← Eesti

1-21-4624/6

1-21-4624 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 4. august 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-4624 (21730000187) Kohtunik Urmas Reinola Vaidlust

§ 314

järgi ja hinnata CC tegevuse õigusvastasust seoses teole kaasa aitamise, sellele kihutamise või toime panemisega. Isikud on vastutavad ebaseaduslikus väljatõstmises ja põhiõiguse rikkumises.

  1. 31.05.
  2. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates leidis ringkonnaprokurör E. Soostar, et puudub kriminaalmenetluse alustamise alus. Eluruumist väljatõstmine kui isiku põhiõigusi piiravad abinõud eeldavad, et nende rakendusala oleks piiratud ja seadusega kindlaks määratud. Eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Eluruumist väljatõstmine on toiming, mis riivab isiku põhiõiguslikku õigust kodu puutumatusele. Subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõige asjaolude suhtes. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-17-09 p 11 ja 12 kohaselt tegelik võim kinnisasja üle on kahtlemata isikul, kes kinnisasja kasutab (nt eluruumis elab). Eluruumi valdusega on tegemist ka siis, kui isik selles ei viibi, ent tal on säilinud eluruumi valitsemissoov ja ta võib tulevikus uuesti selle üle tegelikku võimu teostada. Sealjuures võib tegeliku võimu uus teostamine olla seotud suuremate või väiksemate takistuste ületamisega. Kui takistused on ilma suurema vaevata kõrvaldatavad, ei ole alust rääkida valduse lõppemisest. Valdusest ei saa seevastu rääkida juhul, kui valduse uueks teostamiseks peab isik tegema ebamõistlikult suuri pingutusi või on valduse edasine teostamine suisa võimatu. Eluruumi elaniku valdusest äravõtmise üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast. Kuriteokaebusest ei nähtu ühtegi viidet pingutustele, mida XX pidi valduse uueks teostamiseks tegema. Lisaks jäi prokurörile arusaamatuks, miks juhul, kui tegemist on XX põhiõiguse riivega, 1

(6)1-21-4624 otsustas ta kuriteokaebuse esitada rohkem kui kolme kuu möödumisel väidetavast väljatõstmisest. Kriminaalmenetluse alustamise otsus on diskretsiooniotsus ning sisaldab endas seetõttu kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada. Ainuüksi prokuratuurile kuriteokaebuse esitamine, milles isikut/isikuid süüdistatakse kuriteo toimepanemises, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Käesoleval juhul puuduvad piisavad viited kuriteotunnustele, millised annaksid alust kriminaalmenetluse alustamiseks.
  1. 09.06.
  2. a esitas XX esindaja Õ. Matt Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotleti teate tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Riigiprokuratuuri määrus
  3. Riigiprokuratuuri 22.06.
  4. a määrusega jäeti kannatanu esindaja kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisega seoses rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli põhjendatud ja seaduslik, kuivõrd puudub kriminaalmenetluse alus. Riigiprokuröri hinnangul ainuüksi asjaolu, et 12.02.
  5. a ei lubanud YY esindaja CC ja turvamees sel hetkel XX-l majja siseneda ja palusid tal lahkuda ning 13.02.
  6. a ei lasknud YY endist abikaasat majja sisse ja nõudis temalt koduvõtmeid, ei anna mingit infot selle kohta, milliseid pingutusi on pidanud XX valduse uueks teostamiseks tegema. Viidatud asjaoludest tulenevalt ei saa teha järeldust, et XX valdus vaidlusalusele majale oleks lõppenud. Toimunu ei takistanud XX niivõrd intensiivselt, et seda saaks lugeda valduse äravõtmiseks. Pigem on kannatanu käitumine olnud kantud eesmärgist mitte astuda konflikti. Seega pole toimunud temalt vaidlusaluse elamu valduse äravõtmist, vaid isik ise pelgas vara üle võimu toestamist, kuna ei tahtnud riskida konflikti eskaleerumisega või tema võimaliku tegevuse tõlgendamisega õigusvastasena. Käsitletav juhul on tegemist endiste abikaasade vahelise vaidlusega varaliste suhete üle ja varajagamisega, millises küsimuses tuleb pöörduda tsiviilkohtusse. Riigiprokuröri hinnangul kuriteokaebuses viidatud isikute käitumises kuriteotunnuseid sedastada pole võimalik. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
  7. XX esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin esitas 30.06.
  8. a ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri 22.06.2021 määrus, millega keelduti kriminaalasja algatamisest ning kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust

§ 314tunnustel.

