← Eesti

2-19-10436/26

Obsah (13)§ 657§ 456§ 651§ 232§ 436§ 654§ 238§ 652§ 165§ 174§ 176§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-10436 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek P

) § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Kostjad on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Samas nähtub apellatsioonkaebuse põhjendustest, et kostjad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega hagi kostjate vastu rahuldati. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus lõpetas menetluse hageja kasuks kostjatelt sissenõutavaks muutunud viivise 30 euro 69 sendi väljamõistmiseks. Selles osas on 7

(11)maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks
  2. novembril 2016 ja
  3. detsembril 2019 hageja ja kostja I vahel sõlmitud eraldiseisvad kliendikaardi lepingud. Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd pooled suurendasid nendel kuupäevadel üksnes kostja I krediidilimiiti, siis pooled muutsid kokkulepete alusel olemasolevat kliendikaardi lepingut (VÕS § 13 lg 1). Maakohus on põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata poolte vaidlusaluseid kokkuleppeid nende õigusliku iseloomu tuvastamiseks VÕS § 29 lg-st 4 lähtudes tõlgendanud, arvestades sealjuures VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi kokkulepete olemust ja eesmärki (vt ka Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12). Asjaolu, et lepingu muudatusel puudub viide eelneva lepingu tingimustele või nendele on uuesti lisatud üldtingimused, ei tähenda ringkonnakohtu arvates tingimata, et poolte vahel oleks sõlmitud uus leping. 8.
  6. Põhjendamata on kostjate apellatsioonkaebuse väide, et hagi on tõendamata ning see tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole kohtule esitanud algset lepingut ning kõiki selle muudatusi.

§ 238

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Praegusel juhul on poolte vahel vaidlus, kas kostjad peavad hagejale tasuma arvete eest, mis on esitatud ajavahemikul alates

  1. veebruarist 2019 kuni
  2. märtsini
  3. Järelikult on asjakohased üksnes sel perioodil sõlmitud poolte lepingulisi suhteid reguleerivad kokkulepped, st
  4. novembri
  5. a ja
  6. detsembri
  7. a kliendikaardi lepingu muudatused, mille on hageja asja materjalide juurde ka esitanud (tl-d 7–11, 12–16). Ülejäänud lepingu muudatused ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust. Samuti ei ole kostjad apellatsioonkaebuses välja toonud, millised asjaolud on hageja jätnud tõendamata või millised lepingu tingimused on ebaselged, mis välistaks hagi rahuldamise. 8.
  8. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on
  9. veebruari
  10. a käenduslepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimine välistatud, kuna selles on viidatud
  11. veebruari
  12. a põhilepingule, mida tegelikkuses ei sõlmitud. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostjate selline seisukoht põhjendatud, kuna see on vastuolus lepingu tõlgendamisreeglitega, mille kohaselt tuleb lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ning lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla 8

