Obsah (8)

§ 35§ 43§ 14§ 15§ 70§ 64§ 68§ 44

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-20-974 Otsuse kuupäev 11. juuni 2021 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Meeli-Loidi Lääne kaebus Elva valla vastu seoses

) sätteid, arvestades ehitusseadustiku erisusi. Ehitusloa taotlus on

§ 35lg 1 ja § 43 lg 1 tähenduses taotlus haldusakti andmiseks.

Haldusmenetluse seadus näeb ette järgmised menetluse lõppemise alused (välja on toodud alused, mis oleksid praeguses asjas kohaldatavad): - haldusakti teatavaks tegemine, kusjuures haldusakt tuleb anda ka siis, kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata (

§ 43

lg 1 p 1 ja lg 2); - haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmine (

§ 43

lg 1 p 3), kusjuures taotluse läbi vaatamata jätmisest tuleb taotlejat teavitada ning haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist peab kirjalikult põhjendama (

§ 14lg 7).

Taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks saab olla see, kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, haldusorgan määrab taotluse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ja puudust ei kõrvaldata tähtaegselt (

§ 15lg 2 ja 3).

Praeguses asjas ei ole kohaldatav

§ 14

lg 6 p 1, mis võimaldab jätta taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Ehitusloa taotluse võib isik esitada igal ajal, selleks ei ole ja ei saagi olla kehtestatud tähtaega. Taotluse esitamise tähtaega ei saa samastada puuduste kõrvaldamise tähtajaga. 9. Vastustaja avaldas kohtule, et tema hinnangul on ehituslubade andmise haldusmenetlused lõppenud. Kuid kaebaja kinnitusel ei ole vastustaja esitanud talle sellekohaseid põhjendatud teateid. Ka vastustaja ei ole haldusmenetluste lõpetamise teateid kohtule edastanud. Vastustaja esitas küll väljavõtted ehitisregistrist (tl 108-110), kuid neist ei nähtu taotluste läbi vaatamata jätmine ja selle põhjendused. Kohus märgib lisaks, et kui vastutajale on teada, et elektroonilise 5 ehitisregistri puuduste tõttu võivad registri elektroonilised teated menetlusosalisele olla eksitavad või lausa valed (vt otsuse punkti 7 esimene lõik), siis tuleks hea halduse tavast lähtudes vormistada haldusmenetlust lõpetav teade eraldi kirjaliku dokumendina ka siis, kui tegemist ei ole haldusakti, vaid menetlustoiminguga. Praeguses olukorras ei ole isikul võimalik vahet teha, kas ehitisregistri teade taotluse tagastamise kohta tähendab puuduste kõrvaldamise nõuet või taotluse läbi vaatamata jätmist. Selline olukord ei ole küll vastustaja süü, kuid vastustajal tuleb oma tegevuses sellega arvestada. Kohus mõistab vastustaja seisukohta nii, et kui puuduste kõrvaldamise tähtaeg on möödas (ja seda ei ennistata), siis lõpeb haldusmenetlus iseenesest. See ei ole nii.

§ 14

lg 7 sätestatud teavitamise ja põhjendamise kohustus kehtib olenemata sellest, millisel alusel või põhjendusel vastustaja taotluse läbi vaatamata jätab. Eeltoodu tähendab, et vastustaja ei ole kaebaja ehitusloa taotlustega alanud haldusmenetlustes teinud menetlusi lõpetavaid otsuseid.

1. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks vastustajat välja andma kaebaja taotletud ehitusload. Kaebaja tugineb kaebuse alusena sellele, et vastustajal ei olnud õigust nõuda kaebajalt projekteerimistingimuste taotlemist ja koostamist ning vastuolu ehitusloa taotluste ja detailplaneeringu vahel ei ole. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma ja see puudutab isiku õigusi. EhS § 42 lg 1 sätestab, et ehitusluba antakse, kui esitatud ehitusprojekt vastab õigusaktides sätestatud nõuetele, eelkõige detailplaneeringule või projekteerimistingimustele ning ehitisele ja ehitamisele esitatud nõuetele. Ka planeerimisseaduse (PlanS) § 124 lg 4 ütleb, et detailplaneeringu olemasolul on detailplaneering ehitusprojekti koostamise alus.
2. Kohus märgib esmalt, et ehitusloa andmise eeldused on tunduvalt laiemad kui praeguses kohtuasjas vaidluse all olev küsimus. See tähendab, et kohus ei saa mingil juhul lõplikult otsustada, kas kaebajale ehituslubade andmise eeldused on täidetud. Kohus selgitas 26.05.2020.a määruses ka seda, et reeglina ei anna kohus eelhinnangut kavandatava haldusakti või toimingu õiguspärasusele. Kuivõrd poolte vaidlus kestab juba pikka aega, on seotud ühe konkreetse küsimusega ja pooled ei ole kohustamisnõude võimalikule lubamatusele tuginenud, siis peab kohus siiski võimalikuks anda oma hinnang menetlustoimingule, millega vastustaja nõudis ehitusloa taotluste kooskõlla viimist detailplaneeringuga ja kehtivate projekteerimistingimustega. Kui see menetlustoiming osutub õiguspäraseks, siis on kohustamisnõude rahuldamine välistatud.
3. Kaebaja taotleb ehitusluba kahele kinnisasjale, mis ei ole võrreldavas olukorras. Vestika tn 4 kohta on olemas 04.07.2017 antud ja haldusakti kohaselt viis aastat kehtivad projekteerimistingimused (tl 21-23). Need näevad kanalisatsioonina ette lekkekindla kogumismahuti, mida võib kasutada kuni piirkondliku ühiskanalisatsiooni rajamiseni. Kohus ei näe võimalust kehtivatest projekteerimistingimustest mööda minna või väita, et projekteerimistingimustega on kooskõlas ehitusloa taotlus, mis näeb kanalisatsioonina ette septiku ja imbväljaku. Kui ehitusloa taotlus on vastuolus projekteerimistingimustega, siis ei ole EhS § 42 lg 1 tingimused täidetud. Viisjärve tn 3 kohta projekteerimistingimusi välja antud ei ole. Lähtuda saab üksnes kehtivast detailplaneeringust. Pooled ei vaidle selle üle, et detailplaneering näeb Viisjärve tn 3 kinnisasja puhul ette kinnisasja liitmise ühiskanalisatsiooniga. 6
4. Kohus ei nõustu kaebajaga, et detailplaneeringus ette nähtust erinevat liiki kanalisatsiooni kasutamise korral vastuolu detailplaneeringuga puudub või on sedavõrd vähe oluline, et ei takista ehitusloa andmist. Kaebaja viitab PlanS § 126 lg 1 punktile 4, mille põhjal detailplaneeringuga määratakse muuhulgas tehnovõrkude ja -rajatiste võimalik asukoht. Praeguses vaidluses ei ole aga küsimus kanalisatsioonirajatiste asukohas, vaid kanalisatsiooni liigis. PlanS § 126 lg 1 punktid 5 ja 12 näevad detailplaneeringu ülesannetena ette ka ehitise ehituslike tingimuste määramise ning müra-, vibratsiooni-, saasteriski- ja insolatsioonitingimusi ning muid keskkonnatingimusi tagavate nõuete seadmise. Nõuet, et elamu ehitamisel tuleb kanalisatsiooni liigina kasutada ühiskanalisatsiooni, võib käsitleda ehitusliku tingimusena. Kindlasti on tegemist aga saasteriski vähendava ja keskkonnatingimusi tagava nõudega.
5. Kaebaja soovitud kanalisatsiooni lahendust ei muuda detailplaneeringule vastavaks see, et detailplaneeringus oli esimeses ehitusjärgus ette nähtud reovee juhtimine kanalisatsioonitorustiku kaudu kuni 25 elamut teenindavasse lokaalsesse puhastisse (biofilter BIOCLERE) ja seejärel kraavi. See ei ole võrreldav olukorraga, kus üksikutele kinnisasjadele rajatakse üht elamut teenindavad septikud ja imbväljakud. Lisaks ei paikne kaebaja kinnisasjad piirkonnas, kus detailplaneering selle lahenduse ette nägi.
6. Seega ka Viisjärve tn 3 puhul ei ole täidetud EhS § 42 lg 1 tingimused, kuna projekteerimistingimused puuduvad ning kaebaja soovitud kanalisatsiooni liik ei vasta detailplaneeringule. Ehituslubade andmiseks kohustamise nõude rahuldamine ei ole võimalik.
