1-21-5065 KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 26. juuli 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number Kohtunik Vaidlustatud lahend 1-21-5065 (21730000190) Ju

§ 137lg 2 ehk eraviisilise jälitustegevuse tunnustel kriminaalmenetluse alustamiseks.

Kuriteokaebuse kohaselt esitas C OÜ

1. aprillil 2019 Harju Maakohtule hagiavalduse Q OÜ vastu. Nõude tõendamiseks esitas C OÜ mh fotod, mille kohaselt on XX kasutuses olev sõiduauto Audi RS7 reg-nr GGGGGG viibinud
2. ja
3. juulil 2018 P OÜ kontori juures.
4. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis
5. mai 2021 teatisega kriminaalmenetluse alustamata kuriteotunnuste puudumise tõttu ehk KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Oma otsustust põhistas prokuratuur kokkuvõtlikult järgmiselt.

§ 137

lg 1 koosseis eeldab, et tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mis toime pandi (RKKKo 3-1-1-158-05). Niisuguseks jälitustoiminguks võib olla KrMS § 1263 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt võib jälitusasutus jälgida varjatult isikut, asja või paikkonda, koguda varjatult võrdlusmaterjali ja teha esmauuringuid, teostada varjatult asja läbivaatust ning asendada see varjatult. Kohtupraktika kohaselt saab eraviisilisest jälitustegevusest rääkida juhul, kui see tegevus on piisavalt ulatuslik ja süsteemne ehk võrreldav professionaalse jälitustööga. Kahel juhuslikul päeval jäädvustatud fotod sõiduautost ei ole piisav, väitmaks, et teostatud on jälitustegevusele iseloomulikku varjatud jälgimist.

1. XX esindaja vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris
2. juunil
3. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
4. Riigiprokuratuur jättis
5. juuni
6. a määrusega kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör nõustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates esitatud seisukohaga, et kuriteokaebuse pinnalt ei ole põhjust rääkida kuriteotunnuste esinemisest, mistõttu kriminaalmenetlust ei alustata. Oma otsustust põhistas riigiprokurör kokkuvõtlikult järgmiselt. 4.1.

§ 137

lg 1 järgi kvalifitseeritakse kuriteona jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt teise isiku jälgimisne tema kohta andmete kogumise eesmärgil. Kõnealune kuriteokoosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada konkreetsele seadusesättele viidates, mis tähendab, et tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdlase tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-158-05).

§ 1261

lõikest 1 nähtuvalt on jälitustoiming isikuandmete töötlemine seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-158-05 märkinud, et jälitustoimingu spetsiifika kehtiva seaduse tähenduses on ennekõike salajasus. KrMS § 12613 lõikest 1 tulenevalt kaasneb jälitustoiminguga jälitatava isiku põhiõiguste oluline riive. Eelnevast tulenevalt on jälitustoimingu kaks kõige olulisemat tunnust toimetamise salajasus ja jälitatava isiku põhiõiguste oluline riive toimetamise läbi. 4.

