Obsah (10)

§ 11§ 10§ 60§ 62§ 59§ 552§ 67§ 64§ 46§ 56

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-21-104 6. juuli 2021 Kadri Palm XXX kaebus

) § 552 lg-tega 1 ja 2 vastuolus olevaks ka korralduse andmisele eelnevalt tehtud päringuid ja nõudeid andmete esitamiseks. 8.

1. Sisuliselt on maksukontroll alanud palju varem enne korralduse väljaandmist, kui maksuhaldur on kaebajale esitanud mitmesuguse sisuga küsimusi ning palunud edastada mahukat ja ühtlasi ka detailset informatsiooni (näiteks kahe aasta pangakontode filtreerimata väljavõte) nii e-kirjade kui ka telefoni vahendusel. Ühtegi viidet kaebaja õiguste kohta neis kirjades ega kõnedes ei sisaldunud. Märkimisväärne on, et nendes 2 3-21-104 mitteametlikes pöördumistes nõutud teave ja korraldusega vastamisele määratud küsimused kattuvad suures ulatuses. 8.
2. Kaebaja on korralduses sisalduvate küsimuste kohta esitanud oma seisukoha ja ettepaneku teha MTA poolt päring Soome maksuametile. Seega on korraldus isikut alusetult koormav. Kaebaja õigustest teavitamata jätmist võinuks ehk õigustada just asjaolu, et see olnuks kaebajale vähem koormav, kuid antud juhul nii ei olnud. 8.4.

§ 11

lg-st 1 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 sätestatud uurimisprintsiibist tulenevalt on tõendite kogumise kohustus eelkõige halduril. Kaebaja ei ole kohustatud kolmandatest allikatest ise MTA-le teavet koguma ja välismaiste maksuametitega suhtlema. 8.

1. MTA on ekslikult tuginenud elukoha registrikandele kui elukoha määramise aluseks olevale asjaolule. Haldusõiguses lähtutakse elukoha määramisel registrikandest üksnes juhul, kui seadus selle sõnaselgelt sätestab. Maksukontrolli puhul seaduses sellist eeldust ette nähtud ei ole, seega on maksukontrolli raames isiku elukoht ja selle muutused tuvastatavad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 järgi. Sellele järeldusele on jõutud ka õiguskirjanduses, kus on eraldi välja toodud, et kuna residentsus on maksuõiguslik termin, ei ole isiku residentsuse määramine seotud elukoha rahvastikuregistris registreerimisega, kodakondsusega jne. 8.
2. Ka tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg-s 6 sätestatud kohustuse rikkumine ei too enesega kaasa elukoha määramist rahvastikuregistri aadressi järgi. Maksuhalduri teavitamine võib olla üheks tõendiks viitamaks isiku elukohale, ent ei ole määrava tähtsusega. 8.
3. Kaebaja jääb selle juurde, et ei ole Eesti resident ega pea Eestis tulumaksu maksma. Seetõttu puudub alus tema tulumaksu deklareerimist ja tasumise õigsust kontrollida ja sel eesmärgil teda kohustada esitama dokumente ja andma teavet. Teave kaebaja mitteresidentsuse kohta oli MTA-l olemas enne korralduse andmist. Kuivõrd kaebaja oli MTA-d teavitanud, et ei ela Eestis, siis ei kohaldu TuMS § 6 lg 1 esimene alternatiiv. 8.
4. MTA-le saadetud pangakonto väljavõttest nähtub, et korralduses mainitud perioodil on isik suurema osa ajast viibinud välismaal, külastades Eestist peamiselt vaid nädalavahetustel ning lühiajaliselt. Isiku ajutistest reisidest ei saa järeldada, et ta oleks Eesti resident. Korraldusele eelnevast ametniku ja isiku vahelisest kirjavahetusest nähtub, et maksuhalduri jaoks on residentsust ja selle võimalikku muutumist sisustavad asjaolud teatavaks saanud juba menetluse alguses, ent haldur ei ole kasutanud talle kättesaadavaid võimalusi tegemaks kindlaks isiku reaalset elukohta. Korralduses ei väideta, justkui oleks kaebaja saanud tulu Eesti tuluallikast. Seetõttu ei pea kaebaja mitteresidendina Eestis tulumaksu maksma.
5. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. 9.1.

