← Eesti

2-20-18980/14

Obsah (9)§ 173§ 162§ 165§ 174§ 177§ 138§ 144§ 175§ 218

Tsiviilasi nr 2-20-18980 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavaks- 1. juuli 2021, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number

) § 230 lg 1 järgi tõendama hagejad. Ühtlasi tõi kohus välja, et kehtiva kohtupraktika kohaselt peatavad läbirääkimised aegumise TsÜS § 167 lg 1 järgi üksnes juhul, kui need ka sisuliselt toimuvad. Aegumine on läbirääkimiste tõttu peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Seega eeldavad läbirääkimised TsÜS § 167 lg 1 mõttes poolte suhtlemist ja tahet läbirääkimisi pidada, mh asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Seejuures ei ole oluline konkreetse nõude esitamine ega sõnaselge avaldus läbirääkimiste alustamiseks. Kohtule esitatud

  1. detsembri 2017 elektronkirjas (tl 20, 61) leiab hageja I muu hulgas, et kostja ei ole hagejaid teavitanud kortermajas esinevast probleemist veetorustikuga ning soovib kostjalt vastust küsimusele, mis põhjusel hagejad sellest enne tehingu tegemist teavitatud ei saanud. Kostja on
  2. detsembril 2017 (tl 21-22, 61-61 pöördel) hageja I küsimusele vastanud, märkides, et asjaolust, et osades korterites on veelekkeid esinenud, kuid vaidlusaluses korteris ei ole kostja seal elatud viie aasta jooksul veelekkeid olnud, sai räägitud kohe esimesel korteri ülevaatusel. Ühtlasi on kostja selgitanud, et korteriühistu on probleemist teadlik, kuid ei tegele hetkel selle lahendamisega ning kas ja kuna tegelema hakatakse, see on korteriühistu üldkoosolekul korteriomanike otsustada. Viidatud elektronkirjades märgitut hinnates ei ole kohtu hinnangul tegemist läbirääkimiste pidamisega aegumise peatumise tähenduses TsÜS § 167 lg 1 mõttes. Elektronkirjadest nähtuvalt on pooltel erinev arusaam sellest, kas kostja on hagejaid veetorustikuga seotud probleemist teavitanud või mitte. Eeltoodut kinnitab ka hageja I
  3. jaanuari 2018 elektronkiri (tl 61 pöördel 62), kus tõdetakse, et korterit vaatamas käies kostja tõesti vastas hageja I küsimusele, et veelekkeid on kortermajas esinenud, kuid kostja korteris senini mitte, aga kuna see vestlus ei kajastanud probleemi tegelikke mõõtmeid (halvas seisundis veetorustiku väljavahetamise hinnanguline kulu ühistule on suurusjärgus 300 000 eurot), ei ole hagejad nõus kostja väitega, nagu oleks kostja heas usus edastanud hagejatele kogu informatsiooni, mida iga korterit osta sooviv isik teadma peaks. Hagejate arvates on kostja korterist vabanenud just eesseisvate kulutuste tõttu. Hageja I on
  4. jaanuari 2018 elektronkirjas märkinud ka seda, et kogu olukord on hagejate jaoks ootamatu ja ebameeldiv, millele soovitakse aga kiiret, konkreetset ja ausat lahendust. Seejuures esitab hageja I kostjale küsimuse, et millist lahendust kostja ise olukorrale näeb. Kostja
  5. jaanuari 2018 elektronkirjast (tl 102 pöördel) ei nähtu asjaolu, kas ja millise lahenduse kostja olukorrale välja pakkus. Kohus märgib, et eelduslikult kaheksal lehel asuvast kirjavahetusest on kohtule esitatud üksnes kuus esimest, mistõttu on
  6. jaanuari 2018 elektronkirja sisu jäänud seetõttu poolikuks ja kohtul ei ole võimalik hinnata, kas kostja on hagejate
  7. jaanuari 2018 elektronkirjale läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Kostja on vaidlusaluses kirjas märkinud hoopis seda, et temale tuleb poolte kirjavahetus suure ja ebameeldiva üllatusena, kuna 5

