Obsah (6)

§ 459§ 497§ 162§ 173§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Iris Kangur-Gontšarov Otsuse tegemise aeg ja koht 28.05.2020 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-770 Tsiviilasi H. G.i hagi F. G.i

) § 459 lg 1 kohaselt on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, pooltel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (p 2). Otsust võib

§ 459

lg 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.

§ 497

sätestab, et elatise suuruse muutmist saab kumbki pool nõuda hagimenetluses, kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud on muutunud. Kokkuvõtlikult on elatise suuruse muutmiseks alust siis kui lapse vajadused ja/või vanemate varaline seisund on võrreldes esialgse kohtulahendi tegemise ajaga sedavõrd muutunud, et annavad aluse muuta elatise suurust, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Kohus on pooltele tõendamise koormust selgitanud. Selleks, et kohus saaks hagi rahuldada, tuleb kohtul tuvastada faktid, mille põhjal saab järeldada, et asjaolud, mis olid aluseks hageja poolt elatise maksmisele vastavalt 28.03.2016 Harju Maakohtu otsusele, millega mõisteti välja hagejalt kummagi kosja kasuks elatis miinimummääras, on oluliselt muutunud, ning et see muutus on tekkinud pärast 28.03.2016 ehk pärast kohtuotsuse tegemist. Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Tuvastatud on, et 28.03.2016 kohtuotsuses tsiviilasjas 2-15-17176, millega H. G.ilt mõisteti välja igakuine elatis laste F. ja G.i ülalpidamiseks alates 14.11.2015 perekonnaseaduses sätestatud miinimummääras, võttis H. G. edasiulatuva elatise maksmise nõude õigeks. Seega tsiviilasjas 2-17171776 pooled ei vaielnud selle üle, et laste vajadused on kahekordne miinimumelatis. Kohtu arvates ei ole veenev hageja väide, et kui elatise väljamõistmise ajal 28.03.2016 oli miinimumelatis 215 eurot ja elatise vähendamise hagi esitamisel 16.01.2017 oli miinimumelatis 235 eurot, siis oleksid laste vajadused seaduses sätestatud eeldusest sedavõrd muutunud, et see võiks anda aluse elatise vähendamiseks. Hagejale oli teada, et elatise summa on ajas muutuv ning mõistlik on arvata, et miinimumelatise muutumine on seotud siiski eelkõige elukalliduse tõusuga, mitte asjaoluga, et see raha ei kuluks laste vajaduste rahuldamiseks. Asjaolu, et menetluse keskel hageja poolt tuginetud statistiliste näitajate alusel ei pruugi iga lapse vajaduseks kuluda seaduses sätestatud miinimumelatis, ei lükka ümber varasema kohtuotusega tuvastatud asjaolu, et laste vajadusteks on seaduses sätestatud miinimumelatis, et konkreetse lapse ülalpidamiseks võib kuluda ikka seaduses sätestatud miinimumelatisemäär ja rohkemgi. Asjaolu, et hageja on otsustanud 10 kuud peale kohtuotsuse tegemist vaidlustama hagejate vajadusi ja leiab, et elatise muutumine igaaastaselt seoses miinimumpalga muutumisega ei lähtu kostjate vajadusetest, ei luba kohtul iseenesest hinnata asjaolusid teisiti, kui seda on tehtud tsiviilasjas 2-15-

