← Eesti

1-21-4842/3

Obsah (7)§ 199§ 208§ 326§ 171§ 1602§ 172§ 319

1-21-4842 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 14. juuli 2021, Tallinn, kirjalik menetlus 1-21-4842 (21730000154) Kohtunik Ivi Kesküla Vaidlustat

§ 199lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

  2. mail 2021 esitas XX Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotles kriminaalasja alustamata jätmise määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Riigiprokuratuuri määrus
  3. Riigiprokuratuur jättis XX kaebuse
  4. mai 2021 määrusega rahuldamata (määrus on digitaalselt allkirjastatud
  5. mail 2021, XX-le edastatud
  6. mail 2021).
  7. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuratuuri seisukohaga kriminaalmenetluse aluse puudumises. Riigiprokurör selgitas, et kelmus on KarS 209 järgi teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Esmalt tuleb tuvastada pettustegu ehk tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine. Kõnealusel juhul pole menetluskulude teemal kaebajaga üldse suheldud, järelikult ei tõusetu ka küsimust tema eksitamisest. Samuti pole kaebaja mingit varakäsutust teinud ega seega ka varalist kahju kandnud. Kostja QQ esindajad vandeadvokaadid CC ja BB on esitanud maa- ja ringkonnakohtule lahti kirjutatult menetluskulude nimekirja koos taotlusega menetluskulud XX-lt välja mõista, mida kohtud on ka teinud. Kaebaja näeb kuritegu selles, et tema subjektiivse hinnangu järgi on menetluskulud põhjendamatult suured ning sellised „valed“ nimekirjad on esitatud kohtule viimase eksitamiseks, et saavutada kaebajalt põhjendamatult suurte menetluskulude välja mõistmine ja talle seeläbi varalise kahju tekitamine. Riigiprokurör märkis, et teoorias saab kaalumisele tulla vaid nn kolmnurkkelmuse katse. Riigikohus on leidnud, et kui isik esitab tsiviilkohtumenetluses kohtule teadvalt ebaõigeid andmeid selleks, et kohus jätaks tema (esindatava) vastu suunatud varalise nõude rahuldamata või rahuldaks tema (esindatava) poolt esitatud varalise nõude, võib see teatud juhtudel olla karistatav KarS § 209 järgi nn kolmnurkkelmusena (RKKK nr 1-16-5757 p 6.1). Samuti on Riigikohus leidnud, et kui kohtumenetluse osapool on soovinud kohut kallutada tahtlikult valeandmete esitamisega, võib see muude eelduste olemasolul olla käsitletav KarS § 209 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kelmuse katsena (RKKK nr 3-2-1-186-13 p 24). 2

