Obsah (13)

§ 162§ 163§ 442§ 231§ 272§ 232§ 657§ 651§ 466§ 652§ 654§ 171§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 1. juuli 2021 Tsiviilasja number 2-20-142

§ 162

lg 4 ning 163 lg 2 alusel hagejalt kostja õigusabikulud välja osaliselt summas 800 eurot. Ülejäänud osas (s.o 760 eurot) jättis maakohus kostja õigusabikulud kostja enda kanda ning menetluskulude väljamõistmise nõude rahuldamata.

§ 163

lg 2 eeldused olid täidetud, kuivõrd hageja keeldus asja kompromissiga lahendamisest, ehkki oli kohtuistungil nõustunud kostja pakkumisega, mille kohaselt tasunuks kostja hagejale hüvitisena 18 500 eurot ehk rohkem kui kohtuotsusega välja mõisteti. Kostja mõistlikud ja põhjendatud menetluskulud olid 1560 eurot, ent kuivõrd hageja kogus ja esitas tõendeid, millest lähtuvalt oli kohtul võimalik asi mõlema poole huve arvestades mõistlikult lahendada, on ebaõiglane jätta kõik kostja menetluskulud hageja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ühisomandi lõpetamise viisi osas, samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja rahalised nõuded, ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud apellatsiooniastmes palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ühisomandi lõpetamise viisi valikul ebaõigesti diskretsiooni. Seisukoht, et kostja õigus kodule kaalub üles hageja varalised huvid, ei ole kooskõlas õiguskirjanduse ega kohtupraktikaga, kus on leitud, et avalik enampakkumine peaks olema üks õiglasemaid ja eelistatumaid ühisomandi lõpetamise viise. Hageja vaidlustas 5 kostja esile toodud asjaolud oma
2. oktoobri 2020 menetlusdokumendis, kus nentis, et kostja põhjendused pole piisavad jagamaks ühisvara kostja soovitud viisil.

§ 442lg 8 kohaselt oleks maakohus pidanud arvesse võtma hageja väiteid ja tõendeid.

Kuigi ühisomanikule võib ühisomandi lõpetamise tagajärjel olla emotsionaalselt raske oma pikaaegsest kodust lahkuda, ei anna selline asjaolu alust jätta ühisomandit lõpetamata. Kuna ühisomanik jääb oma omandist ilma kohese ja õiglase hüvitise eest, isegi kui see toimub tema tahte vastaselt, ei ole tegemist vastuoluga põhiseaduse §-ga 32 (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-140-02, p 13). Seetõttu ei saa väita, et ühisomandi lõpetamine oleks kostja suhtes ebaõiglane (Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749). Ühisomandi osast ilma jäävatele ühisomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest (Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05). Hagejal on õigus saada omandi eest võimalikult suur hüvitis. Maakohtu järeldus, et avalikul enampakkumisel pole tagatud vara müük turuhinnaga, on vastuolus kohtupraktikaga (Riigikohtu
7. oktoobri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 17). Maakohus rikkus

§ 442

lg-t 8, kui jättis tähelepanuta hageja väite, et kostja saab soovi korral ka ise avalikul enampakkumisel osaleda ja osta kinnisasi enda omandisse. Maakohtu põhjendused kostja hüvitise tasumise võimekuse osas on vastuolulised.

1. aprilli
2. a määrusega rahuldas maakohus kostja taotluse menetlusabi saamiseks ning tuvastas, et kostja ei suuda oma sissetulekust tasuda riigilõivu, seda tõenäoliselt mitte ka tulevikus ega osamaksetena. Kohtuotsuses jõudis maakohus vastupidisele seisukohale ning ei arvestanud hageja vastuväiteid kostja majandusliku võimekuse osas, mistõttu rikkus

§ 442lg-t 8.

