1-21-2700 KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 3. mai 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number Kohtunik Vaidlustatud lahend 1-21-2700 (21730000051) Julia

§ 2172lg 1 tunnustel, läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu.

4. Jätta kaebus muus osas, s.o milles see on esitatud AS X nimel ja on taotletud Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 384 lg 1 tunnustel, rahuldamata. EDASIKAEBE KORD KrMS § 385 p 11 kohaselt ei ole määrus vaidlustatav osas, mis puudutab kriminaalmenetluse alustamata jätmise õiguspärasusele antud ringkonnakohtu hinnangut (resolutsiooni p 4). Käesolev määrus on vaidlustatav osas, mis ei hõlma kriminaalmenetluse alustamata jätmise õiguspärasusele antud hinnangut (RKKKm 1-20-8130, p 12; resolutsiooni p-d 2 ja 3). Viimatimärgitud osas on määrus vaidlustatav 15 päeva jooksul alates päevast, mis isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada

pidi teada saama, millisel juhul esitatakse määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik esitas
2. veebruaril 2021 Põhja Ringkonnaprokuratuurile kuriteokaebuse KarS § 201 lg 2 p 2 tunnustel kriminaalmenetluse alustamiseks. Kuriteokaebuse kohaselt on Y OÜ Tulundusühistu (TÜ) B (pankrotis alates
3. jaanuarist 2021) võlausaldaja. TÜ B juhatuse liikmed panid
4. juuni 2017 müügitehinguga toime TÜ vara omastamise. TÜ põhikirja p 6.3.1 kohaselt pidi tehing toimuma üksnes nõukogu volitusel.
5. juunil 2017 müüs TÜ B C OÜ-le põhjendamatult madala hinnaga 50% osaluse Q OÜ-s ja nõudeõiguse.
6. a oli Q OÜ kogu varade väärtus 1 336 801 eurot. TÜ B võõrandas Q OÜ osaluse ja nõudeõiguse Q OÜ vastu C OÜ-le suurusjärgus 318 882 – 343 117 euro eest. TÜ B
7. a majandusaasta aruande kohaselt oli TÜ B müünud 50% Q OÜ osaluse hinnaga 130 000 eurot OÜ-le C, TÜ B hindas Q OÜ-le antud laenunõude alla 222 393 euro võrra, rahavoogude aruandest tulenes, et TÜ B oli tõenäoliselt Q OÜ-le antud laenu võõrandanud rahasumma 188 882

213 117 euro eest. TÜ B poolt Q OÜ-s osaluse ja Q OÜ-le antud laenude turuhinnast ca 325 000 eurot odavamalt müümiseks majanduslikku põhjendust ei eksisteerinud, sest Q OÜ oli ja on maksevõimeline äriühing.

1. juuni 2017 tehinguga tekitas TÜ B kahju võlausaldajatele, sh Y OÜ-le. Harju Maakohtu
2. jaanuari 2021 määrusega kohtuasjas 2-20-16848 kuulutati välja TÜ B pankrot.
3. Põhja Ringkonnaprokuratuuri
4. veebruari 2021 teatisega jäeti kriminaalmenetlus kuriteo tunnuste puudumise tõttu alustamata. Teatises leidis prokuratuur kokkuvõtlikult, et kuriteokaebuses puuduvad andmed, et TÜ nõukogu ei oleks olnud
5. juuni 2017 varakäsutusega nõus, mistõttu ei saa väita, et TÜ vara võõrandati KarS § 201 mõttes ebaseaduslikult. Samuti tõi prokuratuur välja, et puuduvad viited mõnele muule kuriteole. TÜ B pankrot kuulutati välja
6. jaanuaril
7. Kui pankrotimenetluses peaksid ilmnema viited TÜ B juhatuse

nõukogu liikmete poolt mõne kuriteo toimepanemisest, siis on pankrotihalduril

malik esitada sellesisuline kuriteokaebus uurimisasutusele

prokuratuurile.

1. Y OÜ ja AS X esindaja vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris
2. veebruaril 2021, taotledes kriminaalmenetluse alustamist KarS § 201 ja/

§ 384lg 1 tunnustel TÜ B (pankrotis) juhatuse liikmete W ja DD suhtes.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

1. Riigiprokuratuur jättis
2. märtsi
3. a määrusega kaebuse osaliselt rahuldamata, osaliselt läbi vaatamata ja kriminaalmenetluse alustamata. 4.
4. Esmalt selgitas riigiprokurör, et kriminaalmenetluse alustamata jätmist saab vaidlustada KrMS § 207 lg-te 1,3 kohaselt üksnes konkreetses kuriteosündmuses kannatanu KrMS § 37 lg 1 mõistes ja Riigikohtu praktika (3-1-1-97-10, 3-1-1-41-15, 1-19-9575) tähenduses ehk tegu peab olema isikuga, kellele on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui õiguslikult tekitatud kahju. Riigiprokuröri hinnangul ei ole Y OÜ ega AS X käsitatavad kannatanutena KarS § 201 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul, mistõttu pole neil

malik selles osas kaebust esitada ehk see tuleb jätta läbi vaatamata. Kuriteokaebuse kohaselt müüsid TÜ B juhatuse liikmed WW ja DD

1. juunil 2017 TÜ B põhikirja p 6.3.1 vastaselt, ilma nõukogu nõusolekuta C OÜ-le põhjendamatult madala hinnaga, s.o suurusjärgus 318 882 - 343 117 euro eest 50% osaluse Q OÜ-s ja nõudeõiguse Q OÜ vastu. Kuriteokaebuses märgiti, et TÜ B müüs Q OÜ-s osaluse ja Q OÜ-le antud laenude turuhinnast ca 325 000 eurot odavamalt. Kuriteokaebuses nähti selles tegevuses juhatuse liikmete poolt neile usaldatud võõra vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramist. Riigiprokurör märkis, et nende asjaolude alusel tuleks TÜ B juhatuse liikmete tegu vaadelda pigem KarS § 2172 mõttes tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise ebaseaduslikku ärakasutamisena, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju. Kuriteokaebuses kirjeldatud müügitehingu tulemina ei ole TÜ B jäänud varast ja varalisest õigusest ebaseaduslikult vastusoorituseta täielikult ilma. Tehing on sõlmitud väidetavalt turuhinnast põhjendamatult madala hinnaga ehk, et TÜ juhatus on müünud TÜ-le kuuluvad varad TÜ-le kahjulikul moel ja tekitanud selliselt suure varalise kahju. Sõltumata, kas TÜ B juhatuse liikmete tegevuses
2. juuni 2017 tehingus on omastamise

usalduse kuritarvitamise tunnused, ei ole nende esinemise korral Y OÜ ega ka AS X saanud selle tegevusega vahetut varalist kahju ehk need isikud ei saaks olla selle tegevuse tulemusena käsitletud kannatanutena. Nii ühel kui teisel juhul oleks müügitehingu tulemina rikutud TÜ B omandiõigust ehk müügiobjektiks olnud vara ja varaline õigus kuulusid tehingu tegemise ajal TÜ-le B, mitte aga Y OÜ-le ega ka AS-le X. Y OÜ-st on saanud TÜ B võlausaldaja

