← Eesti

2-20-12126/22

Obsah (9)§ 657§ 456§ 631§ 652§ 439§ 163§ 171§ 177§ 654

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 18. juuni 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-1

) § 163 lg 1 alusel ja määras need kindlaks rahaliselt. 3.

  1. Töövõtulepingul rajaneva hageja tasunõude rahuldas maakohus VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 7, § 635 lg 1 ja § 637 alusel. Lisaks kohaldas ta VÕS § 638, § 644 lg-d 1 ja 2 ning § 76 lg 4, mille põhjal leidis, et hageja on töövõtjana oma lepingulise kohustuse täitnud, kostja on täitmise vastu võtnud ega ole kohaselt teatanud töö puudustest. Tõendatud on, et hageja tööks vajaliku tööfrondi ettevalmistamine viibis hagejast sõltumatutel põhjustel. Kostja märgib üldiselt, et esinesid olulised puudused, aga need on täpselt nimetamata. Samas tõi hageja esile, et peatöövõtja akteeris 100% seinte ja põrandate plaatimistöödest ning põhilepingu mahus ei ole nendele töödele märkuseid. 3.
  2. Kostja tasaarvestuse osas leidis maakohus, et tasaarvestus pole võimalik, sest kostjal ei ole sissenõutavaks muutunud nõuet hageja vastu. Maakohus põhjendas VÕS § 159 lg 2, § 6 lg 1 ja § 7 lg-ga 1, et kostja esitas leppetrahvi nõude pärast mõistliku aja möödumist. Töövõtulepingu p 3.2 kohaselt pidid lepingujärgne töö olema lõpetatud
  3. juulil
  4. Kostja esitas leppetrahvi nõude viivitamise eest ajavahemikul
  5. juuli 2019 –
  6. august
  7. Kostja teavitas hagejat enda õigusest rakendada tööde üleandmisega hilinemise eest leppetrahvi e-kirjades, mida pooled vahetasid ajavahemikul
  8. jaanuar –
  9. veebruar
  10. Samas pidi kostjale olema
  11. juulil 2019 selge, et töö ei valmi algselt kokkulepitud tähtaja jooksul. Järelikult teatas kostja leppetrahvi nõudmisest 6 kuud ja 12 päeva pärast väidetava rikkumise tuvastamist ning esitas leppetrahvi nõude alles aasta pärast väidetava rikkumise tuvastamist. Pole mõistlik, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik viivitab pool aastat nõudest teatamisega. Ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi maksmise nõude esitamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja viivitamist ei vabanda tema ja peatöövõtja vaheline kohtuvaidlus. Hageja polnud selles osaline ja asjaomases tsiviilasjas nr 2-20-2183 sõlmitud kompromiss toetab hageja väiteid, et tema töös puuduseid ei olnud ning töö viibis kostja tõttu. Leppetrahvi nõude eeldused olid kostjale teada alates
  12. juulist
  13. 3

