Obsah (8)

§ 109§ 107§ 88§ 95§ 1§ 4§ 104§ 85

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. juuni 2021 Tsiviilasja number 2-20-18

) § 107 lg 2 alusel alates 27. juulist 2020, mõistis kostjalt

§ 109

lg 1 alusel välja hüvitise X eurot ning jättis hageja nõude 343 euro hüvitise saamiseks rahuldamata. Kostja esitas

1. detsembril 2020 Viru Maakohtule avalduse vaadata töövaidlus läbi hagimenetluse korras.
2. Hagiavalduse kohaselt asus hageja
3. septembril 2019 sõlmitud töölepingu alusel kostja korrapidajana (valvurina) tööle. Hageja viibis puhkusel perioodil
4. juunist 2020 –
5. juulini
6. Hageja nägi
7. juulil 2020 töökohast mööda sõites töökohal politseiautot ja hooneühistu liikmeid. Hageja peatus ja sai teada, et keegi oli avanud kõrvalruumi luku ja viinud välja magnetkaardid ja dokumendid, mille tõttu kutsuti välja politsei. Kohal viibinud C.C. tutvustas ennast uue juhatuse liikmena. Hageja sai
8. juulil 2020 C.C.lt, D.D.lt ja E.E.lt, kes nimetasid ennast uuteks kostja juhatuse liikmeteks, töölepingu ülesütlemise teate. Lepingu ülesütlemise põhjuseks oli asjaolu, et hageja vedas koos endise juhatuse liikme ja revisjonikomisjoni liikmega omavoliliselt välja magnetkaardid ja videoploki ning kostja dokumendid. Hagejale pandi süüks, et ta ei teavitanud kostja uut juhatust kõigest, mis kostja territooriumil toimus. Hageja ei tekitanud kostjale kahju, samuti ei aidanud kellelgi kostja territooriumilt vara välja viia. Hagejat pole töösuhte kehtivuse ajal kordagi distsiplinaarkorras karistatud.
9. juulil 2020 öeldi üles ka A.A. tööleping ning ülesütlemisavalduses on kirjas, et A.A. viis koos B.B.ga 2 omavoliliselt ära kostja vara. Seega on nimetatud dokument vastuolus kostja seisukohtadega. Kostja ei ole täpsustanud, millist abi hageja osutas ja millist vara ta kostja territooriumilt välja viis. Hageja sai hiljem teada, et C.C., D.D. ja E.E. ei olnud juhatuse liikmed, kuna Tartu Maakohus jättis
10. juuli
11. a kandeavalduse juhatuse liikmete muutmiseks rahuldamata. Seega ei olnud töölepingu ülesütlemisavalduse allkirjastajatel õigust töölepingut üles öelda. Töölepingu ülesütlemine on tühine. Hageja töötasu oli alates
12. jaanuarist 2020 X eurot. Hageja oli töötu viis kuud, seega jäi tal saamata X eurot. Põhjendatud on maksta hagejale kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Hageja palub lugeda tuvastatuks töölepingu ülesütlemise tühisus alates
13. juulist 2020, lõpetada tööleping alates
14. juulist 2020

§ 107lg 2 alusel ja mõista välja hüvitis X eurot (bruto).

