Obsah (5)

§ 35§ 121§ 43§ 104§ 108

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-2646 Määruse kuupäev 10. veebruar 2021 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Serhii Beresti kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 23. detsembr

) § 31 lõike 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 221 lõike 2 kohaselt tõendab lepingulise esindaja volitust volikiri, mis esitatakse kohtule. Kohus võib poolelt vajaduse korral nõuda notariaalselt kinnitatud või tõestatud volikirja. Vastavalt

§ 35

lõikele 2 võib menetlusosaline taotleda teise menetlusosalise esindaja esindusõiguse kontrollimist igas menetlusstaadiumis igas kohtuastmes. Kui esindusõiguse puudumine selgub menetluse kestel, loetakse, et menetlusosaline ei ole esindusõiguseta esindatud menetluses osalenud, kui menetlusosaline ei kiida esindajana esinenud isiku menetlustoiminguid hiljem heaks (

§ 35lõige 3).

Kui teise isiku nimel kaebuse esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõigust, tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale (

§ 121lõike 1 punkt 5).

8. PPA teadet saab tõlgendada

§ 35lõike 2 tähenduses taotlusena kontrollida kaebaja esindaja esindusõigust.

Seadus ei sätesta, mis vormis tuleb volikiri kohtule esitada. Praegusel juhul on kohtule esitatud omakäeliselt allkirjastatud volikiri, kuid mitte originaalina, vaid elektroonilise koopiana. Kui võrrelda sellel volikirjal olevat allkirja teistel asja materjalide hulgas asuvatel dokumentidel (vaidlustatud haldusakt, ebaseaduslikult riigis viibinud välismaalase isikuandmete ankeet, passi väljavõte, seletuskiri Eesti Vabariigis seadusliku aluseta viibimise kohta, teatis viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta) olevate kaebaja allkirjadega, on kohtu hinnangul erinevus volikirjal oleva allkirja osas silmatorkav. Seetõttu ei saa PPA kahtlust volikirja ehtsuses ja seega esindusõiguse olemasolus pidada alusetuks. Seda arvestades pidas kohus põhjendatuks nõuda

1. jaanuari
2. a määrusega X alt täiendavaid tõendeid oma esindusõiguse kinnitamiseks. Kohus nõudis volikirja vormis, mis ei jäta kahtlusi volikirja allkirjastanud isikus (näiteks digitaalselt allkirjastatuna või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna). Lisaks selgitas kohus, et kaebajal on õigus menetluses osaleda ka isiklikult, kiites esindaja seni tehtud menetlustoimingud heaks ja esitades edaspidi menetlusdokumente kohtule ise esindaja vahenduseta.
3. Kui kohtul tekib kahtlus isiku esindusõiguses, peab ta andma isikule tähtaja esindusõiguse tõendamiseks või kaebajalt heakskiidu saamiseks ja esitamiseks.1 Kohus andis
4. jaanuari 1 Vt K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk
5. 2 3-20-2646
6. a määrusega esindusõiguse kohta täiendavate tõendite või seni tehtud menetlustoimingute osas kaebaja heakskiidu esitamiseks aega
7. veebruarini 2021 (kaasa arvatud). Kohus hoiatas, et kui X ei esita oma esindusõiguse kinnitamiseks nõuetekohaseid tõendeid ning kaebaja ei kiida tema tehtud menetlustoiminguid heaks, tagastab kohus kaebuse

§ 121lõike 1 punkti 5 alusel.

1. X teatas
2. veebruaril 2021 kohtule, et kaebaja on Eestist lahkunud ning ta on kaotanud kaebajaga kontakti, mistõttu ei ole võimalik kõrvaldada volikirjaga seotud puudusi. X märkis, et tal puudub põhjus kahelda, et volitus oli antud kaebaja poolt, mida kinnitab muu hulgas PPA ülekuulamise protokoll. Kaebaja on vastanud PPA-le, et volitus oli välja prinditud ja toodi Otepääl tema peatumispaika.
3. Niisiis ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul kohtule esitatud volikirja vormis, mis ei jäta kahtlusi volikirja allkirjastanud isikus (näiteks digitaalselt allkirjastatuna või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna). Samuti ei ole kaebaja kohtu määratud tähtaja jooksul heaks kiitnud X a seni tehtud menetlustoiminguid. X on viidanud PPA protokollile, kuid pole seda kohtule esitanud. Kohus ei pea vajalikuks seda ka omal algatusel välja nõuda, sest seda ei saa pidada kohtu nõutud vormis esitatud volikirjaks ega ka kaebaja heakskiiduks seni tehtud menetlustoimingute osas. X on ise märkinud, et ta pole enam kaebajaga ühendust saanud. See asjaolu süvendab kahtlust, et kaebaja ei pruugi olla huvitatud praeguse kohtuvaidluse pidamisest ega ka sellest, et X teda selles vaidluses esindab. Kohus ei saa X a paljasõnalise kinnituse ega ka varasemast perioodist pärineva PPA protokolli põhjal usaldusväärselt esindusõigust tuvastada. Kohus on nõudnud dokumente, mis kinnitaksid ilma kahtlusteta kaebaja tahet kohtumenetluses osalemise ja tema esindamise kohta, kuid selliseid dokumente pole kohtule esitatud. Kui kaebajal oleks reaalselt soov kohtuvaidlust pidada ja lasta ennast esindada X a poolt, näitaks ta ka ise aktiivselt üles huvi kohtumenetluse vastu ja aitaks kaasa kohtu nõudmiste täitmisele. Kohtu nõudmisi ei saa pidada ebamõistlikeks ega nende täitmist objektiivselt võimatuks. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et esindusõiguse kontrollimise eesmärgiks on välistada esindusõiguseta isikul teise inimese nimel menetluses osalemine siis, kui see ei ole esindatava tahtega kooskõlas (Riigikohtu halduskolleegiumi
4. mai
5. a määrus asjas nr 3-3-1-17-16, punkt 10).
6. Kuna X ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul esitanud oma esindusõiguse kinnitamiseks nõuetekohaseid tõendeid ning kaebaja ei ole kiitnud tema tehtud menetlustoiminguid heaks, tagastab kohus kaebuse

§ 121lõike 1 punkti 5 alusel.

Kohtul puudub kohustus teha jõupingutusi selleks, et välismaal asuva kaebajaga ise otse ühendust võtta. 13. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lõikele 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 14. Kaebuse tagastamise tõttu ei hinda kohus, kas lahkumisettekirjutuse osas oleks põhjendatud üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele. 15.

§ 104lõike 5 punkti 2 alusel tagastab kohus kaebuse eest tasutud riigilõivu 15 eurot.

Riigilõiv kantakse riigilõivu tasunud isiku arvelduskontole pärast seda, kui on jõustunud praegune määrus kaebuse tagastamise kohta. Kohtupraktika kohaselt ei saa tagastada esialgse õiguskaitse taotluse eest tasutud 15-eurost riigilõivu, sest kohus vaatas esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt läbi (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. märtsi 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-9-11, punkt 10). 3 3-20-2646 16. Kaebuse tagastamise korral kannab menetluskulud kaebaja (

§ 108lõige 4).

Niisiis jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Kohus ei pea praegusel juhul võimalikuks vastustaja võimalike menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Kaebus puudutab vastustaja põhitegevust ning sellisel juhul ei ole väljakujunenud kohtupraktika järgi vastustaja menetluskulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 4