1. Tsiviilasja nr 2-19-5205 materjalidest nähtuvalt on C OÜ esitanud kohtule kaks fotot, millega hageja soovib tõendada, et
2. ja
3. juulil 2018.a oli XX kasutuses olev sõiduauto pargitud P kontori ette. Kõnealused fotod on tehtud erinevatel, juhuslikel päevadel ning tõenäoliselt viibis XX P kontoris rohkem kui kahel korral. Tegu ei ole piisava materjaliga, mis viitaks jälitustoimingutele auto valdaja suhtes. Lisaks ei kaasnenud selliste fotode tegemisega XX-le mingisugust põhiõiguste riivet. Fotosid autodest teevad parkimiskontrolörid, autofanaatikud, huvilised jne, kuid see ei viita ebaseaduslikule jälitustegevusele. Kaebuse kohaselt ei selgitatud välja, kas XX jälgiti igal pool või ühes kohas ja terve päev. Tegu on kaebaja meelevaldse oletusega, et XX oleks ulatuslikult jälitatud. Lisaks on see seisukoht vastuolus tsiviilasjas XX esindaja esitatud väitega, mille kohaselt
4. juuli 2018 foto puhul ei ole aru saada, et tegu on XX autoga. Kaebuses mööndakse, et pole teada, kas fotod on juhuslikud või jälgiti XX liikumist. Arutataval juhul ei ole tegu jälitustoiminguga, mistõttu puuduvad viited kuriteole. Kriminaalmenetluse alustamine kuriteo tunnuste otsimiseks ei ole lubatav. Kuriteokaebuse esitamine on pigem ajendatud tsiviilasjas pooleliolevast vaidlusest, kus XX vastu on esitatud hagi. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
5. Riigiprokuratuuri
6. juuni 2021 määrusele esitas kaebuse XX esindaja advokaat JanneLiisa Ottis, kes taotleb määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Oma taotlust põhistab kaebaja kokkuvõtlikult järgmiselt. Prokuratuur ei ole selgitanud, miks on kaebaja seisukohad meelevaldsed ja subjektiivsed. Kuriteokaebusele on lisatud konkreetsed tõendid. Menetleja ülesanne on välja selgitada, kas tegu oli juhuslike fotode tegemise või jälitamisega. Pole eluliselt usutav, et fotod tehti juhuslikult. Lisaks selgitab kaebaja XX kasutuses oleva sõiduauto pidamise asjaolusid ehk ta kasutab seda sõidukit, omanik on Luminor Bank AS ja vastutav kasutaja XX juhitav äriühing. Seda, et XX on ulatuslikult jälitatud kinnitab kuriteokaebuse esitamine. Prokuratuur on jätnud kriminaalmenetluse alustamata isikliku hinnangu alusel, kuigi prokuratuuri kohustus on koguda tõendeid. Kaebaja võimalused tõendeid koguda on piiratud. Kriminaalmenetlust tuleb alustada legaliteedi põhimõttest tulenevalt. Pole lubatav, et tehakse pilte eraviisilise jälitustegevuse raames ja hiljem esitatakse neid isiku vastu tsiviilkohtumenetluses. Kaebuses on refereritud KrMS § 193 lg-t 1, § 194 lg-t 1, §-i 199, §-i 6 ja viidatud Riigikohtu lahenditele 3-1-1-158-05, p-le 8, 3-1-1-129-13, 3-1-1-57-14, 3-1-1-124-00 ja leitud, et prokuratuur menetlusotsustus on õigusvastane, vastuolus viidatud menetlusnormide,

§ 137lg-ga 2 ja kohtupraktikaga.

Kaebaja selgitab sedagi, et Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud kriminaalasja alustamine ka siis, kui toimub tsiviilasjas vaidlus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohtunik jätab esitatud kaebuse rahuldamata.
2. Kaebuses on refereeritud menetlusnorme selle kohta, mis tingimustel alustatakse kriminaalmenetlust ja selgitatud kohtupraktikat. Neidsamu õigusnorme ja kõrgeima kohtu seisukohti on kajastatud piisava põhjalikkusega Põhja Ringkonnaprokuratuuri
3. mai 2021 teatises ja Riigiprokuratuuri
4. juuni 2021 määruses. Ringkonnakohtunik ei pea vajalikuks veelkord seadust ja kohtupraktikat üle refereerida. Kaebuse lahendamisel on määrav küsimus, kas asjaolu, et üks isik on ühe kuu jooksul pildistanud kahel korral teist isikut avalikus kohas, võib viidata kuriteole

§ 137lg 1 tunnustel ehk eraviisilisele jälitustegevusele.

Kaebuses selgitab XX esindaja, et niisugused faktilised asjaolud viitavad kuriteole, prokuratuur on kohustatud legaliteedipõhimõttest tulenevalt menetlust alustama, tõendeid koguma, kaebaja võimalused selleks on piiratud. Kaebuse kohaselt tuleb menetlust alustada selleks, et selgitada, kas tegu oli juhuslikult tehtud fotodega või ulatusliku jälitustegevusega XX suhtes. Kaebaja kahtleb, et tegu oli juhuslikult tehtud fotodega, kuna piltide autoriks on isik, kes on pooleliolevas tsiviilasjas XX vastaspool ja kes kasutas kõnealuseid pilte tsiviilkohtumenetluses XX vastu. Kaebaja selgitab sedagi, et kriminaalmenetluse alustamine pole välistatud olukorras, kus poolte vahel toimub tsiviilvaidlus. Ringkonnakohtunik leiab, et need kaebuse argumendid on ebapiisavad prokuratuuri menetlusotsustuse tühistamiseks. 8. Ringkonnakohus märgib, et riigiprokurör tõi vaidlustatud määruses asjakohaselt välja, et selleks, et rääkida kuriteo tunnustest

