KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 10.02.2021, Tallinn Kohtuasja numb

) § 2 lg 1 p-le

2. Hagis välja toodud vastuväited ei ole tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, vaid pidid olema olemas juba enne tsiviilasja nr 2-16-107316 menetlemise algust (

§ 221

lg 2), kuid hageja ei pidanud vajalikuks neid tsiviilasja nr 2-16-107316 raames esitada. Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohtu 08.06.2020 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning tühistati 04.02.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohus jättis hagejale antud riigi õigusabi kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus vabastas hageja riigilõivu 300 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tsiviilasjas nr 2-16-107316 esitatud nõude aluseks oli poolte vahel 16.12.2015 sõlminud võlatunnistusest tulenev hageja täitmata rahaline kohustus kostja ees. Tsiviilasjas nr 2-16-107316 sõlmitud kompromissi kohaselt pidi kostja tasuma hagejale kompromissina 1021,12 eurot vastavalt maksegraafikule alates 20.06.2016 igakuiste 30 euro suuruste osamaksetena kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni. Täiteasjas nr 008/2016/1551 on täitedokumendiks Harju Maakohtu 30.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 2-16-107316, millega kinnitati kompromiss, mitte poolte vahel 16.12.2015 sõlminud võlatunnistus.
3. Tulenevalt

§ 221

lg-st 11 ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid kohtulahendist kui täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

§ 221

lg 2 kohaselt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Lähtudes eeltoodust ei ole asjakohased hageja esitatud vastuväited 16.12.2015 sõlmitud võlatunnistusele ja võlatunnistusele eelnenud laenulepingule. Nimetatud vastuväidete alusel ei ole põhjendatud sundtäitmist täiteasjas nr 008/2016/1551 lubamatuks tunnistada. 3 2-20-514

1. Maakohus viitas TsMS § 430 lg-le 8 ning märkis, et kohus ei ole kompromissi kinnitamisel rikkunud TsMS-st tulenevaid kontrollikohustusi. Täitmisavalduses esitatud nõue on koostatud kooskõlas kohtuliku kompromissiga. Hageja vaidleb kinnitatud kompromissile vastu asjaoludel, milliseid ta menetluses esitatud teabe kohaselt kompromissiga lõppenud hagimenetluses ei esitanud, millest tulenevalt ei saanud ega pidanud kohus nimetatud asjaolusid kompromissi kinnitamisel arvesse võtma. Kohus ei saa selgituskohustust täita asjaolude põhjal, mida pooled ei ole esitanud. Hagiavalduses märgitud asjaolud ning põhjendused ei anna alust jõustunud kohtulahendi tühistamiseks.
2. Kompromissis kokkulepitud kuupäevaks, s.o 20.06.2016, hageja kokkulepitud makset ei sooritanud, mistõttu oli kostjal õigus kompromissi punkt 1.4 alusel lugeda kõikide osamaksete tähtpäev saabunuks. Kogu kompromissi punktis 1.1 märgitud nõue summas 1021,12 eurot muutus sissenõutavaks alates 21.06.2016 (sh sellele lisanduvad viivised). Kuna kompromiss sisaldab kokkuleppeid juhtudeks kui üks kompromissi osapool kompromissi tingimusi ei täida (punkt 1.4), siis eraldi maksegraafikut üles ütlema ei pidanud.
3. Kompromissis kokkulepitud viivisemäär ei ole olukorras, kus hageja enda kohustust ei täida, kompromissi tühisust tingivaks asjaoluks. Seega ei ole põhjendatud täiteasjas nr 008/2016/1551 sundtäitmise lubamatuks tunnistamine viivise määra suuruse tõttu.
4. Riigikohus on märkinud lahendites nr 3-2-1-64-09 ja 3-2-1-64-17, et

§ 221

alusel võib esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav. Käesoleval juhul on täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi viivise suurus välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus üks pool on pidanud kompromissi heade kommetega vastuolus olevaks üksnes kõrge intressimäära tõttu, käesoleval juhul viivisemäära tõttu, ei saa ainuüksi kõrge intressimäär kui soorituse eest makstav tasu (vastusooritus) olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu (RKo nr 3-2-1-108-02, p 10). Samuti on Riigikohus märkinud, et viivise rakendamine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust endast ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. 21. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt oli 27.06.2016 täitemenetluse algatamise seisuga hageja põhivõlgnevus kostja ees 1021,12 eurot ja viivisenõue (7 päeva x 10,21 eurot) 71,47 eurot. 22.11.2019 kohtutäituri dokumendi (täitetoimingust teatamine) kohaselt oli nõude suurus 520,92 eurot, millele lisandub viivis. Täitedokumendiks oleva kohtumääruse kohaselt oli viivise suurus 1% päevas tähtaegselt tasumata võlasummalt. Kohtutäituri 08.01.2020 täitekulu väljamõistmise otsuste kohaselt on kohtutäituri lisatasu 270 eurot ja täitekulu 480 eurot ja 28,18 eurot. Kostja ei ole vastuses hagile märkinud, kui suur oli täitmisel olev nõue koos viivisega hagile vastamise ajal. Hageja tõendite kohaselt on viimane makse kohtutäiturile tehtud 05.03.2018 summas 50 eurot. Kohtule on esitatud elektroonilise enampakkumise akt, mille kohaselt on 02.01.2020 müüdud hagejale kuuluv kinnistu hinnaga 7500 eurot.

§ 56lg-st 3 tulenevalt on põhjendatud viivist arvestada kuni 02.01.2020.