1. Hageja ei ole tõendanud, et kostjate vajadused oleksid muutunud ja olulisel määral muutunud 12.01.2017 seisuga võrreldes 28.03.2016 elatisenõudes kohtuotsuse tegemise ajaga. Tuvastatud on, Harju Maakohtu kohtumäärusega 15.11.2016 tsiviilasjas 2-15-12775 on laste F. G.i ja G. G.i ja nende isa H. G.i vahel suhtelmiskord kindlaks määratud selliselt, et laste isa H. G. suhtleb laste F. G.iga ja G. G.iga igal paaris nädalal reede õhtul kella 16.00 kuni pühapäeva õhtul kella 19.00; suvel veedab isa lastega juunikuus ühe järjestikuse nädala, juulikuus ühe järjestikuse nädala ja augustis ühe järjestikuse nädala ning kui vanemad kokkulepet ei saavuta, siis isa veedab lastega igal aastal 21.06.-28.06, 14.07-28.07 ja 07.08-14.08 (suvenädalatel muid kohtumisi ei toimu); paaris aatal algaval õppeaatal veedavad lapsed isaga sügisese koolivaheaja ning paaritul aastal algaval õppeaatal kevade koolivaheaja; kui lastel on veebruarikuus suusavaheaeg, siis veedavad nad selle paaris aastal algaval õppeaastal isaga; talvisest koolivaheajast veedavad lapsed isaga ühe järjestikuse nädala (I kd t.l. 3-5, 148). Eelkõige vaidlevadki pooled selle üle, kas 15.11.2016 tsiviilasjas 2-15-12775 määratud isa ja laste suhtlemiskord on sedavõrd mõjutanud elatise väljamõistmise kohtuotsuse tegemise ajaga seotud asjaolusid, et vähendada laste isalt väljamõistetud elatise suurust. Vaidlust ei ole aga selle üle, et 28.03.2016 elatise väljamõistmise ajal ei pidanud pooled vajalikuks vaielda, mil määral mõjutab edasiulatuva elatise väljamõistmist laste viibimine isa juures, mil isa kannab laste ülalpidamisega seotud kulutusi vahetult, kuigi hageja oli elatisnõude vaidluses välja toonud asjaolud, et lapsed viibisid mõlema vanema juures sama suure osa ajast ja mõlemad vanemad on täitnud ülalpidamiskohustust vahetult. Kuna ka elatise kohtuotsuse väljamõistmise ajal viibisid lapsed graafiku alusel isa juures ja pooltele oli ettenähtav, et lapsed viibivad ka tulevikus isaga, sest vaidlust ei ole, et see oli isa sooviks (I kd t.l. 118-121), siis on mõistlik järeldada, et pooled elatise väljamõistmise ajal olid juba arvestanud asjaoluga, et lapsed viibivad isa juures ka edaspidi võimalikult palju, ilma et pooled oleksid pidanud vajalikuks eraldi arvestada laste miinimumvajaduste katmisel isaga koos veedetud ajal tehtavaid kulutusi lastele isalt väljamõistetava elatise suurus summa koosseisu. Kohtu arvamust ei muuda ka asjaolu, et laste suhtlemiskord on iseenesest kohtumääruse alusel kindlaks määratud hiljem, kui on välja mõistetud elatis lastele hagejalt, sest põhjendatud pole arvata, et suhtlemiskord ja laste isa ülalpidamise ulatus lastele oleks sedavõrd muutunud võrreldes elatise väljamõistmise ajaga. Vaidlust ei ole, et sellises ulatuses nagu on suhtlemiskord aasta peale kindlaks määratud kohtumääruses ei ole kostjad kunagi hagejaga suhelnud. Seega ei ole kohtu arvates põhistatud hageja väide, et seoses kostjate viibimisega hageja juures oleksid elatise väljamõistmise asjaolud sedavõrd muutnud, et kaaluda varasemalt kohtu poolt välja mõistetud elatise suuruse muutmist. Hageja ei ole tõendanud, et tema kulutused laste ülalpidamiseks, s.o. laste esmavajaduste rahuldamiseks, lastega vahetul suhtlemisel oleksid sedavõrd muutunud võrreldes elatise väljamõistmise kohtuotsuse ajal tehtud kulutustega, kui lapsed viibisid hagejaga (II kd t.l. 45-52, 108111). Pooled vaidlevad selle üle, kas riigi poolt ettenähtud lastetoetus, mis laekub laste ema kontole on aluseks, et vähendada kohtuotsuse alusel väljamõistetud elatist. Kuna vaidlust ei ole, et ka riigi poolt ettenähtud lastetoetus laekus laste ema arvelduskontole elatise väljamõistmise otsuse tegemise ajal, siis ei ole samuti kohtu arvates põhjendatud võtta elatise vähendamisel arvesse lastetoetuse laekumist kostjate ema arvelduskontole. Hageja ei ole tõendanud, et lastetoetuste laekumine laste ema kontole oleks muutunud asjaoluks elatise vähendamise hagi esitamisel võrreldes elatisnõudes kohtuotsuse tegemise ajaga. Kohus ei nõustu hagejaga, et kohtule esitatud tõenditest nähtuks, et hageja varanduslik olukord oleks 16.01.2017 või 12.06.2017 halvemaks muutunud võrreldes