§ 137

lg 1 mõttes, peab olema viiteid salaja teostatud ja XX põhiõigusi oluliselt riivavast tegevusest. Prokuratuur ei jätnud kriminaalmenetlust alustamata, kuna XX ja isiku, kelle suhtes on kuriteokaebus esitatud, vahel on pooleliolev vaidlus tsiviilkohtumenetluses. Kaebuses on viidatud mõningal määral Riigikohtu praktikale, kuid tegu on üldiste põhimõtete ülekordamisega, milliseid on vaidlustatud määruses avatud ja arvestatud. Konkreetselt

§ 137

lg 1 kuriteokoosseisu puudutavaid kohtupraktika arusaamu ei ole kaebuses kajastatud ega arvestatud (välja arvatud üldine seisukoht asjas 3-1-1-125-05, p 8). Ringkonnakohtunik peab vajalikuks ka omalt poolt viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadele, milliseid pole prokuratuuri lahendites ega esitatud kaebuses käsitletud. Nimelt, jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri (RKKKo 3-1-1-5-09, p 10). Selleks, et rääkida kuriteo tunnustest

§ 137

lg 1 järgi, peab olema viiteid teise isiku jälgimisest viisil, mis ründab tema eneseteostusvabadust ja enesemääramisõigust (RKKKm 1-18-9343/20, p 13). Riigikohus on selgitanud sedagi, et

§ 137

lg 1 tähenduses eraviisilisest jälitustegevusest rääkimiseks peab tegevuse iseloom ja ulatus olema piisav, seejuures süstemaatiline, saavutamaks jälitustegevusele iseloomulikku isikuandmete töötlemise intensiivsust (RKKKo 3-1-1-93-15, p 90). Eraviisilise jälitustegevuse ja varjatud jälgimise põhiolemusele vastab tegevus, mis on ulatuslik, süsteemne ja intensiivse iseloomuga (p 97). 9. Kõnealustel asjaoludel, kus, nagu prokuratuur arvestas, saaks jälitustegevuse mõttes kõneleda varjatud jälgimisest (KrMS § 1265 lg 1) XX suhtes, ei ole tegevuse iseloom ja ulatus niisugune, mis viitaks jälitustegevusele iseloomulikule andmete töötlemise intensiivsusele. Ringkonnakohtunik nõustub riigiprokuröriga, et enam kui 20-päevase vahega XX-st avalikus kohas tehtud 2 pilti ei viita tema põhiõiguste riivele. Pelgalt selle tõdemuse tõttu on kaebuse väited kuriteo tunnuste esinemisest ka ringkonnakohtu hinnangul meelevaldsed. Vastasel juhul, arvestades reaalsust, milles me elame ehk nutiajastut, kus avalikus ruumis liikudes on kõigil mobiiltelefoni olemasolul võimalus teha teistest pilte ja võimalus saada pildistatud, jaatades karistusõiguslikku sekkumist väärivat riivet, tähendaks see vastuollu minekut ultima ratio põhimõttega ja devalveeriks karistusõigust, sh muudaks kõnealuse kuriteokoosseisu sisutühjaks. See tähendab, et kuriteokaebuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei viita kuriteokoosseisule

§ 137lg 1 järgi.

Kaebuse seisukoht, et kriminaalmenetluses on võimalik koguda tõendeid, tähendab eelnevat arvestades teisisõnu, et kriminaalmenetlust tuleks alustada selleks, et otsida viiteid kuriteole. Legaliteedipõhimõte ja in dubio pro duriore põhimõte niisugust arusaama ei toeta. Kriminaalmenetluse alustamine selleks, et otsida viiteid kuriteole, on lubamatu. Seda ka kaebuses endas viidatud menetlusnormide ja kohtupraktika pinnalt. Teoreetiliste kahtluste pinnalt kriminaalmenetlust ei alustata. Seega jõudis prokuratuur XX esindaja kuriteokaebust lahendades õigele järeldusele. Kaebuse väited on ebapiisavad Riigiprokuratuuri 25. juuni 2021 määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks

§ 137lg 2 tunnustel. 10. Juhindudes Kr

MS § 208 lg-test 1,5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 25. juuni 2021 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)