← Eesti

2-20-127956/23

Obsah (13)§ 312§ 101§ 197§ 311§ 313§ 275§ 29§ 1028§ 35§ 1§ 287§ 113§ 42

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 18. juuni 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-1

) § 76 lg 1, § 100, § 108 lg 1, § 271 ja § 292 lg 1 ja kvalifitseeris hageja põhinõuded neil alustel esitatud üüri ja kõrvalkulu nõudeks. 5.3. Esmalt hindas maakohus

§ 312lg 1, § 313 lg-te 1 ja 2 ning § 275 alusel, millal üürileping lõppes.

5.3.1. Kostja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldanuks üürilepingu erakorralist lõpetamist. Uue elukoha leidmine ei ole erakorraline asjaolu. Lepingu p-s 2.2 leppisid pooled kokku, et leping sõlmiti tähtajatuna ja selle võib pool üles öelda või lõpetada lepingus kokkulepitud tingimustel. Lepingu p-st 10.1 nähtub, et pooled lähtuvad lepingu lõpetamisel seadusest, kui nad ei jõua teistsugusele kokkuleppele, p 10.1.4 kohaselt on pooled kokku leppinud, et lepingu lõpetamise soovist tuleb teada anda vähemalt 30 kalendripäeva. Kuigi seaduses on sätestatud, et tähtajatu üürilepingu võib üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud, siis poolte kokkuleppel ei ole selle aja lühendamine välistatud. 3

(9)5.3.
  1. Kostja teavitas
  2. detsembri 2019 e-kirjas hagejat soovist leping lõpetada
  3. detsembril
  4. Hageja
  5. detsembri 2019 e-kiri kinnitab, et ta ei olnud sellega nõus. 5.3.
  6. Üürilepingu p-st 10.1 nähtub, et pooled lähtuvad lepingu lõpetamisel seadusest, kui nad ei jõua teistsugusele kokkuleppele. Lepingu p 10.1.4 kohaselt on pooled kokku leppinud, et lepingu lõpetamise soovist tuleb teada anda vähemalt 30 kalendripäeva. Maakohus hindas seda kui kokkulepet erakorralisest ülesütlemisest ette teatamise tähtaja lühendamist. Nii tegi maakohus järelduse, et lepingu p 10.1.4 järgi lõppes leping
  7. jaanuaril
  8. 5.3.
  9. Hageja ei käitud vastuolus hea usu põhimõttega. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks nõudnud kostjalt korterist väljakolimist. Samuti ei ole hageja mittenõustumine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel lõpetamisega ebamoraalne. 5.
  10. Edasi arvutas maakohus välja tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulu ja viivise. 5.4.
  11. Üürileping lõppes
  12. jaanuaril 2020, st hageja saab nõuda üüri ning kõrvalkulusid selle ajani. Korteri kasutamata jätmine ei vabasta kostjat üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustusest. 5.4.
  13. Detsembri 2019 arve kõrvalkulude eest on esitatud summas 234,65 eurot, millest põhjendatud on 213,36 eurot. Jaanuari 2020 eest esitati arve summas 84,58 eurot, millest kostja hüvitatav kõrvalkulu moodustab 63,29 eurot ja sellest omakorda kaheksale päevale vastav osa 16,33 eurot. Kokku on kõrvalkulude nõue põhjendatud summas 229,69 eurot. 5.4.
  14. Viivise arvestamise lähtus maakohus

§ 101lg 1 p-st 6 ja § 113 lg-st 1 ning lepingu p-st 4.3.

Detsembri 2019 kõrvalkulu arve tuli tasuda

  1. jaanuaril 2020 ja muutus sissenõutavaks
  2. veebruaril
  3. Kuni hagi esitamiseni on viivis 83,53 eurot. Jaanuari 2020 kõrvalkulu arve tuli tasuda
  4. veebruaril 2020, muutus sissenõutavaks
  5. märtsil 2020 ja selle alusel tasutavalt summalt on viivis 5,68 eurot. Kokku on viivis 89,21 eurot. 5.4.
  6. Kostja tasaarvestusavalduse lahendamisel kohaldas maakohus

§ 197lg-d 1 ja 2 ning § 198.

