← Eesti

2-18-7919/114

Obsah (8)§ 101§ 100§ 105§ 116§ 102§ 99§ 98§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2021, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-7919 Tsiviilasi A Ni hagi I Na vastu el

) § 101 lg-s 1 sätestatud määras.

  1. Elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette kuu 15-ndaks kuupäevaks. Elatis tuleb kanda F Y M N´i arvelduskontole nr xxx.
  2. Jätta hagi rahuldamata tagasiulatuva elatise nõudes, samuti alates 17.01.2018 esitatud elatise nõude

§ 101lg-s 1 sätestatud määra ületavas osas.

  1. Jätta menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud riigi õigusabi kulu, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult 2-18-7919 teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue
  2. F Y M N esitas 17.01.2018 avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse A N suhtes ning avaldajale ainuhooldusõiguse üleandmiseks (tsiviilasi nr 2-18-860). Samas asjas esitas A N (seaduslik esindaja F Y M N) hagi I Na vastu elatise nõudes. Kohus eraldas 21.05.2018 määrusega elatise nõude eraldi menetlusse, asja numbriks sai 2-18-
  3. Hageja taotleb hagi 14.08.2020 nõude suurendamise järgselt mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis ajavahemiku 01.06.2017-16.01.2018 eest seadusjärgses miinimummääras, s.o kokku 1774,03 eurot ning alates 17.01.2018 kuni hageja täiskasvanuks saamiseni elatis 533,5 eurot kuus või alternatiivselt juhul, kui kohus ei pea elatist 533,50 eurot kuus põhjendatuks, elatis

§ 101lg-s 1 sätestatud määras.

Hageja taotles, et elatis tasutaks hageja seadusliku esindaja arvelduskontole ette iga kuu 15-ndaks kuupäevaks. Hageja elatise edasiulatuv nõue kujuneb järgnevalt: lisaks miinimumelatisele (milleks hagis on arvestatud 250 eurot kuus) nõuab hageja kostjalt kooli kuutasust 50% hüvitamist, milleks hageja arvestuste kohaselt on keskmiselt 183,50 eurot kuus; samuti koolitoidu, huvi- ja spordiringide, psühholoogi ning tugiisiku kuludest 50% hüvitamist, s.o igakuiselt 100 eurot. Hagiavalduse kohaselt lõppes hageja vanemate kooselu

  1. a mais. Esialgse kokkuleppe kohaselt pidid vanemad osalema võrdse aja lapse eest hoolitsemises. Hageja isa üüris kostjale eluaseme, andis sõiduki ja ka raha, et laps saaks ema juures säilitada harjumuspärase elustandardi. Hageja isa on kulutanud alates
  2. a maikuust kuni
  3. jaanuari alguseni kokku 3000 eurot, eeldades, et kehtib lapse eest võrdsel määral hoolitsemise kokkulepe. Hageja on nõudnud kostjalt elatise tasumist ka enne hagi esitamist ning kostja on elatise tasumisest keeldunud, kuid selle kohta puuduvad kirjalikult taasesitatavad tõendid. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei sea kostjat äärmiselt raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav. Alates jaanuari algusest 2018 viibib hageja põhiliselt isa juures. Kõik lapsega seonduvad kulud kannab hageja isa. Kostja osaleb vähesel määral hageja elus ega täida ülalpidamiskohustust. Suhtluskorra järgi oli laps isa juures menetluse alguses paaris nädalatel 4 ööd ja paaritutel nädalate 5 ööd nädalas ning ema juures vastavalt 3 ja 2 ööd. Pärast menetluse uuendamist on laps isa juures valdava osa ajast ning tema kulud kannab vaid isa. Hageja hinnangul ei vasta kostja väited varaliste vahendite piiratuse kohta tõele. Kostja varjab oma vara. Kostja elustandard on kõrge, s.o eeldab varalist kindlustatust. Kostja viibib sagedastel puhkusereisidel ning väited selle kohta, et reisikulud tasub osaliselt kostja tuttav M P, ei ole usutavad ega tõendatud. 2