7. Kaebaja ei ole taotlenud seda, et kohus kohustaks vastustajat pooleli olevad ehitusloa andmise menetlused lõpule viima. Kaebaja nõuet ei saa sellisena ka tõlgendada, kuna see võib olla kaebaja huvidega vastuolus. Kaebuse asjaolude põhjal võib kaebaja soovida mitte seda, et vastutaja haldusmenetlused korrektselt lõpetab, vaid seda, et enne ehituslubade osas otsuse tegemist lahendatakse poolte vaidlus projekteerimistingimuste andmise üle. Viisjärve tn 3 projekteerimistingimused
8. Kaebaja esitas projekteerimistingimuste taotluse nr 2011002/02992, milles ta palus lubada Viisjärve tn 3 kinnisasjale ehitamisel ajutise olmereovee käitlemise lahendusena septiku koos imbväljakuga (tl 41, 43). Vastustaja jättis 05.05.2020.a korraldusega nr 2-3/315 (tl 60) taotluse rahuldamata. Kaebaja taotleb kohtult selle korralduse tühistamist ja vastustaja kohustamist taotluse uueks lahendamiseks.
9. Vastustaja tugines vaidlustatud korralduses vastuolule eeskirja § 3 lõikega 4, mis ütleb, et Elva linna territooriumil on omapuhastite kasutamine ja heitvee pinnasesse immutamine keelatud. Kus ühiskanalisatsioon puudub või on välja ehitamata, on lubatud kasutada ainult lekkekindlaid kogumismahuteid kuni ühiskanalisatsiooni väljaehitamiseni ja sellega liitumisvõimaluse tekkimiseni. Eeskiri on õigusakt. Olenemata sellest, et tegemist on vastustaja enda antud õigusaktiga, peab ka vastustaja ise sellest kinni pidama. Kui õigusakt keelab Elva linna territooriumil omapuhastite kasutamise ja heitvee pinnasesse immutamise ning sätestab ajutise lahendusena kuni ühiskanalisatsiooni rajamiseni kogumismahuti, siis tuleb vastutajal ehitusõiguse andmisel, sh projekteerimistingimuste väljastamisel seda järgida. 7
10. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kohaldada oleks saanud eeskirja § 3 lõiget 6, mille alusel Elva valla üldplaneeringutega määratletud tiheasustusega aladel ja reoveekogumisalal reostuskoormusega alla 2000 inimekvivalendi (ie), kus ühiskanalisatsioon puudub või on välja ehitamata, on lubatud lekkekindlate kogumismahutite kasutamine või vähemalt bioloogiliselt puhastatud reovee immutamine tingimusel, et on tagatud immutuskoha nõuetekohane kaugus ümbruskonna puur- ja salvkaevudest. Eeskirja § 3 lg 6 kohaldamine ei ole võimalik mitmel põhjusel. Esiteks ei soovi kaebaja paigaldada biopuhastit, vaid septikut, mis puhastab vee mehaaniliselt. Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et septik kujutab endast mahutit, millesse kogutakse reovesi ja kus veest raskem osa settib põhja ja veest kergem osa koguneb pinnale. Septiku kasutamise korral ei ole tegemist vähemalt bioloogiliselt puhatatud reoveega.
11. Teiseks ei kuulu Viisjärve tn 3 kinnisasja asukoht selle sätte kohaldamisala hulka. Kinnisasi asub Elva linnas, mis on kitsam mõiste kui Elva valla üldplaneeringutega määratletud tiheasustusega ala, seega on eeltoodud tähenduses erinormiks eeskirja § 3 lg
12. Kinnisasi ei paikne ka reoveekogumisal reostuskoormusega alla 2000 ie. Veeseaduse (VeeS) § 99 lg 1 ja 2 alusel kehtestab reoveekogumisalad valdkonna eest vastutav minister kohaliku omavalitsuse üksuse taotlusel. VeeS § 99 lg 3 kohaselt kannab kohaliku omavalitsuse üksus üldplaneeringule reoveekogumisala piirid ja perspektiivis ühiskanalisatsiooniga kaetava ala, mis ei ole reoveekogumisalaks määratud või sellega hõlmatud. Kaebaja esitas ekspertarvamuse reovee kohtkäitluse võimaluste kohta Elva linnas Vestika tn 2 ja Viisjärve tn 1 kinnistutel, mille on koostanud Adepte Ekspert OÜ aastal 2019 (tl 25-28, edaspidi ekspertarvamus). Dokumendis on öeldud, et keskkonnaministri käskkirjaga 21.08.2008 nr 1107 on Elva linnas ja lähialadel (praegu Elva vald) moodustatud ühtne Elva reoveekogumisala pindalaga 482,5 ha ja reostuskoormusega 10 033 ie, kuid detailplaneeringu ala ei kuulu reoveekogumisala hulka. Ka Elva valla üldplaneeringus (kättesaadav Elva valla kodulehe www.elva.ee kaudu) on detailplaneeringu ala tähistatud mitte reoveekogumisala, vaid perspektiivse reoveekogumisalana. Seega ei kujuta detailplaneeringu ala, sh kaebaja kinnisasjad endast reoveekogumisala VeeS tähenduses.