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja
2. juuli
3. a üldkoosolekul otsustati kutsuda juhatusest tagasi A.A., F.F. ja G.G. ning valiti uus juhatus koosseisus E.E., D.D. ja C.C.. Endine juhatuse esimees A.A. viibis koosolekul ja oli sellest teadlik. A.A. tuli
4. juulil 2020 kostja territooriumile ettekäändel, et soovib kontrollida kostja territooriumile pääsemist võimaldavate magnetkaartide säilivust. A.A. avastas, et uus juhatus oli magnetkaardid ära viinud ning kutsus välja politsei. Tööl olnud valvur teatas toimunust C.C.le, kes saabus kostja territooriumile koos kaartidega kell 7.
5. Hageja oli seal koos A.A.ga. Hageja väide, et ta sattus territooriumile juhuslikult, ei vasta tõele. Hageja oli teadlik juhatuse vahetumisest. Hageja jäi kostja territooriumile ka peale C.C. lahkumist umbes kell 10.
6. Pärast uue juhatuse lahkumist viis A.A. välja kostjale kuuluva vara: magnetkaardid 554 tk maksumusega 2742 eurot 30 senti, videoploki maksumusega 600 eurot, kostja liikmete nimekirja koos kontaktandmetega, kostja protokollid, osalejate nimekirjad, volitused ja võtmed. Seoses vara äraviimisega alustas prokuratuur kriminaalasja nr X. Valvuri sõnade kohaselt abistas hageja endist juhatuse liiget vara äraviimisel. Kostja töötaja H.H.
7. juuli 2020 märgukirja kohaselt tuli hageja
8. juulil 2020 kostja territooriumile töögraafikuga tutvumise eesmärgil. Hageja soovis, et H.H. lavastaks, nagu oleks süüdi uus juhatus ja soovis, et vana juhatus saaks jätkata. Hageja ähvardas, et vastasel juhul H.H. vallandatakse. H.H.
9. juuli 2020 märgukirja kohaselt sõitis I.I.
10. juulil 2020 kell 13.45 kostja territooriumile hagejale kuuluva autoga, kasutades J.J. sissepääsu magnetkaarti. Autol oli haagis ja haagises olid erinevad asjad. Samal päeval pöördus juhatuse poole boksi nr 553 omanik, teatades, et tema boksi lukk on katki, asjad sees segamini ja kadunud. Kostja juhatus soovis saada eelnimetatud juhtumite kohta hageja selgitust. Hageja ei vastanud kostja juhatuse liikmete telefonikõnedele. Hageja rikkus lojaalsuskohustust, millest tulenevalt oli kostjal õigus tööleping üles öelda. Kostja ei pidanud hagejat eelnevalt hoiatama, kuna usalduse kaotuse põhjustanud töötaja töökohustuste rikkumise korral ei saa tööandjalt oodata töösuhete jätkamist. Hageja puhkusel olek ei mängi rolli, kuna hageja võttis aktiivselt kostja tegevusest osa ja usalduse kaotust põhjustanud tegu võib toimuda ka väljaspool tööaega. Kostja palus juhuks, kui kohus peaks leidma, et töölepingu ülesütlemine on tühine, vähendada hüvitise summat nullini. Hageja ühe kuu keskmine töötasu oli X eurot X senti, seega on kolme kuu keskmine töötasu X eurot X senti. Kostja kinnitas
11. märtsi 2021 istungil, et välja viidud vara osas on jõutud kokkuleppele, A.A. viis asju ära. Kostja oli seisukohal, et hageja toetas A.A.d. Töölepingu ülesütlemise ajal arvati, 3 et on toime pandud õigusvastane tegu. Kui valvuri vastu on usaldamatus, siis ei saa lasta tal edasi tööd teha. MAAKOHTU LAHEND
12. Viru Maakohus rahuldas
13. aprilli
14. a otsusega hagi osaliselt, tuvastas poolte vahel
15. septembril 2019 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 29.

juulist 2020 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

§ 109lg 1 alusel X eurot (bruto).

Maakohus jättis kostja menetluskulud kostja kanda ning hageja menetluskuludest 88% kostja kanda ja 12% hageja enda kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja vahel on

1. septembril 2019 sõlmitud tööleping ning kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles alates
2. juulist
3. Ülesütlemisavaldusest nähtub tööandja tahe vabastada töötaja töölt vastavalt

§ 88lg 1 p-dele 5 ja 7.

Pooled ei vaidle, et hageja sai töölepingu ülesütlemisavalduse kätte

1. juulil
2. Seega on kostja töölepingut erakorraliselt üles öeldes järginud

§ 95lg 1 formaalseid tingimusi.