(15)2-18-7919 Kostjale kuulus menetluse alguses korteriomand xxx väärtusega ca 150 000 eurot ning ühisomandina elamumaa xxx, millel on üksikelamu- kinnistu väärtus ca 85 000 eurot, kostja osa moodustab eelduslikult kolmandiku ehk ca 28 300 eurot. Kostja üüris endale kuuluvat korterit välja, teenides üüritulu 650 eurot kuus. xxx tn korteri üürisumma peaks olema väiksem kostja väidetust. Kostja on menetluse kestel võõrandanud xxx tn korteri hinnaga 110 000 eurot, s.o saanud kohe 90 000 eurot ning saab hiljemalt 14.01.2023 veel 20 000 eurot. Kõik väited xxx tn korterist saadud raha kohta on alusetud ja tõendamata. Kuna üheltki kontolt 90 000 euro saamine ei nähtu, sai kostja selle järelikult sularahas. Samuti on tal saada veel 20 000 eurot. Eluliselt usutav ei ole korteri eest saadud raha ärakulutamine lühikese perioodi jooksul. Laenukohustus E Ke ees on tõendamata. Usutav ei ole, et kostja xxx kinnistu võõrandamise eest tulu ei saanud. Seega on kostjal piisavaid rahalisi vahendeid hageja ülalpidamiseks. Kui kostja töötaks suurema koormusega, oleks tal ka hageja ülalpidamiseks suurem sissetulek. Töövõime piiratus on ajutine. Puudulik töövõime ei ole takistanud kostjat xxx reisida. Kostjale laekub hageja lapsetoetus. Hagejale teadaolevalt ostis kostja ka xxx-ilt 10.03.2017 300 grammi investeerimiskulda summas 11 175 eurot. Kostjal on arvelduskontod ka välisriigi pankades. Vara varjamisele viitab ka see, et kostja sõidab sõiduautoga, mis ei ole tema nimele registreeritud, s.o xxx numbrimärgiga xxx. Hagejale kulub tegelikkuses igakuiselt 2000 eurot, mis on suurem summa, kui kahekordne elatise miinimummäär. Kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu elatise väljamõistmiseks alla seadusjärgse miinimummäära. Kostja teine laps ei ela koos kostjaga ning on ka juba täisealine- seega ei pea kostja teda enam ülal pidama. Samuti ei ole tõendatud teisele lapsele ülalpidamise andmine. Kostja ei ole tegelikkuses hagejale rõivaid ostnud, samuti ei vii kostja hagejat kooli nii sagedasti, kui kostja väidab. Samuti ei viibi hageja kostja juures nii palju, kui kostja väidab. Kostja seisukoht
  1. Kostja tunnistas 22.02.2018 vastuses hagi osaliselt. Kostja oli vastuse esitamise ajal töötu ning kinnitas, et otsib tööd, kuid selle leidmine on keeruline. 08.09.2020 täpsustuse esitamise ajal kostja töötas xxx, enne seda xxx. Kuna kostja ei ole omandatud kutse alast tööd (xxx) teinud aastaid, on reaalne töötada xxx või sama taseme tasuga töökohtadel. Tema keskmine töötasu on töötamise perioodil 450 eurot kuus. Hageja isa tegevuse tõttu (sagedased kirjad kostja tööandjale) on kostja pidanud ka töösuhte lõpetama. 19.02.2021 seisuga oli kostja taas töötu. Kostjal on ka terviseprobleemid- probleemid xxx ning perioodiliselt xxx. Füüsiline töö on osutunud talle raskeks. Kostjal on 19.01.
  2. a Eesti Töötukassa otsusega tuvastatud osaline töövõime kestusega 07.01.2021-06.01.
  3. Kostja sissetulekuks oli lõplike seisukohtade esitamise tähtaja seisuga töötu hüvitis ja puudetoetus. Puuduliku töövõime tõttu sobib kostjale vaid osalise ajaga töö, välistatud on mistahes füüsilise töö tegemine. Kostja osaleb Töötukassa pakutavatel kursustel, eesmärk on omandada xxx kutse. Hageja esindaja on teadlikult kahjustanud kostja toimetulekut ja võimalust hageja eest hoolitseda, laimanud kostjat tööandja ees ning raskendanud sobiva töö leidmist. Kostjal ei ole võimalik tasuda hagejale elatist tagasiulatuvalt, kuna see seaks ta raskesse majanduslikku seisu. Ka ei ole hageja nõudnud tagasiulatuva perioodi eest elatist. Hageja vajadused on kaetud hageja seadusliku esindaja juures elades. Hageja isa varaline seis on oluliselt parem kostja varalisest seisust ning kostja hinnangul võiks kalduda kõrvale vanemate 3
(15)2-18-7919 võrdsest kohustusest, mõistes kostjalt välja elatise 100 eurot. Hageja õpib tasulises erakoolis ning osaleb kallites huviringides. Need valikud on tehtud kostjaga kooskõlastamata. Kostja ülalpidamisel on veel üks laps, xxx. a sündinud kostja poeg, kes esialgse vastuse esitamise hetkel jätkas õpinguid xxx. klassis. Kostja peab seda last ülal ca 120 euro ulatuses kuus. Kostjale makstakse lapsetoetust kahe lapse kohta kokku 110 eurot kuus. Kostja leidis, et esineb alus elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära ning kostja on nõus tasuma elatist 100 eurot kuus, kuna töötuna ei ole tal võimalik suuremas ulatuses elatist tasuda. Hageja ei ole tõendanud lapse ülalpidamiskulude kandmist. Kostjale kuulus menetluse alguses korter xxx ning pärandina saadud kinnisasi xxx, kus elas kostja õde. Jõhvis asunud pärandina saadud kinnisasi oli amortiseerunud ning kuna kostjal puudusid vahendid selle renoveerimiseks kulunud summade hüvitamiseks, ei suutnud ta tasuda õele hüvitist ning loobus omandist. xxx tn korterist kostja üüritulu ei saanud, sest kuigi xxx tn korteri üüritulu moodustas 544 eurot, siis xxx tn korteri üür oli 600 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalkulud. Aastaks 2020 oli xxx tn korter võõrandatud. Kostja kasutab seda müügilepingu alusel 2 aastat pärast võõrandamist, olles kohustatud tasuma kommunaalmakseid 60-150 eurot kuus. Kostja nimel oli menetluse alguses sõiduauto xxx, see on võõrandatud. Muud vara kostjal ei ole. Sõiduk, millega kostja on fotol, kostjale ei kuulu, kostja tegi vaid endast sõidukiga pilti. Kostjale teadaolevalt ei ole tal arvelduskontosid välisriigi pankades- kui sellised kontod on olnud, siis on need kostjale teinud hageja isa ning viimasel on olnud ka kontodele ligipääs. Kulda osteti koos hageja isaga ning enamus kullast jäi hageja isa kätte. See raha kulus ka suurema lapse terviseprobleemidega tegelemisele. Hageja viibis hagi esitamise ajal suure osa ajast, s.o 1/3 ajast kostja juures ning kostja on andnud ja annab seeläbi vahetult ülalpidamist. Pärast hooldusõiguse lahendi jõustumist on suhtlus vähenenud, kuid see on tulenenud hageja isa tegevusest ning kostja on jätkuvalt soovinud hageja eest samal määral hoolitseda. Kostja on ostnud lapsele ka riideid, samuti kaasneb kostjale lapse kooliviimisega kütusekulu kuus 35 liitrit (16 korda 7,5 km), s.o ca 43,40 eurot. Kostjal on raske majanduslik seis. Kostja on pidanud tasuma ülisuuri summasid õigusabikuludena erinevates vaidlustes hageja seadusliku esindajaga, kes on esitanud kostja vastu põhjendamatuid tsiviilnõudeid. Nende kulude katmiseks pidi kostja võõrandama ka xxx tn korteri. Kostja suhtes on toimunud mitmeid täitemenetlusi. Osad kostja võlad on tasutud xxx tn korteriomandi müügist saadud summadest. Veel laekumata 20 000 eurot kostja arvele ei kanta, kuna ka see summa läheb tasaarvestamisele kostja võlgnevuste katteks- E Kele, kes laenas kostjale 90 000 eurot kostjale elamispinna leidmiseks ja lennupiletite katteks. Kostjal on ka seni täitmata võlgnevusi. Reisimine oli vajalik kostja vaimse tervise jaoks- et saada eemale kodustest probleemidest. Kostja kulutused (piletid) seoses reisidega aastal 2018 on katnud osaliselt kostja tuttav M P tasuna viimase laste hoidmise eest. Aastal 2020 ei ole kostja reisinud, välja arvatud xxx- nende reiside kulud finantseerinud kostja sõbrad. Kohtuotsuse põhjendused 3. Kostja esitas 26.02.2021 taotluse menetluse kinniseks kuulutamiseks, välistamaks info avaldamist kolmandatele isikutele. Taotluse kohaselt sai esindaja päringu Kohtutäiturite ja 4
(15)2-18-7919 Pankrotihaldurite Kojalt, et I N võlgnevusi ja täitemenetlusi puudutav info on sattunud ilmselt hageja esindaja kaudu ringlusesse. Taotluses tuginetakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-dele 3, 5 ja 7, samuti TsMS § 38 lg-le
  1. Hageja leidis, et ei nõustu menetluse kinniseks kuulutamisega. Kostja ei ole oma väiteid teabe kolmandatele isikutele avaldamise kohta tõendanud. Puudub mistahes põhjus ja vajadust tavapärast elatise menetlust kinniseks kuulutada. TsMS § 38 lg 1 p-de 3, 5 ja 7 kohaselt kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik: menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem; alaealise või vaimse puudega isiku huvides, eelkõige sellise isiku ülekuulamiseks; seaduse alusel isiku eraelu- või ärisaladuse hoidmiseks kohustatud isiku ülekuulamiseks, kui isikul on seaduse järgi õigus saladus menetluses avaldada. Sama paragrahvi lg-st 2 tuleneb, et kohus võib kuulutada menetluse või menetluse osa omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestamata juhul, kui selleta oleks ilmselt ohustatud objektiivne õigusemõistmine, või kui kinnises menetluses on oluliselt suurem võimalus veenda pooli lõpetama menetlus kompromissiga või neid muul viisil lepitada. Kohtu hinnangul puudub praegu alus menetluse kinniseks kuulutamiseks. Kohus nõustub hagejaga selles, et tegemist on tavalise elatise vaidlusega, mille menetlemine on TsMS § 37 lgst 1 tulenevalt avalik. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhistatud ühtegi TsMS §-st 38 tuleneva olukorra esinemist. Kohus jätab taotluse rahuldamata.
  2. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
  3. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Perekonnaseaduse (

