Obsah (7)

§ 657§ 654§ 662§ 238§ 236§ 477§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Villem Lapimaa ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 9. juuli 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-10-46743 Kohtuasi XX kohust

) § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. märtsil 2021 esitas Swedbank AS uue tõendina notariaalse ostu-müügilepingu, millest nähtub, et
3. juunil 2016 sõlmis võlgnik ostu-müügilepingu, millega ostis endale kinnisvara hinnaga 50 000 eurot. Osa ostuhinnast kohustus võlgnik tasuma osamaksetena, mida võlgnik on ka tasunud. Viimase osamakse tähtaeg on
4. detsember
5. Tõendist nähtub, et võlgnik on rikkunud menetluse ajal oma seadusest tulenevaid kohustusi.
6. Ringkonnakohus palus võlgnikul ja usaldusisikul esitada seisukoha võlausaldaja tõendile. 15.
7. Võlgniku usaldusisik leidis, et pankrotiseadus ei sätesta võlgnikule keeldu osta endale kohustustest vabastamise menetluse ajal kinnistu. 4 2-10-46743 15.
8. Võlgniku selgituste kohaselt on kinnisasi seotud võlgniku, GG ja Swedbank AS-i vahel
9. juunil 2006 sõlmitud laenulepinguga nr 6-036583-EV.
10. juunil 2016 sõlmitud ostumüügileping võimaldab saada raha laenulepingu nr 6-036583-EV täitmiseks. Võlgnik sõlmis lepingu GG-ga, sest tema sugulased (ema ja ema pojapoeg) tasusid GG ja võlgniku eest võlga Swedbank AS-ile. Lepinguga seotud laenumakseid tasusid võlgniku ema EE, keda aitas tema poeg VV ja pojapoeg AA. Selgitusele lisatud GG pangakonto väljavõttest nähtub, et GG-le on ülekanded teinud võlgniku ema EE. Pangakonto väljavõttest nähtub, et kõik võlgniku ema makstud summad on tasutud laenulepingu nr 6-036583-EV osamaksete tasumiseks. Kokku on GG kontolt tasutud laenu katteks 32 325 eurot 73 senti. Asjaolu tõttu, et võlgniku sugulased olid nõus tasuma võlgniku eest laenumakseid ning saama selle eest kinnistu, ei ole võlgnik seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ning oma vara varjanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu
12. novembri
13. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6 ja § 659).

1. Esmalt lahendab ringkonnakohus määruskaebemenetluses esitatud taotluse võtta asja juurde
2. aastal sõlmitud kinnistu ostu-müügileping, millega võlausaldaja soovib tõendada, et võlgnik on oma seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. 17.1.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab

§ 238

lg 1 kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

§ 236

lg 3 kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada. Menetluses esiletoodud asjaolusid arvestades on esitatud tõendid asjakohased ning tuleb asja juurde võtta (

§ 238lg 1). 18. Võlgniku kohustustest vabastamine otsustatakse hagita menetluses (Pankr

S § 3 lg 2).

§ 477

lg 5 järgi ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel.