Isegi kui dokumendi allkirjastanud isikutel ei ole olnud esindusõigust, siis on kostja töölepingu ülesütlemise hiljem heaks kiitnud. Kostja väitel on usalduse kaotus ja kahju tekitamine tingitud asjaolust, et

1. juulil 2020 tuli kostja endine juhatuse liige A.A. koos oma sõbraga B.B. kostja territooriumile ning viis ära omavoliliselt kostja vara. Kostja süüdistab hagejat selles, et alates
2. juulist 2020 oli kostjal uus juhatus, kes palus viivitamatult teatada kõigest, mis toimub kostja territooriumil. Hageja ei ole seda teinud, samuti aitas hageja viia välja kostjale kuuluvat vara. Kostja poolt etteheidetud teod ei ole kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud. Tõendamata on nii asjaolu, et hageja teadis kostja juhatuse liikmete vahetusest, kui ka see, et kostja uus juhatus oleks andnud korralduse hagejale teatada kõigest, mis territooriumil toimub. Hageja oli
3. juulil 2020 puhkusel, seega ei saanud ta sellel kuupäeval oma töökohustusi täita. Tõendamata on ka asjaolu, et hageja oleks midagi kostja territooriumilt varastanud, tekitanud kahju või ohu kahju tekkimiseks. Kostja väitis, et töölepingu ülesütlemise otsustamisel tugines ta H.H. selgituskirjadele. Istungil selgitas tunnistaja H.H., et kirjutas need seletuskirjad uue juhatuse liikme dikteerimisel. Samuti ei näinud tunnistaja, et hageja oleks midagi varastanud. Maakohus leidis, et olukorras, kus kostja esindajad on seletuskirju dikteerinud ning muud tõendid puuduvad, siis ei ole võimalik väita, et oleks tõendatud usalduse kaotamine või hageja poolt kahju tekitamine. Hagejale ei olnud tehtud ka ühtegi hoiatust. Hageja töölepingu ülesütlemine on tühine, kuna hageja tegevuses ei ilmne

§ 88

lg 1 pdes 5 ja 7 sätestatud tegu, mis õigustaks töölepingu ülesütlemist ja mille kohta kostja oleks esitanud tõsikindlaid tõendeid. Maakohus lõpetas poolte vahel sõlmitud töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 29.

juulist 2020. Seaduseandja on ette näinud kolme kuu hüvitise, kuid kaalutlusõigus selle suuruse muutmiseks on jäetud töövaidlusorganile (töövaidluskomisjon, kohtud). Kohus arvestab

§ 109

lg 1 teise lause alusel hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega.

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse

§ 1lg-st 3 tulenevalt võlaõigusseaduse 7.

peatüki sätteid. Töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

Lisaks on 4

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju (Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3.). Arvestades kostjale makstud töötasu suurust ning asjaolu, et kostja ütles lepingu üles ilma etteteatamistähtaega järgimata ja ka seda, et hageja ei ole mitme kuu jooksul tööl käinud, leidis maakohus, et põhjendatud hüvitise suuruseks on X eurot (bruto). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt andis H.H. valeütlusi, et kostja juhatus on seletuskirju dikteerinud. H.H. kirjutas seletuskirju iseseisvalt. Kostja palub ringkonnakohtul lisada asja materjalide juurde tõendina H.H. ja kostja juhatuse liikme E.E. vahel
4. juulil 2020 toimunud telefonikõne salvestise. Samuti palub kostja lisada asja materjalide juurde telefoni ekraanitõmmise, mis tõendab salvestise tegemise kuupäeva. H.H. kuulati üle viimasel kohtuistungil ja kostja ei teadnud, et tunnistaja loobub oma seletuskirjadest. Salvestis tõendab, et H.H. kirjutas seletuskirju isiklikult ilma juhatuse dikteerimiseta. Hageja esitas
5. juunil 2021 telefonikõne salvestise stenogrammi. Maakohus on jätnud oma otsuse hüvitise osas põhjendamata, millega rikkus oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 (otsuse seaduslikkus ja põhjendatus) sätestatud menetlusõiguse norme. Maakohtu hinnangul on

§ 109lg-s 1 ettenähtud hüvitise põhjendatud suuruseks X eurot (bruto).

Maakohus jättis oma järelduse põhjendamata. Otsusest ei selgu arvutuskäiku hüvitise suuruse osas. Maakohus jättis kostja taotluse hüvitise vähendamiseks lahendamata.

