Obsah (5)

§ 115§ 127§ 14§ 149§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Helina Luksepp Otsuse tegemise aeg ja koht 05.03.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-5865 Tsivi

) § 14 lg-st 2 tulenevalt võis olla teavitamiskohus laenuandjal.

1. Kostja ei vaielnud vastu, et laenu väljastamise aluseks oleva krediidikomitee otsusele oli märgitud ebaõige kuupäev, kuid leidis, et see ei mõjutanud otsuse autentsust. Krediidikomitee istungi protokollist nr 53 (I kd lk 120-121 pöördel, 176-177) nähtus, et kostja otsustas 28.03.2017 (allkirjastatud 30.03.2017, 03.04.2017 ja 04.04.2017) anda laenu 57 600 eurot, märkides sihtotstarbeks Nordic Hypo AS kohustuse finantseerimise summas ca 35 000 eurot, ettevõtte käibevahendite suurendamise ja lepingu sõlmimisega seonduvate kulude tasumise. Laenutaotlusest (I kd lk 119) nähtuvalt taotles laenusaaja 31.03.2017 laenu 55 000 eurot, mille tagatiseks pakkus hageja kinnistut väärtusega 96 000 eurot. Käendaja tellitud eksperthinnangu kohaselt oli 03.02.2017 hagejale kuuluva kinnisasja väärtus 96 000 eurot (I kd lk 100). Kostja selgitus ei olnud piisav mõistmaks krediidikomitee otsustust. Viidatud tõenditest nähtus, et kostja kiirustas laenu andmisel ja soovis tagatisvara olemasolul pikemalt analüüsimata ning kaalumata laenu anda. Isegi, kui eeldada, et kostja krediidikomitee istung toimus peale laenutaotluse esitamist, siis oli arusaamatu, miks kostja pakkus laenu 2 600 eurot enam, kui taotleti. Laenulepingu p 2 alusel oli kostja kohustatud andma laenu 57 600 eurot, millest 35 408 eurot kanti notari ametialasele kontole ja 22 192 eurot laenusaajale. Seda enam, et kostja selgitas enne laenusaaja taotluse esitamist 15.03.2017 e-kirjas (II kd lk 76), et laenusumma jääb vahemikku 48 000-57 600 eurot. Kostja ei osanud viidatud asjaolu veenvalt selgitada ka istungil (II kd lk 66 pöördel). Krediidiasutus pidi laenu andmisel käituma vastutustundlikult. Kostja käitumist pakkuda laenu taotletust suuremas summas ei saanud pidada vastutustundlikuks käitumiseks.
2. Hageja ja käendaja ei olnud laenulepingu osapoolteks ja nende isiklik krediidivõimelisus laenulepingu kehtivuse hindamisel ei olnud asjassepuutuv. Samuti ei omanud tähtsust käendaja tegevus ja vastutus. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes oli hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti antakse isikule, kelle puhul oli tõenäoline, et ta suudab seda tagasi maksta. Kostja käitus vastutustundetult ja ei hinnanud laenusaaja krediidivõimet, rikkudes sellega krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevat kohustust. Laenusaaja asutati 05.10.2015 sissemakset tegemata ning tema tegevusalaks oli autopesu ja teenindus (I kd lk 55). Laenutaotlusest nähtuvalt soovis taotleja laenu Nordic Hypo AS-i laenu refinantseerimiseks ja täiendavalt ressurssi uue ärisuuna edendamiseks. Kostja esitatud tõenditest ei nähtunud, et kostja oleks uurinud, kas laenu taotleja tegeles registrikaardil märgitud autopesu või muu teeninduse pakkumisega ning kas see tegevus oli kasumlik. Kostja krediidiraportist (I kd lk 120 pöördel-121 pöördel) nähtus, et kostja tuvastas, et laenusaaja oli seisev ettevõte, mistõttu puudus aruandlus seoses seisva