13. VeeS § 94 ja § 95 kohaselt mõistetakse reoveekogumisala koormuse all reoveest põhjustatud saastatuse kogust, mis on väljendatud inimekvivalentides ja mille arvutamisel võetakse arvesse püsielanike, turistide ning tööstus- ja muude ettevõtete reovesi, sõltumata sellest, kas see juhitakse ühiskanalisatsiooni või mitte. Inimekvivalent on ühe inimese põhjustatud keskmise ööpäevase tingliku reostuskoormuse ühik. Kirjanduse põhjal saab inimekvivalendi tavaolukorras võrdsustada ühe inimesega (vt näiteks „Asulareovee puhastamise direktiivi nõuete täitmine Eestis“, Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaagentuur 2016, www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/uwwtd_art16_aruanne.pdf, alamärkus lk 4). 31.12.2014.a seisuga oli Eestis moodustatud 57 reoveekogumisala reostuskoormusega üle 2000 ie, alates Aruküla reoveekogumisalast reostuskoormusega 2000 ie kuni Tallinna ja ümbruse reoveekogumisalani, mille reostuskoormus on 468 000 ie (samas lk 32-33). Eeltoodu näitab, et kuigi sellekohane regulatsioon ei nõua reoveekogumisalade moodustamist asustusüksuste kaupa, on Eestis seda reeglina tehtud. Reoveekogumisala koormus arvestatakse lähtudes ala piiridest ning seda mõjutab vastavat ala kasutavate inimeste ja ettevõtete arv. Koormust ei väljendata pindalaühiku kohta, vaid see nii-öelda summeerub. Kui detailplaneeringu ala ei kuulu reoveekogumisala koosseisu, siis ei ole kohane rääkida selle 8 koormusest inimekvivalentides. Kaebajal puudub alus väita, kui suur on detailplaneeringu ala koormus, sh et see on väiksem kui 2000 ie. Kui detailplaneeringu ala tulevikus arvatakse reoveekogumisala koosseisu, siis väga suure tõenäosusega ei moodustata sellest eraldi reoveekogumisala, vaid see arvatakse Elva reoveekogumisala koosseisu. Reoveekogumisala koormus on sel juhul kindlasti suurem kui 2000 ie, kuna ekspertarvamuse andmetel on see juba praegu 10 033 ie ja suureneb detailplaneeringu alal elavate inimeste lisamisel.
14. Praeguses kohtuasjas ei oma tähtsust see, millisel põhjusel on detailplaneeringu alal ühiskanalisatsioon välja ehitamata. Isegi kui selle põhjuseks on vastustaja viivitus, ei anna see kaebajale alust nõuda vastustajalt õigusakti nõuete rikkumist. Kaebaja ei ole olukorras, kus tal ehitamise võimalus üldse puudub - eeskiri reguleerib olukorda, kus ühiskanalisatsiooni ei ole veel välja ehitatud ja näeb selleks puhuks ette kogumismahuti. Kui kaebaja hinnangul rikub tema õigusi vastustaja tegevusetus ühiskanalisatsiooni väljaehitamisel, siis on tal õigus see kohtus vaidlustada. Kaebaja ongi esitanud kohtuasjas 320-1098 kaebuse, milles ta taotleb vastustaja kohustamist ühiskanalisatsiooni väljaehitamiseks kuni kaebaja kinnisasjadeni. Halduskohus rahuldas 19.02.2021 kaebuse osaliselt ja kohustas vastustajat uuesti läbi vaatama kaebaja taotlust ühiskanalisatsiooni väljaehitamiseks detailplaneeringu alal Vestika tn 4 ja Viisjärve tn 3 kinnistuteni. Kohus leidis, et kaebajal on detailplaneeringust tulenev õigus nõuda vastustajalt kanalisatsiooni väljaehitamist detailplaneeringu alal ning detailplaneeringu ala piirini on ühiskanalisatsioon juba olemas. Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuse ja otsus ei ole seetõttu jõustunud.
15. Kuna eeskirja § 3 lg 4 välistab kaebaja soovitud projekteerimistingimuste andmise, siis ei käsitle kohus poolte seisukohti küsimuses, kas ühiskanalisatsiooni asendamine septiku ja imbväljakuga oleks olnud detailplaneeringus kehtestatud planeeringulahenduse olemuslik muutmine EhS § 27 lg 3 tähenduses või kas projekteerimistingimuste andmist takistab see, et tegemist ei ole ühegi EhS § 27 lg 4 nimetatud tingimusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus
16. EhS § 32 p 4 kohaselt keeldub pädev asutus projekteerimistingimuste andmisest, kui projekteerimistingimuste taotlus ei vasta õigusaktist või ehitise asukohast tulenevatele avalikõiguslikele kitsendustele. Kaebuse rahuldamine 05.05.2020.a korralduse nr 2-3/315 tühistamise nõudes on eeltoodut arvestades võimalik üksnes juhul, kui eeskirja § 3 lg 4 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega ning tuleb jätta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 alusel kohaldamata.
