) § 459 lg 1 kohaselt on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, pooltel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (p 2). Otsust võib
lg 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.
sätestab, et elatise suuruse muutmist saab kumbki pool nõuda hagimenetluses, kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud on muutunud. Kokkuvõtlikult on elatise suuruse muutmiseks alust siis kui lapse vajadused ja/või vanemate varaline seisund on võrreldes esialgse kohtulahendi tegemise ajaga sedavõrd muutunud, et annavad aluse muuta elatise suurust, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Selleks, et kohus saaks hagi rahuldada, tuleb kohtul seega tuvastada faktid, mille põhjal saab järeldada, et asjaolud, mis olid aluseks hageja poolt elatise maksmisele vastavalt 02.01.2020 Harju Maakohtu kohtumäärusele, mille kohaselt peab hageja tasuma kostja ülalpidamiseks elatist miinimummääras, on oluliselt muutunud, ning et see muutus on tekkinud pärast 02.01.2020 ehk pärast kohtumääruse tegemist. Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis (miinimumelatis nõude esitamise ajal on 292 eurot) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Tuvastatud on, et 02.01.2020 kohtumääruses tsiviilasjas 2-19-14408 on kohus leidnud, et kostja ülalpidamiseks vajalike igakuiste kulutuste suurus ei ületa 600 eurot ning vaidlust ei ole selle üle nagu võiksid olla muutunud lapse vajadused. Hageja leiab, et elatise suuruse muutmiseks on asjaolu, et hageja on töökohalt 13.03.2020 koondatud, millisest ajast otsib hageja aktiivselt tööd (t.l. 5). Maksu- ja Tolliameti andmetel kostja sissetulekute kohta nähtub aga, et iseenesest töötuks olemise tõttu ei ole vähenenud hageja sissetulekud, sest Maksu- ja Tolliameti andmetel on kostja sissetulek 2020 aastal, kui on esitatud elatise vähendamiseks hagi, isegi suurem, kui 2019 aastal (t.l. 96-97), millistele andmetele tuginedes oli kokkulepitud 02.01.2020 elatise tasumises kostjale tsiviilasjas 2-19-14408. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et tema sissetulekud elatise suuruse muutmise nõude esitamise ajal oleksid sedavõrd muutunud võrreldes ajaga, mil hageja ja kostja leppisid kokku elatise tasumises kostjale. PKS § 102 lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Tulenevalt PKS § 102 lg 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on lahendis 2-16-118651 (p 18) märkinud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Seega iseenesest asjaolu, et hageja on töötu, ei saa olla selliseks muutnud asjaoluks, mis lubaks muuta juba kohtulahendi alusel tasumisele kuuluvat elatise suurust, sest ka üldjuhul lapsevanema tööta olemine ei ole selliseks mõjuvaks põhjuseks, et mõista lapsevanemalt välja elatis alla miinimummäära. Pooled vaidlevad selle üle, kas riigi poolt ettenähtud lapsetoetus, mis laekub lapse emale on aluseks, et vähendada kohtuotsusesega väljamõistetud elatise suurust alla elatise miinimummäära. Kuna vaidlust ei ole, et riigi poolt ettenähtud lapsetoetus laekus lapse ema arvelduskontole elatise väljamõistmise ajal, siis ei ole kohtu arvates põhjendatud võtta elatise vähendamisel arvesse lapsetoetuse laekumist kostja ema arvelduskontole. Hageja ei ole tõendanud, et lapsetoetuste laekumine lapse emale oleks selliseks muutunud asjaoluks elatise vähendamise hagi esiamisel võrreldes elatisnõudes kohtuotsuse tegemise ajaga. Riigikohus on ka selgitanud (3-2-1-35-17, p 28.2), et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest samuti ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Tuginedes nimetatud Riigikohtu seisukohale märgib kohus, et elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg 1 sätestatud määra ei saakski olla ainuüksi asjaolu, et hageja saab riiklikke toetuseid, mille arvelt saab osaliselt hageja vajadusi katta. Riiklike toetuste maksmise eesmärgiks ei ole kindlasti vähendada vanemate ülalpidamiskohustuse ulatust. Seega ei ole kohtul põhjust käesolevas menetluses kaaluda varasema kohtuotsusega hagejalt väljamõistetud elatise suuruse, mis vastab seaduses sätestatud miinimumelatisele, vähendamist alla miinimummäära. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (t.l. 3-4, 6-22, 61-80, 87-88), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus
Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses.
lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist
Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik kostja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist. /digitaalselt alllkirjastatud/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.