§ 10

lg 1 ja lg 2 p-d 1-3 näevad maksuhalduri ülesannetena ette

-i ja teiste maksuseaduste (sh TuMS-i) täitmise kontrollimise, samuti õiguse ja kohustuse vajadusel määrata maksuvõlg ning see sisse nõuda.

§ 60

lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet.

§ 62

lg 1 esimene lause sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist. 9.2.

§ 11

lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvestama kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning lg 2 järgi otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust 3 3-21-104 omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega.

§ 59

lg 1 kohaselt on tõendid maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sh maksumaksjalt ja kolmandalt isikult saadud teave ja dokumendid. 9.

1. Eeltoodud sätetest tulenevalt on maksuhalduril maksumenetluses ulatuslik kaalutlusõigus nii asja õigeks otsustamiseks vajalike tõendite liigi (nt seletused, dokumentaalsed tõendid või asjad) ja allika (maksumaksja või kolmas isik) määratlemisel kui ka nende kogumise viisi (kirjalikud või suulised selgitused, teabe-tõendite esitamine sidevahendite vahendusel või kohapeal) otsustamisel. Teisisõnu maksuhaldur otsustab lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid konkreetses asjas koguda. Kaebaja ei saa otsustada MTA asemel, milline menetlusviis on konkreetsel juhul tõendite kogumiseks sobivaim. 9.
2. MTA korralduses on viidatud selle aluseks olnud õiguslikele alustele ning korraldust on faktiliselt põhjendatud. Korralduses on kooskõlas

§ 60lg-ga 2 piisavalt selgitatud, mis asjus kaebaja poole pöördutakse.

Korraldus on täidetav. Korraldusest nähtuvalt alustas MTA kaebaja maksustamisperioodi jaanuar kuni detsember 2017, jaanuar kuni detsember 2018 ja jaanuar kuni detsember 2019 tulude ja tuludelt arvestatud tulumaksu deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli. Sellises olukorras on vajalik saada teavet ning dokumente esmajärjekorras ja eelkõige kaebajalt. 9.

1. Kaebaja paljasõnalise väite alusel puudub põhjus eeldada, et kaebaja ei ole Eesti resident. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitavad, et ta elab välismaal sellises ulatuses ja ajaperioodi jooksul, et teda saaks pidada mõne muu riigi residendiks. MTA andmetel on kaebaja Eesti resident, tema elukoht on Eestis ja tema residentsus ei ole muutunud. Residentsuse muutumist käsitleb TuMS § 6 lg 6, mille kohaselt füüsiline isik teavitab maksuhaldurit oma residentsuse muutumisega seotud asjaoludest ning täidab residentsuse määramise vormi. Kaebaja ei ole seda teinud. 9.
2. Kaebaja leiab, et maksukontroll on alanud palju varem, enne korralduse väljaandmist. MTA ei nõustu kaebajaga ja selgitab. MTA andmetel ei esitanud kaebaja
3. a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni, kuigi kaebaja on MTA andmetel Eesti resident. Ühtlasi omab kaebaja Eestis kinnisasju. MTA pöördus kaebaja poole e-kirja teel asjaolude selgitamiseks. Kaebaja vastas ja esitas vabatahtlikult pangakonto väljavõtted. MTA pidas vajalikuks alustada maksumenetlust, et selgitada välja kõik kaebaja maksustamisega seotud asjaolud, kuna kaebaja Eesti pangakontole on toimunud laekumised. Juhul, kui kaebaja oli kontrollitavatel maksustamisperioodidel mõne teise riigi resident, on kaebajal võimalik vastavad tõendid koos residentsuse määramise vormiga esitada maksukontrolli käigus, kuid see ei vabasta kaebajat korralduse täitmise kohustusest. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Kaebaja on vaidlustanud MTA
5. novembri
6. a korralduse nr 12.2-3/054142-1 ja
7. detsembri
8. a vaideotsuse nr 6-1/4787-
9. Vaidlusaluse korraldusega teavitati kaebajat asjaolust, et tema suhtes alustatakse maksustamisperioodide 2017-2019 jaanuar kuni detsember tulude ja tuludelt arvestatud tulumaksu deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli. Samuti kohustati kaebajat andma hiljemalt
10. novembril 2020 perioodi
11. jaanuar 2017 kuni
12. detsember 2019 tulude kohta teavet ja esitama dokumente. Kaebaja on
13. novembril 2020 esitanud MTA-le taotluse tähtaja pikendamiseks (dtl 73). MTA pikendas
14. detsembri
15. a otsusega nr 12.2-3/054142-1-1 korralduse täitmise tähtaega kuni
16. detsembrini 2020 (dtl 75). Nimetatud kuupäeval kaebaja korraldust ei täitnud, vaid esitas MTA-le vaide, millega taotles korralduse kehtetuks tunnistamist ja täitmise peatamist. MTA tegi
17. detsembril 2020 vaideotsuse, millega jättis vaide rahuldamata. Tulenevalt eeltoodust ennistas MTA
18. jaanuari 4 3-21-104
19. a otsusega nr 12.2-3/054142-1-2
20. novembri
21. a korralduse täitmise tähtaja ja andis korralduse täitmise tähtajaks
22. jaanuari 2021 (dtl 81).
23. Hinnanud poolte väiteid ja kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohtadega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki maksuhalduri põhjendusi üle korrata.
24. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole Eesti resident ega pea Eestis tulumaksu maksma. Kaebaja hinnangul ei kohaldu tema suhtes TuMS § 6 lg 1 esimene alternatiiv. MTA on ekslikult tuginenud elukoha registrikandele kui elukoha määramise aluseks oleval asjaolule. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks olukorda, kus maksukontroll on alanud enne vastava korralduse väljaandmist. Tõendite kogumise kohustus on maksuhalduril mitte kaebajal.
25. Kaebaja on selgitanud, et korraldusele andmisele eelnevalt, septembris-oktoobris 2020, on MTA esitanud kaebajale küsimusi ilma talle õigusi ja kohustusi selgitamata.