5.

  1. Kaebuse esitaja arvates on prokuratuur seniselt asja menetledes vääralt seostanud toimunut omandivaidlusega (abikaasade ühisvara jagamisega), milline kuulub menetlemisele tsiviilkorras. Kannatanu prokuratuuri nimetatud seisukohtadega ei nõustu. Ebaseadusliku väljatõstmise koosseisuga kaitstav õigushüve on Põhiseaduse §-st 33 tulenev põhiõigus kodu puutumatusele. Nii nagu elanikult eluruumi valduse ära võtmine seda põhiõigust riivab, riivab isiku õigust kodu puutumatusele ka see, kui tema kodust tõstetakse välja seal olevad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta. 5.
  2. Kaebaja juhib tähelepanu, et erinevalt muudest ühisvara jagamise tsiviilvaidlustest on

§ 314kaitsealas üksnes isiku eluruumi (kodu) puutumatus.

Õigust eluruumile loetakse üheks isiku põhiõiguseks ning see ei seondu sellega, kas selle (eluruumi ehk isiku kodu) kasutamine toimub individuaalse omandiõiguse, abikaasade ühise omandiõiguse või mõne kasutuslepingu alusel ega ka sellest, kas selle osas toimub mingi vaidlus või mitte. Seega ei sõltu

§ 314

rakendusala isiku omandiõiguslikest suhetest kodu ehk eluruumiga, vastasel juhul puuduks vajadus selle kaitseks (lisaks tsiviilõiguslikule regulatsioonile) karistusõiguslikus korras erinormi (

§ 314) kehtestada.

Asjaolu, et endisetel abikaasadel võib olla mh ka omavaheline vaidlus ühisvara osas, ei muuda üheski mõttes seaduslikuks või ainuüksi tsiviilkorras lahendatavaks ühe abikaasa poolt kolmandate isikute kaasabil tehtavat tahtlikku toimingut teise abikaasa omavoliliseks 2

(6)1-21-4624 väljatõstmiseks viimase seaduslikus kasutuses ja omandis olevalt elamispinnalt, milline 12.02.2021 vaieldamatult ka aset leidis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt leidnud, et eluruumist väljatõstmine on alati ebaseaduslik, kui puudub seda võimaldav jõustunud kohtuotsus (RK 3-1-1-29-99; RK 3-1-1-100-12 jt.). 5.3.

§ 314

süüteokoosseis ei saa sõltuda ka pelgalt sellest, kas kannatanul oli võimalus füüsilise jõuga majja tungimist üritada (enesestmõistetavalt ei pruugi nimetatud toiming iseenesest tagada tema valduse taastamist ning endise abikaasa ebaseadusliku tegevuse lõpetamist) või mitte. Kannatanu soov püüda vältida (füüsilise) konflikti eskaleerumist ei kõrvalda tunnuseid, mille alusel võib väita, et tema endine abikaasa on tema suhtes toime pannud ebaseadusliku väljatõstmise ning teostanud oma oletatavaid õigusi ebaseaduslikus korras. Seadus ei sätesta vastava teokvalifikatsiooni eeldusena luhtunud katset kasutada omaabi AÕS § 41 tähenduses ega anna alust järelduseks, et olukorras, kus kannatanu pole mingil põhjusel hakanud toimunule jõuga vastu, oleks

§ 314süüteokoosseis välistatud.