(8)3.
  1. Viivise väljamõistmisel kohaldas maakohus VÕS § 101 lg 1 ja § 113 lg
  2. Hagejal pole õiguslikku alust nõuda viivist arvetel märgitud määras. Töövõtulepingu järgi on hagejal õigus nõuda viivist VÕS-s sätestatud määras. Kohus arvutas viivise välja lähtudes arvete maksetähtpäevadest ja viidatud määrast kuni hagiavalduse esitamiseni – kokku on see 772,22 eurot. 3.
  3. Hageja kahju hüvitamise nõude 240 euro ulatuses rahuldas maakohus VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. 3.
  4. Arvestades nõuete rahuldamise ulatust jättis maakohus menetluskuludest 68,4% kostja ja 31,6% hageja kanda. Hageja kulunimekirja järgi on tema menetluskulu 1780 eurot (sh riigilõiv 700 eurot). Hageja esindaja tasu vastab asja keerukusele. Hageja esindaja osutas õigusteenust 9 t tasumääraga 120 eurot, mis ei ületa mõistlikku hinda. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu 1780 eurot (= 9 × 120 + 700). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista vastavalt menetluskulude jaotusele 68,4% sellest summast ehk 1217,52 eurot. Kostja kulude nimekirja ei esitanud. Otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. POOLTE SEISUKOHAD
  5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata või saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  6. Esiteks leiab kostja jätkuvalt, et hageja nõue ei ole sissenõutav. Hagejast tingituna jäi vormistamata töö üleandmise-vastuvõtmise akt ja seetõttu ei muutunud arvetel kajastatud nõue sissenõutavaks. Hageja lõpetas töö olulise hilinemisega, mis tekitas kostjale lisakulu ja mainekahju. Sellest johtuvalt otsustas kostja kasutada õigust nõuda hagejalt leppetrahvi 6708 eurot ja sisse nõuda seni esitamata garantiiaja tagatis 785,89 eurot. Kokku on kostjal hageja vastu nõue 7493,89 eurot. Ülejäänud 2323,02 eurot on kostja valmis kohtuotsuse jõustumisel ilma täiendavate dokumentide (üleandmise-vastuvõtmise akt) vormistamiseta hagejale koheselt tasuma. 4.
  7. Teiseks tasaarvestas kostja hageja nõude lepptrahvi nõudega. Kostja ei ületanud lepptrahvi nõuet esitades mõistliku aja piiri. Mõistliku aja kulg algas kõige varasemalt
  8. septembril 2019, mil pooled koostasid ja allkirjastasid akti nr
  9. Kostja hoidus hagejale konkreetses rahasummas väljenduva leppetrahvi nõude koostamisest, sest lootis jõuda Pärnu linnaga kokkuleppele tsiviilasjas nr 2-20-2183, milles käsitleti kooli ehitustööde lõpetamisega seotud rahalisi nõudeid. Menetlus asjas nr 2-20-2183 lõppes kompromissiga, millest tekkis kostjal rahaline kohustus. Töö tähtajaks lõpetamata jätmise tõttu oli selles süüdi ka hageja ja leppetrahvi nõude esitamisel lähtus kostja reaalselt tekkinud kahjust.
  10. Hageja vaidleb kaebusele vastu. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele märkis hageja, et tema teha hinnangul ei saa ringkonnakohus käsitleda kahjuhüvitise summalt viivise väljamõistmist, sest seda pole vaidlustatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  11. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kahjuhüvitise summalt viivise väljamõistmise osas (

§ 657lg 1 p 2).

Lisaks tuleb täiendada maakohtu põhjendusi, jättes resolutsioon ülejäänud osas muutmata (

§ 657lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, aga kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 7. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja, st hagi osaliselt rahuldamata jätmise ja menetluskulu osaliselt hageja kanda jätmise otsustused on

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib

§ 631lg 1, § 633 lg 3 ja § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust eelkõige vastavalt kaebuse väidetele (vt erandina järgnevas p 12). 4

(8)8. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest lepingu sõlmimise ja tingimuste ning arvete väljastamise ja osalise tasumise kohta (

§ 652lg 1 p 1).

