KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 6. september 2019, Tallinn Haldu

§ 1

lg 2 näeb ette topeltkodakondsuse üldise keelu, on sellest tehtud erand rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (

§ 3lg 2).

Kaebaja ei ole küll rahvusvahelist kaitset taotlenud ega saanud, kuid ainuüksi see ei anna alust järeldada, et tema suhtes ei saa kohaldada erandit. PPA oleks saanud tõlgendada

§ 3lg-t 2 laiendavalt ja kohaldada seda analoogia alusel ka kaebaja olukorras.

Eelnevat toetavad HMS § 5 lg 2, § 6 ja § 36 lg

1. Laiendavat tõlgendamist toetab ka Kodakondsuse Euroopa Konventsiooni (KEK) art
2. Mitmed Euroopa riigid on tunnistanud, et Iraani kodanikult ei saa mõistlikult nõuda tema loobumist Iraani kodakondsusest (sh Holland, Norra jt). Üldjuhul langevad rahvusvahelise kaitse andmist õigustavad asjaolud ja kodakondsusest loobumise või vabastamise võimatust tingivad asjaolud kokku, kuid see ei tähenda, et rahvusvahelise kaitse staatus peaks olema erandi tegemisel määrav kriteerium. Kui leida, et

§ 3

lg-t 2 ei saa laiendavalt tõlgendada, siis on

§ 3

lg 2 koos asjassepuutuvate normidega (eelkõige määruse nr 74 § 7 lg 1 p 4) PS-ga vastuolus osas, milles need välistavad sellise isiku Eesti kodakondsuse saamise taotluse menetlemise, kes soovib oma senisest kodakondsusest loobuda, kuid kes ei saa seda teha kodakondsusest loobumise või vabastamise võimatuse tõttu või seetõttu, et isikult ei saa mõistlikult nõuda senisest kodakondsusest loobumist või vabastamist. Vastuolu esineb võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimiskeeluga. PS-ga vastuolus olevad normid tuleb jätta kohaldamata. Kaebaja kirjutas 29.12.2017 taotlusele omakäelise avalduse ning lisaks kinnituse Helsingis asuva Iraani saatkonda pöördumise kohta PPA ametniku dikteerimisel. Kaebaja ei teadnud avalduse kirjutamisel, et Iraani saatkond Helsingis ei tegele PPA poolt nõutud dokumentide menetlemisega. Pärast Helsingi saatkonnale esitamiseks mõeldud 03.01.2018 tõendi väljastamist oli PPA tänu kaebaja selgitustele hiljemalt 09.01.2018 teadlik, et Helsingi saatkonna kaudu ei ole kaebajal võimalik eesmärki saavutada. PPA jättis kaebaja 09.01.2018 selgitused tähelepanuta ja nõudis hiljemalt 28.04.2018 tõendit, et tema taotlus Iraani kodakondsusest vabastamiseks on menetlusse võetud. Kaebaja on ka pärast 07.03.2018 kohtumist PPA-ga kirjaga selgitusi esitanud, kuid PPA pole kaebaja argumentidele tähelepanu pööranud. Kokkuvõtvalt ei saa kaebajale ette heita Iraani saatkonnale Helsingis oma kodakondsusest vabastamise taotluse esitamata jätmist. 4. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud PPA 10.10.2018 kiri on õiguspärane. Haldusmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt, arvestades asjas kogutud selgitusi ja tõendeid. Topeltkodakondsus ei ole Eestis lubatud. Eesti Vabariigi kodakondsust taotlev isik peab esitama dokumendi, mis tõendab, et ta on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse saamisega või ta on tunnistatud kodakondsuseta isikuks. Antud asjas ei ole nimetatud nõuet täidetud. Seega on kodakondsuse taotlus puudusega. 3

