lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusalune isik: Marek Lillep, ik: 38001160213, elukoht: xxxx. Kaitsja: Tiia Raudmägi, Iuring Õigusbüroo, Kotka 26, Tallinn, Harju maakond Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta Marek Lillepi kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti A. H. 20.04.2021 otsusele nr 2302,21,004109 Marek Lillepi karistamises
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti A. H. 20.04.2021 otsus nr 2302,21,004109 Marek Lillepi karistamises
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o karistuse määra osas. 3. Teha väärteoasjas uus otsus, kergendades menetlusalusele isikule Marek Lillep määratud karistust ning mõista Marek Lillepile
227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 (kaks) kuuks. 1
sätetele, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile.
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et Marek Lillep 30.03.2021 kella 10.07 ajal Merivälja teel (Mähe tee ja Randvere tee vahel) Pirita linnaosas Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 77+/-6 km/h, lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h ning rikkus
lg 1 p 2 sätestatud nõuet ja pani toime
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse
227 lg 2 järgi 35 trahviühiku ulatuses, s.o 140 euroga. Seega on menetlusalusel isikul juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei ole sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Seega on põhikaristusena rahatrahv end ammendanud, kuna see ei ole isikule soovitud mõju avaldanud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke on põhjendatud Marek Lillep´i suhtes kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õigeid ja ohutuid liiklusvõtteid ning mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi piirav tagajärg. Lisaks üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele tuleb karistuse määramisel arvestada ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKK 3-1-1-13-11 p 9). 28.09.2020 koostati M. Lillep´ile lühimenetluse otsus
Seega ei ole kiiruseületamised ainukesed menetlusalust isikut iseloomustavad rikkumised, nagu kaebuses välja tuuakse. Õiguskorra huvidest lähtuvalt peaks pika staažiga juht olema oma käitumises teistele liiklejatele eeskujuks.
lg 2 võimaldab menetlejal lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldada põhikaristusena kuni 100 (saja) trahviühiku suurust rahatrahvi või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist tähtajaga kuni 6 (kuus) kuud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-26-10, on märgitud, et töökoha kaotust tuleks vältida väärteokaristuse kohaldamisena, kuid samas on kolleegium lisanud, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Seega ei välista kaitsja põhjendused menetlusaluse isiku juhtimisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna M. Lillep ei ole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik. Eeltoodust tulenevalt hindab kohtuväline menetleja isiku süü keskmisest väiksemaks ning on seisukohal, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb kohaldada karistust alla sanktsiooni keskmise määra. Lähtudes eelpool toodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kaevatav kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ja põhjendatud. Marek Lillep´ile määratud karistus on kooskõlas 4 KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt KarS § 57 p 3-le tuleb M. Lillep´i poolset süü tunnistamist kergendava asjaoluna arvestada. Seega leidub kaebuses esitatud põhjendustel alus kohtuvälise menetleja 20.04.2021.a otsuse muutmiseks. Kohtuväline menetleja ei nõustu otsuse asendamisega rahatrahviga. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusaluse isiku kaitsja on kaebuses märkinud, et kaebuse esitaja on nõus nii kirjaliku menetlusega kui ka asja läbivaatamisega kohtuistungil. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisadega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuvatest dokumentidest, s.h politseisõiduki pardakaamera heli- ja videosalvestuselt, millele on salvestatud liiklusjärelevalve käigus menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmise ja sõiduki peatamise asjaolud, kiiruse mõõtmise aeg, koht ja mõõdetud sõidukiirus, nähtub, et kaebuse esitaja Marek Lillepi juhitud sõiduki xxxx reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 30.03.2021 kella 10.07 ajal politseisõidukile paigaldatud statsionaarset kiirusmõõturit Stalker DSR 2X. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 77 km/h asulasisesel teel, kus
Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 6 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 71 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 21 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädeva mõõtja koolituse läbinud R. J., kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-20/00258), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud
lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h, millega rikkus