Hageja tasaarvestas jaanuari 2020 eest võlgnetava üüri kostja makstud tagatisrahaga. Üürileping lõppes

  1. jaanuaril 2020, st hageja oli õigustatud tasaarvestama jaanuari üüri kaheksa päeva eest summas 141,94 eurot. Tagatise suuruseks jäi 408,06 eurot (= 550 – 141,94), mille ulatuses kostja tegi tasaarvestuse kohtumenetluses. Järelikult on hageja nõue lõppenud ja hagi jääb rahuldamata. 5.
  2. Kostja menetluskulude nimekirja alusel on kostja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud kokku 14 t ulatuses tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuga). Seega tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulu 2240 eurot (= 14 × 160) ja sellelt summalt viivis. POOLTE SEISUKOHAD
  3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Hageja taotleb uue otsusega hagi rahuldamist ja palub menetluskulud panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 6.
  4. Esiteks tõlgendas maakohus üürilepingu p 10.1.4 oluliselt erinevalt selle sõnastusest. Lepingu p-st 10.1.4 tuleneb, et sellele saab tugineda lepingu erakorralist ülesütlemist taotlev pool. Maakohus asus üllatuslikult seisukohale, et lepingu p 10.1.4 näeb ette üldise (nii korralise kui erakorralise ülesütlemise) etteteatamistähtaja lepingu lõpetamiseks. 6.
  5. Teiseks jättis maakohus tähelepanuta hageja selgitused ja tõendid, mis näitavad, et kostja põhjendused lepingu p 10.1.4 kohta on otsitud. Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et kostja ei avaldanud enne üürilepingu sõlmimist soovi lepingu kiireks lõpetamiseks. Vastupidi – hageja võis lepingu sõlmimisel eeldada, et kostja soovib korterisse jääda pikaajaliselt. Samuti esitas hageja tõendid, millest nähtub, et kostja ei ole ostnud oma kodu.
  6. Kostja vaidleb kaebusele vastu. 4

(9)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb ise tühistatud osas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Mõlema kohtuastme menetluskuludest jääb 80% kostja kanda ja 20% hageja kanda.
  2. Ringkonnakohus võtab toimikusse hageja
  3. juuni 2021 seisukoha lisa, mis kajastab poolte kompromissläbirääkimisi apellatsioonimenetluses. See ei ole dokumentaalne tõend, aga selle sisu saab võtta arvesse menetluskulude jaotamisel.
  4. Maakohtu otsust ei vaidlustatud hagist osalise loobumise vastuvõtmise osas, milles otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
  5. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest üürilepingu sõlmimise ning selles kokku lepitud üüri ja kõrvalkulu tasumise tingimuste ja tegeliku maksmise kohta, samuti aga sellest, et kostja andis lepingu sõlmimisel hagejale tagatise ning esitas
  6. detsembril 2019 lepingu ülesütlemise avalduse ja vabastas üüritud hiljemalt
  7. aasta algul korteri (TsMS § 652 lg 1 p 1).
  8. Poolte vaidluse keskne küsimus on üürilepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg ja selle mõju kostja ülesütlemisavaldusele. 12.
  9. Maakohus leidis õigesti, et vaidluse tuleb lahendada

üürilepingut käsitlevate sätete järgi, kusjuures tähtsust ei oma nende

  1. jaanuaril 2021 jõustunud muudatused, sest üürileping sõlmiti, seda täideti ja see lõppes enne nimetatud kuupäeva. 12.
  2. Maakohus leidis, et kostja ülesütlemine ei olnud erakorraline, aga sellegi poolest saab rakendada lepingu p-s 10.1.4 kokku lepitud 30-päevast tähtaega. Viidatud lepingupunkt on sõnastatud järgmiselt (dtl 30): 10.1.
  3. Lepingu erakorralist ülesütlemist taotlev pool peab teisele poolele kirjalikult teatama kirjalikult vähemalt kolmkümmend

(30)kalendripäeva ette, näidates taotluses lepingu eseme, Lepingu lõppemise päeva ja ülesütlemise aluse / põhjuse. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ja kostjaga, et tsiteeritud punktis lepiti kokku korralisest ülesütlemisest ette teatamise tähtaeg, ja põhjendab oma seisukohta järgnevalt. 12.3. Tähtajatu üürilepingu saab öelda üles korraliselt (

§ 311

), aga sarnaselt muude üürilepingutega ka erakorraliselt (

§ 313

). Seadus näeb korraliseks ülesütlemiseks ette vähemalt kolme kuu võrra ette teatamise (

§ 312lg 1).