elatise väljamõistmise kohtuotsuse tegemisega ajaga 28.03.2016 (I kd t.l. 49-66, 80-83, 86-90, II kd t.l. 40-44, 53-60, 7496). Kohtul ei ole põhjust arvata, et kui hageja varanduslik olukord võimaldab tal võtta laenu eluaseme soetamiseks, siis see peaks olema iseenesest asjaoluks, et vähendada talt väljamõistetud elatise suurust. Kindlasti ei saa olla ükski laenukohustus, mille hageja on võtnud endale vabatahtlikult, prevalveeruda seadusest tuleneva laste ülalpidamiskohustuse ees (I kd t.l. 10, 54-57). Kohus on tuvastanud, et hageja sissetulekud võrreldes elatise väljamõistmise ajaga on vastupidiselt hageja väidetule suurenenud (I kd t.l. 6-9). Kui hageja igakuiseks sissetulekuks elatise väljamõistmise ajal ja enne elatise väljamõistmist kostjatele oli maksu- ja tolliameti andmetel 611 eurot (450+161), siis elatise vähendamise hagi esitamisel oli hageja sissetulekuks 1 024 eurot, millist sissetulekut sai hageja kuni 2017 juunini. Tuvastatud on, et alates juunikuust 2017 on hageja keskmiseks sissetulekuks 861 eurot, 2018 on hageja keskmiseks sissetulekuks 923,88 eurot ja 2019 778 eurot (III kd t.l. 91-97). Vaidlust ei ole aga selle üle, et hagejal on sündinud xxxx kolmas laps G. G.. Seega on tuvastatud, et alates xxxx on hageja kohustatud üleval pidama ka oma kolmandat last, kelle suhtes hageja poolt ülalpidamiskohustuse täitmist ei saanud kohus arvesse võtta 28.03.2016 kohtuotsuse tegemisel kostjate kasuks elatise väljamõistmisel hagejalt. Pooled vaidlevad selle üle kas elatise maksmisel kostjatele seaduses ettenähtud miinimummääras jääb kostja kolmas laps varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vaidlust ei ole, et hagejal on sündinud xxxx neljas laps G. G. ning hageja on kohut teavitanud neljanda lapse sünnist xxxx, väites, et ka oma neljanda lapse ülalpidamisse ei saa hageja panustada ühetaoliselt kostjatega. PKS § 102 lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Tulenevalt PKS § 102 lg 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja kolmanda ja neljanda lapse ülalpidamiskohustust arvestades on kostja olukorras, kus ta ei ole võimeline andma kostjatele ülalpidamist varasemalt kohtuotsusega välja mõistetud suuruses. Eelduslikult kulub hageja kolmanda ja neljanda lapse vajaduste rahuldamiseks seaduses sätestatud kahekordne elatismääramiinimum. Hageja väidete kohaselt kulub tema kolmanda lapse vajadusteks vähemgi kui kahekordne elatismääramiinimum ning hageja kolmanda ja neljanda lapse kulud kannab peamiselt nende ema. Lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse (vt ka Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka nt Riigikohtu
6. jaanuari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1165-13, p 16;
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Asjaolu, et hageja kolmanda ja neljanda lapse vajadused katab hageja väidetel peamiselt nende ema, ei luba kohtul iseenesest kuidagi järeldada, et hageja varandusliku seisundi tõttu, ei ole tal võimalik üleval pidada kostjaid varasemalt kohtuotsusega kindlaks määratud ulatuses. Kui hageja kolmanda ja neljanda lapse ema varanduslik seisund võimaldab tal lapsi üleval pidada suuremal määral kui hagejal, siis ei ole selles midagi iseäralikku. Oluline on, et ka hageja kolmanda lapse ja neljanda lapse vajadused oleksid nende vanemate poolt rahuldatud. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja kolmanda ja neljanda lapse vajadused on kaetud. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et kui tema jätkaks kohtuotsuse alusel temalt väljamõistetud elatise tasumist, siis selle tõttu jääksid tema kolmanda ja neljanda lapse vajadused rahuldamata. Kohus ei nõustu kostjatega, et kui hagejale kuuluvad mitmed ettevõtted või osa nendest, siis peaks ükskõik missugune sissetulek nendest äriühingutest laekuma hageja pangakontole. Kindlasti ei saa äriühingu vara olla hageja käsutada. Asjaõigusseaduse § 6 lg 2 kohaselt juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele. Samas nõustub kohus kostjatega, et andmed hageja tegelikke sissetulekute kohta ei pruugi vastata tegelikkusele. Kohus ei pea võimalikuks kostjate väidetest hageja elustiili kohta siiski