17. Kaebaja palus hinnata eeskirja § 3 lõike 4 kooskõla põhiseadusega. Kohustus korraldada asulareovee kogumine ja selle puhastamine tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest - nõukogu direktiivist 21.05.1991 asulareovee puhastamise kohta (91/271/EMÜ). Pooled ei väida, et direktiiv on üle võtmata või valesti üle võetud. Direktiivi art 3 lg 1 paneb liikmesriigile kohustuse tagada, et kõik linnastud varustatakse asulareovee kogumissüsteemidega. Kui kogumissüsteemi rajamine on põhjendamatu, kuna sellest ei oleks keskkonnale tulu või see oleks liiga kulukas, kasutatakse individuaalseid või muid asjakohaseid süsteeme, mis tagavad keskkonnale sama kaitstuse taseme. Direktiiv ei näe ette selle eesmärgi saavutamise täpsemat korda. Kohtu hinnangul on tegemist olukorraga, kus Euroopa Liidu õigus võimaldab selle ülevõtmisel 9 ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust. Selle raames antud õigusaktide korral saab hinnata nende vastavust põhiseadusele (Riigikohtu lahend 3-3-1-85-07 p 39).
18. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 alusel on omavalitsusüksusel ülesanne korraldada vallas või linnas veevarustust ja kanalisatsiooni. VeeS § 104 lõikest 1 tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus korraldada asulareovee kogumine ja selle puhastamine. VeeS § 104 lg 7 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab oma halduspiirkonnas reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskirja. Sama õigus ja kohustus oli kohalikul omavalitsusel ka kuni 30.09.2019 kehtinud veeseaduse § 32 lg 5 p 5 alusel.
19. Kohus tegi eespool kindlaks, et detailplaneeringu ala ei asu reoveekogumisalal. Seaduse tasemel on sel juhul asjakohased sätted 1) VeeS § 124 lg 2, mille järgi väljaspool reoveekogumisala sellisel alal, kus puudub ühiskanalisatsioon, peab reovee tekitaja koguma reovee lekkekindlasse kogumismahutisse ning korraldama selle veo kohaliku omavalitsuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas määratud purgimissõlme, ja/või 2) VeeS § 124 lg 6, mille järgi väljaspool reoveekogumisala, kus puudub ühiskanalisatsioon, võib rajada omapuhasti või kasutada lekkekindlaid kogumismahuteid. Viidatud kaht sätet on raske eristada ja teataval määral võib öelda, et need on vastuolulised. Kui kohaldub VeeS § 124 lg 2, siis on kaebajale ainsa võimalusena ette nähtud kogumismahuti. Kaebaja viidatud vastuolu eeskirja ja seaduse vahel ei ole ka siis, kui kohaldub VeeS § 124 lg 6 ehk seaduse järgi on lubatud mõlemad võimalused, nii omapuhasti kui ka kogumismahuti. Põhiseaduse § 3 lg 1 sätestab parlamendireservatsiooni põhimõtte, mille järgi ei saa seda, mida põhiseaduse järgi on kohustatud tegema seadusandja, edasi delegeerida täitevvõimule. Praegusel juhul ei ole aga tegemist selle olukorraga. Eeskirja ei kehtestanud täitevvõim, vaid kohalik omavalitsus, kellel on põhiseaduse § 154 alusel üldine õigus seaduste alusel iseseisvalt otsustada kõiki kohaliku elu küsimusi ja otsuse punktis 26 viidatud sätete alusel konkreetne õigus ja kohustus reguleerida oma halduspiirkonnas kanalisatsiooni ja reovee kohtkäitlust. Kui vastustaja on otsustanud, et Elva linnas (sh perspektiivsel reoveekogumisalal) on võimalik kasutada üksnes lekkekindlaid kogumismahuteid, siis on ta toiminud talle antud õiguste ja võimaluste piirides.
20. Kaebaja ei ole põhistanud seda, et kulud kogumismahuti ehitamisel on oluliselt suuremad võrreldes septiku ja imbväljaku ehitamisega. Usutav on see, et suuremad on püsikulud kogumismahuti kasutamisel, kuna kinnisasja omanikul tuleb tasuda mahuti regulaarse tühjendamise ja reovee äravedamise eest. Seda tasakaalustab aga asjaolu, et tegemist on ajutise lahendusega. Kaebajal ei tule kanda neid kulusid määramata aja jooksul, vaid kuni ühiskanalisatsiooniga liitumise võimaluse tekkimiseni (vt otsuse punkti 22).