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse määruste, milles on sätestatud kuupalga alammäär, kohaselt oli aastal 2017 töötasu alammäär 470 eurot kuus, millest ½ oli 235 eurot; aastal 2018 oli töötasu alammäär 500 eurot kuus, millest ½ oli 250 eurot; aastal 2019 oli töötasu alammäär 540 eurot, millest ½ oli 270 eurot ning alates aastast 2020 on töötasu alammäär 584 eurot kuus, millest ½ on 292 eurot. 6. Sünniaktist (I kd, tl 7) nähtub, et kostja on hageja ema. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela hagejaga koos ega ole elanud põhiliselt kostja juures perioodil, mille eest elatist nõutakse. Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka on Riigikohus leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamiseks, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. 7. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema 5

(15)2-18-7919 kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

8. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. 9. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammäära ületavas suuruses, s.o 533,50 eurot kuus ning alternatiivselt taotleb hageja elatise väljamõistmist

§ 101lg-s 1 sätestatud määras.

Kostja on palunud vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära, tuginedes sellele, et kostja kannab osad hageja kulud vahetult ise ning soovib ka edasi osaliselt kulusid ise kanda; kostja sissetulek, varaline seisund ja töövõime puudus ei võimalda tal anda hagejale ülalpidamist ka seadusjärgses miinimummääras, kahjustamata enda tavapärast ülalpidamist. Samuti on kostja tuginenud vanemate varalise seisu ebavõrdsusele. 10. Esmalt käsitleb kohus hageja põhjendatud vajaduste suurust. Hagis on toodud hageja igakuisteks tegelikeks kulutusteks vähemalt 2000 eurot, millest hageja loeb põhjendatud kulutusteks 2x533,50 eurot ning taotleb sellest poole väljamõistmist kostjalt. Hageja on tõendanud täiendavate (n-ö keskmise lapse tavapäraseid kulusid ületavate) kulude kandmist xxx arvetega (I kd, tl 138-140), koolitoidu arvetega (I kd, tl 141-167), huviringide arvetega (I kd, tl 168-186), tugiisiku teenuse arvetega (I kd, tl 187-195) ning nõustamise arvetega (I kd, tl 196-205). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja ülalpidamiskulude suuruse osas, küll aga on kostja esitanud vastuväiteid sellele, et peab hüvitama suured kulutused, mille kandmise vajaduse on otsustanud üksnes hageja isa, kes on varaliselt olnud suuteline ka neid kulutusi kandma. Hageja põhjendatud kulutused koosnevad 14.08.2020 seisukoha (II kd, tl 113-115) järgi: miinimumelatise kahekordne suurus (hageja loeb selleks 2x250 eurot), millele lisandub hageja täiendav kulu kooli kuutasu maksumuse näol (keskmiselt 367 eurot) ning veel lisandub koolitoidu, huvi-spordiringide, psühholoogi ja tugiisiku kulu vähemalt 200 eurot kuus. Hageja taotleb, et kostja hüvitaks eeltoodud kulust poole, s.o igakuiselt (250+183,50+100) 533,5 eurot. Kohus märgib, et hageja on eksinud kooli keskmise kuutasu arvutamisel, s.o selle jaotamisel 12 kuu peale. Hageja on ise välja toonud, et kooli kuutasu ei maksta kahe suvekuu (juuli, august) eest. Seega, arvestades et jaanuar-juuni 2018 oli kuutasu 345 eurot, 2018/2019 õppeaastal 362 eurot ning 2019/2020 õppeaastal 386 eurot kuus, ei tuleks alates jaanuarist 2018 kuni juunini 2020 tasutud õppetasude kogumaksumust jagada mitte 26-ga, nagu hageja on 14.08.2020 seisukoha punktis 10.4 teinud, vaid 30-ga, saamaks kogu aasta (12 kuu) keskmist kulu. Antud vahe on oluline, kuna hageja ei ole taotlenud mitte 10 kuu puhul aastas miinimumelatist ületavast summast poole tasumist, vaid iga aasta 12 kuu lõikes. Kohus saab korrigeeritud arvestuse kohaselt 1 kuu keskmiseks kuutasu kuluks (6*345+10*362*10*386/30) 6

(15)2-18-7919 318,33 eurot väidetud 367 euro asemel. Kohus loeb hageja põhjendatud ja tõendatud kuludeks 1 kuu lõikes (250+(318,33/2)+100)*2=1018,34 eurot kuus, millest kostja ½ peaks olema 509,17 eurot. 11. Kohus on kostjale selgitanud, et selleks, et I N saaks tugineda sellele, et elatist tuleb välja mõista alla seadusest sätestatud miinimummäära, tuleb tal kohtule näidata, et ta on kas töövõimetu või tema ülalpidamisel on veel lapsi või tõendada muid elatise vähendamise aluseks olevaid mõjuvaid põhjuseid. Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on leidnud lahendis 3-2-1-174-16, et mõjuvate põhjuse loetelu ei ole kinnine loetelu. Kohus on selgitanud kostjale võimalikke aluseid, millele kostja saab elatise nõude menetluses vastuväidete esitamisel tugineda. Samuti on kohus selgitanud, et mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem, s.o antud juhul kostja.