Erakorralisest ülesütlemisest ei pea üldjuhul ette teatama (

§ 313lg 3).

Neist sätetest ei saa poolte kokkuleppel üürniku kahjuks kõrvale kalduda (

§ 275

). Küll aga oleks võimalik lühendada üürniku korralisest ülesütlemisest ette teatamise tähtaega. 12.4. Vaidluse lahendamiseks tuleb

§ 29

sätete abil tõlgendada lepingu p 10.1.4 ja hinnata, kas kokku lepiti korralisest või erakorralisest ülesütlemisest ette teatamise tähtaeg. 12.4.1. Ringkonnakohus leiab, et 30-päevane etteteatamise tähtaeg lepiti kokku ainult erakorralise ülesütlemise puhuks. Seda kinnitab eelkõige asjaomase punkti sõnastus, sh selge viide erakorralisele ülesütlemisele ja kohustus avaldada teates ülesütlemise alus või põhjus. Korralise ülesütlemise puhul pole põhjuse avaldamine vajalik. 12.4.2.

§ 29

lg 8 järgi eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Üürnikule ei saa kehtivalt panna lepinguga kohustust teatada erakorralisest ülesütlemisest ette, sest see oleks vastuolus

§ 313lg-ga 3.

Samuti ei saa muuta üürniku suhtes ebasoodsamaks üürileandja kohustust teatada korralisest ülesütlemisest ette vähemalt

§ 312lg-s 1 sätestatud aja, st kolme kuu võrra. 5

(9)12.4.
  1. Kõnealune lepingupunkt ei ole sõnastatud ebaselgelt ega eksitavalt. Õige on hageja väide, et piisavalt hoolsal lugemisel pidi punkti sisu olema ka kostjale arusaadav. Selleks pole vajalikud juriidilised teadmised. 12.
  2. Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et lepingu p 10.1.4 ei sisalda kokkulepet lepingu korralisest ülesütlemisest ette teatamise tähtaja kohta. Sellist kokkulepet ei sisaldu ka ülejäänud lepingus ega saa järeldada poolte käitumisest. Eelnevast tuleneb, et kostja ei saanud üürilepingu korralisel ülesütlemisel edukalt tugineda lepingu p-s 10.1.4 kokku lepitud 30-päevasele tähtajale, vaid pidi juhinduma

§ 312lg-s 1 sätestatud kolme kuu pikkusest tähtajast.

