Obsah (4)

§ 101§ 97§ 108§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. juuni 2021 Tsiviilasja number 2-20-14

§ 101

lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-120-14, p 14;
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15;
7. jaanuari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks puuduvad. Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu
9. oktoobri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).
11. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on hagejat oma võimaluste piires toetanud. Hagejat on toetanud ka kostja sugulased. Korter, kus kostja elab, ei kuulu temale, vaid kostja emale. Kostjal endal vara puudub. Kostjal on käevigastus, mille tekkimisele aitas kaasa hageja ema. Kostja ja hageja ema ei ole lõplikult lahku läinud. Kostja sissetulekuks on Eesti Töötukassa poolt makstav toetus X eurot. MAAKOHTU LAHEND
12. Viru Maakohus rahuldas
13. veebruari
14. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 151 eurot 50 senti alates
15. septembrist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni X (kaasa arvatud) ning kohustas kostjat maksma hageja elatise C.C. arveldusarvele nr X Swedbank AS-is hiljemalt jooksva kuu esimeseks kuupäevaks, märkides selgitusse: „Elatis A.A.“. Maakohus jättis hageja nõude tagasiulatuva elatise perioodi
16. juulist 2019 kuni
17. septembrini 2020 eest väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Kostja on hageja isa ning seega hagejale ülalpidamist andma kohustatud isikuks perekonnaseaduse (

) § 96 järgi. Hageja on alaealine laps ja õigustatud elatist nõudma (

§ 97p 1).

Hageja elab kostjast eraldi ning kostja hageja ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud määras ei täida. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Samas on hageja esitanud hagiavalduses oma vajaduste loetelu, mille kohaselt on hageja kulutused ühes kuus järgmised: eluasemekulud 160 eurot, toit 110 eurot, transport 40 eurot, kulutused tervishoiule 50 eurot, kulutused hügieenile 15 eurot, koolikohustuse täimise kulu (lasteaed) 50 eurot, kulud riietele ja jalanõudele 45 eurot ning muud vältimatud püsikulud 100 eurot, kokku 570 eurot. Hageja esindaja selgitas kohtuistungil, et hagejaga samal aadressil elavad kolm inimest ja eluasemekulud 160 eurot on kogukulu. Hageja esindaja ei osanud selgitada, millised on hageja muud vältimatud püsikulud ühes kalendrikuus. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid hageja kulude kohta. Hageja täiendavaid tõendeid kohtule ei esitanud. Maakohus leidis, et hageja kulud kokku 570 eurot kuus ei ole täies ulatuses põhjendatud. Hageja eluasemekulusid tuleb vähendada kahe kolmandiku võrra, kuna hagejaga samas korteris elab veel kaks inimest peale hageja enda. Hageja eluasemekulud on 160/3=53 eurot. Hageja muud vältimatud püsikulud ühes kalendrikuus 100 eurot ei leidnud kinnitust, kuna hageja ei osanud neid kohtule mõistlikult selgitada. Hageja saab riigilt lapsetoetust 60 eurot kuus, mille võrra on 3 hageja vajadused kaetud riiklikest vahenditest. Vähendades hagiavalduses märgitud hageja igakuiseid kulutusi 570 eurot eluasemekulude üleliigse osa, muude vältimatute püsikulude ja riikliku toetuse võrra, on hageja igakuised kulud mõistlikud ja vajalikud 303 euro ulatuses. Vastavalt

§-le 96 peavad mõlemad lapse vanemad andma lapsele ülalpidamist. Seega on hageja emal samuti kohustus hagejat ülal pidada. Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab st, et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Seega on kostja osaks hageja ülalpidamisega seotud kulude kandmisel igakuiselt 151 eurot 50 senti (303/2). Kostja ei ole tõendanud, et seoses käevigastusega oleks kostjal tuvastatud töövõime vähenemine. Kostja on viibinud haiglaravil alates

