1-21-3547/18

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-3547 Kriminaalasi Kohtukoosseis Raivo Sirela (IK 35203130442) süüdistusasi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi Heili Sepp, Orvi Koik ja Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22.06.2021.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja süüdistatav Asja läbivaatamise viis Kirjalik RESOLUTSIOON Jätta süüdistatav Raivo Sirela apellatsioon Harju Maakohtu
2. juuni 2021.a otsusele kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. juuni 2021.a kohtuotsusega lühimenetluses tunnistati Raivo Sirela süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises (31.03.2021 jalgrattavargus ja 07.04.2021 varguse katse Tallinna Postimaja Rimi kaupluses) ja talle mõista karistuseks tähtajaline vangistus 1 aasta. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati Raivo Sirelale mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 8 kuud. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvestati eelvangistus karistusaja hulka ning Raivo Sirelale mõistetud ning määrati ärakandmisele kuuluva 8-kuulise vangistuse kandmist arvestada alates Raivo Sirela kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 07.04.
5. Kohus tegi otsuse ka menetluskulude osas ja rahuldas kannatanu tsiviilhagi 450 euro nõudes.
6. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav. Ta näeb asjas menetlusrikkumisi, tuues esile, et prokurör Paul Pikma (kelle isikul peatub pikemalt) on olnud tema süüdistaja juba kolmas kord kahe aasta jooksul ja see viitab prokuröri kättemaksuhimule. Prokurör võttis ta 2020.a juunis põhjendamatult vahi alla ja küsib talle liiga rangeid karistusi. Ka jooksis P. Pikma jalad rakku, et saada kauplustelt kuriteoavaldusi, et Raivo Sirelat vangi panna. Pikma võttis kriminaaltoimiku ära prokurör Nelli Romanyukilt ja võimalik, et vägivallaga. Apellant viitab erinevatele asjaoludele seoses menetluse ja karistusega kriminaalasjas nr 1-20-5155, kus ta mõisteti süüdi Harju Maakohtu 25.08.2020 kohtuotsusega.
7. R. Sirela vaidlustab süüdimõistmise 31.03.2021 jalgrattavarguses, öeldes, et sai sellest teada alles
8. aprillil, kui politseiametnik näitas talle fotosid temast, kus ta tundis end piltidel ära ja oli üllatunud. Ta ei mäletanud tolle päeva õhtust midagi: vabanenud Viru Vanglast, ostis ta Jõhvist kaks purki longerot, ühe jõi ära kohapeal, teise bussis ja tarbis alkoholi ka järgnevatel päevadel, kuni kutsus endale kiirabi, et ta viidaks kainenema. Kõik, mis juhtus 31.03, on õnnestunud vaid tagantjärgi kokku panna nagu pusle. Ta rõhutab, et ei olnud võimeline jalgrattaga sõitma. Nüüd on tal meelde tulnud, et 31.03.2021 riivas teda Kallaste kaupluse juures jalgrattur ja ta käest kukkus maha telefon, mis lagunes kolmeks tükiks. Seetõttu jäi tal liiklushuligaani tõttu pidamata väga oluline kõne. R. Sirela märgib, et tunnistas end muidugi kohe jalgratta varguses süüdi, aga leiab, et teda oleks õiglane süüdi tunnistada huligaansuses afektiseisundis, mille karistus piirduks rahalise karistuse või arestiga. Olgugi, et karistust lühimenetluses vähendati, on see ülekohtuselt pikk ühe pudeli viina varguskatse eest. Apellatsiooni lisalehel täiendab R. Sirela oma argumente sellega, et tema tuttav, kellega suhtles telefoni teel ja kes teab Tabasalu elu, arvab, et X (s.o. poiss, kes varastatud jalgrattaga sõitis) vahetas jalgratta trikiratta vastu ja valetas isale, ett jalgratas poe eest varastati, sest isa ei luba tal ekstreemspordiga tegeleda.