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega töövõtutasu, kahjuhüvitise ja töövõtutasult viivise väljamõistmisel, aga täpsustab rahalise kohustuse täitmisnõude õiguslikku alust (järgnevas p 10.1), hindab täpsemalt leppetrahvi nõude esitamise mõistlikku aega (p-d 11.2– 11.5), jätab kahjuhüvitiselt viivise välja mõistmata (p 12) ja põhjendab maakohtu menetluskulude jaotust (p 13). Ühtlasi vastab ringkonnakohus järgnevalt kaebuse väidetele.
  2. Kaebuse esimese väite kohaselt pole hageja nõue sissenõutav. See väide pole põhjendatud ega anna alust vaidlustatud otsust sisuliselt muuta. 10.
  3. Töövõtulepingul rajaneva tasunõude rahuldas maakohus VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 7, § 635 lg 1 ja § 637 alusel. Lisaks kohaldas ta VÕS § 638, § 644 lg-d 1 ja 2 ning § 76 lg 4, mille põhjal leidis, et hageja on töövõtjana lepingulise kohustuse täitnud, kostja on täitmise vastu võtnud ega ole kohaselt teatanud töös esinenud puudustest. Rahalise kohustuse täitmisele suunatud nõude õiguslik alus on täiendavalt VÕS § 108 lg 1 koostoimes lepingulise tasumiskohustusega. 10.
  4. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Hagile vastates kinnitas kostja, et ta on töö vastu võtnud ja selle kvaliteedile pretensioone ei ole. Poolte väidetest nähtub, et töö üleandmine ja tasumine olid kokku lepitud ositi, mis on kooskõlas VÕS § 637 lg 4 teise lausega. 10.
  5. Maakohus leidis õigesti, et hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga nagu tuleneks lepingu p-st 4.5 selleks täiendavad tingimused. 10.3.
  6. Punktis 10.2 viidatud normid on dispositiivsed, st pooled võivad leppida kokku neist erinevalt. Sisuliselt heidab kostja ette lõppakti vormistamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et akti nr 6 (dtl 207–208) tuleb käsitleda ühtlasi lõppaktina. Viidatud akti kohaselt akteeriti sellega kokku 100% tööst. Pooled on mõlemad leidnud, et kõnealuse akti koostamisest ja allkirjastamisest hakkas kulgema lepingu p-s 6.2 kokku lepitud garantiiaeg. Viidatud punkt määras tähtaja alguse lõppakti allkirjastamisega. Eelkõige poolte käitumine ja ka lõppakti kokkuleppimise eesmärk (VÕS § 29 lg 5 p-d 3 ja 4) võimaldavad hinnata, et mõlemad pooled mõistsid lepingu täitmisel akt nr 6 ühtlasi lõppaktina lepingu p 4.5 tähenduses. 10.3.
  7. Kaebuses tugineb kostja täiendavalt lepingu p-des 4.5 ja 5.13 märgitud muudele eeldustele (täitedokumentatsioon ja koolitus), aga neid väiteid ta maakohtus ei esitanud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tema väitest lõppakti puudumise kohta pidid nii kohus kui ka hageja aru saama etteheiteid täitedokumentatsiooni ja koolituse kohta. Järelikult ei ole kõnealused väited apellatsioonimenetluses lubatavad (

§ 652lg-d 3 ja 4).

10.

  1. Lisaks eelnevale väitis kostja, et kogu hagetav tasu pole sissenõutav, sest hagejal on esitamata garantiiaja tagatis summas 785,89 eurot. Tagatise summa arvutuskäiku kostja maakohtus ei esitanud, samuti ei esitanud hageja selget vastuväidet, miks ei peaks tagatise summa tasust kinni pidama. Ringkonnakohtu menetluses väitis kostja, et tagatis tuli anda summas 740,58 eurot (2% aktis nr 6 kajastatud koguhinnast, summale lisandub käibemaks). Hageja leidis sisuliselt, et akti nr 6 allkirjastades leppisid pooled kokku aktis märgitud tagatises 726,05 eurot (lisandub käibemaks), millega on juba arvestatud arve nr 1688 lõppsummas ja arves nr
  2. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et akti nr 6 allkirjastamisega avaldasid mõlemad pooled, et peavad kohaseks tagatiseks lepingu p 6.1 järgi 726,05 eurot (lisandub käibemaks). See summa on suurem kui lepingu p 6.1 järgi arvutatud 2% lepingu p-s 4.1 kokku lepitud tasust. Järelikult on hageja jätnud praegu nõudmata poolte tagatiskokkuleppele vastava osa töövõtutasust. 5