tõsikindlalt järeldada, kas kõik need kulutused, mida saaks omistada hästi toimetulevale isikule, on kantud hageja poolt. Samas on põhjendatud arvata, et hageja siiski kulutab rohkem, kui võimaldavad seda tema sissetulekud, mistõttu on veenev kostjate väide, et hageja ei ela ainult sissetulekutest, mis on kajastuvad tema maksu- ja tolliametile esitatud andmetest. Igal juhul kui hageja sissetulek 611 eurot (netosissetulek 563 eurot) 2016 aasta alguses on võimaldanud hagejal tasuda kostjate ülalpidamiseks kokku kuus 430 eurot, mistõttu hageja enda ülalpidamiseks on jäänud hageja sissetulekutest vähem kui ühe lapse ülalpidamiseks ette nähtud miinimumsumma (s.o. 133 eurot), siis ei ole veenev hageja väide, et 2017 jaanuaris, kui hageja sissetulekuks on 1 024 eurot (netosissetulek 860 eurot) ja kui isegi arvestada kolme lapse ülalpidamiseks alates jaanuarist igaühele 235 eurot ja hageja arvestuste kohaselt jääks hagejale 170 eurot, siis on see kahtlemata tunduvalt suurem summa, kui elatise väljamõistmise ajal. Seega ei ole veenev hageja väide, et seoses hageja kolmanda lapse sünniga 18.11.2016 oleks hageja varanduslik olukord, s.h sissetulekud missugused on hageja kohtule avaldanud, sedavõrd muutunud võrreldes elatise väljamõistmise ajaga, et kohus peaks kaaluma väljamõistetud elatise suuruse muutmist. Kohtu arvates ei veena ka hageja neljanda lapse sünnist teatamine 18.06.2019 kuidagi mõjutada hageja varandusliku olukorra muutumist 2017 jaanuaris võrreldes elatise väljamõistmise ajaga või, et hageja varanduslik olukord ei võimalda kostjaid üleval pidada. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tema sissetulek on väike. Igal juhul on vanem kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Kuigi kohus saab aru, et hageja ei ole ka ise oma sissetulekutega rahul, ei ole hageja veennud kohut, et oleks teinud kõik endast oleneva, et leida endale tasuvam töö. Ka 13.03.2020-17.05.2020 eriolukorda ja sellel järgnevat aega arvesse võttes ei ole põhjendatud arvata, et lapsevanemad ei peaks tegema kõik endast oleneva, et tagada laste ülalpidamine igas olukorras. Kuigi eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustuse oma sissetulekute arvel, siis piisava sissetuleku puudumisel on vanemal kohustus seda siiski teha ka muu vara arvel. Hoolimata asjaolust, et hageja sissetulekud on sedavõrd väikesed ja kohtul on põhjendatud kahtlus, et hageja ei ela vaid sissetulekutest, millised on deklareeritud maksu- ja tolliametile, siis on tuvastatud käesoleva menetluse kestel, et hagejal oli ja on muud vara, mille arvelt on kohtu arvates hagejal võimalik tasuda nii kohtuotsuse alusel välja mõistetud elatist, kui osaleda ka oma kahe teise lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel nende vajadustest ja vanemate varanduslikust seisundist lähtudes. Kohus tuvastas, et hageja on hageja ja kostjate ema vahel kaasomandi jagamise lõpetamise vaidluses tsiviilasjas 2-15-13806 12.07.2017 kohtumääruse alusel saanud hüvitist 28 627,50 eurot kaasomandi kaotuse eest, mille omanikuks hageja oli elatise vähendamise hagi esitamisel (I kd t.l. 158-163). Seega on tuvastatud, et ka 6.01.2017 seisuga oli hagejal vara, mida oli võimalik realiseerida ja millest tasuda elatist seaduses sätestatud miinimummäras, mistõttu ei ole tõendatud hageja väide, et tema sissetulekutest ei piisa kõigi tema laste ja hageja enda ülalpidamiseks, sest hagejal oli võimalik võõrandada vara ja ta ongi oma vara võõrandamisest saanud sissetulekuid, mille arvelt on võimalik osaleda oma laste ülalpidamiskohustuse täitmisel. Olukorras, kus hageja saab lisaks igakuisele töötasule lisaks sularaha 28 627 eurot, ei ole veenev hageja väide, et tema sissetulekutest ei oleks võimalik maksta lastele ülalpidamist hageja kolmandale lapsele elatist miinimumelatise määras (kuigi hageja väidetel on kolmanda lapse vajadused isegi väiksemad, kui miinimumelatise kahekordne määr), kui hageja maksab kohtuotsuse alusel elatise maksmist kosjatele. Kohus jääb eelnevalt väljendatud seisukoha juurde, et mistahes muus võlaõiguslik kohustus ei saa olla tähtsam, kui hageja kohustus tagada oma lastele nende vajadustest lähtuv ülalpidamine. Kui