hinnangul oleks hageja märgitud tasumäär 120 eurot tunnis (km-ga) põhjendatud advokaadist esindaja puhul. Nimelt on advokaadi/vandeadvokaadi tunnitasu kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrus nr 2-18-12374, p 13.4). Kuivõrd hageja esindaja ei ole advokaat, saab kohtu hinnangul pidada põhjendatud tunnitasumääraks 100 eurot tunnis (km-ga). Kohus leiab, et arvestades vaidluse sisu, õiguslikku keerukust ja asjas esitatud menetlusdokumente, on hageja poolt märgitud õigusabi ajakulu 3,5 tundi põhjendatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja põhjendatud menetluskulu kokku 775 eurot (riigilõiv 425 eurot ja õigusabikulu 350 eurot, sh km).
3. Hageja taotlusest ning TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt (775 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
4. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Aavik kohtunik 8