(11)hagejad tutvusid müüdava korteriga põhjalikult ning mitmeid kordi, olles taustainfo kogumiseks rääkinud ka naabritega, ja et avatud müügiprotsessi käigus vastas kostja kõigile küsimustele ausalt ja andis edasi kogu temale teadaoleva info. Kostja on selgitanud ka korteri müümise tagamaid, et soovis kolida linnast välja, mistõttu on hagejate süüdistus korteri müümise põhjuse osas – tulevane võimalik väljaminek ligikaudu 5400 eurot – kohatu. Kohus märgib, et ei saa eeltoodust kuidagi järeldada, et kostja peaks kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks.
  1. jaanuari 2018 hageja I elektronkirjast (tl 100 pöördel - 102 pöördel) tuleneb, et kostja on
  2. jaanuari 2018 elektronkirjas soovitanud hagejatel probleemi lahendamiseks suhelda korteriühistu ja majahalduriga. Hagejad leiavad, et kostja soovitus on ajaliselt vägagi hilinenud ning kuna kostja ise osales korteriühistu
  3. mai 2017 üldkoosolekul, lasus temal kohustus teavitada hagejaid kõigist seal arutatud olulistest asjaoludest. Enne korteri müügitehingut veelekete võimaluse olemasolu mainimist ei pea hagejad probleemi või riski selgitamiseks. Hagejate arvates on pooltel kõige mõistlikum jõuda kohtuväliselt mõlemat osapoolt rahuldavale kokkuleppele, aga poolte erimeelsuste tõttu tuleks kaasata olukorda lahendama poolte kokkuleppel valitud kinnisvarahindaja ja alles hindamise järgselt arutleda kompensatsiooni üle. Hagejad paluvad kostjal teatada, kas kostja on sellise lahendusega nõus või pakub kostja omalt poolt midagi välja olukorra lahendamiseks kohtusse pöördumata. Kostja on
  4. jaanuari 2018 elektronkirjas (tl 100 - 100 pöördel) vastanud hagejate pakkumisele eitavalt. Kostja märgib, et jääb varasemalt esitatud selgituste juurde. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et on korterit müües käitunud korrektselt, avaldades omalt poolt kogu teadaoleva informatsiooni veelekete kohta, mistõttu ei saa rääkida mingist puudusest ja selle varjamisest. Kostja ei soovi seejuures teha täiendavat hinnaalandust, olles müügiprotsessi käigus niigi hinda langetanud 4000 euro võrra. Seega on kostja hagejate
  5. jaanuari 2018 läbirääkimiste pidamise ettepanekule
  6. jaanuaril 2018 vastanud eitavalt ega ole väljendanud mingitki valmisolekut kokkuleppelise lahenduse saavutamiseks.
  7. aprilli 2018 elektronkirjas (tl 23) on kostja jäänud enda juurde ning kinnitanud, et tema oma seisukohtadest ei tagane. Kostja on palunud hagejatel lõpetada vaidlusalusel teemal elektronkirjade saatmine ja selgitanud, et kui hagejad peavad seda vajalikuks, on neil õigus pöörduda kohtu poole. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et kuigi pooled on teineteisega suhelnud, saates alates
  8. detsembrist 2017 kuni
  9. aprillini 2018 vastastikku elektronkirju, ei ole kostja hagejate kirjadele kordagi läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Kuivõrd üksnes hagejad on soovinud kohtuvälist kokkuleppelist lahendust, ei saa rääkida läbirääkimiste sisulisest toimumisest. Olukorras, kus hagejate väited nõude aegumise peatumise kohta läbirääkimiste toimumise ajaks ei ole tõendamist leidnud, on hagejate korteriomandi lepingutingimustele mittevastavusest tulenev kahju hüvitamise nõue esitatud väljaspool seaduses ettenähtud tähtaega (vt kohtu põhjenduste p 3).
  10. Kohus märgib, et ei nõustu hagejate seisukohaga antud asjas TsÜS § 146 lg 4 ehk kümne aastase aegumistähtaja kohaldumise kohta põhjusel, et kostja varjas teadlikult korteriomandil esinevat puudust hagejate eest, samuti asjaolu, et ebakvaliteetse veetorustikuga seotud probleemi on käsitletud korteriühistu koosolekutel. TsÜS § 146 lg 4 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on TsÜS § 146 lg 4 mõttes kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Soovides tugineda kostja kohustuse tahtlikule rikkumisele TsÜS § 146 lg 4 mõttes, pidid hagejad