1. novembril 2020, mil ta on sõlminud TÜ-ga B võlatunnistuse ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe.
2. juunil 2017 TÜ juhatuse poolt tehtud tehingu objektideks olnud varaga Y OÜ-l mistahes seosed puudusid. AS X, olles küll
3. juunil 2017 TÜ B liikmeks ja ka võlausaldajaks, ei oleks sellegipoolest TÜ juhatuse liikmete poolt TÜ-le kuuluvate varade müügi tulemusena vahetult varalist kahju saanud. See oleks ikkagi tekkinud esmajärjekorras TÜ-le endale. Seda fakti ei kummuta ka tõdemus, et tehingu tulemina

s jääda TÜ B käsutusse väiksem rahasumma ja just seetõttu ka tasumata TÜ poolt AS-le X

1. jaanuaril 2005 sõlmitud piima ostu-müügilepingu nr 05008 alusel
2. juunil 2017 väljastatud arvest nr M17-046 13.11.2020 seisuga 80 462 eurot (viivis 48 759,97 eurot). Riigiprokurör leidis, et Y OÜ-l puudub kaebeõigus ka KarS § 384 lg 1 tunnuste alusel kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel. Harju Maakohus on
3. jaanuari 2021 kohtuasjas 2-20-16848 kuulutanud välja TÜ B pankroti. Riigikohtu määruse nr 1-19-9575/46 kohaselt saavad KarS § 384 järgi kannatanutena käsitleda pankrotis võlgniku võlausaldajaid, kes olid tema juhtorgani poolt varalise seisundi kohustustevastase kahjustamise ajal, milline põhjustas võlgniku maksevõime olulise vähenemise

maksejõuetuse, võlasuhetes.

1. juuni 2017 tehingu ajal, mida kuriteokaebuse kohaselt käsitleti TÜ varalise seisundi kohustustevastase kahjustamisena ja milline põhjustas vähemalt TÜ maksevõime olulise vähenemise, ei olnud Y OÜ TÜ B võlausaldajaks. Ta astus sellesse rolli hiljemalt
2. novembril 2020, mil talle olid TÜ B võlausaldajad loovutanud oma nõuded ja, mil ta sõlmis TÜ-ga nende nõuete täitmise osas võlatunnistuse ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe. Andmed, et Y OÜ oleks enne
3. novembrit 2020 sõlmitud tehingut olnud TÜ-ga B võlasuhetes, puuduvad ehk puuduvad andmed, et isikute vahel oleks vastav suhe olnud
4. juunil 2017, s.o võlgniku varalist seisundit kahjustanud tehingu ajal. 4.
5. Riigiprokuröri hinnangul on KarS § 384 lg 1 tunnustel kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel kaebeõigus TÜ B liikmel ja võlausaldajal AS-l X. AS-i ja TÜ vahel oli
6. jaanuaril 2005 sõlmitud piima ostu-müügileping nr 05008, mille alusel väljastas AS
7. juunil 2017 arve nr M17-046, mille eest oli
8. novembri 2020 seisuga tasumata veel 80 462 eurot (viivis 48 759,97 eurot) (arve alusel tuli TÜ-l tasuda
9. juuliks
10. a 192 719, 34 eurot). Seega oli AS X TÜ B võlausaldajaks ajal, mil viimase juhatuse liikmed müüsid
11. juunil 2017 C OÜ-le suurusjärgus 318 882 - 343 117 euro eest 50% osaluse Q OÜ-s ja nõudeõiguse Q OÜ vastu, s.o ajal, mil kuriteokaebuse kohaselt on TÜ juhatuse liikmed teinud TÜ varalist seisundit kohustustevastaselt kahjustava tehingu (kuriteokaebuse kohaselt müünud vara ca 325 000 eurot turuhinnast odavamalt), milline vähendas oluliselt TÜ maksevõimet ja/

põhjustas maksejõuetuse. Järgnevalt käsitles riigiprokurör AS X kaebuse väiteid KarS § 384 lg 1 tunnuste esinemise kohta. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalmenetlust ei saa alustada kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuratuuri seisukohaga, et kuriteokaebuses esitatu pinnalt ei saa tuvastada TÜ B maksevõime olulist vähenemist

maksejõuetuse põhjustamist. Riigiprokurör tugines kaebusele, selle lisadele ja

1. märtsi 2021 TÜ B (pankrotis) pankrotihaldur OO vastusele Riigiprokuratuuri järelepärimisele.AS X kaebuse kohaselt oleks kohustustevastase kahjustamisteona käsitletav TÜ B juhatuse liikmete poolt
2. juunil 2017 põhjendamatult madala hinnaga, s.o suurusjärgus 318 882 - 343 117 euro eest ilma nõukogu loata C OÜ-le 50% osaluse Q OÜ-s ja Q OÜ vastu nõudeõiguse müük. See tegu on kaebaja arvates põhjustanud TÜ B maksevõime olulise vähenemise ja/

maksejõuetuse. TÜ B (pankrotis) pankrotihalduri järelepärimise vastusest koos lisatud dokumentidega nähtub, et

1. juunil 2017 on toimunud TÜ B (esindaja juhatuse liige DD) ja C OÜ (esindaja juhatuse liige PP) vahel müügitehing, millega viimane omandas 50-%-lise osaluse OÜ-s Q. Lepingu esemeks oli Q OÜ 1 278-eurose nimiväärtusega osa, mis moodustas 50% OÜ osakapitalist. Selle tehingu tegemiseks lepingust nähtuvas suurusjärgus oli TÜ B esindajal olemas
2. märtsi 2017 TÜ üldkoosoleku nõusolek. Pankrotihalduri järelpärimise vastusest nähtuvalt sai TÜ B 50% osaluse eest C OÜ-lt vastu järgmised sooritused: - osa müügihind 130 000 eurot (laekus
3. juunil 2017), - sõlmiti nõude loovutamise leping summas 209 276,87 eurot, millega TÜ B loovutas nõude Q OÜ vastu summas 495 000 eurot C OÜ-le ja viimane maksis loovutuse eest TÜ-le B 209 276,87 eurot (laekumised
4. ja
5. juunil 2017), - sama tehingu raames refinantseeriti OÜ Q AS-st Swedbank 20.06.2008 võetud laen, mida varasemalt tagasid osanike garantiid summas 5 853 500 EEK . Laenujäägi summa, millega vabastati OÜ Q osanikud (TÜ B ja TÜ M) garantiist, oli 249 370,08 eurot. Swedbank AS kinnitusel oli pärast laenu finantseerimist laenu tagatiseks üksnes OÜ-le Q kuuluvad kinnistud. Nii oli pankotihaldurile antud võlgniku selgituste ja esitatud dokumentide kohaselt TÜ B rahaline tulem OÜ Q 50 % -lise osaluse müügi eest kokku 339 276,87 eurot. Pankrotihaldur selgitas ka järelpärimise vastuses, et tema hinnangul oli
6. juuni 2017 müügitehing TÜ B majanduslike huvidega kooskõlas. Vastavalt üldkoosoleku protokollile otsustati osalus OÜ-s Q müüa. Endiste juhatuse liikmete selgituste (Lisa 11) kohaselt oli OÜ Q rahavoog negatiivne, ei olnud

malik katta jooksvaid kulusid, ilma osanike täiendavate sissemakseteta. Kinnisvara investeeringu tulusus oli oodatust oluliselt väiksem. Jooksvalt tuli maksta OÜ Q laenude teenindamise eest igakuiselt mõlema osaniku poolt raha. Pankrotihaldur oli seisukohal, et