(7)1-21-4842 Seega tuleb esmalt tuvastada, et kohtule oleks esitatud teadvalt valeandmeid, mida riigiprokuröri hinnangul antud juhul tuvastatud ei ole. Sisuliselt soovib kaebaja, et läbi kriminaalmenetluse hakataks hindama vastaspoole esitatud menetluskulude põhjendatust olukorras, kus kaks kohtuastet on selles osas teinud kaebaja ootustele mittevastava lahendi. Samas menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas toimub alles tsiviilasjas menetlus. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalmenetlus pole mõeldud isiku eraõiguslike nõuete rahuldamiseks, vaid selleks on teised õiguslikud vahendid, sh menetluskulude suuruse osas tehtud otsuse vaidlustamise võimalus. Kaebaja loogikat järgides tekiks absurdne olukord, kus igale juhtumile, kus kohus või kriminaalmenetluses ka prokuratuur, mitterahuldades esitatud menetluskulude taotlust täies mahus või jättes rahuldamata kui põhjendamatu, tuleks reageerida kriminaalmenetluse alustamisega KarS § 209 tunnustel. Või veelgi enam, juba menetluskulude nimekirja esitamist tuleks käsitleda kuriteona. Riigiprokurör selgitas, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati alustama kriminaalmenetlust, vaid kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas vajalik alus ja ajend. Seega, kuigi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, on kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, lubamatu. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud (RKKK nr 3-1-1-6009). Kokkuvõtvalt nõustus riigiprokurör ringkonnaprokuratuuriga, et antud asjas kuriteole viitav teave puudub. Vastuväited Riigiprokuratuuri määruse seisukohtadele
  2. juulil 2021 esitas XX Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist, kriminaalmenetluse alustamise kohustamist ja tõendite vastu võtmist. Samuti taotleb XX selles Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks riigi õigusabi määramist. XX märgib ka, et kui selgub, et kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud, siis taotleb ta kaebetähtaja ennistamist. Seega sisuliselt on tegemist kaebetähtaja ennistamise taotlusega.
  3. Kaebuse esitaja ei nõustu kriminaalmenetluse alustamata jätmise määrusega ja leiab, et antud juhul on olemas nii ajend kui ka alus menetluse alustamiseks ning puuduvad kriminaalmenetluse alustamist välistavad asjaolud. 7.
  4. Kuigi prokuratuur jõudis seisukohale, et vandeadvokaatide CC ja BB
  5. mail 2018 kohtule esitatud kostja seisukohtades räägitakse advokaaditasu ettemaksust, mitte täielikest menetluskuludest ja XX on olukorda valesti mõistnud, siis kannatanu hinnangul on võimatu valesti aru saada või tõlgendada AdvS § 61 lg 1 p 2, millele QQ kaitsjad menetlusdokumendis (lisa nr 1) viitavad. Viidatud säte tähendab selgesõnaliselt seda, et QQ maksab tsiviilasja kohtumenetluses advokaadibürooga sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohtus esindamise eest advokaaditasu 5 500 eurot sõltumata tegelikust ajakulust ja menetluse kestusest. Seega on prokuratuur ise seadusi ning QQ esindajate selgitusi ja kohtule esitatud menetlusdokumenti valesti analüüsinud, hinnanud ja tõlgendanud, teinud sel põhjusel vale otsuse ning rikkunud sellega oluliselt menetlusnorme. Menetlusdokumendi punktis 4.12 selgitatakse detailideni, mida 5 500 eurone esindussumma sisaldab: QQ esindamine kohtuprotsessis sisuliselt asja 3
(7)1-21-4842 menetlemise algusest maakohtus kuni selle lõpuni ringkonnakohtus. Kui hakatakse vaidlema menetluskulude üle, siis toimubki vaidlus ainult selle 5 500 euro üle. Tegelikkuses olid QQ menetluskulud isegi väiksemad, sest paljud tööd, mida advokaadid pidid 5 500 euro eest tegema, jäid tegemata. QQ lõplik advokaadikulu tsiviilasjas ongi kokku 5 500 eurot, s.t et see sisaldab ka käibemaksu, sest tavapraktika järgi esitavad ettevõtted eraisikutest klientidele arved koos käibemaksuga. Tegelikkuses esitasid vandeadvokaadid kohtule menetluskulude nimekirja, kus väidavad, et QQ advokaadikulu maakohtus oli 6 600 eurot koos käibemaksuga (lisa nr 2) ja ringkonnakohtus 4 200 eurot koos käibemaksuga (lisa nr 3) ning taotlevad, et kohus mõistaks need summad välja XX-lt. Seega, kuigi QQ advokaadikulu oli tsiviilasjas vastavalt lepingule 5 500 eurot sõltumata ajakulust ja menetluse kestusest, siis tegelikult taotleb QQ koos advokaatidega kelmuse teel XX-lt 10 800 euro tasumist. XX hinnangul on sisuliselt tegemist KarS § 209 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk kelmusega, mille tulemusel QQ ning vandeadvokaadid CC ja BB grupis tahavad XX-le tekitada varalist kahju tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. XX leiab, et Riigiprokuratuuri järeldus, et antud juhul ei ole menetluskulude teemal kaebajaga üldse suheldud, mistõttu ei tõusetu ka küsimust tema eksitamisest, on õigusvastane ja kuritahtlik asjas olevate tõendite eiramine või vale hindamine ja tõlgendamine, mis on toonud kaasa prokuratuuri vale otsuse. Kuna tsiviilkohtumenetlus sisaldas osapoolte vahelist suhtlust ja iga dokument, mis esitatakse kohtule, esitatakse sisuliselt ka vastaspoolele, on selge, et vastaspool on temaga suhelnud. 7.
  1. XX ei nõustu Riigiprokuratuuri hinnanguga, et antud asjas puudub kuriteole viitav teave, kuivõrd kuriteo toimepanemine on tema poolt esitatud tõendite ja faktiliste asjaoludega üheselt tõendatud. Prokuratuuri ja politsei ülesanne on uurida kriminaalasju ja nende tehiolusid. Eelnevat arvesse võttes leiab XX, et QQ ning vandeadvokaadid CC ja BB on rikkunud kuritahtlikult Eesti Vabariigi seadusi, sh karistusseadustikku. 7.
  2. Lisaks leiab XX, et Riigiprokuratuur kohtleb teda võrreldes teiste kannatanutega ebavõrdselt tema sotsiaalmajandusliku seisundi ja puudeastme tõttu. Riigiprokuratuur teab, et kui prokuratuur ei võta tema kaebust menetlusse, siis pole tal majanduslikke võimalusi, et palgata endale advokaat, kes esitaks tema nimel määruskaebuse ringkonnakohtusse. 7.
  3. Puutuvalt kaebetähtaega märgib XX, et e-toimiku andmetel tehti Riigiprokuratuuri vastus talle nähtavaks
  4. juunil 2021, ta tutvus vastusega
  5. juunil 2021, kui avas selle ja laadis arvutisse. Kui selgub, et ringkonnakohtusse esitatud kaebuse tähtaeg on ületatud, taotleb kaebaja kaebetähtaja ennistamist põhjusel, et tema tervislik seisund on olnud jaanuarist kuni juunini 2021 väga keeruline (lisa nr 5), terviseprobleemid on jätkunud. 7.
  6. XX taotleb riigi õigusabi korras advokaati, kes aitab tal esitada Tallinna Ringkonnakohtule juriidiliselt korrektne määruskaebus, kuivõrd tema sotsiaalmajanduslik seisund ei võimalda tal majanduslike raskuste tõttu endale advokaati palgata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  7. Ringkonnakohus on seisukohal, et XX kaebus Riigiprokuratuuri
  8. mai 2021 määruse peale tuleb jätta sisuliselt läbi vaatamata ning taotlused riigi õigusabi saamiseks ja 4
(7)1-21-4842 kaebetähtaja ennistamiseks tuleb jätta rahuldamata. 8.1.

