Obsah (7)

§ 152§ 37§ 49§ 45§ 41§ 43§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Tallinna Halduskohus Ruth Prigoda Määruse tegemise aeg ja koht 28. mai 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-374 Haldusasi X (X) kaebus Tallinna Vangla 15.01.2021 vastuse nr

) § 152 lg 1 punkt 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

§ 152

lg 2 kohaldamisel peavad olema täidetud mõlemad eeldused – kaebaja tahe menetluse jätkamiseks ning et see oleks ka kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

1. X kaebuse eesmärk oli saada pikaajaline kokkusaamine oma abikaasaga. Tallinna Vangla 12.05.2021 vastusest nähtub, et vaidlustatud 10.12.2020 käskkiri on tunnistatud kehtetuks ning taastatud on pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine. Kuna X on esitanud 26.04.2021 taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga 01.06.2021 1 , siis võimaldab vangla kaebajale nimetatud kuupäeval kokkusaamise. Kuigi kaebaja 01.06.2021 kokkusaamine ei toimu 23.12.2020 taotluste alusel, vaid kaebaja esitas uue taotluse, siis on kaebaja saavutanud oma esialgse kohtusse pöördumise eesmärgiks olnud pikaajalise kokkusaamise abikaasaga. Olukorras, kus vangla on kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldanud, on vaidlustatud 15.01.2021 vastus ja sellega seotud 16.02.2021 vaideotsus ammendunud ning need ei oma enam kaebaja õigustele mõju. 1 Tallinna Vangla 12.05.2021 vastuse lisa „X 26.04.2021 taotlus nr 5-11-21-1096-1.PDF“ 3 Lisaks vangla vastuse ja vaideotsuse vaidlustamisele soovis kaebaja ka käskkirja punkti 3.2 ja sellega seotud vaideotsuse tühistamist. Kuna käskkiri on Tallinna Vangla 04.05.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/16 kehtetuks tunnistatud ning eelnimetatud käskkirja punktiga 3 võimaldatakse vanglas taas pikaajalisi kokkusaamisi, siis on ka vaidlustatud käskkirja õiguslik mõju kaebaja suhtes ammendunud. Kaebaja on sellele vaatamata seisukohal, et vangla tegevus on tema õigusi olulisel määral rikkunud ning palub tuvastada, kas vangla kehtestatud piirangud olid õiguspärased ja proportsionaalsed. Kaebaja leiab, et võimaliku õigusvastasuse korral on kaebuse edasine menetlemine oluline, et kaebajal tekiks võimalus nõuda kompensatsiooni talle tekitatud võimaliku kahju eest. Lisaks on kaebuse menetlemine tema jaoks oluline ka seetõttu, et tegemist on pretsendenditu olukorraga, mis puudutab COVID-19 piiranguid ja pikaajalisi kokkusaamisi.
2. Kohtupraktikas on leitud, et kui haldusakt kohtumenetluse kestel täielikult ammendub, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast

§ 152

lg 1 punktiga 4 ja lg‑ga 2 (Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, punkt 12).

§ 152

lg 2 näeb haldusakti ammendumisel ette võimaluse minna üle jätkutuvastamiskaebusele, mis erineb tavalisest tuvastamiskaebusest

§ 37

lg 2 punkti 6, § 38 lg 4 ja § 45 lg 2 mõttes ja mis ei kujuta endast kaebuse muutmist

§ 49lg 1 mõttes.

Riigikohus on 28.10.2020 määruses nr 3-20-580 punktis 12 selgitanud, et õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek

§ 152

lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. Nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle

§ 152

lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud

§ 45lg-s 2.

Küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta.

1. Seega tuleb kohtul menetluse jätkamiseks hinnata, kas õigusvastasuse tuvastamine aitab kaebajat edaspidi tema subjektiivsete õiguste kaitsel. Kaebaja märgib oma 24.05.2021 vastuses kohtule esmalt seda, et menetluse jätkamine õigusvastasuse tuvastamiseks on kaebaja jaoks oluline selleks, et õigusvastasuse puhul tekib võimalus nõuda kompensatsiooni tekitatud võimaliku kahju eest. Samas selgitab kaebaja oma vastuse viimases lõigus, et piirangute ebaproportsionaalsuse ja õigusvastasuse tuvastamise korral ta ei soovi materiaalse kahju hüvitamist, vaid vangla kohustamist võimaldada tagantjärele ära jäänud kokkusaamised. Seega järeldab kohus, et tuvastamiskaebuse menetlemine ei ole kaebajale vajalik selleks, et kaebaja saaks nõuda talle tekkinud kahju hüvitamist, kuna seda ta teha ei soovi. Kohus selgitab, et pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga peab kaebaja esitama vanglale Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 42 lg 1 kohaselt vastava taotluse ning vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel pikaajalise kokkusaamise lubamise või mitte lubamise üle. Seal juures tuleb vanglal lähtuda VSkE §-st 45, mille kohaselt 4 võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Kaebaja viimane pikaajaline kokkusaamine abikaasaga toimus
2. aasta teisel poolaastal 17.09.2020 2 ning järgmine pikaajaline kokkusaamine
3. aasta esimesel poolaastal 01.06.
4. Kuigi kahe kohtumise vahele jääv aeg on pikem kui kuus kuud, siis on sellest hoolimata täidetud VSkE § 45 lg-st 1 tulenev minimaalne nõue. Ka 10.12.2020 käskkirja võimaliku õigusvastasuse korral ei ole vangla kohustatud igal juhul kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi sagedamini võimaldama ning selleks ei saa vanglat kohustada ka kohus. Samal ajal ei ole välistatud, et vangla võimaldab kokkusaamisi sagedamini kui kord kuus. Seda möönab ka kaebaja oma 24.05.2021 vastuse lk-l
5. Kaebaja soov hinnata praeguses kohtumenetluses, kas VSkE § 45 toetab piisavalt peresidemete säilimist ning sätte kooskõla VangS §-dega 6 ja 23 ei ole kaebuse asjaoludega seotud ega seetõttu asjakohane (vt