1. juuni 2017 müügitehing ei vähendanud oluliselt TÜ B maksevõimet. Pankrotihaldur märkis, et ta oli esitanud järelepärimise TÜ B esindajale, milles palus selgitust, miks ja mille alusel oli TÜ B 2017 majandusaasta aruandes märgitud, et seoses sidusettevõtte müügiga hinnati laenunõuded alla 222 393 euro suuruses summas. Võlgniku selgituste kohaselt oli 2008 laenulepingust tuleneva laenu tagasimakse tähtaeg saabunud juba 8 aastat tagasi. Seega nõustus pankrotihaldur võlgnikuga selles, et laenu osaline mahakandmine oli põhjendatud (kuigi tal puudusid andmed selle kohta, kas ja kuidas TÜ B püüdis 2009 alates võlgnevust sisse nõuda). Pankrotihalduri selgituste kohaselt tekkis TÜ B maksejõuetus seoses U OÜ (pankrotis) arvete mitte laekumisega.
2. märtsil 2016 kuulutati välja U OÜ (pankrotis) pankrot (tsiviilasi nr XXX-XXXXX). TÜ B tunnustatud nõue OÜ U (pankrotis) vastu on 1 549 752,52 eurot. Halduri kasutuses oleva informatsiooni alusel ei olnud

malik asuda seisukohale, et OÜ Q osaluse müük põhjustas TÜ B maksejõuetuse. B TÜ haldurina ei olnud tal

malik hinnata Q OÜ

mekust tasuda nõude loovutuse aluseks olevat laenu TÜ-le B. Kokkuvõtvalt märkis pankrotihaldur, et C OÜ tasus TÜ-le B Q OÜ osaluse eest 339 276,87 eurot. Teisele Q OÜ osanikule TÜ-le M tasus C OÜ 311 353.05 eurot. Samuti võttis Q OÜ üle TÜ B poolt tagatud Swedbank AS laenujäägi summas 249 370,08 eurot. 100%-lise osaluse eest tasus C OÜ 900 000 eurot. U eksperthinnangu kohaselt oli kinnistute aadressidel AAA turuhind 343 000 eurot ja GGG turuhind 341 000 eurot. Nii oli Q OÜ kinnistute turuväärtuseks 684 000 eurot. Eelnevat arvesse võttes leidis haldur, et 2. juuni 2017 müügitehing ei kahjustanud TÜ B ega viimase võlausaldajate huve. Siinjuures oli pankrotihalduri arvates oluline ka asjaolu, et kõik tänased võlausaldajad on nõuded omandanud ehk on sekundaarsed võlausaldajad, seega ei saanud tehing ühelgi juhul kahjustada tänaste võlausaldajate huve. Pankrotihalduri vastusest nähtuvatele andmetele tuginevalt leidis riigiprokurör, et AS X esindaja kaebuse alusel pole

malik alustada TÜ B (pankrotis) esindaja poolt 2. juuni 2017 müügitehingu tegemise tulemusena KarS § 384 lg 1 tunnustel kriminaalmenetlust, kuivõrd tehingu asjaoludes ei ole

malik sedastada TÜ varalise seisundi kohustustevastasest kahjustamist, milline tegevus oleks vähendanud oluliselt TÜ maksevõimet ja/

põhjustanud selle maksejõuetuse.

1. juuni 2017 müügitehingu asjaolud olid arutusel
2. märtsi 2017 TÜ B üldkoosolekul (kus osalesid ka kolm TÜ nõukogu liiget). Selle tulemusena on üldkoosolek andnud juhatusele tehingu tegemiseks sellest nähtuvate müügiobjektide ja nende hinna osas nõusoleku. 4.
3. Riigiprokurör leidis, et
4. juuni 2017 müügitehing ei toimunud müügiobjektide tegelikku turuväärtust arvestamata, põhjendamatult madalalt. väide, et OÜ Q osaluse müük oleks pidanud toimuma ca 325 000 euro võrra suuremas summas, ei ole riigiprokuröri hinnangul põhjendatud. C OÜ tasus TÜ-le B turuväärtusele vastava hinna nii Q OÜ 50% osaluse kui ka Q OÜ laenu nõudeõiguse eest (kokku summas 339 276,87 eurot). Täiendavalt on TÜ B vabanenud OÜ Q osalust müües OÜ Q AS Swedbank laenujäägi garantiist summas 249 370,08 eurot. Q OÜ 2017 majandusaasta aruandest nähtuvalt on olnud äriühingu omakapitali suuruseks 278 249 eurot (riigiprokurör ei pidanud õigeks äriühingu osaluse hinna määratlemisel tugineda tema kõigi varade väärtusele maha arvestamata kohustusi, nagu seda tegi kaebaja), millest lähtuvalt on olnud põhjendatud 50% osaluse hind suurusjärgus 130 000 eurot. Sellises suurusjärgus on Q OÜ 50% osalus olnud ka määratletud TÜ B bilansis (28.03.2017 üldkoosoleku protokollist nähtuvalt 129 705 eurot). Andmed selle kohta, et osaluse hind ei vastanud tegelikkusele, riigiprokuröri hinnangul puuduvad. TÜ B poolt anti OÜ-le Q
5. juunil 2008 laenu summas 495 000 eurot, see tuli tagasi maksta
6. juuniks
7. Tähtajaks OÜ Q laenu tagastada ei suutnud, mistõttu hinnati TÜ B poolt see 2017, s.o 8 aastat peale laenu tagastamise tähtaja möödumist, alla. Nõudeõiguse turuväärtuseks kujunes selle müügil 209 276,87 eurot. Pankrotihaldur on kontrollinud Q OÜ osaluse müügihinna kujunemist mõjutanud TÜ B laenunõude alla hindamist 222 393 euro suuruses summas ja jõudnud selle tulemusena järeldusele, et see tegevus on olnud võlgniku poolt põhjendatud. Teisele Q OÜ osanikule TÜle M tasus C OÜ 50% osaluse müügil 311 353.05 eurot (müügitehingu asjaolud puuduvad). Seega 100%-lise osaluse eest tasus C OÜ kokku 900 000 eurot. Riigiprokurör peab asjakohaseks Q OÜ osaluse müügihinna vastavuse kontrollimist ka Q OÜ-le kuuluvate kinnistute turuväärtuse kontekstis (ehk siis kaasates osaluse bilansiväärtuse juurde ka OÜ-le kuuluvate kinnistute väärtused). U eksperthinnangu kohaselt oli Q OÜ-le kuuluvate kinnistute aadressidel AAA ja ja GGG turuväärtus kokku 684 000 eurot. Ka selliste andmete alusel on põhjendatud järeldada, et TÜ B poolt Q OÜ 50% osaluse müük summas 339 276,87 eurot toimus kooskõlas Q OÜ osaluse turuhinnaga. 50%-lise osaluse müügihind on vastavuses OÜle Q kuuluvate kinnistute 50% turuväärtusega. Nii ei ole

malik kinnitada kaebuse seisukohta, et TÜ B poolt

1. juunil 2017 Q OÜ 50% osaluse müüki saaks vaadelda TÜ B juhatuse poolt TÜ varalise seisundi kohustustevastase kahjustamisena. 4.
2. Riigiprokurör, tuginedes TÜ B pankrotihalduri seisukohtadele, leidis, et
3. juunil 2017 sõlmitud müügitehingut pole

malik vaadelda ka kui TÜ maksevõimet oluliselt vähendanut ja/

maksejõuetust põhjustanut. Riigiprokurör viitas, et pankrotihaldur on omalt poolt uurinud müügitehingu hinda kujundanud asjaolusid nii müüja kui ostja varalist seisundit kajastavate andmete alusel, esitanud nii müüjale kui ka ostjale küsimusi, saanud nende osas vastused ja võrrelnud esitatud andmeid tema valduses olnud raamatupidamisdokumentidega. Selliselt jõudis pankrotihaldur järeldusele, et