§ 208

lg 1 kohaselt võib kaebuse esitanud isik vaidlustada ringkonnakohtus kriminaalmenetluse alustamata jätmise advokaadi vahendusel, kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud tema kaebus kriminaalmenetluse alustamiseks rahuldamata ning seda Riigiprokuratuuri määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Vastavat kaebekorda on XX-le selgitatud ka Riigiprokuratuuri 13. mai 2021 määruses. Vaatamata sellele esitas XX kaebuse ringkonnakohtule isiklikult, mitte advokaadi vahendusel. Kuivõrd kaebust ei esitatud õigustatud isiku poolt, tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

8.2. Samas taotleb XX Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks riigi õigusabi. Nagu eelnevalt märgitud võib vastavalt

§ 208

lg-le 1 Riigiprokuratuuri määruse edasi kaevata ühe kuu jooksul alates päevast, mil isik sai määruse koopia. Käesoleval juhul kannab Riigiprokuratuuri määrus kuupäeva

  1. mai 2021 ja Riigiprokuratuuri poolt Tallinna Ringkonnakohtule edastatud info põhjal edastati määrus
  2. mail 2021 XX kaebuses märgitud e-posti aadressile. Puudub info selle kohta, et e-kiri adressaadini ei jõudnud. Seadus seob kaebetähtaja alguse koopia saamisega. Ehkki XX dokumendi kättesaamist ei kinnitanud, oli määrus talle siiski nõuetekohaselt kättesaadavaks tehtud ning tal oli võimalik selle sisuga tutvuda juba sel päeval, s.o
  3. mail 2021 (RKKKm nr 1-19-8852, p 27). Järelikult tuleb

§ 208lg-s 1 sätestatud kaebetähtaja algust arvestada alates 14.

maist 2021.