  11. aprilli 2021 kohtunõude kohaselt põhjendama ja tõendama, et lepingust tulenevate kohustuste väidetava täitmata jätmisega tegutses kostja tahtlikult selle nimel, et tuua hagejatele kaasa õigusvastane tagajärg. Kohtu hinnangul ei ole hagejad selliseks järelduseks alust andvaid asjaolusid esile toonud ega neid tõendanud. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt on kostja enne müügilepingu sõlmimist teavitanud hagejaid sellest, et korterelamus on veelekkeid esinenud, 6
(11)kuid vaidlusaluses korteris ei ole kostja seal elatud viie aasta jooksul veelekkeid olnud. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on tõese informatsiooniga. Asjaolu, et hagejad ei ole pärast müügilepingu sõlmimist vastavat teavitust pidanud piisavaks, ei saa pidada kostja tahtlikuks heade kommete vastaseks käitumiseks, millega kostja oleks soovinud tekitada hagejatele kahju. Samuti ei saa kohtu hinnangul lepingupoole (kostja) tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks, millega oleks soovitud õigusvastase tagajärje saabumist, lugeda hagejate teavitamata jätmist asjaolust, et ebakvaliteetse veetorustikuga seotud probleemi on arutatud korteriühistu koosolekutel, olukorras, kus korteriomandi võõrandamise seisuga ei olnud korteriomanikud korteriühistu üldkoosolekul võtnud vastu otsust veetorustiku renoveerimise (ja selleks laenu võtmise) kohta, millega oleks hagejatele korteriomanikeks saamisel seetõttu kaasnenud täiendavad kulutused. Kuna varasemad korteriühistu üldkoosolekute otsused on siduvad ka uutele korteriomanikele, on kostja põhjendatult
  1. oktoobri 2017 lepingueelsete läbirääkimiste protokolli (tl 27-30) p-s 5.1 teavitanud hagejaid üksnes korteriühistu
  2. mai 2017 üldkoosolekul (tl 72-74) alates
  3. juunist 2017 kehtestatud remondifondi suurusest 0,60 eurot elamispinna ruutmeetri kohta kuus (p 4.3). Seejuures on kostja toonud lepingueelsete läbirääkimiste protokollis välja selle, milliseid töid on korteriomanikud otsustanud remondifondi kogutavast rahast teha. Korterelamu veetorustiku väljavahetamist viidatud tööde loetelus ei ole. Hagejate poolt esile toodud asjaolud ei ole takistanud neil kohtu hinnangul kolmeaastase aegumistähtaja kestel oma nõude maksmapanekut kohtus. Antud juhul on hagejad nõude maksmapanekuga ise ülemäära viivitanud. Kuivõrd hagejad ei ole esitanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust kohaldada korteriomandi lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümne aastast aegumistähtaega tahtliku rikkumise korral ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav, jätab kohus antud asjas TsÜS § 146 lg 4 kohaldamata.
  4. Kuna hagejate korteriomandi lepingutingimustele mittevastavusest tulenev kahju hüvitamise nõue on TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 227 esimese lause järgi aegunud, aegumistähtaeg ei ole TsÜS § 167 lg 1 alusel peatunud, kohaldamisele ei kuulu TsÜS § 146 lg 4 järgne kümneaastane aegumistähtaeg ning kostja on TsÜS § 143 järgi taotlenud aegumise kohaldamist, siis eeltoodud kohtu põhjendustel jätab kohus A. S. ja E. S. hagi K. L. vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata nõude aegumise tõttu.
  5. Isegi juhul, kui hagejate nõue ei oleks aegunud, ei kuuluks see kohtu hinnangul rahuldamisele, kuna hagejate nõude rahuldamise esmased eeldused – müüdud asja lepingutingimustele mittevastavus ja müüja vastutus selle eest – ei ole täidetud. 7.
  6. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Seega on müüja kohustatud andma müüdud asja ostjale üle kindlaksmääratud seisundis. Faktiliste omaduste poolest peab müügilepingu esemeks olev asi olema vaba puudustest, mis vähendavad müüdud asja kasutusväärtust. Hagejate väitel on kogu