21. Kaebaja rõhutab seda, et tema soovitud kanalisatsiooni liik ei ohusta keskkonda ning on tõendina viidanud otsuse punktis 20 nimetatud ekspertarvamusele. Arvamus ei käsitle küll praeguse vaidluse esemeks olevaid kinnisasju, kuid käsitleb kaht samal detailplaneeringu alal asuvat kinnisasja, mis paiknevad kaebaja kinnisasjade kõrval. Kohus ei pea ekspertarvamust sedavõrd kaalukaks tõendiks, et selle põhjal tunnistada eeskirja § 3 lõikes 4 kehtestatud nõude ebaproportsionaalsust. Suure osa sellest 8 lehekülje pikkusest dokumendist moodustab mitte kaebaja soovitud kanalisatsiooni liigi keskkonnamõju hindamine, vaid õiguslik ja majanduslik analüüs ning arutelu, milline reovee käitlemise süsteem oleks otstarbekas. Need küsimused ei ole keskkonnamõju hindamise esemeks. 10 Keskkonnamõju osas on dokumendis lühidalt märgitud, et nõuetekohase rajamise ja kasutamise korral ei ole kogumismahuti ja kohtpuhastuse keskkonnamõjudes olulisi erinevusi ning septikuid saab tänapäeval võrrelda juba lihtsamate omapuhastitega. Dokumendist ei ole arusaadav, millel põhineb selline arvamus konkreetsete kinnisasjade kontekstis, sh arvestades näiteks kruntide suurust ja paiknemist ning seda, mil viisil käideldakse reovett teistel sama piirkonna kruntidel. Kohtule ei ole ekspertarvamuse järeldus eeltoodut arvestades veenev. Eelkõige tekitab kohtus kahtlusi see, et käsitletud on eraldi võetuna kaht kinnisasja, mis asuvad kõrvuti ja mille suurused on 1027 ja 1037 m2 (vt tl 9 pöördel, tl 63-64). Küsimust sellest, kas mingi tegevus võib kujutada endast keskkonnariski või -ohtu, ei saa lahendada sedavõrd kitsalt. Eriti mitte olukorras, kus asustusüksus, milles kinnisasjad paiknevad, on linn, kinnisasjade lähiümbrusesse on ette nähtud võimalus ehitada kuni 94 elamut, osadele kruntidele on elamud juba rajatud (sh on elamud olemas kaebaja kinnisasjade kõrval paiknevatel kinnisasjadel), krundid on pindalalt pigem väikesed ja paiknevad tihedalt koos. Kohus nõustub pigem vastustaja lähenemisega, mille järgi tuleb kanalisatsiooni liigi valikul arvestada vähemalt detailplaneeringu alaga. Seda põhjusel, et detailplaneeringuga on selle piirkonna kinnisasjade omanikele juba antud õigus detailplaneeringus ette nähtud hoonete ehitamiseks. Eeltoodud puudusi saab ette heita ka teisele kaebaja tõendile ehk Keskkonnaameti kirjale (tl 30) - sellest ei nähtu, mida ja millistel asjaoludel on analüüsitud või millele on hinnang antud.
22. Kokkuvõttes ei nõustu kohus kaebaja arvamusega, et eeskirja § 3 lg 4 on vastuolus põhiseaduse §-ga 11 (proportsionaalsuse põhimõte) või §-ga 32 (omandipõhiõigus) ja ei algata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kui eeskirja § 3 lg 4 on põhiseaduspärane, siis puudub alus tühistada 05.05.2020.a korraldus nr 2-3/315 ja kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama. Vestika tn 4 projekteerimistingimused
23. Vestika tn 4 kinnisasja suhtes jättis vastustaja projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata ning kaebaja taotleb vastustaja kohustamist asja uueks otsustamiseks. EhS § 30 ütleb, et kui projekteerimistingimuste andmine on ilmselgelt võimatu, jätab pädev asutus taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. Eelkõige tagastatakse taotlus läbi vaatamata, kui ei esine EhS § 26 lõikes 1 või § 27 lõikes 1 sätestatud alust.
24. Ühelt poolt kohus nõustub sellega, et taotluse läbi vaatamata jätmine ei olnud põhjendatud. Vestika tn 4 kinnisasi on samas olukorras Viisjärve tn 3 kinnisasjaga, sh on hõlmatud sama detailplaneeringuga ja allub samadele õigusnormidele. Ainus erinevus seisneb selles, et Vestika tn 4 kinnisasja kohta olid projekteerimistingimused 04.07.2017 juba antud. Kohtu hinnangul ei pruugi projekteerimistingimuste olemasolu alati välistada nende uut andmist. Ehitamine on eelkõige kinnisasja omaniku otsustus. Nii detailplaneeringut kui ehitusluba saab sama kinnisasja suhtes koostada ja taotleda korduvalt. Puudub põhjus, miks peaks kinnisasja omanik olema rangelt seotud kord juba välja antud projekteerimistingimustega. Projekteerimistingimuste olemasolu ei pruugi tähendada uute projekteerimistingimuste andmise ilmselget võimatust. Ka Vestika tn 4 osas oleks kaebaja taotlus tulnud sisuliselt lahendada.
25. Samuti on õige, et vastustaja tehtud lahendi vorm ei vastanud haldusmenetluse nõuetele. Kui varem antud projekteerimistingimused olid kehtivad, siis tuli kaebaja taotlust käsitleda 11 haldusakti muutmise taotlusena, mida reguleerib