  1. Kostja on tuginenud sellele, et tema sissetulek ei võimalda anda hagejale ülalpidamist enam kui 100 eurot kuus. Kostja on tõendanud, et perioodiks 07.01.2021-06.01.2022 on tal tuvastatud vähenenud töövõime (I kd, tl 54-56). Kostja selgituse kohaselt mõjutab vähenenud töövõime tema sissetuleku saamise võimekust selliselt, et ta ei ole suuteline töötama täistööajaga ega tegema füüsilist koormust nõudvat tööd. Kohus leiab, et töövõime vähenemine saab olla aluseks elatise väljamõistmiseks alla seadusjärgse miinimummmäära, seda töövõime vähenemise perioodil. Kostja 08.09.2020 kinnitusel on tema keskmine töötasu olnud 12 kuu lõikes 450 eurot ning kuna kostja viibib seoses terviseprobleemidega tihti haiguslehel, on töötasu olnud väiksem. Kostja esitatud palgasedelitest (II kd, tl 6, 8, 10-20) ja kostja arvelduskonto väljavõttest (AS Swedbank, II kd, tl 73-98) nähtub, et kostjale on ajavahemiku 01.06.2019-31.08.2020 eest makstud töötasu, puhkusetasu ja töövõimetushüvitist kokku 7426,31 eurot, mis teeb 15 kuu peale jaotatuna netosissetulekuks keskmiselt 495,09 eurot kuus. Kui varasemalt sai kostja sissetulekuks olla ka korteri väljaüürimisest saadav tulu, siis alates kinnisasja võõrandamisest tal taolist sissetulekut enam olla ei saa. Kostja arvelduskontol nähtuvad ka laekumised toimetulekutoetuse näol, samuti üksikud ülekanded eraisikutelt. Kohtu hinnangul ei ole taolised laekumised regulaarse loomuga ning nendega ei saa samuti arvestada kostja igakuise sissetuleku tuvastamisel.
  2. Riigikohus on 13.02.
  3. a otsuses nr 2-16-2343 (p 13) viidanud Riigikohtu varasemale seisukohale, mille järgi vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek 7