§ 552

lg 1 kohaselt algab maksukontroll maksukohustuslase teavitamisega maksukontrolli alustamisest ja selle ulatusest, kui

-ist ei tulene teisiti. Sama sätte lg 2 kohaselt teavitatakse maksukohustuslast maksukontrolli alustamisel tema õigustest, kohustustest, kontrollitavatest asjaoludest ja kontrollitavast perioodist.

1. Asja materjalidest nähtub, et
2. septembril 2020 on MTA edastanud kaebajale e-kirja, milles selgitas, et maksuhalduri andmetel on kaebaja Eesti resident, kuid
3. a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ei ole kaebaja esitanud (dtl 61). Samas e-kirjas viitab maksuhaldur asjaolule, et kaebaja omab Eestis 3 kinnisasja, kuid üüritulu ei ole deklareerinud. Kuna MTA nägi tehingutes maksuriski, palus maksuhaldur kaebajal hiljemalt
4. septembril 2020 selgitada, kuidas kaebaja kasutas korteriomandeid ja kinnisasju. Samuti selgitas MTA, et kui kaebaja leiab, et tal on üüritulu deklareerimata, siis saab ta esitada füüsilise isiku tuludeklaratsiooni. Juhul, kui kaebaja oli
5. a mõne teise riigi maksuresident, palus MTA kaebajal täpsustada, millises riigis ta oma tulusid deklareeris. MTA
6. oktoobri
7. a e-kirjast nähtub, et kaebaja on
8. septembril 2020 selgitanud maksuhaldurile telefoni teel kinnisvara ja residentsusega seonduvat (dtl 60), mistõttu on maksuhaldur esitanud kaebajale täiendavaid küsimusi residentsuse kohta. Muuhulgas on MTA viidanud TuMS § 13 lg 4 p-dele 1 ja 2, mille kohaselt välisriigis töötamise eest saadud palgatulu ei maksustata Eestis tulumaksuga, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused: 1) isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul; 2) välisriigis on nimetatud tulu olnud isiku maksustatav tulu ning see on dokumentaalselt tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa. Maksuhaldur selgitas kaebajale, et Dubais tulumaksu tasumise kohustust ei ole, mistõttu kui eeltoodud tingimused (st TuMS § 13 lg 4 p-d 1 ja 2) täidetud ei ole, on kaebaja kohustatud esitama füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ja deklareerima välistulud. Maksuhaldur selgitas kaebajale samuti, et
9. a tuludeklaratsiooni esitamist on kaebaja alustanud, kuid see on kinnitamata. MTA palus deklaratsiooni kinnitamist ning selgitas lisaks, et kaebaja saab üle vaadata ka oma 2018 ja
10. a tulud ja esitada ise füüsilise isiku tuludeklaratsioonid. Maksuhaldur avas kaebaja tuludeklaratsioonid parandusteks
11. oktoobrini
12. Seejuures rõhutas MTA, et tegemist on nõustava pöördumisega ja MTA eesmärgiks on koostöös kaebajaga maandada maksuhaldurile hetkel nähtuvad riskid. MTA
13. oktoobri 2020 e-kirjast nähtub, et kaebaja esitas
14. oktoobril 2020 füüsilise isiku tuludeklaratsiooni
15. a kohta, millel deklareeris välismaal tasutud tulumaksu 3862,16 eurot (dtl 60). MTA palus kaebajal hiljemalt
16. oktoobril 2020 esitada tõend selle kohta, et välisriigis on deklareeritud tulumaksusumma tasutud ja tulud maksustatud. Kuna kaebaja esitas ka
17. ja
18. a 5 3-21-104 füüsilise isiku tuludeklaratsioonid, kuid neil tulu ei deklareerinud, palus MTA kaebajal selgitada, millistest tuluallikatest kaebaja elatub. Riski maandamiseks palus MTA esitada kõikide kaebaja pangakontode filtreerimata väljavõtted 2018-