Vastuhagi ei saa rahuldada, kui kostja pole võimeline hüvitist tasuma. Maakohus tõlgendas valesti notari poolt ettevalmistatud pärandvara jagamise, kinnistu mõttelise osa müügi- ja asjaõiguslepingut ning kinnistamisavaldust ning tegi ebaõige järelduse, et kostjal oli võimekus tasuda hagejale omandi kaotuse eest hüvitis 18 500 eurot, saades sellega kinnisasja ainuomanikuks. Kõnealuse tehingu sisu oli ühisomandis oleva kinnisasja ½ suuruse mõttelise osa müük kolmandale isikule hinnaga 18 500 eurot. Seega ei oleks kolmas isik täitnud kostja eest kohustust, vaid oleks kinnisasja saanud osaliselt enda omandisse. Eeltoodust võis ka järeldada, et kostjal oli tegelikult huvi kinnisasi müüa ning väidetav huvi säilitada oma sünnikodu ei olnud kooskõlas tema enda tegevusega. Metsaraiest tuleneva nõudeõiguse osas esitas hageja ka metsaregistriväljavõtted, mida maakohus arvesse ei võtnud. Väljavõtete viimasest reast nähtub lageraie mahus 21 tihumeetrit ning harvendusraie mahus 3 tihumeetrit. Hageja tõendas, et raie tulemusel saadud puidu väärtus oli vähemalt 1018 eurot. Lisaks võttis kostja ise

§ 231lg 2 mõistes metsaraie teostamise õigeks.

Seega oli tõendatud, et kostja teostas pärandvara hulka kuuluval kinnisasjal raiet vähemalt 20 tihumeetri ulatuses. Kostja ei tõendanud, et kasutas metsaraiest saadut elamu säilitamiseks. Igal juhul kasutas kostja kinnisasja oma elukohana ja kui ta ka kasutas materjali küttepuudeks, tegi ta seda enda vajaduste rahuldamiseks. Hageja ei pea kostjat üleval pidama. Kasutuseelise nõudmiseks ei pea kostja hagejat ilmtingimata füüsiliselt takistama. Takistus võib olla ka asjaolu, et tegemist on kinnisajaga, mis on kostja elukoht ning hagejal ei ole huvi elada kinnisasjal koos kostjaga ja vastupidi. Pooled on sisuliselt võõrad, kes pole kunagi läbi käinud. AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt, selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu nõue kasutuseeliste hüvitamiseks, kes kasutab kaasomandi mõttelistest osast suuremat osa. Seega saab hageja nõude aluseks olla AÕS § 71 lg 2 alusel kasutuseeliste nõue ka olukorras, kus kostja kasutab kinnisasja terviklikult ning hageja seda ei kasuta (Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 10). Matusekulude osas oleks maakohus pidanud arvestama, et C.C. suri 14 aastat tagasi ning sellest ajast ei ole säilinud kõiki tšekke. Hageja märkis üles summade suurused ja matusega seotud 6 teenused eraldi paberkandjal, mis kvalifitseerub dokumentaalseks tõendiks. Puudub vaidlus, et hageja kandis matusekulud. On üldteada, et matused hõlmavad ka muid kulusid. Kirjad ja seletuskirjad võivad olla dokumentaalseks tõendiks

§ 272

lg 2 tähenduses ning neid tuleb hinnata kooskõlas

§ 232lg-tes 1 ja 2 sätestatuga (Riigikohtu 25.

novembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-10961, p 11.3). Hageja ei pea tasuma maamaksu, kui ta ei ole saanud kinnisasja kasutada. Selle väljanõudmine hagejalt ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Lisaks tugines hageja oma
2. jaanuari 2021 menetlusdokumendis maamaksu nõude aegumisele. Maakohus selle osas seisukohta ei võtnud. Hageja leiab endiselt, et maamaksu nõue on aegunud. Maakohus tõlgendas kinnisasja väärtuse määramisel valesti õigust ning hindas valesti tõendeid. Kinnisasja väärtus on tegelikult suurem kui maakohtu tuvastatud 33 000 eurot, mida tõendab hageja poolt esitatud hindamisaktis toodud maksimaalne hind 34 000 eurot. Lisaks tõendab kinnisasja kõrgemat hinda ka kostja poolt kohtule esitatud notariaalselt ettevalmistatud leping, mille p-st 5.1 nähtub, et ½-le kinnisasjast leiti ostja hinnaga 18 500 eurot ehk kinnisasja väärtus on vähemalt 37 000 eurot. Menetluses olid teada kostja ja ostja kokkulepped, sest kostja esitatud lepingu projekti p-dest 1.1, 4.1 ja 5 nähtub, et ostja ostab ½ kinnisasja mõttelisest osast 18 500 euroga. Lisaks lepiti lepingu p-is 7.5 kokku, et kinnisasja turuväärtus on 37 000 eurot. Ostjaks on äriühing, kes ostab kinnisvara äritegevuse ja kasu saamise eesmärgil. Selleks, et tagada kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest, tuleb hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku harilikust väärtusest (Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-102-05). Hageja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse. Kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda (Riigikohtu 27.

septembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14). Eeltoodut ei mõjuta asjaolu, et hageja ei nõustunud kompromissi sõlmima, kompromissi ei saa arvesse võtta, kuna maakohus eksis selle tõlgendamisel. Hageja esitas
2. märtsi
3. a menetlusdokumendis vastuväite kostja menetluskuludele, mida maakohus arvesse ei võtnud. Nimelt nentis kostja menetluskulude nimekirja viimases lauses, et ei ole menetluskulusid tasunud, sest pooltel oli kokkulepe, et tasumisele kuuluvad need siis ja üksnes mahus, mis kohus kostja kasuks välja mõistab. Seega pole kostjal menetluskulusid tekkinud. Lisaks ületas maakohus oma pädevust, kui asus põhjendamatult kostja poolele, arvestades omaalgatuslikult asjaoluga, et kostja ei esitanud
4. veebruari
5. a istungiga ja istungijärgseid menetluskulude nimekirju üldse ning seetõttu ei vähendanud hageja poolt vaidlustatud 4,85 tunni ulatuses kostja kulusid.
6. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebusest ega varasemalt esitatud menetlusdokumentidest või tõenditest ei selgu, millele tuginedes leiab hageja, et kinnistu müük enampakkumisel oleks praeguse vaidluse lahendamise puhul mõistlik ja õiglane lahendus. Maakohus selgitas õigesti, et kohus ei pea hindama selle isiku varalist seisu, kelle ainuomandisse kinnistu jäetakse või et isik, kes soovib saada ainuomanikuks, peaks eelnevalt tõendama raha olemasolu. Hagejale oli juba enne otsuse tegemist teada, et hüvitis tasutakse kolmanda isiku vahenditest. Just hageja oli isikuks, kes notarisse kokkulepitud päeval ei ilmunud, mille tulemusena oleks ta saanud 18 500 eurot. Kostja esitas uue tõendina notar Katri Kutsari
7. aprilli
8. a e-kirja, millelt nähtub, et päev pärast otsuse jõustumist oleks hagejale raha üle kantud. Mis vahenditest kostja hagejale hüvitise tasub, on kostja otsustada ning ei saa mõjutada otsuse tegemist. 7 Matusekulude osas kandis hageja vastutust tõendite säilimise eest, hageja pidi tõendama, et selliseid kulutusi tasuti ja et tasutud teenuseid ka ostutati. Hageja seda ei teinud. Puudub alus nõuda, et ringkonnakohus määraks hagejale suurema hüvitise kui maakohtu otsuses märgitud. Väide, et kostjale menetluskulusid ei ole tekkinud, on arusaamatu ja tõendamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude lugeda pärandvara hulka rendilepingu alusel kinnisasjalt saadud renditulu 1453 eurot 40 senti (otsuse resolutsiooni p 2.2). Vaidlustamata osas on maakohtu otsus

§ 466lg 3 järgi jõustunud.