(8)
  1. Kaebuse teine väide käsitleb kostja tasaarvestuseks kasutatud leppetrahvi nõuet. Ka see väide pole kokkuvõttes edukas, aga ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu põhjendusi. 11.
  2. Vaidlustatud otsusest võib aru saada, et maakohus tuvastas leppetrahvi nõudmise aluseks olevast hageja väidetavast lepingurikkumisest teada saamise ajana
  3. juuli 2019 ja leppetrahvi nõudest teatamise ajana
  4. veebruari 2020, sest nende vahele jääb otsuse p-s 22 märgitud 6 kuu ja 12 päeva pikkune ajavahemik. 11.
  5. Kostja kaebuse järgi on eelkõige vaidlusalune kõnealuse tähtaja kulgema hakkamise aeg (kostja väitel alates akti nr 6 koostamise ja allkirjastamise aeg, st
  6. september 2019). Hageja möönis maakohtu menetluses, et töö lõpetati
  7. augustiks 2019 ja kostja teatas leppetrahvist
  8. jaanuari 2020 e-kirjas. Sellest järeldas hageja, et kostja teatas leppetrahvist umbes viis kuud peale leppetrahvi nõudmise õiguse tekkimisest. Maakohus väljus poolte seatud vaidluse piiridest, kui tuvastas leppetrahvist teatamata jätmise ajavahemiku pikemana sellest, millega hageja oli nõustunud. Ringkonnakohus tuvastab, et leppetrahvi nõude aluseks oleva väidetavast rikkumisest (töö hilinemine) sai kostja teada tööde lõpetamisel, st hiljemalt
  9. augustil
  10. Leppetrahvi nõudest teatas kostja esimest korda
  11. jaanuari 2020 e-kirjas (dtl 24). 11.
  12. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu järgi tuleb leppetrahvi teade esitada mõistliku aja jooksul Termin „mõistlik aeg“ tähistab määratlemata õigusmõistet, mida tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu
  13. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1618005, p 13 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). 11.
  14. Maakohus ei otsustanud selgelt, kui pikk on käesoleva juhtumi asjaoludel mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus kõrvaldab selle puuduse ja otsustab, et leppetrahvist teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi asjaoludel oli kolm kuud. Lepingu p-de 3.1 ja 3.2 järgi oli tööde tegemise tähtaeg neli kuud. Tegelikult kulus lepingu täitmiseks ligi poolteist kuud kauem, aga töö lõpetati varem kui poole aasta möödumisel lepingu sõlmimisest. Pole mõistlik, et ajaliselt mitte väga mahuka ehitustöö puhul on puuduse avastamise mõistlik aeg pikem kui pool täitmise ajast. Hageja võimaliku viivituse avastamine ei võtnud oluliselt aega, see pidi olema kostjale selge hiljemalt akti nr 6 allkirjastamisel
  15. septembril 2019, st umbes nädala jooksul. Kostja ei toonud esile, et pooled oleks seejärel kohe alustanud läbirääkimisi või teinud muid toiminguid, mis võinuks takistada leppetrahvi nõudest teatamist. 11.
  16. Kuivõrd leppetrahvi nõudest teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi asjaoludel oli kolm kuud ja kostja teatas leppetrahvi nõudest alles viie kuu möödumisel väidetava rikkumise avastamisest, siis kaotas ta VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse leppetrahvi nõuda. Järelikult jättis maakohus kokkuvõttes õigesti leppetrahvi nõude ülejäänud osas sisuliselt kontrollimata ega võtnud arvesse kostja tasaarvestust.
  17. Olenemata kaebuse väidetest tuleb maakohtu otsus tühistada 240 eurolt alates
  18. augustist 2020 viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt. 12.
  19. Kostja vaidlustas tema suhtes hagi rahuldamise tervikuna, sh ka viivise väljamõistmise. Kaebus ei sisalda eraldi väiteid viivise kohta. Maakohus mõistis alates
  20. augustist 2020 viivise välja summalt 10 056,91 eurot, mis sisaldab kahjuhüvitist 240 eurot. Viimati märgitud osasummalt viivise saamise nõuet hageja ei esitanud, mistõttu rikkus maakohus

§ 439

. Viidatud säte keelab kohtul ületada nõude piire ja teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Ühtlasi ei põhjendanud maakohus kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmist, millega rikkus lisaks