(11)ebaõige tähistus, mida mõlemad lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu (VÕS § 29 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja ja kostja II ühiseks tegelikuks tahteks suurendada kostja II rahalise vastutuse maksimumsummat olukorras, kus kostja I krediidilimiiti korduvalt suurendati. Sellist seisukohta toetab ka käenduslepingu p 1.3, mille kohaselt vastutab kostja I põhilepingu alusel nii olemasolevate, tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete täitmise eest (tl 17). Hageja on maakohtu
  1. märtsi
  2. a istungil selgitanud, et ebaõigele põhilepingule viitamine oli inimlik eksitus (tl 115). Järelikult on kostja II vastutuse maksimumsummaks 45 000 eurot. 8.
  3. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja saab nõuda kostjatelt viivist lepingus kokku lepitud määras, st 0,15 % päevas iga viivitatud päeva eest. Kostjad on seisukohal, et lepingujärgne viivisekokkulepe kui tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. VÕS § 42 lg 1 järgi tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui sellega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et lepingujärgne viivisemäär (0,15% päevas) ei ole praegusel juhul lepingu sisu ja lepingupoolte huve arvestades ebaproportsionaalselt suur, ühte lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav ega seadusega vastuolus. Lepingujärgne viivisemäär (0,15% päevas) on kokku lepitud ka hageja ja äriühingu (kostja I) vahelises kliendikaardi lepingus, kus kostja II ei ole käendajana lepingu pooleks olnud. Tegemist ei ole seega tarbijaga sõlmitud lepinguga ning tarbijat kaitsvad sätted (sh VÕS § 42 lg 3 p 5) ei kohaldu. Järelikult on lepingujärgne viivisemäära kokkulepe kehtiv. 8.
  4. Ringkonnakohtu arvates ei anna kostjate apellatsioonkaebuse etteheited alust arvata, et maakohus on põhjendamatult jätnud viivise VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel seadusjärgse määrani vähendamata. Lepingujärgse viise nõudmise õigus tuleneb seadusest ning rahalise kohustuse täitmisega viivituses olev võlgnik peab arvestama viivise tasumise kohustusega. Asja materjalidest ei nähtu kostjate ülekaalukaid huve, mis annaks alust VÕS § 162 lg 1 järgi viivist vähendada. Ringkonnakohus lisab, et viivise vähendamise üle otsustamisel tuleb arvestada põhivõlgniku (mitte käendaja) majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust (vt ka Riigikohtu
  5. detsembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p-d 14– 18 ja 21). Kostjad ei ole maakohtus esitanud andmeid ega tõendeid põhivõlgniku (kostja I) majandusliku seisundi kohta, mis annaksid alust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Kostjad tuginevad alles apellatsioonkaebuses sellele, et põhivõlgnikul (kostja I) on halb majanduslik seisund.

§ 652aga piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses.

Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (

§ 652lg 3 p 2 ja lg 4).

Praegusel juhul selliseid erandlikke asjaolusid apellatsioonkaebusest ei nähtu. Seega puudub alus viivise vähendamiseks. 8.6. Muus osas kordavad kostjad apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid 9

(11)kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata. 8.
  1. Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas.
  3. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

§ 165lg 3 ja § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate (apellantide) kanda.

11.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 11.

  1. Hageja esindaja esitas
  2. jaanuaril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 1213 eurot 33 senti (ilma käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Hageja esindaja vandeadvokaat A. Akenberg on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 8 tunni 40 minuti ulatuses tunnitasuga 140 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

11.2. Kostjad ei ole hageja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud. 11.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Taotluse kohaselt on hageja esindaja teinud järgmised toimingud: tutvus maakohtu otsusega ja edastas selle kliendile (30 minutit), tutvus apellatsioonkaebusega (40 minutit), koostas apellatsioonkaebusele vastuse ja edastas selle kliendile tutvumiseks (6 tundi), vormistas lõplikult apellatsioonkaebuse ja laadis selle e-toimikusse (20 minutit), vaatas üle apellatsioonimenetluse dokumendid ja hindas täiendava seisukoha esitamise vajadust (40 minutit) ning koostas menetluskulude nimekirja ja esitas selle kohtule (30 minutit). Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsusega tutvumise, kliendiga suhtlemise ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamise, vormistamise ja edastamise ajakulu tuleks vaadelda ühiselt. Ringkonnakohus nõustub, et aega kulub ka menetlusdokumentidega tutvumisele, kliendiga suhtlemisele ja dokumentide edastamisele, kuid peab seda osaks vastuse koostamisest apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning hageja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades võib pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks neli tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning nii apellatsioonkaebuses kui selle vastuses on valdavas osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Arvestades, et hagejal tuli apellatsioonkaebuse vastuses esitada kõik vastuväited, ei ole põhjendatud ka apellatsioonimenetluse dokumentide ülevaatamise ja täiendava seisukoha esitamise vajaduse hindamise ajakulu. 10

(11)Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 140 eurot (käibemaksuta)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks (käibemaksuta) 630 eurot (140 eurot x 4 tundi 30 minutit) ning mõistab nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja. 11.4. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.