1. Kostja esitas uue tõendina notar Katri Kutsari
2. aprilli 2021 e-kirja, millelt nähtub, et hagejale oleks raha üle kantud päev pärast maakohtu otsuse jõustumist. Kostja väitel ei saanud ta seda tõendit esitada maakohtule, kuna tehing, mille abil kostja soovis tasuda hagejale hüvitise, määrati otsuse jõustumise päevale.

§ 652

lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kostja ringkonnakohtule esitatud kirjavahetus notariga puudutab maakohtu otsuse täitmise üksikasju ning sisaldab notaripoolset küsimust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist asjakohase tõendiga ning ringkonnakohus jätab selle vastu võtmata. 10. Hageja esitas nõude pärandvara jagamiseks, kostja on esitanud menetluses vastuhagi pärijate ühisomandisse kuuluva kinnistu ühisomandi lõpetamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud kostja vastuhagi ning jätnud hageja nõude osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid kõiki

§ 654lg 6 alusel.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei ole rikkunud diskretsiooniõigust, kui jättis pärandvara jagades PärS § 159 lg 1 ning AÕS § 77 lg 2 järgi kinnisasja kostja ainuomandisse. Maakohus on otsust põhjendunud, maakohtu seisukoha kujunemine on arusaav. Maakohus on kaalunud poolte huve, arvestanud nende elukorraldust ning menetluses avaldatud seisukohti. Ringkonnakohus nõustub hageja väitega, et üldjuhul on avalik enampakkumine selline kaasomandi lõpetamise viis, mis peaks tagama kõige õiglasema tulemuse. Samas on praegusel juhul maakohus ühisomandit lõpetades põhjendatult arvestanud, et tegemist on kostja pikaajalise elukohaga. Maakohus tugines õigesti ka kostja valmisolekule leida võimalus hagejale hüvitise maksmiseks ning kostja poolt makstava hüvitise suurusele. Maakohus on õigesti viidanud ka sellele, et hageja soov saada kinnisasja omandi kaotamise eest võimalikult suur hüvitis ei pruugi avalikul enampakkumisel olla tagatud. Praegusel juhul ei ole tegemist ka olukorraga, kus mitu pärijat sooviksid saada kinnisasja omanikuks ning pärijad ei jõua kokkuleppele selles, kelle omandisse tuleks asi anda (PärS § 159 lg 3). Hageja ei ole tuginenud sellele, et ta sooviks kinnistut endale ning ei ole ka esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et kinnisasi võiks jääda kostja elukohaks. 8