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 5 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 21 km/h võrra, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 sätestatud piirangut ja tegemist on väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A. H., kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 21 km/h asulasisesel teel ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult, s.t menetlusalune isik seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see ka saabub, olles varem juba samalaadse süüteo eest karistatud, olles seega teadlik ka teo karistatavusest. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 21 km/h, millega rikkus
lg 1 p 2 keeldu ja pani toime
Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigiga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd
lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra,
lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud alla keskmise määra, so 21 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda eelkõige süü suurusest ja seetõttu ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jäävast karistusest, kuivõrd 6 kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja lahendi tegemisel ei tuvastanud. Kaebuses asuti seisukohale, et kergendavad asjaolud on siiski süü ülestunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus. Kohtuväline menetleja on lõppkokkuvõttes pidanud oma kirjalikus seisukohas võimalikuks kergendava asjaoluna arvestada süü tunnistamist, viidates kõrgema kohtu lahendile, mille kohaselt puhtsüdamlik kahetsus võib väljenduda ka teo siiras ülestunnistamises, mis võib avalduda ütlustes. Kohtu arvates eeldaks sellisele seisukohale jõudmine seda, et menetlusalune isik oma ütlustes siiralt tunnistab oma süüd. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus menetlusaluse isiku süü tuvastati liiklusjärelevalve käigus menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirust mõõtes. Menetlusalune isik on ülekuulamisprotokolli märkinud oma selgituse lühidalt: „30.03.21 juhtisin sõidukit ja ületasin lubatud kiirust“. Sellega on menetlusalune isik oma süü tunnistamisel piirdunud. Kohtu arvates ei saa sellist lakoonilist süü tunnistamist hinnata siira ülestunnistamisena. Tegemist on olukorraga, kus menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirust mõõdeti liiklusjärelevalve käigus, menetlusalune isik peeti kinni ja seati fakti ette, et ta on liiklusnõudeid rikkunud ja mõõtmistulemus on fikseeritud. Kaebuses on märgitud ka seda, et kohtuvälisel menetlusel on jäetud arvestamata puhtsüdamliku kahetsusega, kuid kohtu arvates ei nähtu seda kahetsusavaldust ühestki menetlusdokumendist, samuti menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist. Kahetsusavaldus on märgitud alles kohtule esitatud kaitsja koostatud kaebuses, millele on alla kirjutanud kaitsja, mistõttu on tegemist vahendatud kahetsusega, mitte vahetust allikast pärineva, ehk menetlusaluse isiku avaldatud kahetsusega. Seega ei saanudki kohtuvälise menetleja ametnik sellise asjaoluga arvestada nagu ei saa seda teha ka kohus. Seetõttu leiab kohus, et ka kaebemenetluses ei ole kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuses on leitud, et menetlusalune isik omab pikka juhistaaži ja viimased kümme aastat ei ole esinenud rikkumisi, kuid märtsis 2021 esines kahetsusväärselt Tallinna linna siseselt kaks korda kiiruse ületamist. Arvestades taolisi kaebuse väiteid saab asuda seisukohale, et kaebusesse märgitud teise lause väide lükkab esimeses lauses välja toodud väite ümber. Seejuures on ka käesolevas väärteoasjas lubatud suurima sõidukiiruse ületamine aset leidnud Tallinna linna siseselt. Kohtuvälise menetleja esitatud seisukoha kohaselt on menetlusalusele isikule 28.09.2020 määratud lühimenetluses mõjutustrahv
Sellised andmed ei saa kohtu arvates kuidagi menetlusalust isikut positiivselt iseloomustada. Pigem näitavad need andmed, et menetlusaluse isiku korduv rahaline mõjutamine ei ole menetlusalust isikut sundinud liikluses õiguskuulekusele, kuivõrd menetlusalune isik peeti
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemiselt kinni 09.03.2021 ja teda karistati rahatrahviga 35 trahviühikut, s.o 140 eurot ja otsus jõustus 25.03.2021. Käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva väärteo, s.o
lg 2 järgi kvalifitseeritava, ehk samalaadse väärteo pani menetlusalune isik toime juba viie päeva möödudes eelmise otsuse jõustumisest. Seega teadmine, et selline tegu on karistatav, menetlusalust isikut ei mõjutanud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et rahatrahv kui karistusliik on jäänud tagajärjetuks ning kohtuväline menetleja on õigesti kohaldanud teiseliigilist karistust, ilmselgelt lootes, et liiklusnõudeid teadlikult eirava menetlusalusest isikust juhi eemaldamine liiklusest sunnib menetlusalust isikut aru saama nii teo iseloomust, selle ohtlikkusest ja ka tagajärgedest. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes ületab lubatud suurimat sõidukiirust korduvalt ja oluliselt, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning enda käitumise läbi tagada liikluse turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid 7 teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Kuna kaebuse esitajat on vähem kui kuu jooksul kahel korral tabatud samalaadse väärteo toimepanemiselt, võib asuda seisukohale, et kaebuse esitajale on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine saanud omaseks käitumiseks liikluses ja see on muutunud korduvaks. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine tiheda liiklusega teelõigul. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistuse liik, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on taotlenud otsuse tühistamist karistusliigi osas, kuivõrd menetlusalune isik elab Tallinnast väljas xxxx ja töökoht xxxx ning vahemaa on 77 kilomeetrit. Selleks on vajalikud isiklik sõiduk ja juhtimisõigus, et õigeks ajaks tööle jõuda. Täiendavalt on märgitud, et menetlusalune isik on ainuke pere ülalpidaja ning peres kasvab kaks last ja elukaaslane on noorema lapsega lapsehoolduspuhkusel. Juhul, kui menetlusalune isik kaotab juhtimisõiguse, siis muutub töö tegemine sisuliselt võimatuks, sest kaubikuga liikumine on töökohustuste täitmiseks hädavajalik. Sellega saab oluliselt kannatada kogu pere ja laste majanduslik olukord. Kohus peab nende põhjenduste osas vajalikuks märkida alljärgnevat. Väärteoasjas 30.03.2021 koostatud väärteoprotokollist nähtuvalt on menetlusaluse elukohana märgitud Sillaku 9-16 Laagris, mis ei kattu kaebuses märgitud elukohaga. Seejuures nähtub kaebuse lisana esitatud eelmisest, s.o 09.03.2021 koostatud kiirmenetluse otsusest, et menetlusaluse isiku elukoht oli 21 päeva varem xxxx. Kaebusele lisatud Rahvastikuregistri andmebaasi andmete väljatrükist tulenevalt on kaebuses viidatud laste elukohaks xxxx, s.t menetlusaluse isiku väidetav elukoht ei kattu laste elukohaga. Selline asjaolu ei võta muidugi menetlusaluselt isikult ülalpidamiskohustust. Olulisima põhjusena on välja toodud asjaolu, et menetlusalune isik peab sõidukiga sõitma tööle ja ka sõidukit kasutades tööd tegema, kuid kaebuses ei ole ühtegi viidet menetlusaluse isiku töökoha või tööandja kohta. Väärteoasjas 30.03.2021 koostatud väärteoprotokolli menetlusaluse isiku isikuandmete lahtrist nähtub üheselt, et menetlusalune isik ei tööta. Sellise sisuga andmed, s.h ka elukoha andmed sai menetleja märkida vaid menetlusaluse isiku enda avaldatud andmete põhjal. Kaebusele lisatud 09.03.2021 koostatud kiirmenetluse otsuses puuduvad samuti andmed menetlusaluse isiku töökoha kohta. Taolistest andmete puudumisest töötamise ja töökoha kohta saab tulla järeldusele, et väide menetlusaluse isiku töötamise kohta on jäetud tõendamata. Edasi peab kohus vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui menetlusalune isik töötaks ja temale oleks juhtimisõigust vaja nii tööle sõitmiseks kui ka töö tegemiseks, siis pidi menetlusalune isik järgmist liiklusalast väärtegu toime pannes teadma, et talle on juhtimisõigus tööl käimiseks ja tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna teadis ta ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata eelmisele 8 rahatrahvile samalaadse väärteo ja samas suurusjärgus suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest jätkanud liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast majanduslikult sõltuvate pereliikmete olukord ja heaolu tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega pidi menetlusalune isik tegema valiku ning tehtud valik näitab menetlusaluse isiku eelistusi. Kaebuse esitaja saanuks säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui ta oleks hoidunud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajat on samalaadse väärteo eest vähem kui kuu aega varem rahatrahviga karistatud ja selline karistusliik ei ole ennast õigustanud ega oodatud mõju avaldanud, siis kaebuse esitaja taotlus otsuse tühistamises ja karistusliigi muutmises jääb tagajärjetuks motiividel, mis on toodud juba ülalpool. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja nõustunud karistuse kergendamisega, leides, et kergendava asjaolu olemasolu peaks tingima karistuse määramise alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kohus asub seisukohale, et ei kohtuvälises menetluses ega ka kaebemenetluses kergendavaid asjaolusid siiski tuvastatud ei ole. Küll peab kohus võimalikuks karistust kergendada süü suurusest lähtuvalt. Menetlusalust isikut on
lg 2 ettenähtud väärteo eest 09.03.2021 karistatud seetõttu, et ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust 23 km/h võrra, menetlusesemeks oleva väärteo puhul tuvastati
lg 2 ettenähtud süüteokoosseis menetlusaluse isiku käitumises aga seetõttu, et ta ületas sõiduki juhina lubatud suurimat sõidukiirust 21 km/h võrra. Seega on
Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü on alla keskmise,
lg 2 mõttes minimaalne, mistõttu asub kohus seisukohale, et väärtegude korduvust arvestades tuleb küll kohaldatud karistuse liiki lugeda põhjendatuks, kuid kohus peab süü suurusest tulenevalt võimalikuks menetlusalusele isikule määratud karistust kergendada. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.