KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 07. juuni 2021, Narva Tsiviilasja number 2-20-9967 Tsiviilasi Menetlusosalised e

§ 100lg 4).

1. Mõista T K alaealise lapse T V kasuks välja elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku 09.11.2019 kuni 09.07.2020 eest summas kokku 1 606.46 eurot.
2. Rahuldada T K taotlus ja parandada 11.05.2021 istungi protokollis (kell 00:03:51) kostja esindaja selgitust ja lugeda õigeks järgmine kostja esindaja selgitus: „Veel on kostjal väike sõiduk, mille hind kolm aastat tagasi oli 1,3 tuhat“. Menetluskulud
3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Kohtuotsus saata pooltele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 633 lg 7). 1

§ 102

lg 2 alusel elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära, kuna hagejale elatise väljamõistmisel

§ 101lg 1 sätestatud määras osutuvad kostja teised kolm last varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav 2

§ 101lg 1 sätestatud määras, ei ole õiglane.

Kostja taotleb ka kõrvalekaldumist võrdsetes osades ülalpidamise andmise kohustusest, kuna hageja isa majanduslik seisund, arvestades mh ülalpeetavate arvu, on parem kui kostjal. Samas ei ole ka hageja esitanud sellised asjaolusid, millest saab tuvastada, et tema vajadusi ei ole võimalik katta väiksema elatisega, kui

§ 101lg 1 sätestatud.

Hageja ei esitanud oma vajaduste nimekirja. Seega hageja ei ole tõendanud vajadusi selles suuruses, milles ta nõuab elatist. Justiitsministeeriumi tellimusel valminud uuringu tulemuste kohaselt oleks lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019 aasta lõpus kas 172.00 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 194.00 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Mõlema meetodi järgi on lapse minimaalsed ülalpidamiskulud seega väiksemad, kui praegune miinimumelatise summa. Uuringu koostajad toovad välja, et lisaks uuringus analüüsitud lapse minimaalsele ülalpidamiskulule tuleks elatise summa kindlaksmääramisel arvesse võtta veel elatist maksma kohustatud vanema sissetulekut, toetusi, suhtluskorda ning elatist maksma kohustatud vanema teisi lapsi. Uuringu koostajad märkisid, et Ida-Virumaa laste ülalpidamiskulud on 166.00 eurot kuus. Tuleb ka arvestada, et osa hageja vajadustest on kaetud peretoetusega. Kostja leiab, et tema poolt elatise summas 100.00 eurot kuus tasumisel koos hageja isa poolse ülalpidamisega ja hagejale tasutava toetusega on piisavad hageja vajaduste katmiseks. Seoses tagasiulatuva elatisega märgib kostja järgmist. Arvestades, et hagi on esitatud kohtusse 10.07.2020, siis tagasiulatuv ülalpidamise periood ületab ühte aastat. Hageja ei ole enne tagasiulatuva ülalpidamise nõude esitamist nõudnud kostjalt elatise tasumist. Tulenevalt Riigikohtu praktikast ei mõjuta ülalpidamise nõudmata jätmine hageja poolt küll nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Hageja ei ole välja toonud millised olid hageja vajadused ajavahemikul, mille eest nõutakse tagasiulatuvat ülalpidamist, ning seega ei ole võimalik tagasiulatuva nõude ulatuse määramisel arvestada hageja konkreetseid toonaseid vajadusi. Tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetab kostja kolme lastega äärmiselt raskesse olukorda. Täiendava rahalise kohustuse panemine kostjale toob arvatavasti kaasa selle, et ta ei suudaks tasuda hagejale igakuist elatist ja anda lastele ülalpidamist ning võlgnevusse jääva elatise sissenõudmine oleks täitemenetluses küsitav. Asja lahendamisel tuleb arvestada, et kostja kandis järgmised hageja kulud: andis hagejale ajavahemikul 2019 augustist 2020 juulini taskuraha summas 120.00 eurot, tasus juuksuriteenuseid summas 70.00 eurot, kandis kooliga seotud kulutusi summas 180.00 eurot, ostis riideid ja jalatseid summas 250.00 eurot. Ajavahemikul 05.08.2019-16.09.2019, 23.09.2019-30.09.2019 ja 14.10.2019-20.10.2019 elas hageja kostjaga ning sel perioodil andis kostja hagejale ülalpidamist vahetult. Viidatud asjaoludele tuginedes palub kostja jätta rahuldamata hageja nõue elatise väljamõistmiseks perioodi 01.07.2019 - 09.07.2020 eest ning jätta rahuldamata 100.00 eurot kuus ületava hageja nõude elatise väljamõistmiseks perioodi eest alates 10.07.2020. Hageja täiendavad seisukohad Väär, tõendamata ja asjasse puutumatu on kostja väide, et hageja isal on elatisevõlgnevus oma teise lapse (I V) ees. Kostja väidab, et kuna hageja isal on elatisevõlgnevus I V ees, siis I V on täielikult kostja ülalpidamisel. Selline kostja väide on tõendamata. Tõendamata on ka kostja väited tema ja M K sissetulekute osas. 3

