← Eesti

3-20-2186/9

Obsah (7)§ 61§ 60§ 5§ 44§ 43§ 51§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-2186 Haldusasi X kaebus Sotsiaalkindlustusa

) § 43 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus taotluse läbi vaatamata jätmisega. SÜS-i eelnõu seletuskirjas märgiti, et seadusandjale on Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) jäetud avar otsustamisulatus, millistele põhimõtetele sotsiaalkaitsesüsteem rajada, mistõttu võib seadusandja sotsiaalkaitsesüsteemi rajada põhimõtteliselt ka territoriaalsuse põhimõttele, et tagada avalikke hüvesid vaid isikutele, kes elavad ja töötavad Eesti riigi territooriumil. ÕÕS § 1 lg 5 ja SÜS § 3 lg 1 määratlevad sotsiaalkaitse isikulise ja ruumilise kohaldamise üldreegli. Mõlemad sätted annavad ka võimaluse üldreeglist kõrvale kalduda, kui see on seaduses sätestatud. ÕÕS-is ei ole sellist erisust sätestatud ja ei ole alust jätta ÕÕS § 1 lg-t 5 kohaldamata. Õppelaenu kustutamine laenusaaja lapsel raske puude tuvastamise korral lisati ÕÕS § 22 lg-sse 3 alates 01.01.2018. Seega ei saanud kaebajal tekkida õigust õppelaenu kustutamisele enne 01.01.2018. Arvestades, et kaebaja elas 01.01.2018 juba Saksamaal, ei tekkinud tal õigust õppelaenu kustutamisele ka sellest kuupäevast. 2

(7)3-20-2186 KOHTU PÕHJENDUSED Tühistamis- ja kohustamiskaebus
  1. Kaebaja taotleb vastustaja 23.10.2020 vastuse tühistamist ja vastustaja kohustamist kaebaja taotlus rahuldada. Vastustaja jättis 23.10.2020 vastusega kaebaja taotluse läbi vaatamata, sest puudusid alused menetluse uuendamiseks.
  2. Asjaoludest nähtuvalt esitas kaebaja õppelaenu kustutamise taotluse vastustajale esmakordselt 07.01.
  3. Vastustaja jättis kaebaja taotluse 08.02.2018 otsusega rahuldamata. Seega vaadati kaebaja õppelaenu kustutamise taotlus sisuliselt läbi ja lahendati 08.02.
  5. Kui kaebaja ei nõustunud selle otsusega, tulnuks tal see otsus kas vaide- ja/või kohtumenetluses vaidlustada. Vastustaja sõnul ei ole kaebaja seda otsust vaidlustanud. Ka kaebaja ei väida seda. Lisaks ei nähtu otsuse vaidlustamist kohtute infosüsteemist. Järelikult on tegemist kehtiva haldusaktiga (

§ 61

lg 2), mis on järgimiseks ja täitmiseks kohustuslik vaatamata selle võimalikule õigusvastasusele (

§ 60lg 2).

12. Ekslik on kaebaja arusaam, et tal on võimalik esitada vastustajale igal ajal uus samasisuline taotlus. Selline seisukoht ei ole kooskõlas õiguskindluse ega menetlusökonoomia põhimõtetega. Haldusaktide vaidlustamiseks on ette nähtud konkreetne tähtaeg. Kui see tähtaeg lastakse mööda ja puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks, siis jääb haldusakt kehtima ja õiguskindluse kaitsmise eesmärgil sama asja uuesti ei lahendata. Samuti oleks korduvate samasisuliste põhjendamatute taotluste läbivaatamine haldusorganite jaoks äärmisel koormav, raiskaks nende ressursse ja takistaks töö efektiivset korraldamist, sh menetluste efektiivset läbiviimist (

§ 5lg 2).

Seetõttu on menetluse uuendamine ja asja uuesti lahendamine võimalik vaid piiratud juhtudel. 13. Menetluse uuendamise alused sätestab

§ 44lg 1.