§ 171

lg 4 kohaselt lõpeb kuudes arvutamise korral tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. Tähtaja kulgemise esimeseks päevaks tuleb kuudes arvutatava tähtaja puhul lugeda päev, millest loetakse tähtaja algust. Järelikult lõppes Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamise ühekuuline tähtaeg praeguses asjas

  1. juunil
  2. Eelnevat ei muuda ka asjaolu, et Riigiprokuratuuri poolt ringkonnakohtule edastatud infost nähtuvalt on XX Riigiprokuratuurile
  3. mail 2021 saadetud e-kirjas väitnud, et ta ei ole Riigiprokuratuuri otsust veel näinud. Nimelt kirjutas XX selles e-kirjas muu hulgas, et: „Kuna olen tihe e-toimiku kasutaja, siis pole ma veel näinud Riigiprokuratuuri otsust kõnealuses kaebuses. Kui see on olemas või tulemas, siis taotlen, et avalikustate selle minulegi viivitamatult e-toimikus.“ Selle peale saatis Riigiprokuratuur
  4. juunil 2021 XX-le e-kirja infoga: „Riigiprokuratuuri 14.05.2021 määrus nr RP-6-8/21/3-3 krüpteeritud kujul on Teile väljastatud 14.05.2021 aadressile: ′XXX ′ (vt manus). Täna on saadetud Teile korduvalt etoimiku kaudu.“ Eelnevalt nähtub, et Riigiprokuratuur teavitas XX, et määrus on talle ekirjaga saadetud juba
  5. mail
  6. Kuivõrd Riigiprokuratuur oli määruses kaebekorda XXle selgitanud, pidi XX vähemalt määrusega tutvumise hetkest aru saama, et kaebetähtaeg hakkas kulgema juba
  7. maist 2021, kui ta oli saanud määruse oma meili peale. Seoses asjaoluga, et Riigiprokuratuur saatis XX-le määruse e-posti aadressile, kuid XX taotles määruse talle nähtavaks tegemist e-toimiku süsteemis, selgitab ringkonnakohus järgmist.

§ 1602

lg 1 kohaselt edastatakse kriminaalmenetluses digitaalsed taotlused, kaebused ja muud dokumendid vahetult või e-toimiku süsteemi kaudu, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Riigiprokuratuuri määruse edastamiseks ei näe menetlusseadustik ette eraldi korda. Riigikohus on leidnud, et seega on sellise määruse edastamine võrdselt võimalik nii vahetult e-kirja teel kui ka e-toimiku süsteemi vahendusel (RKKKm nr 1-20-2341, p 6). 5

(7)1-21-4842 Riigikohus on leidnud, et sarnaselt kutsete kättetoimetamisega eeldatakse ka Riigiprokuratuuri määruse edastamisel isiku enda avaldatud e-posti aadressile, et ta saab selle kätte põhjendamatu viivituseta. Määruse kättesaamise kinnitamisel

§ 208lg 1 kontekstis tähtsust ei ole.

Kinnituse saatmine võib, kuid ei pruugi kokku langeda ajaga, mil isik koopia kätte saab. XX-le oli määrus kättesaadavaks tehtud

  1. mail 2021 ning tal oli võimalik sellega tutvuda juba sel kuupäeval (RKKK nr 1-19-8852/13, p-d 25-27, nr 1-202341/9, p 8). Siinkohal ringkonnakohus osutab, et isegi juhul, kui pidada usutavaks, et XX ei kontrollinud oma e-posti, saab määrust lugeda talle kättetoimetatuks hiljemalt
  2. mail 2021, mil XX saatis Riigiprokuratuurile kirja samalt e-posti aadressilt. Hiljemalt sel kuupäeval on XX oma e-posti avanud ning tal oli võimalus tutvuda talle saadetud kirjade, sh temale
  3. mail 2021 edastatud Riigiprokuratuuri määrusega. XX ei ole kohtule ka väitnud, et e-kiri ei ole tema e-posti laekunud.