§ 41lg 2).

1. Millegi muuga ei ole kaebaja tuvastamiskaebuse esitamise vajadust kohtule põhjendanud. Kaebaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2021 määruse nr 3-20-2131 punktile 8, milles on kaebajale selgitatud, et tuvastamiskaebusele üleminekuks ei pidanud ta põhjendatud huvi välja tooma. Eelviidatud asjas olid asjaolud praegusest erinevad, kuna kaebajale oli ette heidetud õigusrikkumise toimepanemist ning sellise etteheite kohtu korras ümber lükkamata jätmine võib edaspidi mõjutada kaebajat negatiivselt ning riivata jätkuvalt kinnipeetava õigusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2021 määruse nr 3-20-2131 punkt 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Õigusrikkumises kaebajat praeguses asjas ei süüdistata ning jätkuvat õigusriivet kehtetuks tunnistatud 10.12.2020 käskkiri kaebajale ei põhjusta.
2. Ka kohtule ei ole äratuntav, kuidas võiks jätkutuvastamisnõudele üleminek muul viisil kaebaja õiguste kaitseks vajalik olla. 16.
3. Kohtu hinnangul puudub preventiivne eesmärk tuvastamiskaebuse menetlemiseks. Tallinna Vangla 10.12.2020 käskkirja punkt 3.2, mille alusel pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest kaebajale keelduti, on kehtetuks tunnistatud ning muutunud olukorras, st COVID-19 epideemilise olukorra leevendumisel, ei ole tõenäoline, et vangla ka pikaajalisi kokkusaamisi uuesti samadel põhjendustel keelama asuks. Isegi kui vanglal tekib vajadus uuesti haiguspuhangust tulenevalt piirangute kohaldamiseks, siis tuleb võtta arvesse sel hetkel olulisi asjaolusid ning varasema teistsugustel asjaoludel antud käskkirja õigusvastasusele tuginemine kaebaja õigusi ei kaitseks. Kaebajal on sellises olukorras kasutada tõhusamad õiguskaitsevahendid, milleks on näiteks tühistamis- ja kohustamisnõue. 16.
4. Samuti puudub praeguses asjas tuvastamiskaebusel rehabiliteeriv eesmärk. Rehabiliteeriv eesmärk ei saa seisneda üksnes soovis veenduda haldusakti õigusvastasuses. Kuna kaebaja subjektiivseid õigusi vaidlustatud haldusaktid edaspidi nende mõju lõppemise tõttu muutunud olukorras ei puuduta, siis ei näe kohus kaebajale menetluse jätkamisel õigusvastasuse tuvastamiseks tekkivat õiguslikku kasu. Vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine ei saa kaebajat kuidagi rehabiliteerida.
5. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajal puudub Tallinna Vangla 15.01.2021 vastuse ja 10.12.2020 käskkirja tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku 2 Tallinna Vangla vastus kaebusele punkt
6. 5 vajadus ja seetõttu ka vajadus kohtumenetluse jätkamiseks. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse vaidlustatud haldusaktide tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku osas ning lõpetab menetluse

§ 152lg 1 punkti 4 alusel.

18. Vastavalt

§ 43

lg 1 punktile 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas (sama nõudega samal alusel) halduskohtule uuesti kaebuse esitamine lubatud. Menetluskulud 19.

§ 104

lg 5 punkt 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 punktide 2 või 4 alusel.

Kuna kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 punkti 4 alusel, siis kuulub kaebuste esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot tagastamisele.

§ 104

lg 8 lause 5 kohaselt tagastatakse riigilõiv menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Kaebaja eest on riigilõivu tasunud X. Kaebajal tuleb kohtule viivitamatult teatada, kellele riigilõiv tagastada. Kui riigilõivu ei tagastata selle tasunud isikule, tuleb kohtule teatada ka pangakonto andmed, millele riigilõiv tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 6