-ga kohaldada erandit ja otsustada kaebajale Eesti kodakondsuse andmine praegusest kodakondsusest loobumiseta. PPA-l on seadusest tulenevalt kohustus edastada Vabariigi Valitsusele ainult taotlused, mis vastavad seadusest tulenevatele tingimustele, kuid kaebaja taotlus oli puudusega. Oluline ei ole argument, et kaebaja on ebakindlas olukorras, kuna elamisluba võib jääda pikendamata, sest kaebajale anti 14.12.2016 tähtajatu, pikaajalise elaniku elamisluba. Kodakondsust ei anta eesmärgil parandada isiku ärilisi tegevusi. Rahvusvahelise kaitse ja kodakondsuse saamise menetlus on kaks erinevat menetlust. Antud haldusasjas ei vaielda selle üle, kas kaebaja sisuliselt vastab rahvusvahelise kaitse tingimustele või mitte. Rahvusvahelise kaitsega seotud väited ei ole asjakohased. Iraani TsK § 988 kohaselt on võimalik loobuda Iraani kodakondsusest. Protseduur on küll keeruline, kuid see ei tähenda, et kaebajal oleks võimatu Iraani kodakondsusest loobuda. PPA väljastas kaebajale Iraani Suursaatkonnale Helsingis esitamiseks tõendi, et kaebajale antakse Eesti kodakondsus, kui ta vabastatakse Iraani kodakondsusest. Kuna kaebaja ei ole nõus esitama kodakondsusest vabastamise taotlust saatkonnale Helsingis, siis puudub hetkel ka kindel alus väitmaks, et Iraan ei ole nõus koostööd tegema ega kaebajat Iraani kodakondsusest vabastama. Seetõttu ei ole hetkel vajadust teha kaebajale erandit topeltkodakondsuse osas. Kuigi Helsingis asuva Iraani saatkonna kodulehel ei ole eraldi märgitud Iraani kodakondsusest vabanemise võimalust, siis on kaebaja õigesti märkinud, et nt Brüsselis asuva saatkonna veebilehel on selle kohta eraldi lehekülg. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et Iraani kodakondsusest loobumine on ohtlik taotlejale või taotleja perekonnale ja PPA ei ole ühtegi taolist tagakiusamise olukorda tuvastanud. Nõustuda ei saa, et antud olukord on käsitatav diskrimineerimisena kodakondsuse alusel. Topeltkodakondsuse mittelubamine ei ole vastuolus rahvusvaheliste põhimõtetega. Eestis võivad kodakondsuse saada kõik välismaalased, olenemata nende rahvusest ja kodakondsusest. Menetlejad ML ja KK, kes kohtusid kaebajaga 07.03.2018 vestlusel, kinnitavad, et kaebaja keeldus allkirjade andmisest ja nimetatud intervjuul ei allkirjastanud kaebaja ühtegi dokumenti. Samuti on menetlejad kinnitanud, et dokumenti ei ole muudetud. Puudub alus arvata, et menetlejad peaksid valetama või neil oleks olnud mingisugunegi motiiv kaebaja poolt etteheidetud ebaseaduslikeks tegevusteks. Kaebaja 20.02.2019 esitatud lisa nr 1 on PPAle ja menetlejatele uus dokument ning on raske tuvastada, miks see dokument pole menetlejate kätte varem jõudnud. Samas ei muuda nimetatud lisa midagi. 5. Tallinna Halduskohus jättis 19.03.2019 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. otsusega kaebuse rahuldamata ja Kuna kaebaja ei esitanud PPA-le tõendit, mille esitamine oli kehtivast õigusest tulenevalt nõutav, jättis PPA õiguspäraselt kaebaja taotluse HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata ning Vabariigi Valitsusele edastamata (vt

§ 19lg-d 1 ja 3).

Kaebaja taotluse puudus oli oluline, sest nõutud tõendi esitamata jätmine tähendab, et kaebajal on jätkuvalt Iraani kodakondsus. Seega polnuks kaebajale topeltkodakondsuse keeldu arvestades võimalik Eesti kodakondsust anda (

§ 1lg 2). Iraani põhiseadus ei välista Iraani kodakondsusest vabastamist. Iraani Ts

K § 988 näeb ette, et Iraani kodakondsusest on võimalik vabaneda vähemalt 25-aastaseks saanud ning sõjaväeteenistuse läbinud kodanikel, kellele Ministrite Nõukogu on andnud loa Iraani kodakondsusest vabastamiseks. Kodakondsusest loobuja on kohustatud Iraani kodanikele üle 4

§ 3

lg-s 2 ette nähtud erandit, tõlgendades seda laiendavalt.