§ 101

lg 1 sätestatud elatise suurus ajas muutub (samas ei ole see muutus suur), siis eelnimetatud perioodil võib kogumis kuu keskmine elatise minimaalne suurus olla suurusjärgus kuni 320.00 eurot ehk siis kogumis 16 000.00 eurot (50 x 320.00). Kokkuvõtvalt oleks võimalikuks hageja elatisenõude suuruseks kuni 20 000.00 eurot. Kostja on nõustunud tasuma igakuist elatist summas 100.00 eurot (eelkäsitletud perioodil moodustab see seega 5 000.00 eurot). Seega on n-ö „puudujääv osa“ ca 15 000.00 eurot, millise tasumiseks on kostjal võimalik saada rahalisi vahendeid oma vara realiseerimise arvelt. Kostja omandis on XXX asuv kinnistu (registriosa nr 2422208). Kostja ei kasuta kinnistul asuvat hoonet elamuna ja n-ö „suvila“ omamine ei ole kostjal absoluutselt vajalik. Veelgi enam, kinnistuga kaasnevad kulud, mille arvelt saaks kostja täita hageja ülalpidamiskohustust. Asjasse puutumatu on kostja väide seoses kinnistu müügiga täitemenetluses. A V nõude suurus on 3 616.27 eurot, kuid kinnistu maksab vähemalt 25 000.00 eurot (hageja esitas analoogse, kuid natuke suurema pindalaga kinnistu müügikuulutuse). Seega on kinnistu võõrandamisest saadavate rahaliste vahendite arvel (arvestamata teisi kostja sissetulekuid) võimalik täies mahus täita hageja elatisenõue. Väär on ka kostja väide, et kinnistu vabatahtlik müümine ei ole võimalik. TMS § 102 kohaselt on võimalik kinnistut müüa kohtutäituri kontrolli all. Kostja ei ole seda taotlenud. Seega puuduvad

§ 102

lg 2 sätestatud alused elatise väljamõistmiseks alla

§ 101lg 1 sätestatud määra.

Kostja on esitanud paljasõnalise ja tõendamata väite, et hageja isa majanduslik seisund on parem kui kostjal. Hageja juhib tähelepanu, et A V on Tartu Ringkonnakohtu 29.05.2020 otsusega tsiviilasjas 2-18-7004 välja mõistetud I V kasuks elatis 200.00 eurot kuus, milline on alla

§ 101lg 1 sätestatud määra.

Seega A V majanduslik seisund ei võimalda täita I V ülalpidamiskohustust

§ 101lg 1 sätestatud määras.

Kostja väidab, et hageja vajadused ei saa olla suured, hageja ei ole esitanud oma vajaduste nimekirja ja tugineb muuhulgas uuringule. Eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