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja ei esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et tal ei olnud võimalik esimese astme kohtule esitada salvestust vestlusest tunnistajaga. Kui tunnistaja oli
2. märtsi
3. a kohtuistungil üle kuulatud, ei avaldanud kostja, et tal on tõendid, mis lükkavad ümber tunnistaja ütlusi. Kostja ei taotlenud kohtult täiendavat aega täiendavate tõendite kogumiseks. Helisalvestisel olev hääl ei kuulu tunnistajale. H.H. poolt
4. märtsi
5. a kohtuistungil antud ütlused on objektiivsed ja tõesed ja on kooskõlas teiste tõenditega. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et kohus on võtnud arvesse asjas kogutud tõendid hageja töötasu suuruse kohta ning tegi nende pinnalt järeldused, s.o hinnanud tõendeid hageja hüvitise suuruse osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 5 Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendina H.H. ja kostja juhatuse liikme E.E. vahel
7. juulil 2020 toimunud telefonikõne salvestise ning telefoni ekraanitõmmise, mis tõendab salvestise tegemise kuupäeva. TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kostja põhjenduste kohaselt ei esitanud ta salvestist maakohtus, kuna H.H. kuulati üle viimasel kohtuistungil ja kostja ei teadnud, et tunnistaja loobub oma seletuskirjadest. Salvestis tõendab, et H.H. kirjutas seletuskirju isiklikult ilma juhatuse dikteerimiseta. Ringkonnakohus leiab, et esitatud tõendid tuleb jätta asja materjalide juurde võtmata. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega tuli hagejal maakohtule esitada kõik tõendid, mida ta vajalikuks pidas. Ainuüksi see, et tunnistaja ütlused ei vastanud kostja ootustele, ei ole aluseks uue tõendi vastuvõtmisele apellatsioonimenetluses.
8. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid
9. septembril 2019 töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle valvurina. Vaidlus puudub ka selles, et kostja ütles
10. juuli 2020 avaldusega töölepingu

§ 88lg 1 p 5 alusel üles alates samast kuupäevast.

Kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud. Hageja vaidlustas töövaidluskomisjonis töölepingu ülesütlemise kehtivuse ning esitas nõude kolme kuu keskmise töötasu X euro ning hüvitise 343 euro etteteatamise tähtaja rikkumise eest saamiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja nõuded kostja vastu osaliselt ning tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas hageja ja kostja vahelise töölepingu alates 29. juulist 2020 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise X eurot. Hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, milles tema nõue jäi rahuldmata, selles osas on töövailduskomisjoni otsus jõustunud. Kostja esitas maakohtule taotluse läbivaatamiseks hagimenetluses. hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse Hagiavalduse kohaselt on kostja ülesütlemisavaldus tühine ning hageja palub jätta muutmata töövaidluskomisjoni poolt kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise X eurot ja lõpetada tööleping

§ 107lg 2 alusel alates 29.

juulist

2. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on praegusel juhul ekslikult kohtuotsusega lõpetanud pooltevahelise lepingu. Tööleping on eraõiguslik võlasuhe, mille sõlmimisele kohaldatakse võlaõigusseaduses lepingu sõlmimise kohta sätestatut (

§ 4lg 1).

Kuigi töölepingu lõppemisele kohaldatakse töölepingu seadusest tulenevaid erisätteid, lõpeb tööleping juhul, kui kohus tuvastab, et ühe poole tahteavaldus lepingu ülesütlemiseks on kehtiv, poole kehtiva tahteavaldusega (kohus tuvastab, et ülesütlemisavaldus on kehtiv ja loeb töölepingu ülesütlemisavaldusega lõppenuks, vt Riigikohtu 2. mai 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057). Ülesütlemise tühisuse või tühistatuse tuvastamise korral lõpetab kohus või töövaidlusorgan töölepingu

§ 107

lg 2 alusel poole taotlusel alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Hageja esitas töövaidluskomisjoni istungil (tl 35) taotluse töölepingu lõpetamiseks

§ 107lg 2 alusel alates 29.

juulist 2020, hageja kordas oma taotlust ka hagiavalduses. Riigikohus on

1. aprill
2. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 p-s 11 leidnud, et olukorras, kus tööandja vaidlustab töötaja tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise ja töövaidluskomisjon või kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse (

§ 104

lg 1 ja § 105 lg 1), loeb töövaidlusorgan töölepingu lõppenuks korraliselt

§ 85lg 4 alusel.