§ 3

lg 2 seab erandi kohaldamise eeldusena selgelt ette rahvusvahelise kaitse saamise asjaolu. Kaebaja pole rahvusvahelist kaitset taotlenud ning seda pole talle antud ei Eestis ega mujal EL-s. PPA ei pea Eesti kodakondsuse taotluse menetluses asuma tuvastama taotleja rahvusvahelise kaitse vajadust ning tõele ei vasta, et kaebaja puhul on tuvastatud rahvusvahelise kaitse andmise alus täiendava kaitse näol (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 4 lg 3). Ka HMS § 5 lg-s 2, §-s 6 ja § 36 lg-s 2 sätestatud põhimõtted ei pane haldusorganile kohustust asuda kodakondsuse saamise taotluse menetluses läbi viima rahvusvahelise kaitse menetlust. Rahvusvahelise kaitse andmise akt ei ole Eesti kodakondsuse saamise eeldus, mille puhul peaks haldusorgan selgitama, et enne Eesti kodakondsuse taotlemist pidanuks kaebaja rahvusvahelist kaitset taotlema (HMS § 36 lg 2), vaid eelkõige oleks kaebaja pidanud püüdma Iraani kodakondsusest loobuda. Ka pelgalt kaebaja väidete põhjal, et totalitaarse režiimi pärast on kokkupuude Iraaniga ohtlik, ei saaks tuvastada täiendava kaitse vajadust. Eesti ei ole KEK-ga ühinenud. Seega ei kohaldu Eesti suhtes KEK art 16, mille kohaselt ei tohi konventsiooniga ühinenud riik seada kodakondsuse omandamise või säilitamise tingimuseks teisest kodakondsusest loobumist, kui selline loobumine ei ole võimalik või seda ei saa mõistlikult nõuda. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Seega ei saa KEK art-st 16 tuletada, et

§ 3

lg 2 erandit peaks laiendama ka isikutele, kes ei ole saanud rahvusvahelist kaitset. Lisaks on KEK seletuskirja kohaselt asjaolude hindamine, kas isikul on võimatu või ebamõistlik kodakondsusest loobuda, selle riigi ülesanne, kelle kodakondust isik saada soovib. Asjaolu, et isik kodakondsusest loobumise protseduuri nähes asub seisukohale, et need tingimused on temale ületamatud ning ta ei soovi seda menetlust sellisel kujul läbi viia, ei ole aluseks, et tunnistada konkreetse riigi kodakondsusest loobumine võimatuks või ebamõistlikuks. 5

(ja selle rakendusaktide) neid norme (või normide puudumist), mis ei võimalda topeltkodakondsuse keelust teha erandit neile isikutele, kellel on praktiliselt võimatu või ebamõistlikult keeruline oma senisest kodakondsusest loobuda, ei ole alust tunnistada PS-ga vastuolus olevaks. PS ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et teda diskrimineeritakse kodakondsuse alusel.

-s ei eristata Eesti kodakondsuse taotlejaid sellel alusel, millise teise riigi kodakondsus neil on. Topeltkodakondsuse keeld kehtib mistahes välisriigi kodanike suhtes ning ka

§ 3

lg-s 2 nimetatud isikuks, kellele on antud rahvusvaheline kaitse ja kellele tehakse sellest tulenevalt erand topeltkodakondsuse keelust, võib olla mistahes riigi kodanik. Küsimus on hoopis selles, kas on põhiseaduspärane, et

kohtleb kõigi välisriikide kodanikke õiguslikult võrdselt või peaks topeltkodakondsuse keelust olema sätestatud erandeid teatud (tingimustele vastavate) riikide kodanikele (vrd Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, alates p 24). Eesti seadusandja on kehtestanud üldreegli, mille kohaselt ei tohi Eesti kodanikul alates 21-aastaseks saamisest olla ühegi teise riigi kodakondsust (

§ 1

lg 2 ja § 3 lg 1 koosmõjus), ning sellest on tehtud vaid üks erand (

§ 3lg 2).