§ 101

lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Seega hageja ei peagi esitama oma vajaduste nimekirja ega oma kulusid tõendama. Lisaks on tsiviilasjas 2-18-7004 kostja esitanud kohtule 03.10.2018 allkirjastatud menetlusdokumendi, millest nähtuvalt on hageja vajadused 503.08 eurot kuus. Puudub igasugune mõistlik põhjendus osas, et kuigi nüüd elab hageja isaga, siis on tema vajadused vähenenud. Pigem on need elukalliduse tõusuga seonduvalt hoopis suurenenud. Eeltoodust ei ole ka põhjendatud kostja tuginemine nimetatud uuringule. Tõendamata on, et osa hageja vajadustest on kaetud peretoetustega. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega nimetanud ka summat, millises osas oleks hageja vajadused kaetud peretoetusega. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna tagasiulatuva elatise nõuet ei ole hageja eelnevalt esitanud, siis tuleks seda arvestada. Hageja ei ole küll sõnaselgelt esitanud tagasiulatuva elatise nõuet, kuid seda objektiivsetel põhjustel. Nimelt jäeti tsiviilasjas 2-18-7004 maakohtu 12.11.2019 otsusega hageja ja I V elatisenõuded A V vastu rahuldamata ja seda eelkõige põhjusel, et hageja elab A V, I V aga kostjaga. Alles Tartu Ringkonnakohtu 29.05.2020 kohtuotsusega tsiviilasjas 218-7004 tühistati maakohtu otsus ja mõisteti I V kasuks elatis välja. Seega kehtis kuni 2020 aasta maikuu lõpuni sisuliselt eeldus, et kuna vanemad peavad täitma võrdselt oma ülalpidamiskohustust ning mõlema vanemaga elab üks laps, siis puudus ka sisuliselt mõistlik põhjendus, miks hageja oleks pidanud esitama eraldi tagasiulatuva elatise nõude. Väär on ka kostja seisukoht, et tagasiulatuva elatise nõue asetab ta äärmiselt raskesse olukorda, kuna vastava nõude rahuldamine on võimalik kostjale kuuluva suvila müügi teel saadavate rahaliste vahendite arvelt. Lisaks on 4

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne 6

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116

lg 1).

§ 101

lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-le 1 oli alates 01.01.2020 kuutasu alammäär 584.00 eurot ning pool sellest ehk

§ 101lg 1 sätestatud elatusraha miinimummäär on 292.00 eurot.

Ka 2021 aastal on töötasu alammäär kuus 584.00 eurot, millest pool on 292.00 eurot. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada tõendid oma kulutuste ja vajaduste kohta. Hageja on menetluse kestel rõhutanud, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vajalik lapse kulutusi tõendada. Kohus on nõus, et Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-15, p 14). Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 7.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651 p 14). Kostja põhimõtteliselt ei vaidle, et ta peab hagejale elatist tasuma, kuid ei ole nõus elatise summaga, kuna tema ülalpidamisel on veel kolm alaealist last, kostja on töötu ning tema sissetulekuks on vaid sotsiaaltoetused ja toetus Töötukassalt. Lisaks on ka kostja abikaasa sissetulek väike, mistõttu ei ole kostja perekonna raske majandusliku seisundi tõttu võimeline tasuma hagejale elatist rohkem kui 100.00 eurot kuus. Kohus selgitab, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kostjal on seega seadusest tulenev kohustus hagejatele elatist maksta. 7

§ 102

lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18). Riigikohus on leidnud, et