Seega on viivise suurus ajavahemiku 22.11.2019-02.01.2020 eest 428,87 eurot (42 p x 10,21). Kohtu hinnangul oli 02.01.2020 seisuga hageja võlgnevus kostja ees vähemalt 949,79 eurot ja kohtutäituri lisatasu ja kulu 778,18 eurot. 4 2-20-514 Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas 08.07.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole lahendi tegemisel arvestanud hageja seisukohtade ja tõenditega.
2. Hageja ei saanud
3. aasta juunikuus teateid selle kohta, et täitur on hageja suhtes täitemenetluse algatanud.
4. Sissenõudjal puudus alus täitemenetluse algatamiseks. Kostja ei ole kokkulepet võlgnevuse tasumiseks (võlatunnistus) erakorraliselt üles öelnud ega tühistanud.
5. Hagejal esinevad vastuväited täitemenetluse algatamise osas, sest ta on oma võlgnevust regulaarselt vähendanud. Vaatamata sellele, et hageja tasus regulaarselt kohtumäärusega välja mõistetud summasid, esitas kostja avalduse täitemenetluse algatamiseks. Maakohtu lahendis puudus jälgitav põhjendus, miks vaatamata hageja poolt tasutud summadele on tema võlgnevus jäänud niivõrd suureks. Võlgnevuse kujunemise alused ei ole selged. Täitur ei ole hagejale esitanud ühtegi kirjalikku dokumenti võlgnevuse jäägi kohta.
6. Kohtutäitur ei oleks tohtinud hagejale kuuluvat korteriomandit müüa, sest hageja võlgnevus oli praktiliselt kustutatud. Seisuga 05.03.2017 oli hageja poolt tasutud kokku 1290,75 eurot.
7. Hagejale ei ole üle kantud raha, mis pärast korteriomandi müüki võlgnevuse täitmisest alles jäi (

§ 57). 28.

Võlatunnistuses ja kompromissmääruses välja toodud viivisemäära kokkulepe on tühine (viivisemäär ei vasta Riigikohtu praktikale, vt RKTKo nr 3-2-1-118-16, p 17). Kohus ei oleks tohtinud kinnitada kompromissi, mis sisaldab tühist viivisemäära kokkulepet. Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Tsiviilkolleegium, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
3. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 32.

§ 221

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (

§ 221lg 2).

1. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et võlausaldaja nõue oleks pärast kompromissmääruse jõustumist rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud.
2. Kuna käesolevas asjas on täitedokumendiks kohtulahend, ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid nõude olemasolule ja kehtivusele (

§ 221lg 1¹).

Seetõttu ei ole käesolevas vaidluses asjakohased hageja väited selle kohta, et poolte vahel kehtib endiselt võlatunnistus ja kompromissis kokku lepitud viivisemäär on tühine. 5 2-20-514

1. Hageja väide, et ta ei saanud
2. aasta juunikuus teateid selle kohta, et täitur on tema suhtes täitemenetluse algatanud, on vastuolus hageja enda poolt hagiavalduses esiletooduga. Hagiavalduses märgib hageja, et täitur esitas talle 27.06.2016 täitmisteate, milles teatas, et vabatahtlikul täitmisel tuleb maksta 1196,28 ja vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumisel 1350,18 eurot (tl 21). Hagiavalduses tunnistab hageja ka seda, et ta ei tasunud kõiki kompromissist tulenevaid summasid tähtaegselt ning täitemenetluse algatamise seisuga oli tal kostja ees võlgnevus ( tl 20 pöördel). Seega on ebaõige hageja väide, et sissenõudjal puudus alus täitemenetluse algatamiseks.
3. Asjakohatu on hageja etteheide, et maakohtu lahendis puudub põhjendus, miks vaatamata hageja poolt tasutud summadele on tema võlgnevus jäänud nii suureks.
4. Üldise tõendamiskoormise kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1). Kui hageja tugineb nõude alusena asjaolule, et nõue on tasutud, siis peab hageja nõude suuruse välja tooma ja tasumist tõendama. Nõude suurus tuleneb täitedokumendist ja

§ 56lg-s 2 sätestatud tulemi jaotamise järjekorrast.

Nõude kujunemise kohta sai hageja küsida selgitusi täiturilt. Ebaõige on hageja väide, et täitur ei ole hagejale esitanud ühtegi kirjalikku dokumenti võlgnevuse jäägi kohta. Toimiku materjalist nähtub, et täitur on kirjalike teatistega korduvalt teavitanud võlgnikku täitetoimingutest, milles on ära näidatud ka võla suurus. Viimane selline teatis on koostatud 22.11.2019, milles on näidatud võla suuruseks 520,92 eurot + lisanduv viivis ( tl 36).

1. Hageja väited, et kohtutäitur ei oleks tohtinud hagejale kuuluvat korteriomandit müüa ning hagejale ei ole üle kantud raha, mis pärast korteriomandi müüki võlgnevuse täitmisest alles jäi, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul asjassepuutuvad. Täituri tegevuse vaidlustamisel on kohaseks õiguskaitsevahendiks kaebus täituri tegevuse peale. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis XX-le antud riigi õigusabikulud riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsust ei ole selles osas vaidlustatud.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
4. Hagejale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja õigusabi kulud. Seetõttu jäävad riigi õigusabikulud riigi kanda. 16.09.2020 määrusega jätkas ringkonnakohus XX-le menetlusabi andmist ja vabastas ta riigilõivu 300 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Tulenevalt hageja majanduslikust seisundist peab ringkonnakohus TsMS § 190 lg 7 alusel põhjendatuks vabastada hageja riigilõivu 300 eurot riigituludesse tasumise kohustusest ja jätab riigilõivu riigituludesse välja mõistmata.
5. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Seetõttu väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 6