9. R. Sirela kinnitab, et loomulikult pole ta nii rumal, et usub ringkonnakohtult ausat otsust, aga selleks, et minna Euroopa Inimõiguste kohtusse, tuleb tal kõik kohtuetapid läbi käia. Apellant jagab oma karistuspoliitilisi seisukohti süstemaatilise varguse karistatavuse osas, viidates riigi peaprokurörile ja Rein Langile, aga ka Soome regulatsioonile. Ta leiab, et see ei peaks olema kriminaalkuritegu, maksimaalselt ehk haldusõigusrikkumine. Lõpetuseks märgib ta, et tegi siiski lühimenetlusega õige valiku ega nurise – vabaduses ei oleks ta näinud jalgpalli, Rally Estoniat ega olümpiamänge, vanglas on ta aga ostnud endale uue 24-tollise Philipsi ja ka elektrit on kuni kella 24-ni. Ka märgib ta, et
10. laine on sügisel tulekul, tema on selle eest vanglas kaitstud ja tänu vanglale ka vaktsineeritud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta seetõttu läbi vaatamata.
12. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui asja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud (nt määrused nr 3-11-64-11 ja 3-1-1-6-13), et ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni ka siis, kui selle väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm nr 3-1-1-6-13, p 6).
13. Käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuse muutmiseks. Seejuures ei ole suurem osa apellatsiooni tekstist õiguslikult asjakohane. Nähtuvalt apellatsioonis väljendatust ongi R. Sirela kirjutanud ringkonnakohtule vaid selleks, et järgida oma kujutluses mingit nõutavat formaalsust, asumaks hiljem kirjavahetusse Euroopa Inimõiguste Kohtuga.
14. Kui süveneda apellatsiooni teksti, eesmärgiga leida sellest õiguslikke positsioone, tuleb asuda seisukohale, et apellatsiooni arutamine ei saaks kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti.
15. Väiteid prokuröri kättemaksuhimu ja võimaliku erapoolikuse osas on pelgalt R. Sirela isiklik arvamus. Kui R. Sirela puutub sageli kokku teatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröriga, siis pole selles midagi kummalist, sest ta paneb järjepanu toime kuritegusid Põhja Ringkonnaprokuratuuri tööpiirkonnas. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, on R. Sirela kriminaalasjadega tegelenud ka teised prokurörid (nt Maksim Kink, Nelli Romanyuk), mistõttu on alusetu väita, et üks prokurör on võtnud ta oma isiklikuks asjaks. Kohtuistungi protokollist on näha (tl 153), et prokurör taotles aastast vangistust, nagu ka maakohus mõistis, millest saab järeldada, et prokuröri taotletud karistus polnud erakordselt suur, kuna ka kohus jõudis samale järeldusele. Väide, et P. Pikma võttis kriminaalasja vägivallaga teise prokuröri käest ära, on nii ebausutav ja fantaasia valda kuuluv, et ainuüksi sellest saab järeldada, et R. Sirela ei ole oma apellatsiooni ilmselt tõsiselt mõelnud. Apellatsioonis pole viidatud ühelegi P. Pikma teole, mis saanuks viia ebaõige kohtulahendi tegemiseni, mistõttu see osa apellatsioonist on õiguslikult asjakohatu. Kriminaalasja nr 1-21-3547 kontekstis on asjassepuutumatud ka etteheited, mis puudutavad kriminaalasja nr 1-20-5155 menetlust.
16. Ilmselt põhjendamatud on ka 31.03.2021 toimunud jalgrattavargusega seotud väited. Sarnaselt maakohtu menetlusega ei lükka R. Sirela apellatsioonis ümber seda, et ta kõnealuse jalgratta võttis, kuid peab seda huligaansuseks, sest ta ei tahtnud ratast omastada. Ta ei eita, et turvavideosalvestusele, millest talle näidati fotosid, jäi rattaga just tema. Maakohus on vastanud (otsuse lk 3-7) ammendavalt kõigile R. Sirela väidetele, mis puudutavad nii tema liikumisprobleeme kui ka omastamise eesmärki KarS § 199 tähenduses. R. Sirela on lihtsalt otsustanud neid väiteid ignoreerida. Ta pole öelnud apellatsioonis, kus tema hinnangul tegi maakohus vea. See, kas R. Sirela sai ise jalgrattaga sõita või ei, ei oma varguse seisukohalt tähendust – jalgratast saab varastada ka sellel sõitmata. Maakohus on seda teemat käsitlenud põhjalikult otsuse lk-l
17. Maakohus on käsitlenud ammendavalt ka omastamise eesmärki (otsuse lk 6-7) ja selgitanud põhjalikult, miks R. Sirela ütlused ja vastuolulised versioonid pole usaldusväärsed (otsuse lk 4-5). R. Sirela lihtsalt ignoreerib maakohtu seisukohti ega ole esitanud neile apellatsioonis sisulisi vastuväiteid. Asjaolu, et R. Sirela oli nii purjus, et ta ise ei tea, kuhu ta jalgratta pani või kaotas, ega taju seega ratta „omastamisest“ mingit reaalset tulu, ei puutu asjasse. Määrav on omastamise tahtlus kuriteo toimepanemise hetkel. Apellatsioon pole suuteline kummutama maakohtu järeldust, et R. Sirela võttis jalgratta ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil, käsutades vallasasja kui uus omanik (ja eirates senise omaniku omandit), pöörates ebaseaduslikult oma valdusesse võetud vallasasja enda kasuks ja tehes selle senisele omanikule kättesaamatuks. Mis puudutab apellatsioonis esimest korda esitatud väidet, et tegelikult viis tunnistaja X (XX) ratta oma sõbra juurde ja vahetas selle trikiratta vastu, siis on tegemist tõendamata väitega, mille allikat ei ole R. Sirela kohtule kontrollitavaks teinud, mistõttu kohtul ei oleks võimalik ka sellele väitele tugineda.