Nii lõpetas kostja

  1. detsembri 2019 avaldus üürilepingu kõige varasemalt
  2. märtsil
  3. Hageja tugineb lepingu lõppemise ajana (kehtivuse viimase päevana) sellele kuupäevale.
  4. Kostja vastuväidete põhjal tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas leping võis enne seda kuupäeva lõppeda kokkuleppel või kas hageja käitumine lepingu varasema lõppemisega mittenõustumisel on vastuolus hea usu põhimõttega. 13.
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et
  6. detsembri 2019 e-kirjas kostja teavitas hagejat soovist leping lõpetada
  7. detsembril
  8. Järgnevast poolte kirjavahetusest ei nähtu, et hageja oleks olnud nõus lepingut sel ajal lõpetama. Eelkõige hageja
  9. detsembri 2019 e-kiri kinnitab, et hageja ei ole nõus lõpetama lepingut
  10. detsembril 2019 (vaidlustatud otsuse p 7 kolmas lõik). Nende asjaolude tuvastamisel ja neist järelduste tegemisel maakohus menetlusnorme ei rikkunud. Seega ei lõppenud üürileping poolte kokkuleppel
  11. aasta lõpus. Kostja ei toonud esile ega tõendanud poolte tahteavaldusi mingi muu aja seisuga üürilepingu kokkuleppel lõpetamise kohta. 13.
  12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et hageja pole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei nõudnud kostjalt korterist väljakolimist. Samuti ei ole hageja mittenõustumine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel lõpetamisega kuidagi ebamoraalne (vaidlustatud otsuse p 7 neljas lõik). Lisaks sedastab ringkonnakohus, et hageja käitumine pole hea usu põhimõttega vastuolus olukorras, kus üürileping tuleb lugeda korraliselt ülesöelduks. Hageja
  13. detsembri 2019 e-kirjas (dtl 50) viitamine korteri üürikuulutuse avaldamisele ei tähenda, et hageja oleks soovinud jätta muljet nagu ei nõuaks ta kostjalt üürilepingu täitmist. Hageja märkis
  14. detsembri 2019 e-kirjas (dtl 54) selgelt, et lepingu ja seaduse järgi lõpeb leping korraliselt
  15. märtsil
  16. Hageja käitumisele halvas usus ei viita võimalikud viivitused võtmete ja korteri üleandmisega enne lepingu korralisest ülesütlemisest ette teatamise tähtaja lõppemist.
  17. Vahekokkuvõttena saab märkida, et
  18. detsembri 2019 avaldusega ütles kostja üürilepingu korraliselt üles ja hageja saab tugineda leping lõppemisele
  19. märtsi 2020 möödumisega. Kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, et alates
  20. aasta eest ta üüri ei maksnud. Ühtlasi pole vaidlust, et ajavahemiku
  21. jaanuar 2020–
  22. märts 2020 eest arvutatud üür on 1241,94 eurot (= 2 × 550 + 141,94), millest hageja luges 550 eurot tasutuks tagatisraha arvel. Seega võib hageja nõuda p-s 5.2 viidatud alustel üürina veel 691,94 euro maksmist (= 1241,94 – 550).
  23. Hageja nõuab pärast nõude täpsustamist kostjalt kõrvalkuluna 336,96 eurot (=213,36 + 63,29 + 52,35 + 7,96). Kõrvalkulude nõudest osalise loobumise järel koosnes nõue neist osadest, millele kostja vastu ei vaielnud. Samuti ei seadnud kostja kahtluse alla kõrvakulude nõude arvutust. Järelikult võib hageja nõuda kõrvalkulu maksmist summas 336,96 eurot.
  24. Kostja esitas menetluses kaks tasaarvestuse avaldust:
  25. novembri 2020 vastuse p-s 12 summas 550 eurot (tagatisraha) ja
  26. jaanuari 2021 menetlusdokumendi p-des 11–12 summas 106,48 eurot (korteriühistu arvetel märgitud nn avariifond). 16.
  27. Sisuliselt pooled ei vaidle tagatisraha suuruse ja sellega kostja kohustuste tasaarvestamise üle. Maakohus tuvastas õigesti, et
  28. aprillil 2020 hageja tasaarvestas
  29. aasta jaanuari eest võlgnetava üüri tagatisrahaga (vaidlustatud otsuse p 10 neljas lõik). Ringkonnakohtu otsuse 6

(9)järgi oli hagejal siis nõue kogu jaanuarikuu eest, st hageja tasaarvestus lõpetas

§ 197

lg 2 alusel nii hageja vastava üürinõude kui ka kostja nõude tagatisraha tagastamiseks. Seega on kostja esimene tasaarvestus toimetu, sest hageja on samad nõuded enne juba tasaarvestanud. 16.2. Teise tasaarvestuse osas nõustus kostja apellatsioonimenetluses hageja arvutusega, et alusetult tasutud avariifondi maksed moodustavad summa 89,84 eurot. Nimetatud summa osas pole pooltel praegu vaidlust. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et see on tasutud alusetult. Kuivõrd kostjal ei olnud kohustust tasuda hagejale avariifondi maksete ulatuses kõrvalkulu, siis saab ta vastava summa

§ 1028lg 1 alusel tagasi nõuda.

Järelikult on teine tasaarvestus põhjendatud ja hageja saab põhinõudena kokku nõuda 939,06 euro (= 691,94 + 336,96 – 89,84) tasumist.