Reaalsuses puudus kannatanul igasugune võimalus teostada tulemuslikult talle AÕS § 41 lg-ga 3 antud õigust ning võimalikud etteheited on talle siinkohal arusaamatud. Riigiprokuratuuri määruses väljendatud seisukoht, et kannatanu oleks väljatõstmise (st tema pääsu kinnistule takistamise ja tema asjade prügikottides toimetamise väljapoolekinnistut) süüteokoosseisu realiseerumiseks pidanud igal juhul tegema mõjuvaid omaalgatuslikke pingutusi valduse tagasisaamiseks ei põhine seadusel ega ole käsitletav kõnesoleva

sätte objektiivse koosseisu kohustusliku elemendina. Ka on Riigikohus selgitanud, et „...isiku õigust kodu puutumatusele riivab ka see, kui tema kodunt tõstetakse välja talle kuuluvad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta“ (RK3-1-1-17-09, p 9). 5.4. YY pani temale etteheidetud teo toime otsese tahtlusega. Asjaoludest (esmajoones tema ja kannatanu mitmeaastasest abielust) tulenevalt puudus YY-l igasugune kahtlus, et XXX kinnistu seal asuva eluhoonega on kannatanule ainsaks elupaigaks, millele laieneb nii põhiõigusega tagatud kodu puutumatus kui

§-ga 314 kindlustatud kaitse ebaseadusliku väljatõstmise eest. Ebaseaduslik väljatõstmine on formaalne süüteokoosseis, kus tagajärje saabumine ei ole oluline. Vaieldamatult oli eluruum kannatanu valdusest ära võetud, sinna pääsemine polnud objektiivselt võimalik ning kannatule kuuluvate asjade prügikottidesse panek ning kinnistu piirile toimetamine olid tõendiks selle kohta, et teo toimepanijal oli soov kannatanu lõplikult (kestvalt) oma kodu (eluruumi) valdusest ilma jätta. Esindaja juhib tähelepanu, et käesoleval juhul polnud tegu sarnastes õigusmenetlustes sageli kohatava lukusüdamike vahetamisega, mille puhul võib aegajalt tõepoolest tõusetuda küsimus, kas kannatanul oli reaalne võimalus iseseisvalt (omaabi korras) takistusi kõrvaldada. Käesoleval juhul – kannatanu asjade väljatõstmine, kannatanu kojupääsemise takistamiseks turvafirma palkamine jms. – sedalaadi küsimust kergitada ei saa. 5.

  1. Kannatanu kohustuste hulka ei kuulu kuriteo kohta tõendite kogumine (KrMS § 38 lg 2). Lisaks on tema võimalused ja õigused selleks äärmiselt piiratud. Tõendite kogumine on uurimisasutuse ülesanne ja põhikohustus (KrMS § 212), mille tarbeks on talle ette nähtud märkimisväärsed õigused ja ressursid. Kriminaalmenetluse alustamisel ei tõlgendata kahtlusi võimaliku toimepanija kasuks, vaid kahjuks, eeldades vajadust asjaolusid kontrollida. Kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse toimepanija kasuks alles kohtuotsuses pärast tõendite kogumist ja hindamist (RK 3-1-1-60-10 p 9). Seega saab kannatanu esitada õiguskaitseorganitele üksnes omapoolse teokirjelduse, mis käesoleval juhul on kaebuse esitaja arvates igati piisav kriminaalmenetluse alustamiseks. 5.
  2. Asjaolu, et kannatanu pöördus kuriteokaebusega õiguskaitseorganitesse alles kolm kuud hiljem, ei ole kriminaalmenetluse alustamata jätmise iseseisvaks aluseks. Kannatanu on oma viivitust Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses piisavalt põhjendanud ega hakka seda siinkohal kordama. KrMS ning teised asjakohased õigusaktid ei sisalda lühikesi menetlustähtaegu, mille möödumisel minetab kannatanu õiguse kuriteokaebuse esitamisele. Igatahes pole õigusküsimustes 3

(6)1-21-4624 asjatundmatu kannatanu viivitus konkreetse ajaühiku näol aluseks esitatud kuriteokaebuse tähelepanuta jätmiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust

§ 314osas alustada.

Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel viidatud kuriteokoosseisu osas kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses. 7. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta konkreetsete kuriteokoosseisu osas. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli ringkonnakohtu hinnangul olemasoleva info pinnalt (mis on äärmiselt vähene) igati põhjendatud. See, et kaebaja ei nõustu menetlejate põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda iseenesest seda, et menetlejad on jõudnud ebaõigele järeldusele kuriteotunnuste puudumise osas. Seejuures tuleb märkida, et kriminaalmenetlust ei alustata pelgalt seetõttu, et kaebuse esitaja soovib sellega saavutada temale kasulikku eesmärki – antud juhul varalistest vaidlustest tekkinud pingelisi suhteid endise abikaasa vastu kasutada, sest kuigi omandiõiguse küsimus konkreetse kuriteokoosseisu puhul olulist tähendust ei oma, siiski on vastaspool asunud seisukohale, et XX-l antud kinnisasjale mingeid õigusi ei ole ja tegelikult ei ole kannatanu poolt esitatud ka mitte mingeid andmeid vara kuuluvuse kohta, sest mitte alati ei tähenda asjaolu, et isikud on abielu jooksul vara soetanud seda, et tegemist on nende ühisvaraga, varalised suhted võivad olla sellest erinevalt reguleeritud. Selle kohta antud juhul aga igasugused andmed tegelikult puuduvad, s.t kas XX-l konkreetse kinnisasjaga seoses tegelikult üldse omandiõigus on. Kriminaalmenetlust alustatakse aga eranditult vaid juhul, kui esineb kuriteo toimepanemise kahtlus. Seega kriminaalmenetluse alustamine ei toimu teatud kannatanut puudutava olukorra lihtsustatud korras lahenduse leidmise eesmärgil ning tsiviilõiguslikust suhtest tuleneva pooltevahelise varalise vaidlusega seotud asjaolude väljaselgitamiseks ja lahendamiseks. Käesoleval juhul pole kahtlemata kriminaalmenetlus varajagamise küsimuse lahendamiseks sobivaim. Tõsi, nagu juba öeldud, ei oma siiski konkreetse kuriteokoosseisu puhul omandiõiguse küsimus tähendust ja tähtsust omab eelkõige see, kas antud juhul on alust pidada kaebuses nimetud isikute käitumist

§ 314

kuriteokooseisule vastavaks ehk on ebaseaduslikult kannatanu tema eluruumist välja tõstnud. 8. Nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur leidsid põhjendatult, et kaebuses välja toodu pinnalt ei ole kõnealusel juhul tuvastatavad

§ 314järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. Ringkonnakohus rõhutab, et Kr

MS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Kriminaalmenetlust ei alustata n.ö igaks juhuks. KrMS § 6 sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Fraas „kuriteo asjaolude ilmnemisel“ tähendab, et esinema peavad KrMS § 193 lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus, s.t kui kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse ajend on KrMS § 194 lg 1 kohaselt kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Kriminaalmenetluse aluseks on osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine konkreetse kuriteokoosseisu puhul (