Kaebaja ei ole vastustajale 14.10.2020 uue taotluse esitamisel viidanud ühelegi nimetatud sättes toodud menetluse uuendamise alusele. Selliseid aluseid ei tuvastanud ka vastustaja kaebaja taotlust hinnates. Seetõttu puudus vastustajal alus kaebaja taotlust sisuliselt läbi vaadata ja see tuli jätta läbi vaatamata (

§ 43lg 1 p 3).

14. Kohus leiab, et vastustaja 23.10.2020 vastus, millega jäeti kaebaja taotlus läbi vaatamata, on toiming, mitte haldusakt. Haldusakt on

§ 51

lg 1 kohaselt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Vastustaja ei reguleerinud oma 23.10.2020 vastusega kaebaja õigusi ega kohustusi. Seda tegi vastustaja 08.02.2018 otsus. Haldusaktiga oleks olnud tegemist ka juhul, kui oleks esinenud mõni menetluse uuendamise alus, vastustajal tulnuks menetlus uuendada ja kaaluda, kas tunnistada 08.02.2018 otsus kehtetuks või mitte (

§ 44lg 2, § 64 lg 2, § 70 lg 1).

Praegusel juhul puudus vastustajal kaalumise võimalus, sest menetluse uuendamise alused puudusid. Kuna vastustaja 23.10.2020 vastus ei ole haldusakt, siis puudub võimalus seda tühistada (HKMS § 37 lg 2 p 1) ja kaebaja tühistamiskaebus tuleb jätta rahuldamata. 15. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 järgi võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Seega saaks kaebaja kohustamisnõude rahuldada juhul, kui vastustaja 23.10.2020 vastus oleks õigusvastane ja vastustajal oleks kohustus kaebaja taotlus sisuliselt läbi vaadata. Praegusel juhul see nii ei ole. Kohtu hinnangul on vastustaja 23.10.2020 vastus kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmise kohta õiguspärane. Kaebaja ei ole 3

(7)3-20-2186 tuginenud kohtus ühelegi menetluse uuendamise alusele ja ka kohtu hinnangul selliseid aluseid praeguses asjas ei esine. Seega puudus vastustajal alus menetlust uuendada. Menetlust uuendamata puudus vastustajal võimalus kaebaja taotlust uuesti sisuliselt läbi vaadata, sest selle kohta oli olemas kehtiv haldusakt. Samuti puudus alus tunnistada varasemat haldusakti kehtetuks (

§ 68lg 1).