1. peatüki
2. jagu (§ 64-70).

§ 70lg 1 ja § 64 lg 1 tuleneb, et haldusakti muutmine tuli otsustada haldusaktiga.

Sel juhul tuli ka kaebaja taotluse rahuldamata jätmine otsustada samas vormis. Kaebaja väitel ei taotlenud ta haldusmenetluse uuendamist, vaid haldusakti kehtetuks tunnistamist ja uue andmist. Sellel ei ole määravat tähendust, kuna nende menetluste regulatsioon on sarnane.

§ 64

lg 1 alusel kohaldatakse samu norme haldusakti muutmisel ja kehtetuks tunnistamisel ning

§ 68

lg 1 kohaselt on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda

§ 44alusel haldusmenetluse uuendamist.

1. Teiselt poolt esitas kaebaja seoses Vestika tn 4 projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätmisega vaide ja vastustaja tegi vaideotsuse (tl 51-52), milles ta sisuliselt põhjendas, miks ei ole kaebaja soovitud projekteerimistingimuste andmine võimalik. Sh tugines vastustaja sellele, et eeskirja § 3 lg 4 alusel ei ole Elva linna territooriumil lubatud omapuhastite kasutamine ja heitvee pinnasesse immutamine. Ka taotluse läbi vaatamata jätmisel viitas vastustaja vastuolule eeskirja § 3 lõikega
3. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord vastustajat toimingut sooritama kohustada, siis tuleb kohustamiskaebus jätta rahuldamata (Riigikohtu lahend 3-3-1-79-16 p 20 ja selles viidatud lahendid). Praeguses asjas ei saaks vastustaja asja uuel läbivaatamisel teha kaebaja taotlust rahuldavat otsust ka olukorras, kus viiakse läbi korrektne haldusmenetlus ja antakse haldusakt. Kaebaja soovitud projekteerimistingimuste andmine ei oleks käesoleva otsuse punktis 17-30 toodud põhjendustel võimalik. Seetõttu kohus ei rahulda taotlust kohustada vastustajat asja uuesti otsustama olenemata sellest, et kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmine oli õigusvastane.
4. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
6. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 12