1. jaanuarist 2019 kolm voodipäeva. Kostja on haiglast välja kirjutatud ja suunatud ambulatoorsele ravile. Töövõime vähenemist kostja tõendanud ei ole. Samuti ei ole kostjal teisi ülalpeetavaid. Vaidlust ei ole, et kostja sissetulek on X eurot kuus neto. Hageja on sellega kohtuistungil nõustunud. Kostja
2. jaanuari 2021 vastuse kohaselt on tema sissetulek vähenenud nullini, kuna töötukassa lõpetas tasemeõppe toetuse maksmise. Hageja nõustus kohtuistungil kokkuleppe korras, et kostja võiks maksta hagejale ülalpidamiseks elatist 160 eurot kuus seni kuni kostja leiab endale töökoha. Elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu
3. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09). Elatise väljamõistmine

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras ning tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist seaks kostja olukorda, kus ta muutub maksejõuetuks ning sealjuures sõltuvaks sotsiaalabist ning sellega kahjustaks oluliselt enda toimetulekut endale minimaalselt vajaliku elustandardi tagamisel ilma riigi abita. Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt perioodi eest alates

1. juulist 2019 kuni hagiavalduse esitamiseni
2. septembrini 2020, kuna hagejale on selle aja eest ülalpidamist andnud tema teine vanem, ema. Kostja väide, et kostja ja tema sugulased on hagejat rahaliselt toetanud, ei ole tõendatud. Maakohus leidis, et kostjalt väljamõistetavat elatist tuleb vähendada alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks on maakohtu hinnangul hageja igakuiste vajaduste rahaline suurus, mis jääb alla elatise seaduses sätestatud miinimummäära, kostjal sissetuleku puudumine, hageja nõusolek kokkuleppe korras elatise tasumiseks 160 eurot kuus kuni kostja leiab endale töökoha ning asjaolu, et hageja ema on kandnud ise kõik hageja ülalpidamisega seotud kulud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses, mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis 292 eurot alates
2. septembrist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni, sidudes elatise suurust Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammääraga, mõista kostjalt välja elatis tagasiulatuvalt perioodi
3. juulist 2019 kuni
4. septembrini 2020 eest ning jätta menetluskulud kostja kanda. 4 Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult leidnud, et hageja vajaduste suurus saab olla elatise vähendamise aluseks. Hageja esindaja ei kinnitanud, et tema lapse vajadused on alla seaduses sätestatud miinimummäära, vaid on märkinud, et vajaduste nimekiri on ligikaudne. Hageja ei pea kulude suurust dokumentaalselt tõendama. Kostja ei esitanud vastuväiteid kulude osas ega väitnud, et hageja kulud on väiksemad, kui seaduses sätestatud. Kostja väike sissetulek ei saa olla aluseks elatise vähendamiseks. Kostja on terve mees, tal ei ole tuvastatud tervisekahju ning ta on kohustatud teenima sissetulekut oma alaealiste laste ülalpidamiseks. Hageja nõusolekut väiksema elatise saamiseks kokkuleppe korras ei saa lugeda mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks. Kokkulepet ei saavutatud ning hageja jäi oma nõude juurde. Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata

§ 108ja jätnud rahuldamata hageja nõude tagasiulatuva elatise osas.

1. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt menetlusõiguse normi ja materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 657 lg 1 p 2) väljamõistetud elatise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära alates
3. septembrist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja apellatsioonkaebus osaliselt põhjendatud. Hageja on kostja laps, kostja ei ela hagejaga koos ning kostja on

§-st 96 ja § 97 p-st 1 kohustatud hagejale ülalpidamist andma. Üldjuhul ei või igakuine elatis olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära (

§ 101

lg 1).