(15)2-18-7919 on liiga väike (vt Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Samas ei tähenda Riigikohtu varasem seisukoht, et nelja lapse vanemal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurust töötasu. Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumist peab kolleegium mõistlikuks ka olukorras, kus hagejad viitavad sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. Riigikohus on 07.12.
  3. a otsuses nr 3-2-1-127-09 (p 12) leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb kolleegiumi arvates mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 järgi ei arestita isiku sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib TMS § 132 lg 1¹ järgi arestida kuni pool ülalnimetatud sissetulekust. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid eeltoodu ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Kolleegium jääb varem avaldatud seisukoha juurde, et vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt Riigikohtu
  4. märtsi
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Seega ei saa kohtupraktika kohaselt mõista vanemalt välja suuremat elatist, kui ta on suuteline tasuma. Kohus ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt oleks kostjal võimalik enda sissetulekut oluliselt suurendada, tehes rohkem tööd. Kohtu hinnangul ei viita kostja poolt välja toodud asjaolud- omandatud erialal kauaaegne mittetöötamine, muu eriala ja spetsiifilise töökogemuse puudumine - sellele, et kostja eeldatav töötasu võiks ka töövõime olulise paranemise korral ületada lähiajal olulisel määral palga alammäära. Samuti tulenevad objektiivsed piirangud vähenenud töövõimest. Palga alammäärast suurema sissetuleku saamine füüsilise töö välistamise korral ei ole praegusel juhul eluliselt usutav. Kohus möönab, et mõningase väljaõppe läbi võib osutuda töötasu suurendamine võimalikuks, kuid sellisel juhul ei pruugi sobilik töö toetada jälle ema ja lapse omavahelist suhtlust. Kostja on välja toonud, et saaks töötada eeskätt klienditeenindajana või muul sama taseme tasuga töökohtadel. Lähtudes https://www.palgad.ee/salaryinfo teabest algab teenindaja netopalk erinevates valdkondades 480 eurost kuus. Arvestuslik elatusmiinimum, s.o ka absoluutse vaesuse piir aastal 2021 on 220,05 eurot (kättesaadav veebilehel https://www.stat.ee/et/avastastatistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/arvestuslik-elatusmiinimum). Seega, kui kostja peaks andma hagejale ülalpidamist vaid enda sissetulekust, siis võib kostja enda sissetulek jääda allapoole absoluutse vaesuse piiri.
  6. Ainuüksi piisava sissetuleku puudumine ei tähenda siiski, et elatise väljamõistmine nõutud määras või siis vähemalt seadusjärgses miinimummääras oleks välistatud. Tulenevalt eelnevalt toodud seisukohtadest tuleb lisaks sissetulekule võtta arvesse ka seda, kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta. Hageja väitel kostja varjab enda vara, vältimaks kohustuste täitmist. Kohtu hinnangul viitavad esitatud ja kohtu kogutud tõendid sellele, et väide võib olla põhjendatud, sellest alljärgnevalt. 8
(15)2-18-7919
  1. Kostja on võõrandanud temale kuulunud kinnisasja ning pärandvara ühisuse osa. Hageja on leidnud, et kostja saaks anda ülalpidamist temale kuulunud pärandvara arvelt. Kostja selgituse kohaselt kuulus pärandvara hulka halvas seisus olev ja renoveerimist vajav kinnisasi, mille renoveerimiseks kostjal vahendid puudusid. Kostja on seetõttu tasuta loobunud oma osast ühisomandis. Kohus on võtnud tõendina asja juurde xxx notar xxx 29.03.2019 notariaalakti (pärandvara ühisusest osa müügileping, asjaõigusleping, kinnistamisavaldus, II kd, tl 59-60), mille kohaselt on kostja müünud temale kuuluva pärandvara ühisuse osa (1/3 osa) hinnaga 8213,67 eurot oma õele. Lepingu kohaselt on müügihinna tasumine toimunud vastastikuste nõuete tasaarvestamise teel- müügihind on tasaarvestatud ostja poolt tasutud pärandvara hulka kuuluval kinnisasjal paikneva hoone korrashoiuga seotud kuludest 1/3 osaga, s.o summas 8213,67 eurot. Kohtu hinnangul puudub esitatud asjaolude pinnalt alus eeldada, et tegemist oli näiliku tehinguga, et pärandvara ühisuse osa väärtus oli viidatust suurem või et pärandvara hulka kuulunud kinnisasja korrashoiukulude suurus ei olnud põhjendatud. Kohtu hinnangul ei ole vara suurem väärtus tõendatud ka hageja esitatud tõenditega (I kd, tl 25-27, xxx kinnisasja Ehitisregistri väljavõte, xxx majaga sarnaste võrdlusobjektide müügikuulutused). Seda põhjusel, et kohtul ei ole teada xxx kinnisasja seisund. Arvestades, et hoone ehitusaasta oli 1959, võib olla pigem eluliselt usutav suure väärtuse puudumine. Samuti on hageja enda poolt võrdlusena toodud müügipakkumistes hoone üldpind (100-107m2) suurem, kui Ehitisregistrist nähtuv xxx kinnisasja suletud netopind (96,3m2). Ka on hageja ise 19.03.2019 hinnanud toda kinnisasja väheväärtuslikuks (I kd, tl 67 pöördel). Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et kostjal võiks olla varjatud vara, tulenevalt pärandvara ühisuse osa müügitehingust.
  2. Kohus ei ole tuvastanud kostja arvelduskontodel selliste vahendite olemasolu, mille arvelt tasuda ülalpidamist. Samuti ei ole kohus tuvastanud muu vara olemasolu. Sõiduk xxx kostjale 07.08.2020 seisuga enam ei kuulunud. Oksjoni teatest (I kd, tl 71) nähtuvalt võõrandati sõiduk täitemenetluses (eelduslikult kostja võla katteks). Fotost, milles kostja on sõiduki xxx roolis (I kd, tl 53) ei nähtu sõiduki kuulumine kostjale.
  3. Kohtu hinnangul ei nähtu praegusel hetkel vahendite olemasolu ka xxx 10.03.2017 pakkumisest (I kd, tl 28) 100g xxx kuldplaadi müügiks. Kostja selgituste kohaselt osteti kulda koos hageja isaga ning enamus kullast jäi hageja isa kätte. Samuti on kostja selgitanud, et temale jäänud osa realiseerimisest on kostja täitnud oma teise lapse ülalpidamiskohustust. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et kui kostjal taoline vara ka oli, siis on see ammu kostja poolt ära kulutatud (pakkumine on tehtud pea aasta enne hagi esitamist, hageja on ise välja toonud, et kostjal puudus juba siis sissetulek). Kohus ei saa arvestada elatise väljamõistmisel varaga, mis on kohustatud isikul küll kunagi tõenäoliselt olemas olnud, kuid mille olemasolu praegusel hetkel ei ole tõendatud ega ise mitte põhistatud. Samuti ei saa kohus arvestada, et lapsele on võimalik anda ülalpidamist vara arvelt, mis mõistliku majandamise korral kostjal olemas oleks, kuid mida tegelikkuses enam ei eksisteeri.
  4. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud kostjal ka välisriigi pankades oleva vara olemasolu, taolise vara olemasolu ei ole ka eluliselt usutav. Kostja on kinnitanud, et tal puuduvad kontod hageja viidatud pankades või siis on tegelik ligipääs vaid hagejal ning kostjal endal ei ole võimalik esitada teavet kontode kohta. Arvestades, et hageja esitatud väljavõtted (II kd, tl 3738) puudutavad hiljemalt 26.09.2015 seisu, ei ole kohtu hinnangul ka põhistatud, et taolised kontod kostjal praegu olemas on ning et neil on märkimisväärseid vahendeid, mida kostja kasutada saab. xxx väljavõttest ei nähtu, et tegemist oleks üldse kostja pangakontoga. xxx pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli konto omanik kostja, kuid hageja on ise välja toonud, et konto tegi kostjale hageja ning kostja keeleoskus ei olnud piisav konto kasutamiseks. Seega on eelduslikult just hagejal endal olnud pangakontole ligipääs ning võimalus vahendid realiseerida. 9
(15)2-18-7919
  1. Kostja on võõrandanud 14.01.
  2. a korteriomandi müügilepinguga (I kd, tl 120-127) E Kele kostjale kuulunud xxx asunud korteriomandi, mille reaalosaks on eluruum nr xxx. Kinnisasja müügihind, kokku 110 000 eurot, kuulus lepingu punktide 2.
  3. ja 2.
  4. kohaselt tasumisele kahes osas, s.o 90 000 eurot oli kostja tasunud kinnisasja ostjale perioodiliste maksetena sularahas enne lepingu sõlmimist ning 20 000 eurot kohustus ostja tasuma kostjale hiljemalt 14.01.
  5. Kostja selgituse kohaselt võttis ta E Kelt varasemalt laenu ning suur osa korteri eest saadud vahenditest on läinud laenu tagasimakseteks. Kohtu hinnangul on taolised väited, s.o nii laenulepingu olemasolu, kui ka selle täitmine, täiel määral tõendamata. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav taolises summas laenu andmine ilma, et selle kohta oleks sõlmitud kirjalikku laenulepingut. Samuti toetab taolise väite vähest usutavust asjaolu, et laenu (kas siis 90 000 euro ulatuses või väiksemas summas) saamise kohta puuduvad igasugused viited kostja varalist seisu kajastavates tõendites, muu hulgas puuduvad laenusummade kanded kostja arvelduskontole. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et kinnistu müügihinnast 90 000 eurot on kostja saanud sularahas, kuna kostja arvelduskontole sellist summat tasutud ei ole.
  6. Kostja väidete kohaselt on kinnisasja võõrandamise eest saadud summast tasutud suures ulatuses kostja kohustusi, sealhulgas kulutusi õigusabile, mis on tekkinud hageja isa või hageja isale kuuluvatele äriühingute ja kostja vahelistest kohtuvaidlustest, samuti on kostja esitanud tõendeid täitmisel ja täidetud nõuete kohta (täitemenetlused 570 euro, 8147,55 euro ning 12 euro nõudes, II kd, tl 104-105; väljamakse täitemenetluses II kd tl 109). Väljamaksed õigusabi osutajatele nähtuvad ka kostja arvelduskonto väljavõttest (II kd, tl 73-98), pärast 14.01.2019 on taolisi väljamakseid tehtud kogusummas 1095 eurot. Hageja on 22.09.2020 seisukohale lisanud kostja menetluskulude taotluse tsiviilasjas nr 2-18-860, mille kohaselt oli kostja menetluskulu üksnes II kohtuastmes kokku 6603 eurot (II kd, tl 28-30). Samuti nähtub arvelduskontolt korteriühistu arvete tasumine. Kohtu hinnangul võib eeldada, et kinnisasja müügist saadud summast on täidetud ka laenukohustust M Pi ees- kostja SEB Pank arvelduskonto väljavõttest (II kd, tl 66-70) nähtub, et ajavahemikus 23.10.2018-06.11.2018 on M P andnud kostjale raha võlgu, kokku 9500 eurot, osaliselt selgitusega „maksa advokaate“. Ka on kostja vastu olnud menetluses Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners OÜ nõue 1680 eurot.
  7. Kohtu hinnangul on eeltoodu pinnalt osaliselt tõendatud ning ka eluliselt usutav, et suur osa kostja poolt kinnisasja võõrandamisest saadud summast on kulunud õigusabile, nõuete täitmiseks ning kulunud ka kostja enda ülalpidamisele. Samas ei saa lugeda tõendatuks, et kinnisasja müügist saadud 90 000 eurot on täies ulatuses juba kulutatud. Arvestades, et kinnisasja müügist tasutud summat kontole kantud ei ole, võib kohtu hinnangul järeldada, et kostja arveldab sularahas. Kuna kostja väited on umbmäärased ja tõendamata, ei ole võimalik ka tuvastada, milline summa kostjal kinnisasja müügist reaalselt alles on.
  8. Kinnisasja võõrandamise lepingu kohaselt on kostjal veel saada 20 000 eurot. Kostja väited selle kohta, miks ta seda summat lapse ülalpidamiseks kasutada ei saa, on paljasõnalised ja tõendamata. Isegi, kui kostjal eksisteeriks antud summas laenu- või muu varaline kohustus (mida ei ole tõendatud), siis tuleks erinevate kohustuste täitmisel täita eelisjärjekorras oma alaealise lapse ülalpidamiskohustus. Seetõttu eeldab kohus, et kostjal on võimalik anda ülalpidamist lisaks sissetulekule ka kinnisasja võõrandamisest saadud ja veel saada oleva vara arvelt.
  9. Varjatud vara olemasolule viitab kohtu hinnangul ka kostja reisimine ajal, mis jääb hagi esitamisele järgnenud perioodi (I kd, tl 118-119). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav ning on tõendamata, et suure osa kulutustest on kandnud teised isikud. 10
(15)2-18-7919
  1. Järgmisena käsitleb kohus, kas teadmata ulatuses varjatud vara ja tulevikus saada oleva vara olemasolu peaks endaga tooma kaasa hagi rahuldamise täies ulatuses. Hageja kinnitusel on hageja igakuised tegelikud kulud ca 2000 eurot. See kulu on kordades suurem, kui RAKE uuringus (kättesaadav veebilehel https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatise_lopparuanne.pdf, lk 39) toodud keskmise Harjumaal või Tallinnas elava 7-12 aastase lapse kulud, vastavalt 359-385 eurot. Kui vanematel on võimalik lapsele sellises suuruses kulutusi teha, siis on lapse huvides ilmselt ka vanemate lahkumineku korral taolise varasema elustandardi säilitamine. Riigikohus on
  2. oktoobri 2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) leidnud, et