19. a kohta.
20. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kaebaja
21. oktoobril 2020 esitanud MTA-le
22. a tulude kohta tõendi ja 2018-
23. a konto väljavõtte (dtl 59). Samuti on kaebaja selgitanud, et ta elatus YYY saadetud rahast. Maksuhaldur on
24. oktoobril 2020 pöördunud taas kaebaja poole selgitusega, et TuMS § 45 lg 5 kohaselt on välisriigis tasutud või kinnipeetud tulumaksu lubatud Eestis tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata ainult juhul, kui maksumaksja esitab välisriigi maksuhalduri või maksu kinnipidaja õiendi tulumaksu või muu tulumaksuga samaväärse maksu tasumise kohta (dtl 58). Seetõttu palus MTA kaebajal esitada tõendi selle kohta, et tulud on Soomes maksustatud. Lisaks selgitas MTA, et kaebaja pangakontolt nähtub, et kaebaja on teinud kulutusi Dubais ja nagu kaebaja telefonivestlusel kinnitas, siis kaebaja töötas Dubais. Maksuhalduri hinnangul viitavad asjaolud sellele, et YYY on kaebajale teinud ülekandeid töötamise eest välisriigis ning saadud tulud tuleb kaebajal tuludeklaratsioonil deklareerida. MTA selgitas, et ootab kaebajalt füüsilise isiku tuludeklaratsiooni esitamist hiljemalt
25. oktoobril
26. MTA avas selle tähtpäevani kaebaja tuludeklaratsiooni parandusteks. Kaebaja jäi
27. novembri
28. a selgituses seisukohale, et YYY ei tasunud ta töötamise eest, vaid maksis tagasi vana võlga (dtl 58). Samuti juhtis kaebaja maksuhalduri tähelepanu asjaolule, et kuna Eesti ja Soome maksuametid teevad koostööd, saab MTA ise kõik vajalikud dokumendid välja nõuda. MTA esitas sellele kaebaja selgitusele
29. novembril 2020 omakorda vastuse, mille palus kaebajal täpsustada, millal ta YYYile laenu andis, mis eesmärgil oli laen antud ja millised olid laenu tagatised (dtl 57). MTA palus kaebajal edastada ka laenu andmist tõendavad dokumendid. MTA andis
30. novembril 2020 kaebajale teada, et tegi Soome Maksuametile järelepärimise kaebaja tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise kohta (dtl 57). Samuti jäi MTA seisukohale, et YYY ülekannete puhul on tegemist kaebaja deklareerimisele kuuluvate tuludega. Kaebaja selgitas MTA-le
31. novembril 2020, et kuna tegemist on tema pereliikmega, siis on sõlmitud suusõnaline leping ja paberkandjal ei ole ühtegi dokumenti (dtl 57).
32. Seega nähtub eeltoodud kirjavahetusest, et MTA on tõepoolest enne vaidlusaluse korralduse esitamist kaebajaga ühenduses olnud, talle selgitusi jaganud ja täiendavaid küsimusi esitanud. Sellist korraldusele eelnenud selgitustööd ja nõustavat pöördumist ei saa kohtu hinnangul pidada õigusvastaseks. Ka MTA põhimääruses on sätestatud maksuhalduri ülesandena maksustamisalastes küsimustes nõustamine (MTA põhimääruse § 14 p 3 ja § 191 p 2), samuti on maksuhalduri ülesandeks hinnata isikute maksuriske (MTA põhimääruse § 13 p 2). Sellise nõustava pöördumise korral ei kohusta MTA isikut teavet ja dokumente esitama, samuti ei rakendata pöördumise täitmata jätmisel sunniraha ega karistata rahatrahviga (

§ 67lg 1, § 135 lg 1 ja § 154 lg 1).