1. juuni 2017 müügitehingu tulemusena ei ole 2017 TÜ B maksevõime oluliselt vähenenud. Riigiprokurör nõustus halduriga. Q OÜ 50% osalus müüdi
2. juunil 2017 lähtudes nii ostja kui müüja poolt osaluse bilansilisest väärtusest. Selle kohta, et 50% osaluse hind summas 130 000 eurot ei vastanud tegelikkusele, andmed puuduvad.
3. juuni 2017 on TÜ B müünud C OÜ-le Q OÜ-le 2008 antud laenu nõudeõiguse, mille tagastamise perspektiivi 2017, s.o 8 aastat hiljem, ei saanud pidada tõepäraseks. Nii on laenu allahindluse ja nõudeõiguse müügiga olnud

malik kompenseerida senist laenu andmise faktist tulenenud kahju. See tegevus on TÜ maksevõimet pigem suurendanud kui vähendanud. Lisaks on müügitehingu tulemusena TÜ B vabanenud Q OÜ poolt Swedbank AS-st võetud laenujäägi summas 249 370,08 eurot tagamiskohustusest. Ka see fakt kvalifitseerub eelnevaga sarnanevalt maksevõimet suurendavaks teguriks. Eelnevad asjaolud kogumis näitavad seega, et

1. juuni 2017 tehingu tulemusena ei ole TÜ maksevõime oluliselt vähenenud. TÜ B on saanud tehingu tulemusena selle objektide eest võrdväärse (kui mitte parema) vastusoorituse. Lisaks ei näinud riigiprokurör põhjust asuda pankrotihalduri poolt esitatust vastupidisele seisukohale TÜ B maksejõuetuse põhjuse osas – TÜ B maksejõuetuse on põhjustanud U OÜ (pankrotis) arvete mitte laekumine (TÜ B tunnustatud nõue OÜ U (pankrotis) on summas 1 549 752,52 eurot). Järelduseks, et TÜ B maksejõuetus tulenes 02.06.2017 müügitehingust, andmed puuduvad. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
2. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse AS X ja Y OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik, kes sisuliselt taotleb määruse tühistamist ja prokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 384 ja § 2172 lg 1 tunnustel. Oma taotlust põhistab kaebaja kokkuvõtlikult järgmiselt. 5.
3. Kriminaalmenetluse alustamiseks ei pea kuriteokaebust olema teinud kannatanu. Seejuures selgitab kaebaja, mida tähendab legaliteedipõhimõte, mis nõutele peab vastama kuriteoteade. Riigikohtu praktika (3-1-1-134-04, p 8) kohaselt tuleb KrMS § 207, § 208 kaebeõiguse subjektina käsitleda ka menetlusvälist isikut, kes leiab, et talle on tekitatud kuriteoga kahju. TÜ B juhatuse liikmed tekitasid
4. juuni 2017 tehinguga otsest majanduslikku kahju kõikidele tulundusühistu liikmetele. 5.
5. Kuritegude tunnustele viitavad
6. juuni 2017 tehingu hind ja tehingu esemete tegelikud väärtused. Selle tehinguga kahjustati oluliselt TÜ varalist seisundit, see vähendas oluliselt TÜ B maksevõimet. Kannatanud said sellest tehingust kahju, sest TÜ B ei olnud

meline tasuma tema vastu esitatud nõudeid. Riigiprokuratuur eitas põhjendamatult Y OÜ kaebeõigust. Riigiprokuratuur, leides, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole põhjendatud, asus hindama tõendeid, mis ei ole kogutud kriminaalmenetluse regulatsiooni arvestavalt. Riigiprokuratuur asetas rõhu

1. a hindamisaktile, samas kui kannatanud on esitanud majandusaasta aruanded, mis kajastavad kinnistute väärtust vaidlusaluse tehingu ajale aastal 2017 lähemal. Kaebajale on arusaamatu, miks riigiprokuratuur eelistas
2. a hindamisakti majandusaasta aruannetele. Kriminaalmenetlus näeb ette, et eelkõige on asjade väärtuse tõendamiseks sobiv tõendi vorm ekspertiis.
3. a hindamisakti ei ole koostanud riiklikult tunnustatud ekspert. Kaebusele on lisatud OÜ Q
4. a majandusaasta aruanne, millest nähtuvalt hindas äriühing kinnistute turuväärtuseks 1 283 021 eurot,
5. a 1 254 490 eurot. Mõlemad väärtused on ligi 2 korda kõrgemad, kui OÜ Q osa ja osanikulaenu eest TÜ-lt B ja TÜ-lt M saadu. Lisaks esineb
6. a hindamisaktis sisulisi puudusi, millega kaebaja ei nõustu, seejuures tõusid hinnad vahepealsel ajal kuni
7. a suveni. Prokuratuur eelistas põhjendamatult pankrotihalduri esitatud tõendit ja seisukohta. Lisaks jääb kaebajale arusaamatuks riigiprokuratuuri väide, et tehingu tegemiseks oli olemas
8. märtsi 2017 TÜ üldkoosoleku nõusolek. Seda dokumenti palub kaebaja kriitiliselt hinnata. Kaebaja on palunud esitada PP-l kõik TÜ B nõukogu otsused, kuid sellist üldkoosoleku protokolli pole esitatud. Selle juures märgib kaebaja sedagi, et mistahes juhtimisorganite otsused liituda võlausaldajaid kahjustava tehinguga ei ole kriminaalmenetluse alustamisel olulised, vaid hoopiski suurendavad potentsiaalsete kahtlustatavate ringi. KarS § 384 lg 1 on määratud kaitsma nii eeldatavat pankrotivara kui mistahes võlausaldajate huve juhatuse liikmete kuritahtliku omavoli eest. TÜ B ei olnud juba
9. a

meline oma kohustusi täitma ja oli sisuliselt maksejõuetu, kuivõrd tal oli võlgnevus sel ajal 505 459,58 eurot, mis on tänasel päeval Y OÜ ees. Kaebuses on kirjeldatud, kuidas tekkis Y OÜ nõudeõigus TÜ B suhtes.