§ 99

lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kolleegiumi hinnangul on ka kehtiva regulatsiooni eesmärgiks tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Seejuures on kehtivas õiguses erinevalt varasemast õigusest sõnaselgelt sätestatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. Kolleegium selgitab, et

§ 99

lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Varasema elustandardi säilimine on võimalik seega vaid juhul, kui eksisteerib selle eelduseks olev vanemate varaline võimekus. Kui ühel vanemal ei ole varaliselt võimalik lapse varasemat elustandardit tagada, siis ei saa eeldada, et see vanem peab selleks igal juhul vahendid leidma. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et hageja kõrge elustandardi on seni taganud tema isa ning hageja ema ei ole varaliselt hageja elustandardi tagamisse panustanud. Samuti puudub vaidlus selles, et lapse isal on jätkuvalt võimalik lapse kõrget elustandardit tagada ning ema poolse panuse andmine on vanemate võrdsuse aspektist eeldatav, kuid mitte hädavajalik. Kostja on välja toonud, et taolised kulukad otsustused- tasuline kool, tasulised treeningud jne on teinud lapse isa, seda lapse emaga sisuliselt arutamata. Samuti on kostja välja toonud (osaliselt tsiviilasjades nr 2-18-860 ja 2-20-14134 menetlustes), et tema eelistuseks oleks vähem kulukad valikud- haridus eestikeelses üldhariduskoolis; jõusaali, eratreeneri ning erimenüü asemel selles vanuses lapsele tavapärane liikumine värskes õhus ja tervislik toitumine. Kohtu hinnangul tuleb antud asjaolude pinnalt lugeda eluliselt usutavaks, et hageja isa poolt tehtud kulukad valikud on tehtud, selgitamata välja, kas hageja ema, s.o kostja, on valmis omalt poolt kandma poolt vajalikest kulututest, samuti selgitamata välja, kas on võimalik tasulise teenuse asemel saada tasuta või väikese omaosalusega teenust (nõustamine, tugiisik vs muu õppevorm eestikeelses koolis). Elulist usutavust toetab see, et tsiviilasjades 2-18-860 ja 2-2014134 (hageja vanemate hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidlused) väljatoodud asjaolude kohaselt on lapse suhtes teinud otsustused valdavalt hageja isa ainuisikuliselt ning hageja ema 11