§ 171

lg 4 kohaselt juhul, kui kuudes arvutamise korral langeb tähtaja lõpp kalendrikuule, millel vastav kuupäev puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval. Seega sellisel juhul lõppes Riigiprokuratuuri vaidlustamise ühekuuline tähtaeg praeguses asjas

  1. juunil
  2. 8.
  3. Ringkonnakohtule esitatud kaebusest nähtub, et XX peab ka ise võimalikuks, et on kaebetähtaega ületanud ning taotleb sel juhul kaebetähtaja ennistamist põhjusel, et tema tervislik seisund on olnud jaanuarist kuni juunikuuni 2021 väga keeruline ning tema terviseprobleemid on jätkunud. Selle tõendamiseks esitab XX kohtule perearsti poolt
  4. juunil 2021 väljastatud tõendi. 8.
  5. Kui kaebetähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, on kohtul võimalik

§ 172

lg 1 alusel möödalastud kaebetähtaeg ennistada, s.t võtta vastu pärast tähtaja möödumist esitatud kaebus.

§ 172lg 2 p 2 kohaselt on mõjuvaks põhjuseks muu asjaolu, mida kohus peab mõjuvaks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud – loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud – raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms (RKKK nr 3-1-1-152-05 ja nr 3-1-15-07). Ringkonnakohus leiab, et esitatud arstitõendist nähtuvaid XX terviseprobleeme ei saa käsitleda sellise objektiivse takistusena, mis tegi tal võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Esiteks tuleb märkida, et XX vaidlustas kaebuse Riigiprokuratuuri määruse peale isiklikult, ehkki seda tulnuks

§ 208lg 1 kohaselt teha advokaadi vahendusel.

Koos kaebusega esitas XX ringkonnakohtule ka taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kuivõrd

§ 319

lg 5 kohaselt peatub apellatsioonitähtaeg riigi õigusabi taotluse esitamisega ja hakkab uuesti kulgema selle taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest, tulnuks XX-l esitada ringkonnakohtule tähtaegselt üksnes riigi õigusabi taotlus. Teiseks on kohtule esitatud tõend ebamäärane kuupäevade osas ega võimalda hinnata, millistel kuupäevadel võis XX-l olla takistatud oma kaebeõiguse teostamine. Samuti ei veena tõendist nähtuv kohut selles, et XX terviseprobleemid oleksid olnud sellised, mis muutsid tal võimatuks taotluse tähtaegse esitamise. Seda kinnitab ka asjaolu, et kuigi tervisetõendist 6

(7)1-21-4842 nähtuvalt on XX-l tervisega probleeme olnud
  1. aasta algusest, ei ole see takistanud tal kuriteoteate esitamist Põhja Ringkonnaprokuratuurile
  2. aprillil 2021 ega kaebuse esitamist Riigiprokuratuurile
  3. mail
  4. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt on XX esitanud ka puuduste kõrvaldamise taotluse Tartu Ringkonnakohtule
  5. mail 2021, kaebuse Halduskohtule
  6. juunil 2021 ja taotluse Halduskohtule
  7. juunil
  8. Ka ei ole tervisetõendis midagi öeldud XX tervise kohta
  9. aasta maikuus. Lisaks on tervisetõend esitatud
  10. juuni 2021 kuupäevaga, kuid põhjuste kohta, mis takistasid XX-l riigi õigusabi taotluse esitamist pärast
  11. juunit 2021, kohtule tõendeid esitatud ei ole. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul leidnud objektiivsete tõenditega kinnitamist XX väide, et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal Riigiprokuratuuri
  12. mai 2021 määrust tähtaegselt vaidlustada, mistõttu jätab ringkonnakohus taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. 8.
  13. Kuivõrd antud juhul on kaebuse esitamise tähtaeg ületatud, ei saa XX kaebust advokaadi vahendusel Riigiprokuratuuri määruse peale enam esitada. RÕS § 7 lg 2 kohaselt aga ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Seega tuleb XX õigusabi taotlus jätta rahuldamata.
  14. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 326

lg 2 p-st 3, § 208 lg-st 1, § 172 lg-st 1 ja RÕS § 7 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus XX kaebuse Riigiprokuratuuri 13. mai 2021 määruse peale sisuliselt läbi vaatamata ning taotlused riigi õigusabi saamiseks ja kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.