§ 102

lg 2 esimese lause kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vaidlust ei ole, et kostjal ei ole teisi ülalpeetavaid ning kostja on töövõimeline inimene. Kostja ei ole esitanud tõendeid töövõime vähenemise kohta seoses käevigastusega. 8. Eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

§ 101

lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Lapse vajadusi tuleb hinnata aga juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14). Maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormist, kohustades hagejat esitama tõendeid tema vajaduste suuruse kohta. Kui kostja väitel on hageja vajadused miinimummäärast väiksemad, tuleb tal seda tõendada (TsMS § 230 lg 1). Apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei ole väitnud, et hageja vajadused on alla miinimummäära, on põhjendatud. 5 Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid.
5. Ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära (Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2; vt
10. märtsi
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega arutatud (Riigikohtu
12. juuni
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3517, p 28.2.;
14. märtsi
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Kuigi
16. detsembri
17. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt on hageja esindaja kinnitanud, et ta saab igakuiselt toetust 60 eurot, ei nähtu protokollist, kas tegemist on just lapsetoetusega. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et kostja oleks lapsetoetuse arvestamist elatise väljamõistmisel taotlenud ega seda, et maakohus oleks lapsetoetuse küsimust pooltega sisuliselt arutanud. Ringkonnakohus ei ole asja materjalidest tuvastanud ühtki sellist muud asjaolu, mille tõttu tulnuks praeguses asjas elatist poole riikliku lapsetoetuse võrra vähendada.
18. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13;
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1;
7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12). Miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Maakohus ei ole elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks nõuetekohaselt huvide kaalumist läbi viinud.
8. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et ainuüksi kostja väike sissetulek ei ole aluseks elatise alla miinimumi väljamõistmiseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu
9. veebruari
10. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13;
11. oktoobri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja täitnud kohustust sissetuleku teenimiseks. Puuduvad objektiivsed põhjused, miks kostja ei saa sissetulekut teenida.
13. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et asjaolu, et hageja oli kompromissi korras tingimuslikult nõus väiksema elatisega, ei ole mõjuvaks põhjuseks, mis annaks alust elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks

§ 102lg 2 mõistes.

6 13. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas tuleb jätta rahuldamata. Tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmiseks ei anna alust asjaolu, et sel perioodil on hagejale andnud ülalpidamist tema teine vanem, ema. Selline maakohtu seisukoht ei ole seadusega kooskõlas. Ülalpidamiskohustuse olemust arvesse võttes ning maakohtu loogikast lähtudes oleks tagasiulatuva elatise väljamõistmine seega alati välistatud, kuivõrd lapse ülalpidamiskulusid tuleb alati kanda vanemal, kes igapäevaselt lapse eest hoolt kannab.

§ 108

võimaldab õigustatud isikul nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja esitas hagi

1. septembril 202, paludes mõista välja elatis alates
2. juulist
3. Seega esitas hageja taotluse tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks suurema perioodi eest, kui ühe aasta eest enne hagiavalduse esitamist, mis ei ole lubatav. Hageja saanuks nõuda

§ 108tagasiulatuvat elatist üksnes perioodi 28.

september 2019 –

1. september
2. Kuna ülalpidamisnõue on suunatud hageja igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks vajalike vahendite saamisele, on ülalpidamisnõude eesmärgiks tagada isiku toimetulekuks vajalikud vahendid eelkõige hageja olemasolevate ja tulevaste vajaduste rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine seaks kostja praegusel juhul raskesse majanduslikku olukorda, samuti ei täidaks see käesolevas asjas oma eesmärki. Praegusel juhul on oluline, et kostja suudaks maksta elatist väljamõistetud ulatuses. Elatisenõue alates hagi esitamisest on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
3. Kuigi ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab osaliselt maakohtu otsuse väljamõistetud elatise suuruse osas, puudub ringkonnakohtu hinnangul vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Apellatsioonkaebuse rahuldamise ning maakohtu otsuse muutmise ulatus praegusel juhul ei too kaasa menetluskulude jaotuse muutmist. Hagi rahuldatakse osaliselt.
4. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 7