hageja on pidanud võimalikuks oma varanduslikust olukorrast tulenevalt tulevikuplaane tehes võtta võlaõiguslikke kohustusi, siis ei ole kohtu arvates mõistlik, et hageja neid tulevikku suunatud plaane teeks laste ülalpidamise arvelt. Seega ei ole hageja tõendanud, et hageja oleks olnud olukorras, kust tema varalisest seisundist tulenevalt ei piisa kostjate ülalpidamiseks elatise tasumiseks kohtuotsusega kindlaksmääratud suuruses. Kui isegi lähtuda kohtu poolt tuvastatud hageja sissetulekutest, et 2017 aastal laekus hagejale 8 413,30+794,99+28 627,50, ning hageja toodud eeldustest, et hageja kolmanda lapse ülalpidamiseks kulub elatise miinimummäär 235 eurot ning hageja peab tagama enda ülalpidamise kahekordses elatise miinimummäärast, siis ei ole ikkagi tõendatud hageja väide, et hageja varanduslik seisund oleks 2017 sedavõrd muutunud, et hageja ei saa tasuda kostjate ülalpidamiseks varasemalt väljamõistetud elatist. Kuigi hageja ei ole pidanud vajalikuks 28.03.2018 elatise väljamõistmisel tagada enda toimetulekuks kahekordset elatisemiinimmäära, siis möönab kohus, et hageja ülalpidamiseks võib arvestuslikult siiski kuluda vähemalt elatise kahekordne miinimummäär (ei ole mõistlik arvata, et hageja ülalpidamiseks kulub vähem, kui tema laste ülalpidamiseks). Seega, kui hageja on arvestuslikult tasunud kõigi ülalpidamiseks eeltoodud summad on hagejal 2017 aasta lõpuks alles 23 735,79 (37 835,79-14 100) eurot. Kuna hageja sissetulekud 2018 aastal on olnud maksu- ja tolliameti arvestusel kokku 9 749,98 eurot ja kui arvestuslikult on hageja tasunud elatise kostjatele ja oma kolmanda lapse ülalpidamiseks miinimummääras 250 eurot ning taganud enda ülalpidamise kahekordses elatise miinimummääras, siis on hagejal 2018 aasta lõpuks alles 18 485,77 eurot (23 735,79+9 749,98-15 000). Tuvastatud on, et hageja sissetulekud 2019 aastal on olnud kokku 8 400 ja kui arvestuslikult on hageja tasunud elatise kostjale ja oma kolmanda ja neljanda lapse ülalpidamiseks miinimummääras 270 eurot ning taganud enda ülalpidamise kahekordses elatise miinimummääras, siis on hagejal 2019 aasta lõpuks alles ikkagi 7 445,77 eurot (26 885,77-19 440). Seega, kui kostja sissetulekud on ka käesoleval aastal vähemalt kuni märtsikuuni olnud umbes 700 eurot, siis ei ole ka hageja arvestustele tuginedes võimalik järeldada, et hageja varanduslik olukord ei võimalda tal oma kõiki lapsi ja iseennast üleval pidada. Hageja ei ole tõendanud, et kostjate ema varanduslik olukord elatise hagi vähendamise nõude esitamise ajal oleks sedavõrd muutunud võrreldes hageja varandusliku seisundiga ja kostjate vanemate varalise seisundiga elatise väljamõistmise kohtuotsuse tegemise ajaga, et seda saaks lugeda sedavõrd oluliseks asjaoluks, et vähendada hagejalt väljamõistetud elatise summat põhjusel, et vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus alates 16.01.2017 olema erinev. Seega ei ole kohtul põhjust käesolevas menetluses kaaluda juba väljamõistetud elatise vähendamist alla miinimummäära, milleks kohus oleks pidanud tuvastama kõigi laste vajadused kõigi laste vanemate varanduslikku olukorda arvesse võttes, et otsustada kas ja mil määral on vajalik elatise välja mõistmine alla miinimummäära, mistõttu kohus ei pea vajalikuks hinnata poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, mil määral peaks juba väljamõistetud elatist vähendama alla miinimummäära. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (I kd t.l. 32-33, 40-42, 101-108, 10-117, 122-124, 128-145, 165-166, II kd t.l. 60-73, 104-107, 117-128, 147, 150-208, III kd t.l. 12-13, 4855, 60), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus

§ 162lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

§ 173

lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses.

§ 174

lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lõikes 2 sätestatud korras.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik kostjate menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist. /digitaalselt alllkirjastatud/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2021 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 28.05.2020 kohtuotsus.