majandustegevusega. Uue äriplaani kirjelduse kohaselt plaanis laenutaotleja maale tuua uusi kosmeetikatooteid ja teha tugevat reklaami läbi kolme müügikoha. Kohtu hinnangul oli kostja seisva ettevõtte viidatud äriplaanist lähtudes käitunud vastutustundetult. Kostja raportist ei olnud jälgitav, millest järeldas kostja, et taotleja 2017 aasta müügitulu saab olema 66 000 eurot ja 2017 aruandeaasta kasum 251 688 eurot. Nimetatut ei muutnud usutavaks ka laenusaaja poolt tabelina esitatud kasumiprognoos või käendajaga peetud kirjavahetus (II kd lk 38-39, lk 77-80). Samuti ei nähtunud raportist, kas ja kuidas kostja kontrollis juhatuse liikmele (käendaja) kuuluvate teiste ettevõtete tegevust (sh tegevuse kasumlikkust). Nimetatu ei nähtunud ka viidatud osaühingute 5 kohta teistest asjas kogutud tõenditest (II kd lk 12-34). Kostja nimetas raportis osaühingud ning nendel võlgade puudumise, kuid nimetatu ei viidanud ettevõtete tegevusele (sh tulusale tegevusele). Samuti nähtus protokollist, et laenusaaja seisva ettevõttena oli kohustatud tasuma Nordic Hypo AS-ile laenu igakuiselt 458 eurot. Laenulepingust (I kd lk 33-34) nähtuvalt pidi laenusaaja kostjale igakuiselt tasuma laenu 803,43 eurot. Seega ei olnud mõistetav, kuidas pidas kostja krediidiandjana mõistlikuks ja võimalikuks laenusaaja poolt võetud laenu refinantseerimist, kui laenumakse suurenes ligi poole võrra. Ei olnud jälgitav, kuidas hindas kostja seisva ja alles uut ärisuunda alustava osaühingu võimet tasuda varasemast laenukohustusest poole suuremat kuumakset. Kostja ei saanud 31.03.2017 tagatislepingu sõlmimisel ja 03.04.2017 laenu väljamaksmisel arvestada 27.10.2017 täituri kasuks laenusaaja osale seatud keelumärkega, kuid nimetatud asjaolu andis alust kahelda selles, kas kostja kontrollis laenu andmisel taotleja krediidivõimekust. Laenutaotleja varale keelumärke seadmine kuus kuud peale laenu väljastamist andis alust arvata, et kostja ei kontrollinud taotleja laenuvõimet. Tähtsust ei omanud asjaolu, et osale seati keelumärge käendaja täitmata kohustuse tõttu, kuna käendaja oli siis taotleja juhatuse liikmeks ning laenukohustuse käendajaks. Sellele viitas ka käendaja suhtes 26.10.2018 pankroti väljakuulutamine (I kd lk 127). Kostja ei hinnanud, kas krediidist võis krediiditaotlejale tekkida olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Samuti ei täitnud kostja kohustust teavitada kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest krediidivõtja kohustusi tagavat isikut. Kostjal tulnuks enne laenu andmist krediidiasutusena endal hinnata, kas ja kellel võis kahju olla tekkinud ning kas laenutaotlejale saab laenu väljastada. Kostja väited, et tegelikult võis hagejal 70 000 euro ulatuses kahju tekkida juba hageja ja Nordic Hypo AS-i vahel sõlmitud tagatislepingust olid asjakohatud, kuna viidatud lepinguline suhe poolte vahel oli lõppenud.
3. Hageja leidis, et tal tekkis kostja süül kahju 63 588,56 eurot. Kostja vaidles sellele vastu ja oli seisukohal, et tal oli õigus nõuda hagejalt 60 036,34 eurot (I kd lk 113 pöördel-114 pöördel). Kostja ei järginud vastutustundlikku laenamise põhimõtet ja rikkus tagatise omaniku suhtes teavitamiskohustust. Sellega oli tõendatud, et kostja rikkus lepingut (