  7. aastal valminud korterelamu veetorustiku ehitamine olnud ebakvaliteetne, sh on ehitamiseks kasutatud ebakvaliteetset materjali, mistõttu vajab veetorustik sagedaste joodetud vasktorude liitekohtades tekkivate veelekete tõttu väljavahetamist. Vältimaks võimalikke korteri siseseid veelekkeid ning nendega kaasnevaid kahjulikke mõjutusi, soovivad hagejad neile kuuluvas korteriomandis paikneva puudustega veetorustiku välja vahetada. Veelekete olemasolu XXX korterelamus kinnitab poolte kirjavahetus, korteriühistu majahalduri A. H.
  8. veebruari 2021 õiend (tl 51-52) ja korteriühistu
  9. mai 2017 korduva üldkoosoleku protokoll nr
  10. Kehtiva kohtupraktika kohaselt kuuluvad maja ühiskommunikatsioonid, mh vee- ja kanalisatsioonitorustikud, eelduslikult kaasomandi koosseisu ja kõigile korteriomanikest kaasomanikele (korteriomandiseadus (KOS) § 1 lg 2 ja § 2 lg 2; korteriomandi- ja korteriühistuseadus (KrtS) § 4 lg-d 3 ja 4), kuivõrd tegemist on korteriomandite ühiseks 7
(11)kasutamiseks vajalike seadmetega, mis on üks tervik ega saa olla jaotatud osadeks, mh ühiskasutuses olevad torustikud, isegi kui need läbivad korteriomandi reaalosa. Korteriomandi eseme reaalosa teenindavad torustiku osad võivad kuuluda ka korteriomandi eseme reaalosa (eriomandi) koosseisu (KOS § 2 lg 1 ja KrtS § 4 lg 1). Seda juhul, kui veetorud on vajalikud üksnes selle korteri piires vee laialiviimiseks ning need on eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks. Eeltoodust tuleneb, et korteriomandi müügi korral ei võõrandata üksnes korteriomandi reaalosa (eriomandit), vaid ka mõtteline osa kaasomandist. Hagejate vannitoas paiknevatest veetorudest tehtud videoklipist (
  1. mai 2021 menetlusdokumendi lisa 1, asub kohtute infosüsteemis) nähtub, et hagejate korteriomandi reaalosa läbivad nii ühiskasutuses olevad torustikud (hageja I nimetab videos neid püstaku torudeks), kui ka veetorud, mis on vajalikud üksnes hagejate korteri piires vee laialiviimiseks. Hagejad soovivad kogu nende korteriomandi koosseisu kuuluva väidetavalt puudustega veetorustiku väljavahetamist. Hagejate hinnangul ei ole eluliselt usutav, et korterelamu veetorustikus esinevad puudused ei esine poolte vahelise müügilepingu esemeks olnud korteriomandis. Kohus leiab aga, et korterelamu veetorustiku puudused ei tõenda automaatselt hagejate korteri eriomandi piires asuva veetorustiku seisukorda. Kuigi hagejad on hagiavalduses viidanud VÕS § 217 lg 2 p-le 1, mille kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi, ei tulene asja materjalidest (
  2. oktoobri 2017 lepingueelsete läbirääkimiste protokollist ega
  3. oktoobri 2017 müügilepingust), et lepingupooled oleksid lepingu esemeks oleva korteriomandi veetorustiku omaduste (kvaliteedi) osas eraldi kokku leppinud. Kohus märgib, et kui kasutatud asja müügileping ei sisalda kokkulepet korterisisese veetorustiku omaduste kohta, peab asi ostjale üleandmise hetkel VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi vastama selle elementaarsele kasutusotstarbele ning VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi tavapärastele kasutatud asja nõuetele (asja tavakasutuse omadustele) ehk asja keskmisele kvaliteedile. Seega selleks, et tegemist oleks lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 lg 2 p 2 ning VÕS § 217 lg 1 ja VÕS § 77 lg 1 tähenduses, oleks hagejad pidanud tõendama, et olemasolev korterisisene veetorustik on keskmisest halvemas seisundis, ei sobi tavapäraseks kasutusotstarbeks ja torustikku ei saa eesmärgipäraselt kasutada. Selliseid tõendeid ei ole hagejad esitanud. Kohus leiab, et korterelamus elamiseks mõeldud korteriomand ei vasta VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi elementaarsetele elamistingimustele, kui veetorustiku olemasolul puudub korteris vee kasutamise võimalus (puudub asja tavaline kasutusviis). VÕS § 77 lg 1 kohaselt tuleb kasutatud asjade puhul arvestada ka sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavuseks. Lepingutingimustele mittevastavust tuleb jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel (antud juhul sarnase vanuse ja seisukorraga korterelamutes) tavaliselt ei esine. Olukorras, kus hagejate korteris on olemas vee kasutamise võimalus, seal ei ole kostja kinnitusel alates