436 lg 1 ja § 438 lg 1 esimest lauset. 6

(8)12.
  1. Nõude ületamine on oluline menetlusõiguse rikkumine, mida kohus saab kaebuse piires arvesse võtta ka juhul, kui kaebuse esitaja sellele otseselt ei tugine. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et kostja apellatsioonkaebuse alusel ei saa vaidlustatud otsust viivise väljamõistmise osas muuta. 12.
  2. Kirjeldatud rikkumine ei mõjuta kindla summana välja mõistetud viivist, mille maakohus arvutas hageja arvete summade ja nende tasumise tähtpäevadest hagi esitamiseni möödunud aja põhjal. Viivise arvutuse õigsust kostja kaebuses kahtluse alla ei seadnud. 12.
  3. Neil kaalutlustel tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse osas, milles sellega mõisteti välja viivis kahjuhüvitise summalt 240 eurot. Selle tulemusel muutub summa, millelt arvutatakse viivist alates
  4. augustist 2020 ja õige summa on 9816,91 eurot. Ringkonnakohtul ei ole vaja teha uut otsust hagi osaliselt rahuldamata jätmise kohta, sest hageja kõnealuses osas viivist ei nõudnudki.
  5. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas kostjalt välja mõistetud viivise vähendamine annab alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. 13.
  6. Maakohus jaotas menetluskulud suhtes 68,4 : 31,
  7. Maakohus rikkus ka selles osas otsuse põhjendamise kohustust, sest vaidlustatud otsusest pole võimalik aru saada, kuidas kohus nende arvudeni jõudis. Kuigi

§ 163

lg 1 annab hagi osalise rahuldamise korral kohtule avara kaalutlusõiguse, siis ei tähenda see, et vastavat otsustust pole vaja põhjendada. 13.

  1. Eeldatavasti arvutas maakohus, kui suure osa moodustab rahuldatud nõudelt määratav hagihind 11 633,68 eurot (≈ 9816,91 + 240 + 772,22 + 10 056,91 × 8%) tsiviilasja hinnast 17 013,01 eurot – see oleks ligikaudu 68,4%. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu valitud metoodika ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Hagi esitamisest ei olnud otsuse tegemiseni möödunud veel aastat, mistõttu polnud põhjust võtta arvesse viivise nõuet osas pärast otsuse tegemist. Kirjeldatud olukorras on kulude jaotuse otsustamisel praeguse vaidluse asjaoludel õiglasem lähtuda esitatud ja rahuldatud nõetest otsuse tegemise aja seisuga. 13.
  2. Menetlus maakohtus kestis 193 päeva (
  3. august 2020–
  4. märts 2021). Hageja esitatud nõuete järgi oli nõudesumma otsuse tegemise aja seisuga 15 324,50 eurot (≈ 9816,91 + 240 + 3372,93 + 9816,91 × 193 × 0,1%). Eespool toodud kaalutlustel oli põhjendatud sellest summast välja mõista 11 244,40 eurot (≈ 9816,91 + 240 + 772,22 + 9816,91 × 8% × 193 : 365). Viimasena saadud summa moodustab esimesest 73,4%. 13.
  5. Järelikult võinuks maakohus kulud jaotada suhtes ligikaudu 73,4 : 26,
  6. Kuna maakohus jaotas kulud kostjale soodsamalt ja hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis jääb otsus kulude jaotuse osas muutmata. Ühtlasi puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude hüvitise summat, sest ka selle kohta ei sisalda kaebus ühtegi väidet.
  7. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 mõtte kohaselt kostja kanda.

Eespool p-s 13.3 kirjeldatud metoodika järgi mõjutas maakohtu eksimus asja lahendamise tulemust 10,15 euro võrra (≈ 240 × 8% × 193 : 365), mis moodustab samas punktis põhjendatuks hinnatud summast 11 244,40 eurot umbes 0,09%. Nii väikeses ulatuses kaebuse alusel maakohtu otsuse muutmine ei viita sellele, et kaebuse esitaja oleks saavutanud kaebusega taotletava tulemuse määral, mis mõjutab menetluskulude jaotust. Lisaks võtab ringkonnakohus arvesse, et kaebuse väited maakohtu kõnealust eksimust ei käsitlenud. 15. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 540 euro hüvitamist, mis on tasu 4 t 30 min õigusteenuse eest tasumääraga 120 eurot/t (käibemaksu ei lisandu). Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 3 t (sh kaebuse analüüs ja vastuse koostamine 2 t; kohtumäärusega tutvumine ja seisukoha koostamine 1 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ja pooled ei esitanud uusi tõendeid. 7

(8)Esindaja tunnitasu määr on kohane. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 360 eurot (= 3 × 120). Rahuldamata jääb hageja taotlus 180 euro (= 540 – 360) hüvitamiseks. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177lg-le 4 peab kostja tasuma hüvitatava kulu summalt viivist.

16. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.