§ 115

lg 1) ja hagejale tekkis kahju (

§ 127lg 1, § 128).

Seega oli hagejal õigus nõuda

§ 14ja § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist.

Kuna tegemist oli lepingueelse kohustuse rikkumisega, oli kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (

§ 127lg 1).

Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendas see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude sai tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei pidanud krediidisaaja krediiti kahju ulatuses tagastama. Sellist krediiti taganud isik võis

§ 149lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Kostja taotles menetluskulude jätmist hageja kanda. Kohus jättis kohaldamata TsÜS §
2. Laenusaaja tahe oli saada laenu maksimaalses ulatuses vastavalt krediidikomitee otsusele, aga mitte vähem kui 55 000 eurot. Kui kohtu hinnangul ei olnud laenusaaja avaldatud tahe üheselt selge, oleks kohus pidanud laenusaaja tahteavaldust tõlgendama. Kohus tuvastas ebaõigesti, et kostja andis taotletust rohkem laenu. Kohus jättis kohaldamata TsÜS § 115 ja § 123 selleks, et tuvastada, kas hageja volitas käendajat ka esindaja nimel tahteavalduste vastuvõtmiseks. Kohus jättis välja selgitamata, kas kostja täitis 6 tagatise andja teavitamiskohustuse läbi lepingutega seotud oluliste asjaolude volitatud esindajale avaldamise. Krediidiasutus pidi koguma asjakohast infot krediiditaotleja kohta, et piisavalt hinnata tema krediidivõimelisust. Kohus pidi seega analüüsima, kas kostja poolt kogutud dokumendid ja teave oli asjakohane KAS § 83 lg-s 3 sätestatud nõuete järgimiseks. Viidatud säte ei loo krediidiandjale kohustust nõuda juriidilisest isikust laenusaajalt tema varasema majandustegevuse kohta raamatupidamisaruannete või arvelduskonto väljavõtete esitamist. Kostja sai eeldada, et talle esitatakse laenutaotluses tõele vastavaid andmeid ja kostja ei pidanud kõik taotluses esitatud väited üle kontrollima. Kohus pidi tõendeid analüüsima kogumis. Maakohus kohaldas ebaõigesti KAS § 83 lg-t
3. Maakohus jättis kostja esitatud tõendid hindamata ega selgitanud, miks need ei olnud asjassepuutuvad. Kostja esitas tema ja laenusaajavahelise 15.03.2017 ja 23.03.2017 kirjavahetuse, mis tõendas laenusumma kujunemist ja lepingu sõlmimise protsessi. Krediidikomitee istung ei toimunud enne laenutaotluse saamist. Otsusele sai märgitud vale kuupäev. Sellest sai järeldada vaid eksimust protokolli vormistamisel, mitte kostja kiirustamist laenuandmisel nagu leidis kohus. Kohus ei hinnanud kostja esitatud tõendeid selle kohta, et ta kontrollis laenu andmisel käendaja võimekust, laenusaaja juhtimise kvaliteeti ja äriplaani teostamise suutlikust. Arvestades kohtu rikkumisi, ei olnud maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei olnud selge ega jälgitav. Kohtu põhjendused olid vastuolulised. Kohus ei arvestanud asja lahendamisel kõiki kostja väiteid ja tõendeid. Materiaalõiguse kohaldamata jätmine, ebaõige kohaldamine ja menetlusõiguse normi rikkumine mõjutas asja lahendamise tulemust. Vastustaja seisukohad
4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad kostja kanda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
6. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
7. Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti TMS § 221 lg-st 1-11 ja lg-st 3, § 2 lg 1 p-dest 18-
8. Täitemenetlus hageja vastu algatati mitte tema kui isikliku võlgniku vastu, vaid laenusaaja rahaliste kohustuste tagamiseks hagejale kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks, st hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamiseks hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku realiseerimisnõudega, mille alusel sundtäitmist võimaldab TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenevalt kohese sundtäitmise kokkulepe kui täitedokument. Selline täitmine seisneb koormatud kinnisasja võõrandamises ja nõude rahuldamises kinnisasja müügist saadu arvel.
9. Maakohus viitas aga ebaõigesti AÕS § 351 lg-le 3, kuivõrd nimetatud norm on kehtetu alates 05.04.
10. Alates samas kuupäevast hakkas kehtima AÕS § 279 lg 6, mis nägi ette, et 7 pantija, kes ei ole võlgnik, võib esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda AÕS § 279 lg-st
11. Selline viga ei toonud aga kaasa ebaõiget lahendit arvestades, et nende normide sõnastus ja sisu on samatähenduslik.
12. Hageja märkis, et juhul kui kohus leiab, et 31.03.2017 tehing ei ole tühine, siis palub hageja tasaarvestada talle tekkinud kahju kostja krediiditagastamise nõudega. Maakohus tuvastas, et 31.03.2017 tagatisleping oli kehtivalt sõlmitud ja laenusummad kanti põhivõlgnikule üle laenulepingus kokkulepitud viisil. Selles osas pole maakohtu otsust vaidlustatud. Seega kuulus lahendamisele hageja nõue kahju tasaarvestamiseks. Hageja tugines asjaolule, et kostja jättis nõuetekohaselt kontrollimata hageja, käendaja ja laenusaaja krediidivõimelisust. Pooled polnud vaidlustanud maakohtu järeldust, et kostja ei pidanud kontrollima hageja ja käendaja krediidivõimelisust laenulepingute kehtivuse hindamisel, kuna nad ei olnud laenulepingu osapooled. Kostja tugines apellatsioonis, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega kuulub ringkonnakohtus kontrollimisele kostja käitumine laenusaaja suhtes.
13. Riigikohus selgitas 27.11.2012 otsuses tsiviilasja nr 3-2-1-136-12 p-s 24, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla

§ 14

lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 näeb ette, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Viidatud säte ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1421710, p 25.2). Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei eksinud, kui leidis, et kostja rikkus laenusaaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus on asjas kogutud materjalide põhjal samuti seisukohal, et hageja kui professionaalne krediidiandja ei ole nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi hinnata laenutaotleja krediidivõimet. Sellega on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et laenuandja kohustus oli hinnata laenusaaja võimekus laen tagasi maksta. Hinnates tõendeid kogumis ei selgu, mille alusel hindas kostja laenusaaja võimekust ja sissetulekut piisavaks selleks, et täita laenulepingus märgitud kohustused. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on 8 tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Maakohus leidis, et laenu refinantseerimisel suurenes laenumakse ligi poole võrra ja polnud jälgitav, kuidas hindas kostja seisva ja uut ärisuunda alustava osaühingu maksevõimet selliseks, et tal on võimalik tasuda varasemat laenukohustusest suuremat kuumakset. Seaduses ei ole ettekirjutatud, milliseid toiminguid täpselt peab laenuandja tegema laenusaaja maksevõimelisuse hindamiseks ning kostjal ei ole otseselt kohustust nõuda juriidilisest isikust laenusaajalt raamatupidamisaruannete või arvelduskonto väljavõtete esitamist. Siiski ei tähenda see, et kostjal polnud kohustust selgitada välja laenutaotleja maksevõimelisus selleks, et veenduda isiku reaalses võimekuses laen tagasi maksta. Kostjal oli võimalus ise otsustada, mis andmeid küsida selleks, et selgitada välja maksevõimelisus. Kuigi laenutaotlejal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib nendest lähtuda, ei tähenda, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja lasta vajadusel täpsustada. Selle nõude täitmiseks oli kostjal võimalik nõuda mõistlike andmeid, tõendeid ja põhjendusi viidatud asjaolude väljaselgitamiseks. Asjaolu, et laenusaajal puuduvad maksuvõlad või mingid muud negatiivsed näitajad sh sellise info puudumine laenusaajaga seotud isikutel (II kd lk 1234, 38-39, 76-80, 84-113), ei ole piisav maksevõime kindlakstegemisel. Lisaks puudutasid esitatud tõendid osaliselt ka mitmete aastate tagust informatsiooni, mis laenu taotlemise ajal ei olnud enam asjakohane. Kostja esitatud tõenditest ja selgitustest on näha, et formaalselt kostja teostas päringuid ja suhtles laenusaajaga. Kuid nendest ei saa järeldada, et igakuine kuumakse suuruses 803,43 eurot on laenusaajale jõukohane (maksegraafik I kd lk 33 pöördel-34). Kuigi alles pärast krediidilepingu sõlmimist sai ilmseks, et käendaja läks pankrotti (I kd lk 127) ja käendaja on teinud ka teisi äriühinguid tühjaks (II kd lk 137 pöördel), siis viitab see kohtu hinnangul kostja pinnapealsusele laenusaajate maksevõimelisuse kontrollimisel. Laenusaaja kirjeldus äriplaani kohta (I kd lk 120 pöördel) ei anna sisuliselt mingit informatsiooni selle kohta, kuidas on tagatud laenu tagastamine ja sissetuleku teenimine laenutaotluses märgitud ulatuses (I kd lk 119) - selle kirjeldus oli sedavõrd üldine ja paljasõnaline. Laenutaotleja prognoosid võimeelimaliku kasumi kohta olid kajastatud tabeli näol ilma mingisuguse reaalse tõendusmaterjalita (II kd lk 38-39). Kuivõrd laenusaaja soovis kostja juures olemasolevat laenu refinantseerida, siis oli laenuandjal võimalik välja selgitada, kuidas on toimunud juba võetud laenu kasutamine ja tagastamine. Laenusaaja ja kostja vaheline leping sõlmiti 31.03.2017 (I kd lk 33) ja maksegraafiku kohaselt pidi laenuvõtja tegema esimese makse 25.04.2017 (I kd lk 33 pöördel-34). Samas kui võlateatis saadeti laenusaajale juba 01.08.2017 (I kd lk 122). Eeltoodu kinnitab selgelt, et laenusaaja polnud tegelikkuses maksevõimeline. Sellest nähtub, et kostja käsutuses polnud selliseid andmeid, mis kinnitaksid laenusaaja maksevõimelisust. Kostja esitatud tõenditest võib järeldada, et laenusaajal polnud probleeme ega võlgnevusi, kuid käesoleval juhul ei piisanud järeldamaks ka maksevõime olemasolus. Kohus leiab, et kostja poolt kogutud andmete põhjal polnud võimalik anda adekvaatset hinnangut ning reaalset pilti laenusaaja toiminud aga ka tulevase majandustegevuse osas. Kohus leiab, et kostja on jätnud kasutamata mõistlikud ning tema majandustegevuses mitte liigselt koormavad võimalused kontrollida, millest koosneb laenutaotleja sissetulek ning kas on mõistlikult alust arvata, et selline sissetulek laekub laenusaajale ka ettenähtavas tulevikus. 9 Krediidikomitee põhimääruse p-st 3.