1. PankrS § 175 lg 1 järgi otsustab kohus viie aasta möödumisel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 173 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust peab võlgnik üle andma 25 protsenti ning üle ei pea andma tulu, millele ei saa pöörata sissenõuet. 5 2-10-46743
2. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Praeguses asjas esitatud tõenditest ning menetlusosaliste selgitustest ei nähtu võlgniku kohustustest vabastamata jätmise absoluutseid aluseid. Toimiku materjalid kinnitavad võlgniku väiteid tema sissetulekute kohta. Võlgniku esitatud aruannetest ja Maksu- ja Tolliameti seisukohast määruskaebusele nähtub, et võlgnik on suure osa menetluse ajast saanud miinimumpalka või sellest vähesel määral suuremat töötasu (II kd, tl 132–135; II kd, tl 149–151; II kd, tl 170–
3. Võlgniku esitatud aruannete kohaselt on ta aastatel 2016–2018 teinud usaldusisikule loovutusi keskmiselt 100 eurot kuus,
4. aastal mõnes kuus isegi 200 eurot. Kokku on võlgnik menetluse kestel suutnud võlgu tagasi maksta 3330 eurot 14 senti. Võlgniku kulud on olnud keskmiselt 420–450 eurot kuus.
5. ja
6. aastal ei ole võlgnik võlausaldajatele väljamakseid teinud, sest tema mees suri ning pärast seda ei jäänud enam usaldusisikule loovutuste tegemiseks raha üle (ärakuulamise protokoll, III kd, tl 60 pöördel).
7. aastal teenis võlgnik lisa ka käsitööga 570 eurot (
8. a aruanne, II kd, tl 149). Võlgniku selgituste kohaselt on ta pidanud menetluse ajal hooldama ka oma 95aastast ema (võlgadest vabastamise taotlus, II kd, tl 164). See on olnud üheks põhjuseks, mille tõttu võlgnikul on olnud keeruline tasuvamat tööd leida. Lisaks oli tasuvama töö leidmisel takistuseks eesti ja inglise keele oskuse puudumine ning võlgniku vanus (võlgnik on 63aastane). Võlgnik töötas peamiselt oma põhierialal raamatupidajana, kuid vahepeal lisaks ka abikokana (II kd, tl 164).
9. Määruskaebuse esitaja leidis, et võlgnik tuleks jätta kohustustest vabastamata, kuna ta on teinud võlausaldajatele väljamakseid vähem, kui võlgniku sissetulek seda võimaldas. Võlausaldaja väidete kohaselt sai võlgnik
10. aastal 1123 eurot töötasu, millest suurem osa tuli usaldusisikule loovutada, kuid võlgnik ei teinud seda. Kolleegiumi hinnangul on võlausaldaja võlgniku töötasu suuruses eksinud. Võlgniku on
11. a aruandes (II kd, tl 149 pöördel) esitanud oma töötasu kahe erineva perioodi kohta, millest ühel perioodil on töötasu olnud 470 eurot ning teisel perioodil 653 eurot. Kui need summad kokku liita, siis oleks töötasu tõepoolest 1123 eurot, kuid sellist töötasu ei ole võlgnik aruande kohaselt saanud.
12. Võlausaldaja esitas
13. märtsil 2021 täiendava tõendi selle kohta, et võlgadest vabastamise menetluse algusaastal, s.o
14. aastal ostis võlgnik endale kinnistu. See tõend viitab kaebaja arvates sellele, et võlgnik on oma vara varjanud ning sellega oma kohustusi rikkunud. Võlgniku selgituse kohaselt on kinnistu ostuga seotud makseid teinud võlgniku ema ja teised sugulased. Väiteid toetavad ka selgitusele lisatud tõendid (III kd, tl 147–155). Kuna võlgnik ei ole ise makseid teinud, ei ole alust väita, et ta on oma vara varjanud ning sellega kohustustest vabastuse menetluse reegleid rikkunud.
15. Eeltoodud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates on kolleegium seisukohal, et võlgnik on teinud oma kohustuste täitmiseks pingutusi, tegelnud oma võimaluste piires mõistlikult tulutoova tegevusega, ei ole oma vara ja sissetulekuid varjanud ega võlausaldajate huve kahjustanud. Seega ei saa nõustuda määruskaebuse esitaja väitega, et võlgnik on süüliselt PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud. Maakohus ega ringkonnakohus ei tuvastanud 6 2-10-46743 võlgniku käitumises PankrS § 175 lg 2 p-s 2 ega lg-s 4 sätestatud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, seega ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu
16. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11, ja
17. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Maakohus leidis õigesti, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö; see, kui võlgnik ei teeni piisavalt, ei kujuta endast kohustuste süülist rikkumist, mis annaks aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu
18. oktoobri
19. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult vabastanud võlgniku täitmata jäänud kohustustest ning maakohtu määrus tuleb jätta jõusse ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
20. Menetluskulud tuleb

§ 171lg 1 alusel jätta määruskaebuse esitaja kanda.

Kuna võlgnikul määruskaebemenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, ei ole vaja neid kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ulvi Loonurm 7