1. a müügitehing ei olnud TÜ B majanduslike huvidega kooskõlas. Nii on TÜ B poolt OÜ-le Q
2. a antud laen põhjendamatult alla hinnatud ning kaebaja esitab selle kohta seisukohad. Laenu anti 564 339 eurot. 2017 majandusaasta aruande kohaselt, seoses sidusettevõtte müügiga, hinnati laenunõuded alla kokku 222 393 eurot. Q OÜ oli maksevõimeline äriühing ja tema varad ületasid kohustused. Tehingu hind on see, mis tehingu seadusega vastuolus olevaks muudab. Q OÜ osaluse müügihinna vastavust tuleb ennekõike kontrollida talle kuuluvate kinnistute
3. a juunis eksisteerinud turuväärtuste kontekstis. Ei saa jätta tähelepanuta, et Q OÜ osalus müüdi C OÜ-le, mille juhatuse liige on PP. Tema on OÜ Cavere Õigusbüroo kaudu aastaid esindanud ja nõustanud TÜ-d B. See viitab, et tehing tehti siseringis asuva isiku kasuks ja tehingu kahjulikkuse tõenäosusele.
4. juuni 2017 müügitehing pidanuks toimuma minimaalselt 325 000 eurot suuremas summas. Q OÜ
5. a majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingu omakapitali suuruseks 278 249 eurot. Tehinguid tulnuks vaadelda koos, omakapital taandub kinnistu hinnale ca 1,3 miljonit eurot ja laenudele, millest enamik on omanikulaenud, mis samuti kaasa müüdi. 5.
6. TÜ B juhatuse liikmed panid toime KarS § 2172 lg-s 1 nimetatud kuriteo ning kaebuse lk-del 9-10 on sellekohane argumentatsioon. 5.
7. Kaebajad ei nõustu riigiprokuratuuri arvutustega, mis puudutavad tehingu kahjumlikkuse puudumist. Riigiprokuratuur ei hooma tehingukogumi tegelikku majanduslikku sisu ega finantsarvestust. Riigiprokuratuuri seisukoht, nagu on laenugarantiist vabanemine rahaline

t, on vigane. Garantiikohustus anti iseenese tütarfirma huvides. Garantiikohustusest vabanemist ei saa käsitada rahalise hüvena ka seetõttu, et garanteeritav OÜ Q oli maksejõuline. Kaebaja pole seejuures näinud konkreetseid dokumente, mille alusel oleks TÜ B garantiikohustusest vabanenud. Riigiprokuratuur märkis, et osaluse hind 130 000 eurot oli põhjendatud OÜ Q omakapitaliga 278 249 eurot. Kaebaja märgib, et tehinguga müüdi korraga ka omanikulaen, mistõttu on küsimus koguhinnas, s.o osaluse ja omanikulaenu eest. OÜ Q võlgnes AS-ile Swedbank tehingu hetkel ca 250 000 eurot. Ülejäänud OÜ Q kohustused olid omanikulaenud, umbes võrdselt kummalegi osanikule. Kinnistute hinnast 1 336 801 eurot lahutades pangale võlgnetava 250 000 eurot, jääb alles üle miljoni euro, mida kaks lepingueset, osalus ja laenukohustus väärt olid. Kaebaja ei nõustu riigiprokuratuuriga, et omanikulaenu allahindamine oli põhjendatud. Väide, et tegu oli 1-aastase laenuga, mis tuli tagastada juba 2009, on vale, sest läbi aastate kajastati seda pikaajalise laenuna. Kaebajale on arusaamatu prokuratuuri väide, et C tasus 100 % osaluse eest kokku 900 000 eurot. Prokurör liitis sinna ilmselt põhjendamatult eelnimetatud Swedbanki garantii 250 000 eurot. See laenukohustus jäi OÜ-sse Q. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited on ebapiisavad vaidlustatud määruse tühistamiseks ja prokuratuuri menetlusotsustuste muutmiseks. 7. Kaebus ringkonnakohtule sisaldab mitmeid eksitavaid väiteid. Näiteks

b kaebust lugedes jääda mulje, et prokuratuur jättis kriminaalmenetluse alustamata, kuna kuriteokaebust ei esitanud KrMS-i tähenduses kannatanu staatuses olev isik, samuti põhjusel, et kuriteosündmuse asjaolud seonduvad poolelioleva tsiviilkohtumenetlusega. Ringkonnakohtunik, olles tutvunud Põhja Ringkonnaprokuratuuri

1. veebruari
2. a teatise sisu ja Riigiprokuratuuri
3. märtsi
4. a määrusega, märgib, et tegelikkuses jättis prokuratuur kriminaalmenetluse alustamata, kuna selleks puudus alus ehk teisisõnu ei olnud kuriteokaebuse ega selle lisade põhjal sedastatavad viited mõnele karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisu tunnustele. Prokuratuur ei jätnud kriminaalmenetlust alustamata seega seetõttu, et AS X ja Y OÜ pole käsitatavad kuriteokaebuses kirjeldatud sündmuse puhul kannatanutena ega seetõttu, et kuriteokaebuses kirjeldatud asjaolud seonduvad poolelioleva tsiviilkohtumenetlusega. Kannatanu menetlusstaatust kaebajate puhul ei ole kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises käsitletud, vaid seda tegi alles riigiprokurör
5. märtsi
6. a kaebuse rahuldamata jätmise määruses. Seda seetõttu, et seadus, s.o KrMS § 207 lg 1 annab selgesõnaliselt õiguse kaevata edasi kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale Riigiprokuratuuri üksnes kannatanule. Niisamuti on Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise peale reserveeritud KrMS § 208 lg 1 kohaselt õigus kaevata edasi ringkonnakohtusse üksnes kannatanule, ja seda advokaadi vahendusel. Arvestades seega seaduses sätestatud kaebekorda, tuleb ka ringkonnakohtul enne kaebuse sisuliste väidete analüüsimist veenduda selles, et kaebuse on esitanud kannatanu. Ringkonnakohtunik peab eeltoodud sissejuhatavaid selgitusi vajalikuks, kuivõrd Riigiprokuratuuri
7. märtsi
8. a määruses on riigiprokurör selgelt, arusaadavalt ja jälgitavalt selgitanud süüdistuskohustusmenetluse olemust ja kaebeõigust. Sellele vaatamata on ringkonnakohtule esitatud kaebuses aetud omavahel segi kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendused ja sellest eristuv kaebeõiguse küsimus.
9. Järgnevalt tõdeb ringkonnakohus, et mitte üksnes kaebuse väited, vaid ka taotlused on eksitavad. Määratlemaks kaebemenetluse eset, märgib ringkonnakohtunik järgmist. Kaebuse kokkuvõtlikud taotlused on esitatud leheküljel 11, punktis
10. Selle kohaselt taotleb kaebaja Riigiprokuratuuri
11. märtsi
12. a määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist jätkama kriminaalmenetlust. Viimatimärgitud taotlus on eksitav. Riigiprokuratuur lahendas
13. märtsi
14. a määrusega kaebust alustamata jäetud kriminaalasjas nr 21730000051, mitte lõpetatud kriminaalmenetluses. Eelduslikult on kaebuse taotluseks tühistada Riigiprokuratuuri menetlusotsustus, millega keelduti kriminaalmenetlust alustamast ja kohustada prokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. Ühtlasi selgitab ringkonnakohtunik, et vaidlustatud määrusega jättis Riigiprokuratuur kaebuse osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses ei ole taotletud selgesõnaliselt määruse tühistamist läbi vaatamata jätmise osas ja kaebuse tagastamist selles, s.o läbi vaatamata jätmise osas, Riigiprokuratuurile sisuliseks lahendamiseks. Samas, kaebuses on argumenteeritud, miks X AS ja Y OÜ on kannatanud KarS § 384 ja § 201, § 2172 kuriteokoosseisude puhul. Arvestades kaebuse üldist taotlust, s.o tühistada Riigiprokuratuuri
15. märtsi
16. a määrus (tervikuna) ja kaebuse sisu, tuleb ringkonnakohtul vastata ka küsimusele, kas Riigiprokuratuur jättis seaduslikult ja põhjendatult kaebuse osaliselt läbi vaatamata. Kokkuvõttes selgitab ringkonnakohtunik esmalt kaebeõigusega seonduvat, sh seda, kas Riigiprokuratuur jättis õigustatult kaebuse osaliselt läbi vaatamata. Seejärel hindab ringkonnakohtunik, kas Riigiprokuratuur jättis põhjendatult osas, milles kaebust lahendas, kriminaalmenetluse alustamata ja kaebuse rahuldamata.
17. Kuriteokaebuse kohaselt seisneb kuriteosündmus kokkuvõtlikult järgnevas:
18. juunil 2017 müüsid TÜ B endised juhatuse liikmed W ja DD C OÜ-le põhjendamatult madala hinnaga ehk ca 325 000 eurot odavamalt kui kuriteokaebuse esitaja hinnangul