Järelikult tuleb kaebaja kohustamiskaebus jätta rahuldamata. Hüvitamiskaebus

  1. Kaebaja taotleb vastustajalt kahju hüvitise väljamõistmist. Kaebaja peab endale tekitatud kahjuks õppelaenu tagasimakseid, mille maksmise kohustuse pidanuks riik temalt üle võtma.
  2. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
  3. RVastS § 7 lg-st 1 nähtuvalt peab kannatanu olema püüdnud enne kahju hüvitamise nõude esitamist talle tekkivat kahju ära hoida. Üheks võimalikuks esmaseks õiguskaitsevahendiks on haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue (RVastS § 3). Kaebaja ei ole vastustaja 08.02.2018 otsust vaidlustanud. Ta ei ole põhjendanud, miks ta vastustaja 08.02.2018 otsust ei vaidlustanud või miks oli selle vaidlustamine tema jaoks põhjendamatult koormav. Vaidlustamata jätmisel ei saa tugineda teadmatusele või õiguslikule kogenematusele, sest vastustaja on 08.02.2018 otsuses selgitanud otsuse vaidlustamise korda.
  4. Lisaks leiab kohus, et vastustaja 08.02.2018 otsus on õiguspärane. Vastustaja jättis selle otsusega kaebaja taotluse rahuldamata, sest kaebaja elukoht on Saksamaal, kuid sotsiaalhüvitisi makstakse Eestis elavatele isikutele.
  5. Vaidluse all ei ole, et kaebajal oli 08.02.2018 otsuse tegemise ajal õppelaenu võlg ja tema lapsel oli tuvastatud raske puue, seega vastas kaebaja esimese taotluse esitamise ja 08.02.2018 otsuse tegemise ajal ÕÕS § 22 lg-s 3 sätestatud tingimustele
  6. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et kaebaja on Eesti kodanik. See asjaolu nähtub mh rahvastikuregistrist. Vaidluse all on, kas riigitagatise rakendamise õigus on territoriaalselt piiratud. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kaebaja elas 07.01.2018 taotluse esitamise ajal ja elab siiani Saksamaal.
  7. ÕÕS § 1 lg-st 5 nähtuvalt kohaldatakse selles seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele SÜS-i sätteid, arvestades ÕÕS-is sätestatud erisusi. SÜS § 3 lg 1 järgi on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul.
  8. ÕÕS § 3 järgi on õppelaen õpilasele ja üliõpilasele antav riigi tagatud laen hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Õppelaenu saamise tingimused on sätestatud ÕÕS §-des 15 ja
  9. Neist sätetest järeldub, et õppelaenu andmise eesmärk on soodustada hariduse omandamist. Õppelaenu andmine ei ole seotud isiku abivajadusega ega temal esinevate sotsiaalsete riskidega. Õppelaenu taotlemisel ei kontrollita taotleja majanduslikku seisu. Seega ei ole õppelaenu andmine sotsiaalkaitse tagamise meetmeks ja üldreeglina SÜS ÕÕS-i regulatsioonile ei kohaldu. 1 Kohtule esitatud puude tuvastamise otsusest nähtub, et see kehtis kuni 31.01.
  10. Uut puude tuvastamise otsust ei ole kohtule esitatud ja seda asjaolu ei ole haldusmenetluses kontrollitud. 4

