MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht
(2)ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Eriti keeruline on era- ja avalik-õigusliku komponendi eristamine olukorras, kus arst hindab täiendava ravi vajalikkust. Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid. - Kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalikõiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. Üldkogu leiab, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. - Üldkogu möönab menetluspõhimõtete erinevust maa- ja halduskohtus: kui maakohtus lahendatakse asi hagimenetluses võistlevuse põhimõttel, siis halduskohtus lähtutakse uurimispõhimõttest. Praktikas ei peaks see siiski tähendama põhimõttelist erisust tervisekahju hüvitamise nõuete osas.
- Taotleja on riigi õigusabi taotluses osanud kirjeldada talle tekkinud terviseprobleeme ja meditsiinitöötajate väidetavat tegevusetust, samuti on taotleja osanud kirjeldada, milliste tõendite kogumist ta peab vajalikuks, s.o ekspertiisi korraldamist. Halduskohus pöördus kohtunõudega Tallinna Vangla poole, et selgitada välja taotleja varasemate pöördumiste sisu. Tallinna Vangla vastusest nähtub, et taotleja on korduvalt pöördunud meditsiiniosakonna, sh erinevate arstide poole ravi puudutavate ettepanekutega. Seega on taotleja ise kursis nii oma terviseseisundiga kui ka sellega, mis oleks taotleja meelest sobiv ravi. Taotleja on kinnipeetavana läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, kuigi taotleja viibis riigi õigusabi taotluse esitamise ajal vabaduses. Kuna taotleja on läbinud kahjunõudes haldusmenetluse, puudub vajadus kaebajale haldusmenetluses riigi õigusabi andmiseks. HKMS § 2 lg 4 sätestab, et kohus tagab omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse (lg 5). Seega selgitab halduskohus kaebuse saamisel välja isiku tahte ning kogub asja lahendamiseks vajalikke tõendeid. Kohtu uurimiskohustus ja selgitamiskohustus tagavad, et isiku õigused ei jääks üksnes õigusteadmiste puudumise tõttu tagamata. Ka kaebuses kohtule ei pea taotleja viitama õigusnormidele, vaid peab välja tooma üksnes faktilise põhjenduse (HKMS § 38 lg 1 p 7). Taotleja senistest avaldustest kohtutele ja Tallinna Vanglale nähtub, et tal on oma tervise osas kahjunõude esitamiseks piisavad teadmised ja oskused ning kohus saab vajadusel uurimise ja selgitamisega aidata taotlejal oma seisukohti täiendada. Kuna taotleja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, jätab kohus riigi õigusabi taotluse nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses riigi õigusabi saamiseks rahuldamata (RÕS § 7 lg 1 p 1).
- Kohus juhib taotleja tähelepanu, et kaebuse esitamisel tuleks esitada ka kaebetähtaja ennistamise taotlus, kus tal on võimalik muu hulgas tugineda sellele, et riigi õigusabi taotluse lahendamine viibis, mh otsustas taotluse lahendamise pädevuse üle Riigikohtu üldkogu. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 2