Teise riigi kodakondsusest loobumisega Eesti kodakondsuse taotlemisel väljendab isik tahet siduda end püsivalt just Eestiga ning loobuda püsivast sidemest senise kodakondsuse riigiga. Kaebaja küll väidab enda tahet loobuda Iraani kodakondsusest, kuid samas ei ole ta selleks reaalseid samme teinud. Enne, kui kaebaja ei ole üritanud Iraani kodakondsusest vabaneda, ei saa ka väita, et see oleks võimatu. PPA vastuse kohaselt on kaebajale 14.12.2016 antud tähtajatu, pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 230). Seega ei vasta tõele, et kaebaja peab Eestis elama elamisloa pikendamata jätmise hirmus. Kui kaebaja pikaajaliselt Eestist ja EL-ist väljaspool viibimise põhjuseks on püüdlus Iraani kodakondsusest loobuda, siis tõenäoliselt saab PPA eemalviibimise VMS § 241 lg 4 alusel põhjendatuks lugeda. Eestis äritegevusega tegelemiseks ja tehingute tegemiseks ei pea olema Eesti kodanik. Asjaolu, kas kaebaja kirjutas 29.12.2017 Eesti kodakondsuse saamise taotlust esitades omakäelised tekstid ametnike etteütlemisel või mitte, ei oma tähtsust. Oluline pole, kas või miks kaebaja argumente 07.03.2018 vestlusel üksikasjalikult ei protokollitud. Kaebaja pole väitnud, et protokollimata jäi midagi uut või olulist (pärsiakeelsete dokumendivormide eestikeelsed tõlked on esitatud ka kohtumenetluses). Samuti ei väida kaebaja, et nimetatud protokoll sisaldaks andmeid, mida vestlusel ei räägitud. Kohus ei pea usutavaks, et PPA on kohtumenetluse tarbeks asunud omatahtsi menetlusdokumente koostama, kuna sellise tegevuse jaoks puudub igasugune ratsionaalne põhjendus. Ka kaebaja 20.02.2019 menetlusdokumendi lisa 1, mille väidetavalt kaebaja PPA-le esitas, kuid mis väidetavalt PPA ametnikeni ei jõudnud, ei muuda järeldusi, et kaebaja Eesti kodakondsuse saamise taotlus jäeti õiguspäraselt läbi vaatamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. XX palub 18.04.2019 apellatsioonkaebuses ja 21.08.2019 täiendavas seisukohas tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebajale ei ole etteheidetav see, et ta pole asunud taotlema enda vabastamist Iraani kodakondsusest. Kaebaja on halduskohtus selgitanud, et Iraani kodakondsusest vabastamise tingimused (sellega kaasnevad tagajärjed) oleks kaebajale äärmiselt koormavad; Iraani kodakondsusest vabastamise protseduur on kaebajale äärmiselt koormav; Iraani kodakondsusest vabastamise menetluses kaebajalt nõutud andmete andmine Iraani 6

ega selle rakendusaktid ette võimalust lugeda Eesti kodakondsuse saamise eeltingimusi täidetuks senikaua kuni inimest pole senisest kodakondsusest vabastatud. Kohustus ainuükski kodakondsusest vabastamise tõttu inimese kinnisvarast loobuda on inimese õigusi intensiivselt riivav. Iraani TsK §-s 989 sätestatu ei muuda seda olukorda, sest selle normi kohaldamine eeldab esiteks seda, et Iraani ametivõimud saavad teada inimese poolt teise riigi kodakondsuse omandamisest ja teiseks seda, et selline kodakondsuse omandamine toimus ilma kehtivat õigust järgimata. Nende kahe tingimuse täidetust ei ole põhjust eeldada. Ainuüksi meelevaldse arreteerimise oht, mida Iraanis valitsevat olukorda kirjeldavate autoriteetsete allikate alusel saab pidada üldteada asjaoluks, on piisav selleks, et käsitada kodakondsusest vabanemise eesmärgil Iraani reisimist kaebajale ja tema lähedastele ohtlikuna. Lisaks tuleb arvestada seda, et Iraani reisimine on seotud olulise aja- ja rahakuluga, millest tingituna oleks vastav ettevõtmine kaebajale väga koormav. Kohus on HMS § 15 lg-t 3 ja