Seega kui töötaja tähtajatu töölepingu 6 erakorraline ülesütlemine on tühine, ei jätku töösuhe

§ 107

lg 1 järgi, vaid lõpeb ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja järgimisel. Seega on maakohus ekslikult tuvastanud, et tööleping lõppes

1. juulil
2. Apellatsioonkaebuse on tsiviilasjas esitanud kostja, hageja maakohtu otsust vaidlustanud ei ole. Kuigi kohus kohaldab seadust ise, ei saa ringkonnakohus väljuda apellatsioonkaebuse piiridest ning muuta selles osas maakohtu otsust.
3. Kostja tugineb
4. juuli 2019 hagejale esitatud avalduses töölepingu erakorralisele ülesütlemisele

§ 88

lg 1 p 5 alusel.

§ 88

lg 1 p 5 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu Kostja ülesütlemisavalduse kohaselt oli hageja teadlik sellest, et kostjal on alates 19. juulist 2020 uus juhatus. Kostja heitis hagejale ette, et ta ei teavitanud kostjat sellest, et kostja endine juhatuse liige viis koos oma sõbraga ära kostjale kuuluva vara. Ülesütlemisavalduse kohaselt palus kostja uus juhatus hagejat viivitamatult teatada kõigest, mis juhtub garaaži territooriumil. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole menetluses tõendanud hagejapoolset lepinguliste kohustuse rikkumist. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS 654 lg 6 alusel. Maakohtu istungil ei ole kostja suutnud usutavalt ja arusaadavalt kirjeldada seda, millised on need konkreetsed etteheidetavad hageja teod (tl 123 pöördel). Tõendamata on see, et hageja oleks midagi kostja territooriumilt varastanud või tekitanud kahju või loonud võimaluse kahju tekkimiseks. Maakohus on kuulanud kostja taotlusel ära tunnistaja (tl 148). Tunnistaja väitel on tema poolt menetluses esitatud kirjalik selgitus tehtud ähvarduse mõjul. Maakohus on õigesti leidnud, et kui kostja poolt esitatud seletuskirjad on tunnistaja ütluse põhjal dikteeritud ning muud tõendid puuduvad, siis ei saa asuda seisukohale, et oleks tõendatud hagejapoolne lepingujärgsete kohustuste rikkumine. 11.

§ 104

lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine.

§ 109

lg 1 alusel mõistab kohus või töövaidluskomisjon tööandjalt töötajale välja töötaja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, kuid töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades võib töövaidlusorgan hüvitise suurust muuta.

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse

§ 1lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7.

peatüki sätteid (vt Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.2-32.5). Riigikohus on leidnud, et kohtul on

§ 109

lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel suur kaalutlusõigus arvestamaks erinevate asjaolude ja poolte huvidega (vt Riigikohtu

1. mai 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057, p 17). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hagejale hüvitise määramisel diskretsiooniõigust rikkunud. Hageja esitas pangakonto väljavõtte 8 kuu sissetuleku kohta (tl 129), kostja esitas omalt poolt ka hageja töötasu arvestuse (tl 141). Hageja esitas enda
2. aasta tuludeklaratsiooni (tl 134–137) ja TSD lisa (tl 144). Hageja ja kostja poolt esitatud tõendid on omavahel kooskõlas, kostja esindaja kinnitas istungil, et tuludeklaratsiooni andmed on õiged. Poolte poolt esitatud tõendite järgi on hageja keskmine töötasu olnud ühes kuus ligilähedane X eurole (bruto). Seega vastab maakohtu poolt väljamõistetud summa X eurot (bruto) kolme kuu hüvitisele

§ 109lg 1 alusel.

Maakohus on pooltega hageja nõude suurust istungil arutanud, hageja selgitas oma nõude kujunemist. Maakohus arvestas kostjale makstud töötasu suurust, 7 asjaolu, et kostja ütles lepingu üles ilma etteteatamistähtaega järgimata ja ka seda, et hageja ei ole mitme kuu jooksul tööd leidnud. 15. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 8