§ 102

lg 2 järgne mõjuv põhjus võib mh seisneda ka vanema halvas varalises seisundis (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Puudub vaidlus, et kostjal on lisaks hagejale ja hageja vennale (Ilja Vassilenko) veel kaks alaealist last, s.o M K ja E K (I kd, tlk 21-22). Kostja leiab, et hageja kasuks nõutud elatise väljamõistmisel osutuks tema teised lapsed varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Kostja esitatud tõenditest ja kohtu tehtud päringutest nähtub, et kostja omandis on kinnistu XXX (registriosa nr 2422208) (I kd, tlk 24-25). Pooled on kohtule teatanud, et tegemist on kostja suvilaga. Hageja on seisukohal, et nimetatud kinnistu väärtus on ca 25 000.00 eurot, kostja teatas aga, et kinnistu on kehvas seisus, mistõttu on selle väärtus oluliselt väiksem. Kostja esitas tõenditena maja fotod ning suvila müügikuulutuse väljavõtte, millest nähtub, et see oli müügis 5 500.00 euro eest (I kd, tlk 95). Vaatamata sellele, et kohtul puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, milline on nimetatud kinnistu seisukord ning mis on selle väärtus, peab kohus siiski nõustuma hagejaga, et olukorras, kus kostja on väidetavalt sedavõrd oma rahalistes vahendites piiratud, siis täiendava kinnistu omamine (mida ei vajata elamiseks ning mis on ka väidetavalt sedavõrd kehvas seisus) toob igakuiselt lisakulutusi, mis ei ole aga majanduslikult otstarbekas ning kindlasti ei ole suvila eluks hädavajalik. Kindlasti on tegemist toreda ajaviitega ning kohaga suveperioodil, kuid kindlasti ei saa kohus nõustuda, et suvila omamine on vajalik (ka paljulapselise pere puhul). Kohus nõustub, et suvila müügist saadava raha arvelt on võimalik kostjal muuhulgas täita ka hageja ülalpidamiskohustust. Lisaks on hageja seadusliku esindaja ja kostja ühisomandis korter Bulgaarias (I kd, tlk 61-62), mida on samuti võimalik müüa (sellise võimaluse on hageja seaduslik esindaja ise välja toonud, mistõttu on ta nõus vara jagamise ja müügiga) ning mis suurendab kostja rahalisi vahendeid veelgi. Kohus peab vajalikuks märkida ka, et ilmselgelt on ka nimetatud korteriga seotud igakuised kulud, mis olukorda arvestades ei ole ilmselgelt vajalikud. Kohus peab vajalikuks hageja vanematele selgitada ka, et nimetatud korterit on võimalik müüa ka kokkuleppel, kohtusse pöördumine ei ole alati vajalik. Toimiku materjalidest nähtub ka, et kostja saab igakuiselt peretoetust summas 577.54 eurot kuus (I kd, tlk 46) ning alates 11.11.2020 Eesti Töötukassalt toetust summas 263.76 eurot kuus (I kd, tlk 183 ja 185, II kd tlk 22-24). Vaatamata sellele, et kostja on töötu, ei ole samas kohtule esitatud ühtegi tõendit ega veenvat põhjendust, millest nähtuks, et kostjal puuduvad võimalused töö leidmiseks ning oma sissetulekute suurendamiseks. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostjal oleksid mistahes tervislikust seisundist tulenevad vms piirangud, mis ei võimaldaks tal töötada või töö leidmine oleks tema puhul üleüldse raskendatud. Kostja puhul on tegemist terve töövõimelise inimesega, kellel tuleb lisaks iseendale ülal pidada ka oma nelja alaealist last. Kostja noorim laps 8

§ 102

lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja on kohtule teatanud, et ta on andnud lapsele taskuraha ning viinud ta mõned korrad juuksurisse. Kohus nõustub siinjuures hagejaga, et kostja võib selliseid kulutusi teha, kui ta seda soovib, kuid seda ei saa kindlasti nimetada lapse ülalpidamisega. Ühekordsed kingitused vms ei ole lapse ülalpidamine. Laps peab sööma, riietuma jne iga päev. Kohus peab vajalikuks märkida ka, et lapsega kooselav vanem (antud juhul isa) on üldjuhul ainupädev otsustama, milliseid kulutusi on vaja lapsele teha. Kostja soov mõnikord hoolitseda hageja eest, sh osta temale vahest 9

§ 102

lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja kulutused on summas ca 534.00 eurot kuus (I kd, tlk 86). Vaatamata sellele, et ühtegi usaldusväärset tõendit hageja oma kulutuste tõendamiseks esitanud ei ole, on hageja kulud iseenesest eluliselt usutavad. On arusaadav, et laps peab igapäevaselt kusagil elama, sööma, riietuma, käima koolis jne. Kohus peab vajalikuks märkida ka, et uuringus „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf) on leitud, et eri vanuses lastel on erinevad kulud. Uuringu tabelis 11 on toodud kolme erineva meetodi alusel hinnatud kulude hinnang vanuste kaupa, vanuses 13-17 on kuluks hinnatud 323.00 – 412.00 eurot. Hageja on menetluse kestel nõustunud elatisega 200.00 eurot kuus, mis teeb tema kuluks 400.00 eurot kuus ning mis jääb uuringus tuvastatud piiridesse. Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Hageja seadusliku esindaja esitatud tõenditest nähtub, et tema omandis on OÜ A (registrikood XXX) osa (I kd, tlk 71), liikmelisus Hooneühistus V (registrikood XXX) (I kd, 72-80), korteriomand asukohaga XXX (registriosa 2121909) (I kd, 81-82), sõiduauto Mazda (I kd, tlk 83) ning ühisvaras kostjaga korteriomand Bulgaarias. Kohtu tehtud päringutest nähtub, et hageja seadusliku esindaja sissetulekuks on ca miinimumtöötasu OÜ-lt A (I kd, tlk 168-169). Lisaks nähtub hageja seadusliku esindaja konto väljavõttest, et sellele on tehtud suurtes summades sularaha sissemaksed (400.00, 500.00, 750.00, 1 500.00 eurot jne) (I kd, tlk 192 pöördel - 206), mistõttu võib ka hageja seadusliku esindaja puhul väita, et ta omab mistahes mitteametlikku sissetulekut, mille täpne suurus on samuti kohtu poolt tuvastamata. Lisaks nähtub hageja seadusliku esindaja konto väljavõttest, et on ta paigutanud raha A AS-i ning saanud ka sealt tulu. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi nr 3 2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Arvestades seega hageja isa sissetulekut (ametlikku ja suure tõenäosusega ka mitteametlikku) ning varanduslikku olukorda, on eluliselt usutav, et ka hageja isa saab lapse peale kulutada vähemalt 400.00 eurot kuus. Lisaks saab hageja seaduslik esindaja igakuiselt lapsetoetust summas 60.00 eurot (I kd, tlk 171). Arvestades seega eespool öeldut ja tuvastatut ning tulenevalt laste võrdsuse põhimõttest (hageja seaduslikult esindajalt on tema ja kostja teise ühise lapse kasuks välja mõistetud elatis summas 200.00 eurot kuus), leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista elatis summas 200.00 eurot kuus. Suurema elatise väljamõistmine asetaks aga kostja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda ja oma teiste laste minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab ka, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse 10