§ 314) viitega KrMS § 199 lg 1 p-le 1. 4

(6)1-21-4624
  1. Kusjuures märkida tuleb sedagi, et mingeid uusi asjaolusid, mis eelnevatele menetlejatele poleks teada olnud või mida poleks menetlusotsustuse tegemisel arvesse võetud, ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud. Samuti ei ole ringkonnakohtule esitatud mingeid uusi tõendeid, mis seni tuvastatud asjaolud ümber lükkavad või mis annavad uut informatsiooni kaebuste väidetega seoses. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et konkreetselt
  2. ja 13.02.
  3. a kannatanu endine abikaasa koos temale vastavaid teenuseid osutavate isikutega keelasid suusõnaliselt kannatanul eluruumi sisenemise ja palusid tal lahkuda, nõudsid võtmete üleandmist ja tõstsid ka osad tema asjad eluruumist välja. Samas ei nähtu kannatanu väidetest kordagi seda, et isik oleks võtnud vastumeetmena tarvitusele mingeid abinõusid, nt tsiviilõiguslikult lahendanud tekkinud olukorda, kui leidis, et tema seaduslikus valduses olnud eluruumi sisenemine või selle valduse uuesti ülevõtmine on vältimatult suurel määral takistatud või suisa võimatu. Kaebusest ega selle lisadest ei nähtu, et kannatanu oleks endisele abikaasale esitanud ultimaatumeid, suunanud tema vastu nõudeid või nõudmisi ning oleks üritanud muul ajal faktilist valdust uuesti tagasi saada. Kaebustest nähtuvalt on hoopis isiku osad asjad seniajani samas eluruumis. Seega ei saa väita, et XX oleks valdusest vältimatult kestvalt ilma jäetud. Tõsi, kuigi sellise olukorra lahendamine ei ole kahtlemata lihtne, võib antud juhul siiski pigem järeldada, et isik ise ei ole samuti teinud rohkem ühtegi katset valdust tagasi võita, vaid on sellest ise loobunud konfliktide vältimiseks. Kriminaalmenetluse alustamata jätmisel viidati põhjendatult juba asjaolule, et eluruumi valdusega on tegemist ka siis, kui isik selles ei viibi, ent tal on säilinud eluruumi valitsemissoov ja ta võib tulevikus uuesti selle üle tegelikku võimu teostada. Sealjuures võib tegeliku võimu uus teostamine olla seotud suuremate või väiksemate takistuste ületamisega. Kui takistused on ilma suurema vaevata kõrvaldatavad, ei ole alust rääkida valduse lõppemisest. Valdusest ei saa seevastu rääkida juhul, kui valduse uueks teostamiseks peab isik tegema ebamõistlikult suuri pingutusi või on valduse edasine teostamine suisa võimatu. Kuriteokaebusest ei nähtu ühtegi viidet pingutustele, mida XX pidi valduse uueks teostamiseks tegema ehk et milliseid takistusi ja kas üldse ta ületas, et tegelikku võimu uuesti teostada. Tegelikult ei nähtu seega asjaolu, et XX oleks ise üldse üritanud mingeid takistusi ületada, rääkimata sellest, et edasise valduse teostamine oleks olnud võimatu. Ei nähtu, et isik oleks teinud midagi n.ö valduse tagasivõitmiseks, mis oleks aga osutunud võimatuks. Asjaolu, et sisenemise keelamisele vastukaaluks lahkus isik kinnistult ja ei naasnudki ega ole ilmselt üritanudki valdust tagasi saada, ei saa pidada takistuse ületamiseks valduse tagasisaamisel. Asja materjalidest nähtub, et endine abikaasa nõudis koduvõtmete üleandmist, kuid tegelikult ei nähtu, et kannatanu olekski need talle üle andnud. Samuti ei ole mingeid andmeid, et endine abikaasa oleks nt vahetanud ukselukud ja takistanud sel viisil sisenemise eluruumi ja kannatanu valdusest ilma jätnud. Nii menetlejate kui ka kaebuse esitaja poolt kaebuses viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-17-09 oli tegemist olukorraga, kus ukselukk oli ära vahetatud ja isikul juurdepääs puudus, aga isegi siis leiti, et see ei olnud selline takistus, mida poleks olnud võimalik kõrvaldada. Antud juhul ei nähtu aga, et XX oleks teinud üldse mingeid katseid takistusi ületada ja valdust tagasi võita. Konkreetse Riigikohtu lahendi valguses puudub aga alus asuda seisukohale, et kannatanu oleks ebaseaduslikult tema eluruumist välja tõstetud, sest puuduvad andmed, et temalt oleks võetud tegelik võim asja üle, milliseid takistusi võimu uueks teostamiseks oleks ta püüdnud ületada, kuid tulutult. Seega tuleb nõustuda riigiprokuröriga selles, et eelnevalt toimunu ei takistanud XX niivõrd intensiivselt, et seda saaks lugeda valduse äravõtmiseks.
  4. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et menetlusotsustuse vastuvõtja on sedastanud kriminaalmenetluse aluse puudumise konkreetse kuriteokoosseisu puhul viitega KrMS § 199 lg 1 p-le
  5. Sarnaselt ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuriga leiab ringkonnakohus, et puuduvad sellised konkreetsed viited kannatanu ebaseaduslikult eluruumist väljatõstmise kohta, mis annaks aluse kriminaalmenetluse alustamiseks. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et eelnevate menetlejate otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on igati seaduslik ja 5
(6)1-21-4624 põhjendatud ning kõik eeltoodud asjaolud ei anna alust kohustada menetlejat menetluse alustamiseks.
  1. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused Riigiprokuratuuri seadusliku otsustuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 22.06.
  2. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.