nuks, 50% osaluse Q OÜ-s ja nõudeõiguse. Riigiprokurör tuvastas ja kaebuse pinnalt puudub vaidlus, et kirjeldatud tehinguga müüdi TÜ-le B kuulunud vara ja varalist õigust. Ühtlasi puudub kaebuse pinnalt vaidlus, et nimetatud tehingu toimumise ajal polnud Y OÜ TÜ B võlausaldaja. Nii on ka kaebuses ringkonnakohtule kirjeldatud tehingute jada, mille tulemusena omandas Y OÜ pärast

1. juuni 2017 tehingut nõuded TÜ B vastu, ehk et Y OÜ sai TÜ B võlausaldajaks
2. novembril 2020, mil sõlmiti võlatunnistus ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe. AS X osas tuvastas riigiprokurör, et tegemist oli
3. juuni 2017 tehingu toimumise ajal tulundusühistu liikmega ja TÜ B võlausaldajaga
4. jaanuaril 2005 sõlmitud piima ostu-müügilepingu nr 05008 alusel. Selleski puudub kaebuse pinnalt vaidlus.
5. Prokuratuur juhindus asjakohaselt sellest, et süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus KrMS § 207, § 208 kohaselt üksnes kannatanul. Vastuseks kaebuse väidetele selgitab ringkonnakohtunik, et kuriteoteate

kuriteokaebuse esitamise õigus on n-ö igameheõigus, st erinevalt kaebeõigusest süüdistuskohustusmenetluses, ei ole see õigus reserveeritud üksnes kannatanule. Niisugusest arusaamast on lähtunud käimasolevas süüdistuskohustusmenetluses ka prokuratuur. On tõsi, et kaebuses viidatud Riigikohtu lahendis on kõrgeim kohus selgitanud, et kaebeõigus tuleb tagada menetlusvälisele isikule, kes leiab, et talle on kuriteoga tekitatud kahju. Samas selgitab ringkonnakohtunik, et kaebeõiguse tagamine ei tähenda mitte seda, et niisugune menetlusväline isik tuleb lugeda KrMS § 207 ja § 208 tähenduses kannatanuks ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse osas kaebeõigust omavaks, vaid seda, et sellel isikul on kaebeõigus vaidlustada uurimisasutuse ja prokuratuuri menetlusotsustust, mille kohaselt pole seda isikut käsitatud kannatanuna (RKKKm 3-1-1-9710, p 26). Kaebuse seisukohtadest tuleneb, et üksnes isiku enda hinnangust, et talle on tekitatud kuriteoga kahju ja tema arvamuse kohaselt on tegu kannatanuga, annab KrMS-i tähenduses kannatanu staatuse ja seeläbi kaebeõiguse KrMS § 207 ja § 208 järgi. See seisukoht on ekslik. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et pelgalt isiku enda arvamus, et talle on kuriteoga kahju tekitatud, ei ole kannatanu menetlusseisundit tekitavaks juriidiliseks faktiks (31-1-97-10, p 26). Riigiprokurör juhindus 15. märtsi 2021. a määruses õigustatult sellest, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse vaidlustamisel tuleb hinnata, kas AS X ja Y OÜ puhul on tegemist kuriteokaebuses kirjeldatud sündmuste puhul potentsiaalse kannatanuga, kuivõrd üksnes sellisel isikul on õigus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist. Riigiprokurör jõudis KrMS § 37 ja Riigikohtu praktikas väljendatud juhiste alusel õigele järeldusele, et eelkirjeldatud asjaoludel toimunud omastamise

usalduse kuritarvitamise puhul ei ole AS X ja Y OÜ käsitatavad kannatanutena. Kaebuses on järjekindlalt ja veendunult leitud, et niisugune riigiprokuröri järeldus on põhjendamatu. Sama järjekindlalt on kaebuse esitaja eiranud kriminaalmenetluslikku arusaama, et kannatanu on isik, kellele on tekitatud kuriteoga vahetult kahju, mis omakorda eeldab nii faktilist kui õiguslikku seotust kuriteo ja tekkinud kahju vahel (vt 1-19-9575, p 31; 3-1-1-41-15, 3-1-1-97-19, p-d 17-23). Ringkonnakohus märgib riigiprokuröriga nõustuvalt, et kõnealused kuriteokoosseisud, s.o omastamine ja usalduse kuritarvitamine, kaitsevad vara omaniku, s.o TÜ B, õigust vara käsutada (§ 201) ja vara tervikuna (§ 2172 lg 1), mitte võlausaldajate

ühistu liikmete, kellena AS X ja Y OÜ on käsitatavad, huve. Kaebuse väited kinnitavad, et 2. juuni 2017 müügiga ei tehtud tehinguid AS X ega Y OÜ varaga. Nii puudub kannatanu staatuse tuvastamiseks nõutav õiguslik seos ja tegu ei ole omastamise ega usalduse kuritarvitamise puhul kannatanutega. Eelnevat arvestades jättis riigiprokurör seaduslikult ja põhjendatult AS X ja Y OÜ kaebuse, milles nad vaidlustasid kriminaalmenetluse alustamata jätmist KarS § 201 ja/

§ 2172tunnustel, kaebeõiguse tõttu läbi vaatamata.

Seega jääb Riigiprokuratuuri

1. märtsi
2. a määrus selles osas muutmata ja kaebus rahuldamata. Ka kaebuses ringkonnakohtule on taotletud kriminaalmenetluse alustamist KarS § 201 ja/

§ 217tunnustel.

Kuna kaebajate näol ei ole kummagi kuriteokoosseisu puhul tegemist kannatanutega, jääb ka ringkonnakohtule esitatud kaebus selles osas läbi vaatamata.