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud. Kohus märgib, et lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kohtu hinnangul puudub seega antud juhul alus vähendada väljamõistetavat elatist pelgalt põhjusel, et hagejale tasutakse lastetoetust. Kohus märgib, et ka kostja saab oma teiste laste arvelt riigi poolt toetusi. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul hageja igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt lapsele elatist summas 200.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (

§ 116

lg 1) sama suures ulatuses hageja seadusliku esindaja (isa) panus ning riiklikud toetused. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise summas 200.00 eurot kuus, alates 10.07.2020 (hagi esitamisest) kuni lapse täisealiseks saamiseni. Hageja palus hagis välja mõista kostjalt ka elatise tagasiulatuavalt alates 01.07.2019 kuni 30.06.2020 summas 3 372.00 (6 x 270.00 + 6 x 292.00) eurot. Kuivõrd hageja on elanud kaks kuud kostjaga ning olnud sel ajal kostja ülalpidamisel (pooltel selles osas vaidlus puudub), leidis hageja, et kostjalt tuleb siiski välja mõista elatis tagasiulatuavalt 10 kuu eest, arvestusega 200.00 eurot kuus.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13 ja 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi

§ 99

mõttes, arvestades muu hulgas ka kohustatud isiku varalist seisundit

§ 102ja § 105 lg 3 mõttes. 11

§ 108

tulenevalt tagasiulatuv elatis kostjalt hageja kasuks välja mõista 8 kuu eest alates 09.11.2019 kuni 09.07.2020. Kuna hageja ei ole avaldanud (pooled on küll erinevates tsiviilasjades üritanud hageja kulutusi vaidlustada), et tema kulud olid enne hagi esitamist teistsugused ning pooled ei ole teatanud, et hageja vanemate varaline seis oli enne hagi esitamist teine, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis tagasiulatuvalt perioodi 09.11.2019 - 09.07.2020 eest summas kokku 1 606.46 eurot (22 * 6.66 eurot + 7 * 200.00 + 9 * 6.66 eurot). Kohus on seisukohal, et nimetud summas tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei pane kostjat äärmiselt raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav, kuna kohus mõistab kostjalt välja tagasiulatuva elatise vaid 8 kuu eest. Kohus on seisukohal ka, et kostja hageja vanemana pidi olema teadlik, et tema alaealine laps vajab ülalpidamist ning kohusetundlik lapsevanem saanuks oma kohustust täita vabatahtlikult. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Tulenevalt hageja soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, millele kostja vastuväiteid ei esitanud, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Elatis tuleb tasuda iga kuu hageja seadusliku esindaja A V arvelduskontole XXX AS-is SEB Pank. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (TsMS § 459), s.o hagejal on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist. Kohus peab vajalikuks lisada ka, et hageja vanemate vahelised varalised ja muud vaidlused käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma. Vanemad saavad oma vaidlusi lahendada eraldi menetlustes. Ka kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates samuti tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. 24.05.2021 esitas kostja esindaja taotluse 11.05.2021 kohtuistungi protokolli parandamiseks. TsMS § 53 lg-te 2-4 kohaselt menetlusosalisel on õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kohus 12