(15)2-18-7919 on mänginud lapse elu planeerimisel passiivset rolli, lähtudes hageja isa poolt tehtud otsustustest. Sellest, et kostja on andnud allkirja avaldusele lapse kooli astumiseks või kinnitanud hiljem, et toetab lapse õpinguid xxx koolis, ei saa kohtu hinnangul tuletada kostja tahet just tasulise kooli valikuks ja sellega seonduvate kulude kandmiseks. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja ema võimaliku vastuseisu korral tasulisele koolile oleks hageja isa kasvõi kaalunud tasuta (eestikeelse) hariduse omandamise võimalust. Kohtu hinnangul tuleneb eelnevast, et kuivõrd lapse tavalisest oluliselt suuremate kulutuste tegemise on otsustanud ainuisikuliselt hageja isa, siis on mõistlik ja õiglane, kui ka just tema kannab valdavalt sellega seonduvad suuremad kulutused ning kostjalt elatise väljamõistmisel kohus hageja tavapärasest suurematest kulutustest olulises määras ei lähtu. 25. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole varasemalt panustanud perekonna ega ka lapse ülalpidamisse. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja varalised vahendid (välja arvatud kostjale pärandvarana kuulunud kinnisasi) on saadud hageja isalt, kes on saanud taoliste kingituste tegemist endale võimaldada. See nähtub ilmekalt 17.01.2018 hagiavalduse punktist 1.2 (I kd, tl 2), milles on hageja isa (tekstis viidatud avaldaja) välja toonud, et „kuna kostjal puudus sel hetkel eluase ja sissetulek ja avaldaja soovis, et lapsel oleks ka kostja juures olles head elutingimused ja mugavused, mis on sarnased avaldaja elutingimustele, siis üüris avaldaja kostjale omal kulul endaga seotud ettevõttelt korteri (130 m2 kolme magamistoaga korter xxx, mille üüriväärtus on ca 1000 eurot + kommunaalkulud kuus). Avaldaja andis kostjale ka maasturi xxx /---/ Lapsega seotud igapäevaste kulude katmiseks andis avaldaja kostjale ka ühe enda kontoga seotud SEB pangakaardi ja xxx kaardi, kuhu kandis 1000 või rohkem eurot igas kuus /---/ Samuti tasus avaldaja osaliselt kostja puhkuste eest Kreekas, Tais, Türgis, Tenerifel ja Malaga´l“. Hageja on 14.08.2020 seisukohas (I kd, tl 114) ka välja toonud, et kostja on võõrandanud korteriomandi, mille „lapse isaga seotud ettevõte andis kostjale eesmärgiga, et see korteriomand jääks tulevikus nende ühisele lapsele ehk hagejale“. Kohtu hinnangul viitab eeltoodu sellele, et hageja isa on hageja jaoks valikute tegemisel (tasuline kool, suure kuutasuga treeningud jne) arvestanud sellega, et hageja keskmisest suuremad kulutused katab hageja isa ise ning taoliste kulutuste tegemine ei ole hageja isa jaoks koormav. Seetõttu ei ole põhjendatud jõuda järeldusele, et kuigi hageja ema otsuste tegemisel sisuliselt ei osalenud (on osaliselt nõustunud isa valikutega), peaks ta nüüd hakkama kandma vastutust nende valikute rahaliste tagajärgede eest. Seetõttu loeb kohus põhjendatuks lähtuda elatise väljamõistmisel mitte hageja poolt põhinõudena märgitud summast, vaid alternatiivse nõudena esitatud

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummäärast, millise seadusest tuleneva kohustusega pidi kostja igal juhul arvestama.

  1. Kohus märgib, et võimalik on, et kinnisasja võõrandamisest on jäänud kostjale alles selline summa, mis võimaldaks tal anda hagejale ülalpidamist ka hageja poolt nõutud miinimumi ületavas määras. Samas on kinnisasja müügist veel alles jäänud võimalik vara kostjale kindlasti vajalik, katmaks nii enda kui ka hageja ülalpidamiskulusid suhtluskorra täitmisel perioodidel, kus kostja sissetulek töötuse tõttu pea puudub või on haiguse tõttu oluliselt vähenenud. Vastupidisele järeldusele jõudmine ning miinimummäärast suurema elatise väljamõistmine kahjustaks ilmselt ema ja lapse omavahelisi suhteid, kuna suhtluskorra täitmine satuks kostja vahendite piiratuse korral suurde ohtu- hageja isa on korduvalt rõhutanud lapse elustandardi säilitamise ning ka kuluka menüü järgimise vajadust ka ema juures viibides, tsiviilasjas 2-
  2. Kohus märgib, et hageja vanemate omavahelises suhtluskorra vaidluses on hageja isa viidanud korduvalt kahtlusele, et kostjal puuduvad vahendid hageja vahetuks ülalpidamiseks suhtluskorra täitmise ajal. Samuti ei jätku vara müümisel saadavast rahast ilmselt kogu elatise 12

(15)2-18-7919 perioodi kestel nõude täitmiseks. Mingil hetkel peab kostja asuma ülalpidamist andma oma sissetuleku arvelt. Kostja varalist võimekust mõjutab ka see, et kostja välja toodud teabest nähtuvalt talle kinnisvara enam ei kuulu. Kinnisasja müügilepingu (I kd, tl 120-127) punkti 3.
  1. kohaselt on kostja kohustatud andma kinnisasja valduse üle hiljemalt 14.01.2023 ning kandma kuni üleandmiseni kõik kinnisasjaga seotud kulud. Seega on kostjal sisuliselt õigus elada korteris kuni 14.01.2023, s.o veel ca 2 aastat, kuid pärast seda tuleb kostjal eelduslikult üürida endale elamispind. Kuna hageja käib koolis xxx, on lapse huve tagava suhtluskorra täitmine võimalik vaid juhul, kui kostja tulevane elukoht ei jää koolist kaugele, s.o jääb xxx lähiümbrusse. Sellisel juhul tuleb korteri üürimisel arvestada üldtuntud asjaoluna mitte vähem, kui 200 euroga kuus (üür+kommunaalkulud). Samuti peab kostja arvestama ka vajalike varude kogumisega nii ootamatuteks kuludeks (töötamast lakanud külmkapi asemele uue ostmine vms) kui ka tulevaseks pensionipõlveks.
  2. Kostja on taotlenud elatise väljamõistmist alla seadusjärgse miinimummäära, tuginedes mõjuvatele põhjustele

§ 102tähenduses.