18. Apellatsioonis vaidleb R. Sirela vastu ka mõistetud vangistuse pikkusele, esitades samas rohkem argumente vangistuse poolt (mugavused ja sotsiaalsed garantiid) kui vastu. Kohus põhistas karistust üksikasjalikult enam kui kahel lehel. KarS § 199 lg 2 alusel saab karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Karistusliigi valikut R. Sirela ei vaidlusta. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks KarS eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Eriosa sanktsiooni keskmine määr on ligi 2,5 aastat vangistust. Mõistetud karistus on sellest silmatorkavalt madalam, lähenedes pigem alammäärale.
19. Süüdistatav nimetab varalise kahju väiksust ja katsesse jäämist kui asjaolusid, mis võinuks karistust vähendada. Kohus juba arvestas neid. Maakohus on sõnaselgelt käsitlenud seda, et vaid üks kahest teost viidi lõpule ja tõi kaasa kahju, kui asjaolu, mille tõttu on R. Sirela teosüü alla keskmise. R. Sirela mõtisklus teemal, et KarS § 199 lg 2 p 9 teo võiks dekriminaliseerida, ei ole antud kontekstis asjakohane – esiteks teeb kohus otsuseid kehtiva, mitte hüpoteetilise õiguse alusel, ja teiseks heitetakse R. Sirelale ette mitte üksnes pisivarguse katset, vaid ka jalgratta vargust. Tsiteerides riigi peaprokuröri seisukohti on R. Sirela saanud neist valesti aru – arutelu ei käi mitte korduvvarguse dekriminaliseerimise, vaid süstemaatilise pisivarguse dekriminaliseerimise üle. 450-eurose jalgratta vargus ei ole pisivargus.
20. R. Sirela karistus on ühemõttelises vastavuses kohtupraktikaga, arvestades, et ta pani 31.03.2021 süstemaatiliste varguste eest vanglast vabanedes juba samal päeval ja nädal hiljem toime taas vargused. Tal on varguste eest alates
21. aastast 13 kehtivat kriminaalkaristust. Praegune karistus on kooskõlas nii Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-99-06 (p-d 15 – 15.1) leituga, et karistust kohaldades tuleb eripreventiivse prognoosi tegemiseks vältimatult arvestada süüdistatava isikuga, kui ka põhimõttega, et üdpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 18).
22. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon ei saaks anda alust maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Seejuures annab apellatsioon põhjust arvata, et ka apellant ise pole apellatsiooni tõsiselt võtnud. Sellele viitab see, et ta keskendub oma pöördumises konkreetse otsuse asemel peamiselt prokuröri isikule ja sedagi sobimatult vulgaarselt (lubades mh teha ta vanglas endale pruudiks), väljendab seisukohta, et ei usugi ringkonnakohtult ausat lahendit ja lõpetab arvukate positiivsete asjaolude kirjeldamisega, miks talle praegu hoopis meeldib vanglas olla ja miks on seal meeldiv olla ka lähitulevikus. Kui apellant ise ei soovi, et apellatsioonkaebus oleks tõsiseltvõetav, siis ei saa ka ringkonnakohus seda tõsiselt võtta.
23. Kokkuvõttes on apellatsiooni sisust lähtudes tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mis on sellisena ilmselt ka esitaja poolt mõeldud. Selle arutamine ei saaks kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/