  1. Hageja nõuab kosjalt viivist lepingu p-s 4.3 märgitud määraga 0,15% päevas. Ringkonnakohus leiab, et üürileping sõlmiti tüüptingimustel ja kostja sõlmis lepingu tarbijana. Viivise määra kokkulepe on tüüptingimusena tühine, mille tulemusel hageja saab nõuda viivist seadusjärgses määras. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt. 17.
  2. Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu (

§ 35lg 1).

Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud (

§ 35lg 2).

Mistahes ulatusega tüüptingimus võib mh sisalduda lepingudokumendis ja selle kajastamise viis ega kokkuleppimise vorm pole määravad (

§ 35lg 3).

Poolte esile toodud asjaoludel sõlmiti üürileping nii, et hageja saatis kostjale varem välja töötatud lepingu teksti (dtl 99 jj). Leping sõlmiti samadel tingimustel ja poolte väidetest ei nähtu lepingutingimuste eraldi läbi rääkimist. Seega on lepingu tingimused tüüptingimused. 17.2. Tarbija

tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (

§ 1lg 5).

Pooled ei toonud esile, et kostja oleks üürilepingu sõlminud majandus- või kutsetegevuses. Järelikult kohalduvad tarbija kaitseks kehtestatud sätted. 17.

  1. Kohus peab omal algatusel hindama, kas tarbijaga sõlmitud lepingu tingimused võivad olla tüüptingimusena tühised (vt nt Riigikohtu
  2. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-1613477, p 13 teine lõik ja Euroopa Kohtu
  3. veebruari 2015 otsus kohtuasjas C-567/13, p 37 ning neis viidatud varasem praktika). Eespool p-s 17.1 märgitud kaalutlustel on üürilepingu p 4.3 tüüptingimus ja p 17.2 järgi kohalduvad tarbija kaitseks kehtestatud sätted. Nii tuleb kohtul hinnata, kas viivise määra kokkulepe on kehtiv (vt üürilepingus kokku lepitud viivise kohta nt Riigikohtu
  4. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p-d 15–18). 17.
  5. Käesoleval juhul ei kohaldu
  6. jaanuaril 2021 jõustunud

§ 287¹ sätted (vt eespool p 12.1).

Hageja viitas maakohtu menetluses asjakohaselt tõsiasjale, et kuigi

§ 275

järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, ei tulene sellest üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamise korral tasuma

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist (Riigikohtu 13.

juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794, p 12). Samas ei tähenda see, et kohus ei peaks kontrollima üürilepingu poolte viivisekokkuleppe kehtivust. 17.5. Eelduslikult tuleb

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses (Riigikohtu 16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p-d 17 ja 18, samuti seal viidatud varasem praktika). 7

(9)17.6. Üürilepingu p 4.3 järgi pidi viivise määr olema 0,15% päevas ja hageja nõuab viivist selles määras. Lepinguline viivisemäär vastab aastamäärale 55% (≈ 0,15 × 365).

§ 113lg 1 teise lause järgne määr on 8% aastas.

Järelikult ületab lepinguline määr seadusjärgset määra ligi seitse korda. Sellises määras viivise nõudmine on lepingupooleks oleva tarbija suhtes ebamõistlikult kahjustav. Eeltoodud kaalutlustel saab hageja nõuda kostjalt viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Seda viivist pole alust täiendavalt vähendada. 17.7. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (

§ 197lg 2).

Ringkonnakohus leidis eespool p-s 16.2, et kostja teine tasaarvestus on põhjendatud summas 89,84 eurot. Kostja kasutas tasaarvestuseks nõuet, mis tal oli juba enne hageja nõuetes märgitud ajavahemikke. Seega ei tuleb tasaarvestuse summa maha arvata hageja nõuetest enne viivise arvutamist. 17.