Kohus on eelnevalt käsitlenud töövõime ja sissetuleku ebapiisavuse vastuväiteid. Kostja on tuginenud ka sellele, et annab hagejale elatist vahetult, suhtluskorra täitmisel. Riigikohus on 28.03.2018. a otsuses nr 2-16-11905 (p 18) viidanud varasemal seisukohale, mille järgi

§ 102

lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-17, p-d 28.1 ja 28.2). Kohus võtab tõendina asja juurde 11.02.
  3. a määruse tsiviilasjas nr 2-20-14134, millega kohus määras kindlaks hageja ning tema ema omavahelise suhtluskorra. Nimetatud tõendist nähtub, et hageja veedab iga 14 päeva jooksul ema juures 4 päeva (reedel õhtust teisipäeva õhtuni). Ka tsiviilasja nr 2-18-860 menetluse ajal kehtis ajutine suhtluskord, mille järgi viibis hageja kostjaga ca 1/3 ajast. Nende päevade kestel kannab kostja samuti kulusid- seonduvalt hageja eluasemega, toiduga; meelelahutuskulu, transpordikulu jne. Samas on mõlemad pooled välja toonud, et kostjale makstakse ka hageja lapsetoetust, praegusel hetkel 60 eurot kuus (perehüvitiste seaduse § 17 lg 3). Kuna kostja kulutused lapsele suhtluskorra täitmisel on kordades väiksemad hageja isa tegelikest kulutustest lapsele, ei pea kohus praegusel juhul antud asjaolu siiski kaalukaks, arvestades lapse õigustatud huve, kostjal vara müügist saadud ja saada olevat vara ning ka kostjale tasutavat lapsetoetust.
  4. Kostja on tuginenud ka vanemate varalisele ebavõrdsusele. Riigikohtu praktika (vt 17.01.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-135, punkt 11.6) kohaselt võiks vanemate varaline ebavõrdus olla aluseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära vaid siis, kui elatise maksmiseks kohustatud vanemal ei ole võimalik last ülal pidada seadusjärgses miinimummääras. Praegusel juhul ei ole kohus tuvastanud, et kostjal puudub võimalus pidada hagejat ülal vähemalt seadusjärgses miinimummääras. Seetõttu ei asu kohus kaaluma vanemate sissetuleku või muu varalise võimekuse omavahelist proportsiooni ning seda, kas kaalutu alusel võiks vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla miinimummäära.
  5. Kostja on tuginenud sellele, et osaliselt on kostja ülalpidamisel ka kostja teine laps, aastal xxx sündinud poeg (ID-kaardi koopia I kd, tl 13).

§ 98

lg-s 1 on sätestatud, et kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme 13

(15)2-18-7919 alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele. Kostja teine laps on täisealine ning oli seda juba ka hagi esitamise hetkel. Seega isegi juhul, kui kostjal eksisteeris kohustus oma teist last ülal pidada, siis tuli kostjal igal juhul eelistada vahendite piiratuse korral hagejale kui alaealisele lapsele ülalpidamise andmist. Seetõttu ei asu kohus tuvastama, kas kostja on tõendanud oma täisealisele lapsele ülalpidamise andmist. 30. Hageja on taotlenud ka tagasiulatuva perioodi eest elatise väljamõistmist.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on 25.05.

  1. a otsuses nr 3-2-1-35-16 (p 20) leidnud, et kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13;
  4. detsembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu
  6. detsembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14). Kostja on tuginenud sellele, et hageja ei ole temalt enne hagi esitamist elatist nõudnud ning selline tagasiulatuv nõue tuli kostjale üllatuslikult. Vaidlus puudub selles, et tagasiulatuva elatise perioodil pidas hageja isa sisuliselt kostjat ülal, üürides talle eluaseme, andes kasutamiseks sõiduki ning tasudes ka kostja reisikulusid. Riigikohus on 25.05.
  8. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 (p 19) leidnud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi.

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Kohtu hinnangul ei saa poolte välja toodud asjaoludest mingil juhul tuletada seda, et hageja antud perioodil kostjalt ülalpidamise andmist eeldas. Hageja esindaja väited tagasiulatuva elatise osas on vastuolulised- üheaegselt on väidetud, et tagasiulatuva elatise andmise perioodil pidas hageja isa sisuliselt kostjat ülal, samal ajal on väidetud, et hageja on ülalpidamist küll nõudnud, kuid suuliselt ning seetõttu ei saa seda väidet tõendada. Kohtu hinnangul saab praegusel juhul jõuda järeldusele, et tagasiulatuva elatise nõue tuli kostjale üllatuslikult ning tõendatud ei ole, et elatist on enne hagi esitamist nõutud. Samuti leiab kohus, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine seaks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, kuna kostja on suuteline andma edasiulatuvalt ülalpidamist vähemal määral sissetuleku ja suuremal määral olemasoleva vara arvelt. Kui vara kasutada tagasiulatuva elatise maksmiseks, siis saab kostja anda hagejale ülalpidamist vajalikus määras edasiulatuvalt väiksema ajavahemiku vältel ning samuti satuks ohtu lapsele vahetu ülalpidamise andmine suhtluskorra täitmisel. Seetõttu jätab kohus tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. 14

(15)2-18-7919 31. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus loeb tuvastatuks, et kostja ei ole hagejale andnud piisavas ulatuses ülalpidamist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagi esitamisest, s.o alates 17.01.2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni

§ 101lg-s 1 sätestatud määras.

  1. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Kohus selgitab, et kui muutuvad oluliselt elatise maksmise aluseks olevad asjaolud, saavad pooled pöörduda kohtusse kas siis elatise suurendamiseks või vähendamiseks, selleks annab aluse TsMS §
  2. Menetluskulude jaotus
  3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
  4. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi rahuldati osaliselt. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda.
  5. Kostjale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa antud olukorras mõista menetluskulusid isikult välja ka juhul, kui otsus tehti tema kahjuks. Praegusel juhul ei ole otsust tehtud kostja kahjuks. Kohus jätab riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda.
  6. Kohus selgitab pooltele, et kuni lahendi jõustumiseni on neil võimalik sõlmida elatise tasumiseks kompromiss. Sellisel juhul saab kohus lahendi tühistada ning kinnitada poolte vahel sõlmitud kompromissi. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.