1. nähtub, et laenu antakse vaid tagatise olemasolul (II kd lk 35 pöördel). Professionaalse laenuandja huvides peaks siiski olema see, et laenusaaja sissetulek võimaldaks lepingut täita ning põhjendatud ei ole panustada esmajärjekorras sellele, et tagatise realiseerimise teel on laenuandjal võimalik laenuks antud raha tagasi saada. Seega on etteheide laenu väljastamise suuruse osas kostjale ka põhjendatud – laenusaaja taotles laenu minimaalselt 55 000 eurot (I kd lk 119), kuid kostja krediidikomitee oli nõus väljastama laenu sellest suuremas ulatuses (I kd lk 120), kuigi laenusaaja maksevõime oli nõuetekohaselt välja selgitamata. Laenu taotlemise ajal polnud laenusaaja 2017 majandusaasta aruannet registripidajale veel esitatud. Seega ei saanud laenu andmisel sellest juhinduda (I kd lk 47, 158-162). Eeltoodu ei tähenda siiski, et kostja täitis oma kohustusi nõuetekohaselt. Isegi kui nõustuda, et kostja otsusel väljastada laen oli vale kuupäev vormistusviga (I kd, lk 176-177) ja lepingupooled pidasid enne laenu väljastamist läbirääkimisi (II kd, lk 76-80), ei muuda see maakohtu otsust ebaõigeks, ega anna alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta kostjapoolne teavitamiskohustuse rikkumise motiiv. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et kostja rikkus hageja kui tagatise omaniku suhtes teavitamiskohustust. Ringkonnakohus nõustub selles osas apellandiga, et maakohus jättis kohaldamata TsÜS § 115 lg-t 1, mis näeb ette, et tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Volikirjaga volitas hageja käendajat esindama teda kõikide isikute ja asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes, sealhulgas vastu võtma ning tegema kõik, mis seotud muude panga poolt arvete käsutamiseks väljastatavate andmete saamisega ning kasutamisega (I kd lk 52). Käendaja esindusõigus hageja suhtes hõlmas käendaja õigust esindada tagatise andjat volikirjas toodud tehingutega seotud tahteavalduste vastuvõtmisel. Kõik kostja poolt tehtud tahteavaldused tuli lugeda hageja poolt kättesaaduks. Kostja selgitas, millised on laenu andmise tingimused, laenusumma tagasimaksete erinevad viisid, laenu ennetähtaegse tagastamise võimalused ja laenu saamiseks vajalikud tagatised (II kd tlk 76 – 80). Käesolevas menetluses pole tõendatud, et kostja oleks käendajale jätnud midagi olulist selgitamata. Seega asus maakohus ebaõigele seisukohale, et kostja rikkus hageja suhtes teavitamiskohustust (TsÜS § 14 lg 2).
3. Järgmiseks hindab ringkonnakohus hageja kahju nõuet. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt määrab pool, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta jääb kostja süül tekkinud kahjusumma tasaarvestuse juurde ja lähtuda tuli 09.07.2019 menetlusdokumendis toodust (I kd lk 148 jj). Selles tugines hageja laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele laenusaaja suhtes ning teavitamiskohustuse rikkumisele käendaja suhtes. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel.

Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara 10 vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

1. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja suhtes ei ole teavitamiskohustust rikutud. Seega ei saa hageja kahju nõue tuleneda teavitamiskohustuse rikkumisest ja kõne alla saab tulla vaid kahju hüvitamine vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisest, st nõuda sama kahju, mida laenusaajagi. Hageja avaldas, et tal tekkis kahju 63 588,56 eurot (täitmisteates märgitud summas, I kd lk 25, 25 pöördel ja lk 31): võlgnevus 60 036,34 eurot (võlg 55 698,28 eurot, intress 4 295,75 eurot, viivis 22,31 eurot ja haldustasu lepingu ülesütlemise eest 20 eurot) ja kohtutäituri tasu 3 552 eurot (täitemenetluse alustamise tasu 72 eurot ja kohtutäituri põhitasu 3 480 eurot).
2. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja rikkus oma kohustusi vastutustundliku laenamise põhimõtte nõuetekohase kontrollimise täitmata jätmisega ja selle tulemusel tekkis kahju.

§ 127

lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kui kostja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja ta ei oleks laenusaajale laenu andnud ja siis ei oleks hageja pidanud oma varaga tagama laenusaaja kohustuse täitmist, st hagejale poleks tekkinud kahju 63 588,56 euro suuruses. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hageja oli õigustatud

§ 197

lg 1 alusel tasaarvestama oma kahju hüvitamise nõude kostja 63 588,56 euro suuruse nõudega. Kostja nõue hageja vastu on seega lõppenud. Seega ei olnud täitemenetlus hageja suhtes lubatav. Kokkuvõtteks märgib ringkonnakohus, et maakohtu lahend hagi rahuldamise kohta on seaduslik ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 23. Ringkonnakohus määrab TsMS § 173 lg 1 kohaselt asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks esimeses kohtuastmes. Tulenevalt TsMS § 171 lg-s 1 sätestatust jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kõik menetluskulud kaebuse rahuldamata jäämise tõttu kostja kanda. Kuivõrd maakohus määras kindlaks menetluskulud rahaliselt, siis teeb seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 3). Hageja menetluskulud on esindajakulud 740 eurot 12,3 tunni eest tasumääraga 60 eurot järgmiste esindaja toimingute eest: − 31.08.2020 - tutvumine kohtuotsusega 12 lehel, õiguslik hinnang, tutvumine apellatsioonkaebusega, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 8 lehel (9 tundi , 540 eurot); − 11.02.2021 - tutvumine apellandi 03.02.2021 seisukoha, apellatsioonkaebuse ja hagimaterjalidega, ettevalmistamine istungiks (2 tundi , 120 eurot); − 11.02.2021 - menetluskulude nimekirja koostamine (0,3 tundi, 20 eurot); − 11.02.2021 - osalemine istungil ringkonnakohtus kell 10.00-11.00 (1 tund, 60 eurot). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabitoimingud antud tsiviilasja menetluses olid kooskõlas menetluse käiguga, vajalikud ja põhjendatud ning neile kulunud aeg põhjendatud. Esindaja õigusabi tunnihind 60 eurot ei olnud ülemäärane. Tulenevalt sellest tuleb kostjalt 11 hagejale välja mõista menetluskuluna kokku 740 eurot. Hageja taotles menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab selle taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 12