§ 19

lg-d 1 ja 3 vääralt kohaldanud.

§ 19

lg-d 1 ja 3 ei sätesta reeglit, et kui Eesti kodakondsuse taotleja ei ole vastustajale esitanud nõutavat tõendit senisest kodakondsusest vabastamise kohta, siis jätab vastustaja taotluse läbi vaatamata (taotluse Vabariigi Valitsusele edastamata). Järelikult ei ole viidatud

normidega võimalik põhistada vastustaja toimingu – taotluse läbi vaatamata jätmise – õiguspärasust.

§ 1

lg 2 ei näe ette absoluutset topeltkodakondsuse keeldu, mistõttu ei saa sellele normile viidates järeldada, et kõnealuse tõendi puudumine välistas Eesti kodakondsuse andmise kaebajale. Kui kohtu arvates on Eesti kodakondsuse taotlemisel määrav kaebaja püüd Iraani kodakondsusest loobuda, siis järelikult ei seo halduskohus kaebaja taotluse rahuldamist rangelt

§ 3lg-s 2 viidatud rahvusvahelise kaitse saamisega.

Järelikult halduskohus tegelikult jaatab

§ 1lg 2 viidatud erandite laiendava tõlgendamise võimalikkust.

Kui rahvusvahelise kaitse andmise haldusakt ei ole Eesti kodakondsuse saamise vältimatu eeldus, siis kaebaja olukorda arvestades tuleb ka jaatada tema suhtes topeltkodakondsuse keelust erandi tegemise võimalikkust. Eeltoodust tulenevalt ning

§ 1

lg 2 ja § 3 lg 2 sõnastust silmas pidades on põhjendatud järeldus, et

§ 3

lg-s 2 sätestatud erandi tegemise võimalust saab tõlgendada laiendavalt selliselt, et erandi tegemise võimalus kohaldub ka isikutele, kellel ei ole võimalik senisest kodakondsusest loobuda päritoluriigis valitseva olukorra tõttu ning kelle puhul saab eeldada, et isikul muu riigis viibimise aluse puudumise korral oleks antav rahvusvaheline kaitse. Halduskohus ei ole oma otsuses põhjendanud seda, mis välistab eelkirjeldatud topeltkodakondsuse keelu erandi laiendava tõlgendamise. 7

ei käsitle kõiki välisriikide kodanikke võrdselt. Halduskohus on faktilist ebavõrdsust otsuse p-s 15 ka ise möönnud. Kohus pole arvestanud Iraani kodakondsusest vabanemise praktilise võimatusega ja nende konkreetsete asjaoludega, millest tulenevalt ei saa kodakondsusest vabanemise menetluses mitteosalemist kaebajale ette heita. Juhul kui asuda seisukohale, et