(7)3-20-2186
  1. SÜS kohaldub ÕÕS-ile vaid osas, milles see reguleerib sotsiaalkaitse meetmeid
  2. Puudega lapse vanemale ettenähtud õigus taotleda õppelaenu tasumise kohustuse ülevõtmist riigi poolt on vaieldamatult sotsiaalpoliitiline meede
  3. Selle eesmärgiks on toetada puudega lapse vanemat ja vähendada tema sotsiaalseid riske, nt vältida võimalike toimetulekuraskuste tekkimist. Riik maksab küll õppelaenu tagasi krediidiasutusele, kuid sellega vähendatakse laenusaaja laenukohustust ja parandatakse tema varalist olukorda, seega on sotsiaalmeede suunatud just laenusaajale, mitte krediidiasutusele. Kohus nõustub vastustajaga, et sellele meetmele kohaldub üldseadusena SÜS. See asjaolu nähtub ka õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 417 SE seletuskirja lk-l 2-3 toodud selgitustest, seega on see olnud seadusandja selge tahe.
  4. SÜS § 3 lg 1 sätestab territoriaalsuse kriteeriumi, piirates Eesti riigi pakutavaid sotsiaalmeetmeid Eesti riigis elavate isikutega. Ka Eesti kodanik, kes soovib saada Eesti riigilt sotsiaaltoetust, peab elama Eestis. Erandid tuleb sätestada seaduses. ÕÕS sellist erandit ei sätesta. Erinormi puudumise tõttu kehtib üldnormina SÜS § 3 lg 1, mis tähendab, et õppelaenu tasumise kohustuse ülevõtmist saab Eesti riigilt taotleda Eestis elav isik, sh Eestis elav Eesti kodanik.
  5. Kaebaja selgitas, et ta elas õppelaenu taotlemise, lapse sündimise ja lapsel puude tuvastamise ajal Eestis, seega oli tema puhul territoriaalsuse nõue täidetud. Kohus ei nõustu kaebajaga. ÕÕS-i muudatused, mis andsid ka raske puudega lapse vanemale õiguse taotleda õppelaenu kustutamist riigi poolt, jõustusid 01.01.
  6. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seadus ei näinud ette rakendussätteid, mis oleksid andnud ÕÕS-i muudetud sätetele tagasiulatuva jõu. Seega tekkis vastav õigus alates 01.01.2018, mitte tagasiulatuvalt. See tähendab, et seaduses toodud tingimused, sh territoriaalsuse nõue, pidi olema täidetud 01.01.2018 või hilisema aja seisuga. Rahvastikuregistri andmetel elab kaebaja alates 21.09.2016 Saksamaal ja seda kuni tänaseni. Vastustaja esitatud tõendi (Saksamaa pädeva asutuse kiri) järgi elab kaebaja Saksamaal juba alates 10.05.
  7. Järelikult ei ole kaebaja 01.01.2018 seisuga ega hiljem Eestis elanud, mis tähendab, et tal ei ole tekkinud õigust nõuda riigi poolt õppelaenu kustutamist.
  8. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 417 SE seletuskirja lk-l 2 toodud selgituse kohaselt muudetakse ÕÕS §-i 22, võimaldades ka raske puudega lapse vanema puhul loobuda laenusaaja kohustuste täitmise nõudest. Muudatuse eesmärk on leevendada raske puudega lapse vanema majanduslikku olukorda, sest raske puudega lapse hooldamise kõrvalt võivad töölkäimine ja laenu tagasimaksmine olla raskendatud. Järelikult on meetme eesmärgiks tagada puudega lapse vanemale sotsiaalabi (vabastada ta õppelaenu tagasimaksmise kohustusest), et toetada tema edasist toimetulekut ja vältida sotsiaalriskide realiseerumist. Eesmärgiks ei ole maksta tagantjärgi mingeid hüvitisi. Järelikult ei ole taotluse lahendamisel asjakohased mineviku asjaolud. Samamoodi puudub õppelaenu kustutamise õigus isikutel, kel oli enne seaduse muudatuse jõustumist puudega laps, aga hiljem mitte, või kel oli enne seaduse muudatuse jõustumist õppelaenu võlg, mis oli seaduse muudatuse jõustumise ajaks täidetud.
  9. Kui isik ei ela taotluse esitamise ajal Eestis, siis ei ole Eesti riigil kohustust pakkuda talle sotsiaalabi ja tagada tema toimetulekut. Selline kohustus on isiku elukohariigil. Asjakohatu on 2 Vt selle kohta ka „Eesti sotsiaalõiguse kodifitseerimine: Sotsiaalseadustiku üldosa analüüs“, lk 703-
  10. Kättesaadav https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/sotsiaalseadustiku_uldosa_analuus.pdf. 3 Vt ka õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 417 SE seletuskirja lk
  11. Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/81f3755d-e429-4e85-9a9fae839ed1a588/%C3%95ppetoetuste%20ja%20%C3%B5ppelaenu%20seaduse%20ning%20t%C3%B6%C3%B6 v%C3%B5imetoetuse%20seaduse%20muutmise%20seadus. 5