1. KarS § 384 lg 1 osas eitas riigiprokurör Y OÜ kaebeõigust, kuid leidis, et AS-l X on selle kuriteokoosseisu osas kaebeõigus. Ringkonnakohus nõustub sellegi riigiprokuröri järeldusega. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt kaitseb KarS § 384 lg 1 võlgniku, s.o TÜ B, võlausaldajate huve (1-19-9575, p 33). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et kõnealune kuriteokoosseis kaitseb selle võlausaldaja huve, kes oli võlausaldaja kuriteo toimepanemise ajal (1-19-9575, p 35). Riigiprokurör tuvastas asjakohaselt, et
2. juunil 2017 oli TÜ B võlausaldajaks AS X, Y OÜ-st sai võlausaldaja
3. novembril
4. Kaebuses esitatud tehingute jada kirjeldus kinnitab riigiprokuröri tuvastatut. Nii on KarS § 384 lg 1 osas kannatanuna käsitatav AS X, mitte Y OÜ. Kokkuvõtlikult tähendab see, et Y OÜ-l puudub kaebeõigus täielikult. Teisisõnu, osas, milles kaebus on esitatud Y OÜ nimel, tuleb see jätta kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Kuivõrd ühel kaebajatest on õigus vaidlustada prokuratuuri menetlusotsustust jätta kriminaalmenetlus
5. juuni 2017 sündmuse puhul KarS § 384 lg 1 tunnustel alustamata, siis lahendab ringkonnakohtunik järgnevalt kaebust selles osas ehk vastab küsimusele, kas riigiprokuröri järeldus, et puuduvad kuriteotunnused KarS § 384 lg 1 järgi, on õiguspärane.
6. KarS § 384 lg 1 järgi on karistatav füüsilisest isikust võlgniku, tema seadusliku esindaja

juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani

seda asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadev kohustustevastane kahjustamine, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine

maksejõuetus. KarS § 384 objektiivse koosseisu täitmine eeldab, et

1. a)isikud panevad toime kohustusevastase teo, mis
2. b)kahjustab võlgniku varalist seisundit, mis omakorda
3. c)põhjustab võlgniku maksevõime olulise vähenemise

maksejõuetuse (vt 1-16-4665/224, p 17). Teisisõnu eeldab KarS § 384 objektiivne koosseis põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja maksevõime olulise vähenemise

maksejõuetuse vahel.

1. Kaebuses ringkonnakohtule on väidetud, et
2. juuni
3. a tehing toimus nõukogu nõusolekuta ja turuhinnast märkimisväärselt madalama hinnaga toimunud müük tõi kaasa TÜ B maksejõuetuse

maksevõime olulise vähenemise. Kaebuses on väidetud seejuures korduvalt, et

1. juuni
2. a tehing tõi kaasa maksejõuetuse ja TÜ B oli
3. a maksejõuetu. Vaidlust pole selles, et
4. juuni 2017 müügitehing ei toimunud tegeliku vastusoorituseta, vaid kaebuses esitatud nägemuse kohaselt ca 325 000 eurot väiksemas summas, kui

nuks tegelikult TÜ B vara müüa. Riigiprokurör tuvastas, et

1. juuni 2017 tehingu puhul tasus ostja ehk C OÜ AS-le B Q OÜ 50% osaluse kui ka Q OÜ laenu nõudeõiguse eest kokku 339 276,87 eurot. Õige ei ole kaebuse väide, et määrav asjaolu, mida riigiprokurör tehingu hinna puhul arvestas, oli Q OÜ kinnistute väärtusi kajastanud
2. a hindamisakt. Prokuratuur tuvastas Q OÜ 50% osaluse hinna, võttes arvesse Q OÜ
3. a majandusaasta aruandes määratletud omakapitali suurust, TÜ B
4. märtsi 2017 üldkoosoleku protokollist nähtunud kokku lepitud hinda, Q OÜ kinnistute turuväärtusi, mille aluseks
5. a hindamisakt. Peamiselt eelneva alusel tuvastas riigiprokurör, et 50% osaluse hind oli põhjendatud suurusjärgus 130 000 eurot. Kaalukas argument on ka see, et eeltoodud andmetest on lähtunud ja samasugusele järeldusele jõudnud TÜ B pankrotihaldur. Kaebaja aga niisuguse hinnaga ei nõustu, sh vaidlustab kaebaja
6. märtsi 2017 üldkoosoleku protokolli ehk kahtleb selle olemasolus ning juhul, kui see eksisteerib, siis palub hinnata seda kriitiliselt, leides seejuures, et ka üldkoosolekust osavõtjad

sid toime panna kuriteo. Samuti vaidlustab kaebaja tuginemist

1. a kinnistute hindamisaktile, sh vaidlustab kaebaja selle sisu, muu hulgas leides, et seal ei kasutatud asjakohaseid hindamismeetodeid. Teine tehingu hinda kujundanud tegur, mida riigiprokurör tuvastas ja mida kaebaja vaidlustab, on müüdud nõudeõiguse turuväärtus. Riigiprokurör tuvastas selle suuruseks 209 276,87 eurot. Tegemist oli Q OÜ-le antud laenuga, mis oli 8 aasta jooksul märkimisväärselt ehk ca 220 000 euro suuruses summas alla hinnatud. Kaebaja vaidlustab ka selle laenulepingu sisu ehk väidab, et tegu polnud lühi-, vaid pikaajalise laenuga, mistõttu selle allahindamine ei olnud põhjendatud. Kolmandaks arvestas riigiprokurör, et Q OÜ osalust müües vabanes TÜ B garantiist summas 249 370,08 eurot. Kaebuses vaidlustatakse sedagi tegurit ehk kaebaja leiab, et garantiikohustusest vabanemine mitte ei suurendanud, vaid vähendas TÜ B vara. Vastuseks eeltoodud kaebuse väidetele, mille sisuks on kokkuvõtlikult mittenõustumine ühegi riigiprokuröri poolt arvesse võetud tehingu hinda kujundanud teguriga, märgib ringkonnakohtunik järgmist.
2. Kaebuse esitaja heidab riigiprokurörile ette tuginemist TÜ B pankrotihalduri seisukohtadele. Kaebuse kohaselt tugineb haldur täielikult PP seisukohtadele, kes omakorda väidab kõike TÜ B endise juhatuse liikme DD huvides, juhiste kohaselt. Nii tuleneb kaebuse väidetest sisuliselt, et TÜ B pankrotihaldur ei ole

meline hindama iseiseisvalt ja kriitiliselt TÜ B majanduslikku olukorda, ta eelistab põhjendamatult konkreetsete isikute huve. Ringkonnakohtul niisugusteks tõsisteks etteheideteks pankrotihalduri aadressil alust ei ole. Ringkonnakohtu jaoks, sarnaselt riigiprokuröriga, on arutataval juhul selle hindamisel, kas on põhjust rääkida kuriteokahtlustusest KarS § 384 lg 1 tunnustel