§ 3

lg 2 laiendav tõlgendamine ei ole võimalik, siis tuleb asuda seisukohale, et

§ 3

lg 2 koos asjassepuutuvate rakendusnormidega (eelkõige määruse nr 74 § 7 lg 1 p 4) on PS-ga vastuolus osas, milles need välistavad sellise isiku Eesti kodakondsuse saamise taotluse menetlemise, kes soovib oma senisest kodakondsusest loobuda, kuid kes ei saa seda teha kodakondsusest loobumise või vabastamise võimatuse tõttu või seetõttu, et isikult ei saa mõistlikult nõuda senisest kodakondsusest loobumist või vabastamist. Viidatud normid on vastuolus PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimiskeeluga ning ELTL art-s 18 sätestatud diskrimineerimiskeeluga. Viidatud normid tuleb jätta asja lahendamisel kohaldamata. Halduskohus ei ole põhjendatult ümber lükanud kaebaja põhjendusi, mis selgitavad tema jätkuva Iraani kodanikuks olemise ja Eestis elamisloa alusel viibimise ja tegutsemisega kaasnevaid probleeme. Eestis elamisloa alusel viibiva isikuna sõltub kaebaja olulisel määral vastustajast (nõusoleku saamine eemalviibimiseks jms) ning sellega kaasnev ebakindlus avaldab negatiivset mõju nii kaebajale kui tema perekonnale Eestis. Kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmine on kaalutlusotsus. Seetõttu on oluline ka taotluse läbi vaatamata jätmisele eelnenud haldusmenetluse kulg ja selle käigus avaldatu, mis võimaldab järeldada, et taotluse läbi vaatamata jätmine ei olnud õige ja põhjendatud.

1. Politseija Piirivalveamet vaidleb 27.05.2019 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata, jäädes enda varasema seisukoha juurde. Kaebaja ei pea sõitma kodakondsusest loobumiseks Iraani, vaid seda saab teha ka Brüsselis asuva Iraani Islamivabariigi saatkonna kaudu. Soomes asuva Iraani saatkonna veebilehelt nähtub, et saatkonna konsulaarosakond tegeleb vaid viisade väljastamise ja dokumentide legaliseerimise toiminguga, kuid see ei tähenda, et nad ei ole valmis aitama kaebajat ka kodakondsuse küsimuses ja edastama dokumendid õigesse kohta. Kuna kaebaja ei ole teinud ühtegi püüdlust Iraani kodakondsusest vabanemiseks, puudub kindel teadmine, et Iraan ei ole nõustunud teda Iraani kodakondsusest vabastama. Seetõttu ei ole vajadust teha kaebajale erandit topeltkodakondsuse osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.

§ 1

lg 2 ja § 3 lg 2 kohaselt ei või Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses, välja arvatud, kui isik on saanud Eesti Vabariigilt või muult Euroopa Liidu 8

§ 3lg-s 2 sätestatud erand kaebaja suhtes kohaldatav.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa viidatud sätet tõlgendada laiendavalt ega kohaldada seda ka isikute suhtes, kelle suhtes küll ei ole tuvastatud rahvusvahelise kaitse või täiendava kaitse andmise eeldusi ja aluseid, kuid võivad esineda muud argumendid topeltkodakondsuse aktsepteerimiseks.

§ 3

lg-s 2 sätestatud erandi näol on tegemist seadusandja väga konkreetse tahteväljendusega, mis eeldab VRKS-s sätestatud menetluse läbiviimist, terve rea spetsiifiliste asjaolude väljaselgitamist, analüüsimist ja tuvastamist. Kohast menetlust läbi viimata ei ole ainuüksi seetõttu, et Iraanis valitseb totalitaarne režiim, võimalik kaebaja puhul asuda seisukohale, et ta kvalifitseeruks automaatselt riigis viibimise aluse puudumisel pagulaseks või täiendava kaitse saajaks. Sellist menetlust ei pidanud vastustaja omal algatusel läbi viima kaebaja poolt kodakondsuse taotluse esitamisel. 10. Ringkonnakohus möönab, et

ega selle rakendusaktid ei anna vastust küsimusele, kuidas lahendada naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise taotlus juhul, kui senisest kodakondsusest ei ole isikul võimalik lahkuda, st et kodakondsusjärgne riik on keeldunud isikut kodakondsusest vabastamast või näevad juba kodakondsusjärgse riigi seadusesätted ette, et riigi kodakondsusest lahkumine ei ole üldse võimalik. Praegusel juhul ei ole aga tegemist sellise olukorraga, sest kaebaja ei ole üritanudki lahkuda Iraani kodakondsusest, ta ei ole saanud riigi sellekohast keelduvat vastust ning esitatud tõenditest nähtuvalt võib Iraani kodakondsusest loobumine olla küll keerukas, kuid mitte võimatu (vt halduskohtu otsuse p 10). Sellises olukorras puudub vajadus