  1. Pooled ei vaidle hageja viivise arvutuses aluseks võetud maksetähtpäevade üle. Eelneva põhjal kujuneb põhjendatud viivis otsuse tegemise päeva seisuga 100,95 eurot järgmiselt: Kohustus 2020 veebruari üür (550–89,84) 2020 märtsi üür 2019 detsembri kõrvalkulud 2020 jaanuari kõrvalkulud 2020 veebruari kõrvalkulud 2020 märtsi kõrvalkulud (8 pv) Kokku Summa Alates Päevi 460,16 06.02.2020 499 141,94 05.03.2020 471 213,36 01.02.2020 504 63,29 01.03.2020 475 52,35 01.04.2020 444 7,96 01.05.2020 414 939,06 Viivis 50,33 14,65 23,57 6,59 5,09 0,72 100,95 17.
  2. Hageja esitas TsMS §-s 367 kirjeldatud viisil nõude edasiulatuva viivise saamiseks. See nõue tuleb rahuldada

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras summalt 939,06 eurot.

  1. Kokkuvõtvalt on põhjendatud hageja nõue põhivõla 939,06 eurot ja sellelt seadusjärgses määras viivise saamiseks. Hagi rahuldatakse selles osas, st kostjalt mõistetakse välja 1040,01 eurot (= 939,06 + 100,95) ja edasiulatuv viivis. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta muutmata.
  2. Ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit hagi rahuldamise osas, mistõttu muutub ka menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus jaotab menetluskulud TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 ning § 168 lg 4 alusel nii, et neist jääb 80% kostja ja 20% hageja kanda. Kulude jaotust põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. 19.
  3. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hageja loobub hagist, kannab ta TsMS § 168 lg 4 alusel kostja menetluskulud, v.a juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, siis annab TsMS § 163 lg 2 kohtule võimaluse jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 19.
  4. Hageja nõudis algselt põhivõlana 1099,31 euro maksmist ja sellelt viivist määras 0,15% päevas. Hageja arvutuste järgi oli
  5. oktoobri 2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 408,40 eurot. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sellest möödunud 242 päeva, mille eest moodustab hageja nõutud viivis 399,05 eurot (≈ 1099,31 × 242 × 0,15%). Kokkuvõtvalt tulnuks kostjal maksta ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga 1906,76 eurot (= 1099,31 + 408,40 + 399,05). Ringkonnakohus mõistab kostjalt välja sama aja seisuga 1040,01 eurot. Nii rahuldatakse hagi umbes 55% ulatuses (≈1040,01 : 1906,76). Seega saab kulude jaotamisel kohaldada TsMS § 163 lg
  6. 8

(9)19.
  1. Hageja nõustus apellatsioonimenetluses ringkonnakohtu pakutud kompromissiga, mille kohaselt kostjal tulnuks tasuda 1000 eurot ja menetluskulud jäänuks poolte endi kanda. Kostja kohustuse osas on see tingimus piisavalt sarnane ringkonnakohtu tänase lahendiga. Neil kaalutlustel saab kulude jaotamisel kohaldada TsMS § 163 lg
  2. 19.
  3. Hageja loobus osaliselt kõrvalkulude nõudest muul põhjusel kui nõude rahuldamine. Samal põhjusel oli osaliselt edukas kostja teine tasaarvestus. Järelikult kohaldub mh TsMS § 168 lg
  4. 19.
  5. Hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasus riigilõivu hageja, mõlemal juhul 250 eurot. Põhjendatuks osutunud nõudelt tulnuks riigilõivuseaduse lisa 1 järgi tasuda 200 eurot. Õiglase menetluskulude jaotuse korral peab kostja selle osa hagejale hüvitama, st vastav kulu tuleks jaotada suhtes 200 : 50 ehk 80% : 20%. Ringkonnakohus leiab, et eelmistes alapunktides toodud kaalutlustel on põhjendatud ja õiglane jaotada samas suhtes ka ülejäänud menetluskulud. Ühelt poolt mõjutab seda otsustust hageja nõustumine kompromissiga otsusega sarnastel tingimustel, aga teiselt poolt tuleb võtta arvesse, et vaidluse põhjustanud ja hageja koostatud üürileping sisaldas vähemalt osaliselt tühiseid tüüptingimusi.
  6. Menetluskulude jaotuse muutmine tingib maakohtu otsuse tühistamise nende rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus ei saa kulusid ise kindlaks määrata, vaid see jääb maakohtu lahendada (vt nt Riigikohtu
  7. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924, p 21 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika).
  8. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.