on tegu kaebuse esitaja subjektiivse ja teoreetilise nägemusega, kaalukaks TÜ B pankrotihalduri seisukohad. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda pankrotihalduri objektiivsuses ja sõltumatuses. Kaebaja umbusk pankrotihalduri aadressil on paljasõnaline ja asjakohatu. Kaalukust annavad pankrotihalduri seisukohtadele talle seadusest tulenevad kohustused. Pankrotiseaduse § 55 lg 2 kohaselt on haldur kohustatud täitma oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ja arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve. Pankrotiseaduse § 55 lg 3 p 11 kohaselt on haldur kohustatud välja selgitama võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjused ja aja. Sama seaduse § 56 lg 3 kohaselt peab haldur olema sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajatest. Seega kehtivad haldurile seadusest tulenevalt konkreetsed kohustused võlgniku majandusliku olukorra, maksejõuetuse selgitamisel. Arutataval juhul on pankrotihaldur, nähtuvalt Riigiprokuratuurile esitatud vastusest, olnud teadlik 2. juuni 2017 tehingu tegemise asjaoludest, ta on selgitanud selle tegemise põhjuseid, mõju TÜ B majanduslikule olukorrale, ühtlasi on ta hinnanud maksejõuetuse tekkimise põhjuseid ja tema seisukoht on ühene: kõnealune tehing oli TÜ B majanduslike huvidega kooskõlas, see ei vähendanud oluliselt maksevõimet, vaid seda tingis asjaolu, et U OÜ (pankrotis) maksed ei laekunud. Viimatimärgitud asjaolus ei ole kaebuse pinnalt iseenesest vaidlust. Arvestades seega pankrotihalduri selgitusi, ei esine viiteid põhjuslikust seosest etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel

maksevõime olulise vähendamise vahel. Maksevõime vähenemine eeldab vähemalt üldjuhul isiku vara väärtuse vähenemist. Pankrotihalduri hinnangul ei vähenenud vara väärtus.

1. Seejuures on eksitav kaebuse väide, et
2. juuni 2017 müügitehing tehti TÜ B nõukogu nõusolekuta. Riigiprokuratuur edastas
3. aprillil 2021 Tallinna Ringkonnakohtule pankrorihalduri vastuse koos lisadega. Nii on ringkonnakohtunik tutvunud TÜ B
4. märtsi 2017 üldkoosoleku protokolliga, millest nähtuvalt arutati Q OÜ kinnistute müüki, miks see on vajalik, seejuures pandi paika müügihind ja tingimused. Ringkonnakohtule ei nähtu kõnealusest üldkoosoleku protokollist midagi kahtlustäratavat. Protokollist nähtuv kinnitab, et arutati TÜ majanduslikku seisu ja oldi nõus selles, et tuleb kinnistud müüa, sh sellistel tingimustel nagu tehing toimuski. Protokolli sisu, ühes pankrotihalduri seisukohtadega, ei viita sellele, et
5. juuni 2017 tehinguga rikkusid juhatuse liikmed oma kohustusi ja vähendasid TÜ B maksevõimet

põhjustasid selle maksejõuetuse. Kaebuses ei ole küll nõustutud ei ühegi prokuratuuri ega pankrotihalduri väitega, kuid ringkonnakohtu hinnangul on niisugused argumendid kokku võetavad sellega, et tegemist on kaebaja subjektiivse nägemusega. Tehingu hind, mis on kaebuse kohaselt peamine asjaolu, mis viitab, et TÜ B majanduslikku olukorda halvendati oluliselt, lepiti kokku, nähtuvalt

1. märtsi 2017 protokollist, üldkoosolekul. Pankrotihalduri hinnangul vastas seejuures müüghind müüdud osa väärtusele, seejuures oli põhjendatud hinnata alla laenulepingust tulenevat nõuet.
2. Eksitav on ka kaebuse väide nagu oli määrav (kaebuse kohaselt asetas rõhu) asjaolu riigiprokuröri jaoks
3. a hindamisaktist nähtuv. Riigiprokurör võttis arvesse nii kõnealust hindamisakti, viidatud üldkoosoleku protokolli, laenulepingu sisu, majandusaasta aruandeid, pankrotihalduri selgitusi. Kaebaja heidab riigiprokurörile ette lähtumist kinnisvara hindamisaktist, viidates ise asjakohasemana majandusaasta aruannetele, ent kokkuvõttes järeldades hoopiski, et kinnistute väärtust oli

malik tuvastada vaid ekspertiisiga. Seesugune kaebuse sisuliselt kõigega mittenõustuv, kõike vaidlustav, olulisel määral eksitav argumentatsioon osutab ringkonnakohtule, et kaebuse argumendid on otsitud ja ainetud. Kaebuse etteheide riigiprokurörile, et kinnistute väärtuse selgitamiseks tulnuks teostada ekspertiis, on ainetu. Kriminaalmenetluse alustamise

mittealustamise kohta otsustuse tegemisel ei viida läbi KrMS-s sätestatud menetlustoiminguid, sh ei korraldata ekspertiise. Seejuures on absurdne kaebuse väide nagu on

malik asjade väärtust tuvastada vaid “riikliku ekspertiisiga.” Kriminaalmenetluses on tavapärane, et asjade väärtus tuvastatakse nt kas kannatanu, tunnistaja ütluste alusel

kinnisvaraobjektide puhul on aluseks asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldud sarnaste kinnisvaraobjektide müügipakkumisi. Kriminaalmenetluse alustamise

mittealustamise kohta otsustuse tegemisel on prokuratuuril

malik tugineda olemasolevale teabele, KrMS-i tähenduses ka vabatõenditele, sh kõnealusele kinnisvara hindamisaktile. Kaebuses on asutud vaidlustama seejuures

1. a kinnisvara hindamise aktis esitatud sisulisi seisukohti, sh hindamismeetodit. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kinnisvara hindamise akti sisu põhjendatuse hindamine väljub süüdistuskohustusmenetluse esemest ja ringkonnakohtu pädevusest. Ringkonnakohtunikul ei ole tõsiseltvõetavat ja selget alust väita, et kõnealune hindamisakt ei kajastanud tegelikkust, seda polnud põhjust arvestada
2. a tehingus kinnisvara väärtuse määratlemisel. Kaebuse juurde esitatud majandusaasta aruannetest ei nähtu ringkonnakohtule, mis kinnistutest seal konkreetselt jutt on, ega ole

malik väita nagu see viitab selgele vahele hindamisaktis tuvastatuga. Mis puudutab kaebuse väiteid laenulepingu kohta, siis märgib ringkonnakohtunik, et selle sisust nähtuvalt lepiti kokku, et laen tagastatakse juba

1. a-l.
2. Kaebuses heidetakse ette prokuratuurile ka seda, et prokuratuur on teatanud kuriteokaebuse esitamisest potentsiaalsele kahtlustatavale. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 198 lg 2 kohaselt, kuriteokaebuse esitamise korral teatabki uurimisasutus

prokuratuur üldjuhul kriminaalasja alustamata jätmisest ka isikule, kelle kohta kuriteokaebus on esitatud. 18. Kaebuses on põhjalikult selgitatud, mida kujutab endast legaliteedipõhimõte, kuid ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuur sellest juhindunud, kuivõrd on jätnud kriminaalmenetluse alustamata, kuivõrd puuduvad viited ühelegi kuriteole. Legaliteedipõhimõte hõlmab sedagi, nagu ka kaebuses on toonitatud, et kriminaalmenetlust ei saa alustada teoreetilise kuriteokahtluse kontrollimiseks

pelgalt kuriteoteate esitanu subjektiivse nägemuse alusel.

1. Tulenevalt eelmärgitust ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
2. märtsi
3. a määruse muutmata. Kaebus jääb osas, milles see on esitatud Y OÜ nimel, samuti osas, milles on taotletud Riigiprokuratuuri
4. määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 201 ja/

§ 2172tunnustel, läbi vaatamata Kr

MS § 208 lg 1 alusel ehk kaebeõiguse puudumise tõttu. Kaebus jääb muus osas rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)