§ 3

lg 2 laiendavaks tõlgendamiseks või sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks – kui isik pole üritanudki olemasolevast kodakondsusest vabaneda, on ta jätnud täitmata nõude määruse nr 74 § 7 lg 1 p 4 kohase dokumendi esitamiseks ning sellist taotlust ei saa edastada Vabariigi Valitsusele edasiseks menetlemiseks. Kuna

sätestab ühemõtteliselt üldpõhimõttena mitmikkodakondsuse keelu, ei olnud PPA-l HMS § 15 lg 3 alusel kaalutlusõigust, kas jätta kaebaja taotlus läbi vaatamata või edastada see siiski Vabariigi Valitsusele. 11. Vaidlust ei ole selles, et Iraani kodakondsusest loobumise protseduur on keeruline ja kaebajalt palju energiat, aega, raha ja ilmselt ka otsusekindlust nõudev. Kaebaja peab seda tegema Belgia suursaatkonna kaudu (ei ole tõendatud, et selleks tuleb minna Iraani) ning täitma üksikasjalised ankeedid enda ja oma perekonna kohta. Olukorras aga, kus päritoluriigi info ei kinnita, et Iraanis kiusataks taga nende isikute perekonnaliikmeid, kes on püüdnud Iraani kodakondsusest vabaneda (vt HK otsuse p 10), ei saa asuda seisukohale, et ankeetides nõutud andmete (vanemate, õdede/vendade ja abikaasa nimi, aadress jne) avaldamine oma kodakondusjärgsele riigile oleks kaebajat ebamõistlikult koormav või tema perekonnale lausa ohtlik. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid või viiteid allikatele, mille alusel saaks asuda teistsugusele järeldusele. Kaebaja väited kinnisvaraga seonduvalt ei ole veenvad. Esiteks ei ole asjas esitatud tõendeid sellest, et kaebajal üldse oleks Iraanis kinnisvara. Teiseks ei ole kaebaja selgitanud, et kui Iraani TsK § 988 näeb kodakondsusest loobumise eeldusena ette Iraanis asuva kinnisvara ja päritava vara üleandmise Iraani kodanikule, siis kuidas muudab see kodakondsusest loobumise kaebaja jaoks võimatuks olukorras, kus vara on võimalik võõrandada Iraani kodanikule või ka näiteks üle anda enda mõnele Iraani kodanikust lähisugulasele (ilmselt on võimalikud erinevad tsiviilõiguslikud lepingud). Ringkonnakohus märgib, et Eesti kodakondsuse omandamine ei ole midagi sellist, mis oleks kaebajale tema elamiseks ja töötamiseks Eestis hädavajalik (vt ka halduskohtu otsuse p 18), mistõttu ta oleks kohustatud eelmainitud (lisaks ka kaebaja viited aja- ja rahakulule ning organisatoorsetele probleemidele) ebameeldivused seoses kodakondsusest loobumisega üle elama. Tegemist on 9

-s vastava regulatsiooni puudumine kaasa tuua põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise ja menetluslike põhiõiguste rikkumise. Praeguse vaidluse lahendamisel ei ole siiski vajalik selles küsimuses seisukohta võtta. Praktikas on topeltkodakondsuse kohtuvaidluste puhul olnud võimalik kohtumenetlus ajaks, mil isik on esitanud teisele riigile taotluse kodakondsusest loobumiseks ja menetlus selles riigis kestab, peatada ning kohaldada esialgset õiguskaitset (nt haldusasi nr 3-15-1166). Samuti oleks PPA-l teoreetiliselt võimalik kaaluda nt kõrvaltingimusega haldusakti andmist (vt HMS § 53).

1. Kaebaja etteheidete osas, mis seonduvad haldusmenetluse läbiviimisega, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 19 esitatud seisukohtadega neid kordamata.
2. Eeltoodut kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 10