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad maakohtu poolt hageja määratud hüvitise suurust kinnisasja omandi kaotamise eest, ei ole kooskõlas hageja enda poolt menetluses esitatud seisukohtade ja tõenditega. Maakohus on tuginenud hageja poolt esitatud Domus Kinnisvara hindamise aruandele (I kd, tl 130jj), mille kohaselt on eeldatav kinnistu müügihind 30 000 – 34 000 eurot (hindamistulemuse täpsus +/- 15%). Hinnangu kohaselt on kinnistu asukohajärgses piirkonnas tehinguaktiivsus madal, kinnistu on koosseisult selline, et tervikuna müües on potentsiaalsete ostjate ring väike. Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et kinnisasja oleks pidanud võõrandama teisiti kui tervikuna. Kostja on esitanud kohtule hageja e-kirja, milles hageja hindab kinnisasja väärtuseks 33 000 eurot (I kd, tl 52).
2. septembri
3. a maakohtu istungil on hageja märkinud kinnisasja väärtuseks 32 000 – 37 000 eurot,
4. septembri
5. a seisukohtades nimetas hageja 34 000 eurot. Maakohus on põhjendatult määranud kinnisasja väärtuseks 33 000 eurot. Kostja soovis menetlust lõpetada poolte kokkuleppega ning oli nõus maksma hagejale 18 500 eurot (II kd, tl 39), tegemist oli kompromissis kokkulepitud hinnaga. Lepingu p-s 2.4 järgi ei oleks pooltel pärimisasjaga seoses teineteise suhtes nõudeid ega pretensioone, seega pidi nimetatud summa hõlmama ka kõiki teisi võimalikke hageja kostja vastu esitatud pärandvara jagamisega seotud nõudeid. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei oma tähtsust see, kas kostja oleks kaotanud pärandvara jagamise kokkuleppe järel poole kinnisasjast, mis oleks lepingu kohaselt läinud kolmanda isiku omandisse. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja oleks kaotanud oma elukoha, lepingu p 7.1.2 järgi oleks jäänud kostja ainukasutusse elamumaa ja metsamaa. Maakohus on õigesti leidnud, et see, kuidas kostja tasub hagejale hüvitist (mh kolmanda isiku abi kasutades), ei oma pärandvara jagamisel tähendust. Maakohus ei ole käitunud vastuoluliselt võimaldades kostjale menetlusabi. Kostja on usutavalt põhistanud menetluses seda, et hageja saab hüvitise, mille suurus vastab hageja enda poolt esitatud seisukohtadele. Kohus on hüvitise suuruse määramisel arvestanud just hageja enda poolt esitatud tõendit. Seega ei ole asjakohane ka hageja tuginemine sellele, et kostjal on võimalus osta endale enampakkumisel saadud hüvitise eest eluase, hüvitise suurus vastab hageja menetluses avaldatud seisukohtadele.
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja hüvitise nõude, mis tulenes väidetavalt kostja poolt läbiviidud pärandvarasse kuuluva metsa raiest, kuna hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et metsateatistelt ei ole näha teostatud raie mahtu, seda ei tõenda ka hageja pöördumine Keskkonnaameti poole. Metsaregistri väljavõttes on küll märgitud töö liik, samas ei ole tõendatud, et kostja sai raiest tulu. Kostja väitel on ta kasutanud metsa küttepuude saamiseks, mh ka selleks, et tagada maja säilimine. AÕS § 70 lg 6 ja § 75 järgi tuleb hagejal ja kostjal kanda võrdselt ühise asjaga seotud kulutusi. Hageja apellatsioonkaebuse väide, et ta ei pea kostjat ülal pidama, ei ole asjakohane.
7. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude kinnisasja kasutuseeliste osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kinnisasja pindala on 6,6 ha. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks avaldanud soovi mingilgi viisil kinnisasja kasutada või et kostja oleks teinud takistusi kinnisasja kasutamiseks. Kostja on teinud menetluses ettepaneku kinnisasja jagamiseks.
8. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult rahuldanud hageja nõude matusekulude hüvitamiseks osaliselt ning on selle tasaarvestanud kostja maamaksu nõudega. Kuigi hageja poolt esitatud kulude arvestus (I kd, tl 157 pöördel) on dokumentaalne tõend

§ 272

lg 1 mõttes, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja esitatud hageja 9 käsikirjaline arvestus ei tõenda praegusel juhul matusekulude kandmist. Apellatsioonkaebuse väide, et tegemist on eluliselt usutavate kulutustega, ei tähenda, et nende kulutuste suurust tõendaksid üksnes kulutuste kandja poolt paberile tehtud märkmed. Maamaksu subjektiks on maa omanik ning maa kasutajal on see kohustus üksnes erandjuhul, (maamaksuseaduse § 3 ja 10). See, et hageja tasub ühisomandis oleva maaga seotud koormatisi ja makse, ei ole ka vastuolus hea usu põhimõttega. Tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada VÕS § 200 lg 2 järgi ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Praegusel juhul tekkis hageja nõue enne (mais 2007. aastal), kui kostja nõue oli aegunud (kostja nõue on esitatud alates 2011. aastast). 15. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja rahalist suurust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus põhjendatud ning maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 600 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud (

§ 175lg 1).

Kostja esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuga) on mõistlik ning esindaja poolt apellatsiooniastmes kostja esindamisele kulutatud aeg viis tundi vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 10