  4. aastast veelekkeid olnud (lepingu esemel vastavat puudust kostjale teadaolevalt ei esine), korteriühistu majahalduri A. H.
  5. veebruari 2021 õiendi kohaselt ei ole vaidlusaluses korterelamus veelekkeid võrreldes teiste samas suuruses ja ehitusaastaga majades oluliselt rohkem olnud ning eeldatavasti ei ole veelekkeid esinenud pärast müüki kuni käesoleva ajani, saab kohtu hinnangul järeldada, et müüdud korteriomandil ei esinenud selle üleandmise hetkel hagejate poolt väidetud puudusi ning korteriomandil on säilinud eesmärgipärast kasutamist võimaldavad omadused ka eeldatavale minimaalsele kasutusajale vastava aja (antud juhul vähemalt kolme aasta) jooksul. Eeltoodust nähtub, et hagejate esitatud tõenditest ei järeldu, et korteri sisene veetorustik oleks kasutuskõlbmatu ja takistatud oleks korteri eluruumina kasutamine. Seega hagejate seisukoht, mille kohaselt ebakvaliteetse korterisisese veetorustiku kui puuduse kõrvaldamiseks on vajalik olemasoleva veetorustiku asendamine uuega, ei ole antud juhul tõendatud. 8
(11)7.
  1. VÕS § 218 lg 1 esimesest lausest tulenevalt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 218 lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. VÕS § 14 lg 1 ja 2 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Hagejad on kohtumenetluses ise kinnitanud, et kostja teavitas neid probleemidest korterelamu veetorustikuga juba enne müügilepingu sõlmimist. Kohus märgib, et ostjale lepingueelses faasis edastatud teave asja omaduste kohta määrab ära asja tavapärase kasutusala ja -võimalused. Samuti mõjutab saadud teave ostja ootusi asja kvaliteedi suhtes. Vaidlust ei ole selles, et müügilepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus avaldatud andmed korterelamu probleemse veetorustiku kohta on tõesed. Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi saada teada korterelamu veetorustiku seisukorrast. Kohtu hinnangul said hagejad neile kostja poolt edastatud info põhjal mõistlikult lähtuda sellest, et vaidlusaluses kortermajas võib veetorustik vajada eraldi tähelepanu ning et tulevikus võib hagejatel tekkida vajadus teha selle uuendamiseks kulutusi, kuivõrd korterelamu veetorustiku näol on tegemist kaasomandi esemega, mida valitsevad ja mille eest vastutavad korteriomanikud ühiselt. Olukorras, kus käesoleva ajani ei ole korteriomanikud korteriühistu üldkoosolekul võtnud vastu otsust veetorustiku renoveerimise (ja selleks laenu võtmise) kohta, ei ole hagejate etteheide kostja käitumisele, mille kohaselt kostja ei teavitanud hagejaid müügilepingu sõlmimisel asjaolust, et veetorustikuga seotud probleemi on arutatud korteriühistu koosolekutel, kohtu hinnangul VÕS § 218 lg 4 kohaldamise seisukohalt määrava tähtsusega. Kohus selgitab, et kui ostja sõlmib müügilepingu hoolimata sellest, et ta on teadlik, et müüdud asi on puudustega (korterelamu veetorustikus esinevad veelekked), loeb seadus sellise toimingu ostjapoolseks kaudse tahteavaldusega väljendatud puuduste heakskiiduks. Kostjalt täiendavat teavet nõudmata (tõendatud ei ole, et hagejad soovisid kostjalt rohkemat informatsiooni) võtsid hagejad kasutatud asja ostes teadlikult puuduse põhjuste kõrvaldamisega seonduva majandusliku riski.
  2. Kuna käesoleva tsiviilasja materjalide põhjal ei ole kinnitust leidnud kostja poolne müügilepingu rikkumine ja kostja vastutus selle eest, mis annaks alust mõista kostjalt hagejate kasuks välja kahjuhüvitise, ei käsitle kohus täiendavalt hagejate kahjuhüvitisnõudega seotud asjaolusid.
  3. Eeltoodud kohtu põhjendustel jätab kohus A. S. ja E. S. hagi K. L. vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 10.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt

§ 173

lg-le 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt

§ 162

lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 165

lg 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate kahjuks, vastutavad kaashagejad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. 9

(11)Kuivõrd kohus jättis hagejate hagiavalduse rahuldamata, tuleb kõik menetluskulud jätta võrdsetes osades hagejate kanda. 11.

§ 174

lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Menetluskulude nimekirjadest ja tööaruannetest (tl 44-45, 83, 88, 109, 111) nähtuvalt on kostja menetluskuluks lepingulise esindaja kulud 1388,14 eurot. Lepingulise esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks

§ 144

p 1 järgi.

§ 175

lg-s 1 sätestatud põhimõtte järgi on lepingulise esindaja kulude hüvitamise kriteeriumiks esindaja kulude põhjendatus ja vajalikkus. Seejuures on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine kohtu kaalutlusotsus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga. Tsiviilasja keerukus tuleneb asja olemusest. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur.

§ 175

lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Kohtumenetluses korduvate seisukohtade esitamise puhul ei saa eeldada, et dokumentide koostamisele ja seisukohtade esitamisele aega ei kulu, kuid see ei saa olla nii ajamahukas. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Antud tsiviilasjas on kostjat esindanud füüsilisest isikust ettevõtja jurist R. P., olles kostja lepinguliseks esindajaks

§ 218lg 1 p 2 mõttes.

Kostja menetluskulude nimekirjade kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud kokku 1388,14 eurot (640,68 + 213,56 + 533,90). Kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 53,39 eurot ilma käibemaksuta. Viidatud tunnihind on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Õigusabiteenus on seisnenud hagiavalduse ja kohtupraktikaga tutvumises, tõendite kogumises, kostja vastuse koostamises ja kohtule esitamises (ajakulu kokku 12 tundi), hagejate

  1. märtsi 2021 seisukohtade ja kohtupraktikaga täiendavas tutvumises ning kostja vastuväidete koostamises ja kohtule esitamises (ajakulu kokku 4 tundi) ning kohtunõudega tutvumises ja hagejate
  2. mai 2021 vastuse läbitöötamises, kostja vastuse ja menetluskulude nimekirja koostamises ja kohtule esitamises (ajakulu kokku 10 tundi). Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu (müügilepingu väidetav rikkumine), hagejate nõude olemust (kahju hüvitamise nõue), tsiviilasja keerukust ja mahtu (antud asi ei olnud tavapärasest õiguslikult ja tõenduslikult keskmisest keerukam, asi lahendati kirjalikus menetluses), kostja esindaja tunnitasu hinda ning kostja menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et õigusabikulud on taotletud ulatuses põhjendatud ja vajalikud

§ 175lg 1 mõttes summas 1388,14 eurot (26 tundi × 53,39 eurot). 10

(11)Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1388,14 eurot, mis menetluskulude jaotust arvestades kuulub hagejatelt kostja kasuks väljamõistmisele võrdsetes osades, so 694,07 eurot kummaltki hagejalt. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.