(7)3-20-2186 kaebaja viide, et ta elab Euroopa Liidu liikmesriigis. Kaebajal ei ole keelatud Euroopa Liidu sees liikuda ja endale elukohta valida. See aga ei tähenda, et Eesti riik peab maksma oma eelarvelistest vahenditest sotsiaaltoetusi ka neile, kes on kolinud elama mujale Euroopa Liitu. Seda enam, et see isik ise Eesti riigile makse ei maksa ega sotsiaalkaitsesüsteemi ei rahasta.
  1. Territoriaalsuse nõue on sotsiaalõiguste puhul tavapärane. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu 93 SE seletuskirja4 lk-l 11-12 on selgitatud, et seadusandjale on PS-iga jäetud avar otsustusulatus, millistele põhimõtetele sotsiaalkaitsesüsteem rajada, mistõttu võib seadusandja sotsiaalkaitsesüsteemi rajada põhimõtteliselt ka territoriaalsuse põhimõttele, et tagada avalikke hüvesid vaid isikutele, kes elavad või töötavad Eesti riigi territooriumil. Sotsiaalseadustiku reguleerimisalasse jäävatest valdkondlikest seadustest valdava enamiku puhul on seadusandja piiranud hüvitise määramist tingimusega, mille järgi peab isik olema Eesti alaline elanik, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik. Seega on territoriaalsuse põhimõtte kehtestamine olnud seadusandja teadlik valik.
  2. Territoriaalsuse põhimõtet pole põhjust pidada PS-iga vastuolus olevaks. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes5 on leitud, et kuigi PS § 28 lg 2 sõnastusest võib aru saada, et abi võiks anda kodakondsusest lähtuvalt, on põhiseadusandja eelduslikult siiski sidunud abi andmise Eestis elamise ja töötamise ning ühiskonna liikmesuse sisuliste tingimustega (territoriaalsuse ja solidaarsuse põhimõtted). Samuti on kommentaaris viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu 11.12.2018 otsusele asjas nr 65550/13: Belli ja Arquier-Martinez vs Šveits, mille p-s 111 leiti, et vahet tuleb teha elukohapõhiselt makstavatel hüvitistel ja eelnevate sissemaksete tegemisel põhinevatel hüvitistel ning neist esimeste puhul on solidaarsuse põhimõttest tulenevalt hüvitiste teistesse riikidesse eksportimata jätmine põhjendatud. Praegusel juhul ei põhine kaebaja taotletav sotsiaalmeede eelnevate sissemaksete tegemisel (nagu nt ravikindlustus, pension). Seetõttu ei ole selle põhinemine territoriaalsuse ja solidaarsuse põhimõttel PS-iga, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ega õiguse üldpõhimõtetega vastuolus.
  3. Kohtu hinnangul ei piirata territoriaalsuse põhimõttega ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi. Kaebajat koheldakse võrdselt teiste välisriikides elavate Eesti kodanikega, kel samuti puudub õigus saada Eesti riigilt sotsiaalabi. Elukoha valik on kaebaja otsustada, järelikult ei ole kaebaja jäänud sotsiaalkaitsemeetmest ilma temast sõltumatutel asjaoludel. Samuti ei piirata kaebaja omandiõigust, sest sotsiaalmeede ei tugine kaebaja eelnevatel maksetel. Rikutud ei ole kaebaja õiguspärase ootuse ega usalduse põhimõtteid. Kaebaja võttis õppelaenu ajal, mil tal ei olnud veel last. Samuti ei kehtinud õppelaenu võtmise ajal seadust, mis võimaldanuks raske puudega lapse vanema õppelaenu riigi poolt kustutada. Seega ei saanud kaebajal õppelaenu võttes tekkida põhjendatud ootust, et riik tema õppelaenu hiljem kustutab, st kaebaja ei teinud vara käsutust normide ajal, mis oleks hiljem talle ootamatult ebasoodsas suunas muutunud. Kaebaja pidi juba õppelaenu võttes arvestama sellega, et tal tuleb endal laen tagasi maksta. Pole põhjust arvata, et kaebaja oleks jäänud õppelaenu võla ja puudega lapse kasvatamise tõttu väga raskesse majanduslikku olukorda. Kaebaja ei ole väitnud, et tal puuduks võimalus taotleda vajadusel sotsiaalabi oma elukohariigilt.
  4. Kuna vastustaja 08.02.2018 otsus on õiguspärane, siis ei ole kaebaja õigusi rikutud ega talle õigusvastaselt kahju tekitatud. Järelikult on RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused täitmata ja kaebaja hüvitamiskaebus tuleb jätta rahuldamata. Otsus ja menetluskulude jaotus 4 5 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/53b62cd5-d4a1-40b4-b23e-d3bf2d0fa7fa. Paragrahv 28 kommentaar, p
  5. Kättesaadav https://pohiseadus.ee/sisu/
  6. 6
(7)3-20-2186
  1. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.
  2. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.