Ka käesolevas asjas rõhutas maksuhaldur kaebajale, et tegemist on nõustava pöördumisega ja MTA eesmärgiks on koostöös kaebajaga maandada maksuhaldurile hetkel nähtuvad riskid. Sellise koostöö tulemusel otsustas MTA näiteks, et kaebaja kinnistutega seonduvalt tal rohkem küsimusi ei ole, kuigi esialgu nägi MTA ka kinnistutega seoses maksuriski (dtl 60-61).

1. Pidamata käesolevas haldusasjas maksuhalduri vaidlusalusele korraldusele eelnevaid tegevusi õigusvastaseks, märgib kohus siiski seda, et isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab eraelu puutumatuse põhimõtet (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26; vrd nt Euroopa Inimõiguste Kohtu
2. aprilli
3. a otsus asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel 6 3-21-104 piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd Riigikohtu otsus nr 3-16-2324/18, p 12). MTA
4. oktoobri
5. a e-kirjas paluti kaebajal riski maandamiseks esitada isiklike pangakontode filtreerimata väljavõte kahe aasta kohta. Kohtu hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. Mida intensiivsem on riive, seda mõjuvamad peavad olema seda õigustavad põhjused.
6. Vaidlust ei saa olla selles, et maksukohustuslase pangakonto väljavõttest nähtuvad andmed omavad tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses, kui maksuhalduril on kavas alustada maksukohustuslase suhtes füüsilise isiku tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli. Põhjendatud on väljavõtte küsimine filtreerimata kujul, kuivõrd niimoodi saab maksuhaldur arvestada kõiki asjas tähendust omavaid, sh nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Muuhulgas võib pangakontode väljavõtetelt nähtuda, kas isik on pangakaarti kasutanud välisriigis ning kui pikal ajavahemikul aastast on pangakaarti välismaal kasutatud.
7. MTA on
8. novembril 2020 kaebajale teada andnud, et tegi järelepärimise Soome Maksuametile kaebaja tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise kohta (dtl 57). Soome maksuhaldurile
9. novembril 2020 tehtud järelepärimises märgib MTA aga sõnaselgelt, et kontrollib kaebaja füüsilise isiku 2017, 2018 ja 2019 tuludeklaratsioonides kajastatud tulude deklareerimise õigsust (dtl 64). Seega on MTA Soome kolleegidele mõista andnud, et vajab teavet menetluses, mida viiakse läbi järelepärimises nimetatud maksukohustuslase suhtes. Soome maksuhaldurile antud MTA selgitused puudutavad nii kontrolliperioodi kui maksuliiki. Kohtu hinnangul nähtub Soome Maksuametile tehtud järelepärimisest, et kaebaja ja maksuhalduri vaheline suhtlus ei toimu enam nõustamise raames, vaid tegelikult on MTA
10. novembril 2020 sisuliselt alustanud kaebaja suhtes kontrollimenetlust.
11. Kaebaja edastas praegusel juhul maksuhalduri e-kirja peale vabatahtlikult konto väljavõtte perioodide
12. jaanuar kuni
13. detsember 2018 ja
14. jaanuar kuni
15. detsember 2019 kohta. Kaebaja ei ole selgitanud, milliseid negatiivseid tagajärgi tõi talle kaasa teabe ja dokumentide esitamine maksuhaldurile, enne korralduse väljastamist. Need negatiivsed tagajärjed ei ole kohtule ka äratuntavad. Kohus selgitab, et maksuhalduril ei ole keelatud hankida teavet, mida ta maksukohustuslaselt küsib, ka alternatiivsetest teabeallikatest. See tähendab, et maksuhaldur saab teatud juhtudel kaebaja pangakonto väljavõtte küsida ka ise Swedbank AS-st. Ka ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja suhtes oleks alustatud süüteomenetlust, millele tuginedes oleks ta saanud

§ 64

lg 1 p 6 alusel keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda õigusrikkumises süüditunnistamist. Enese mittesüüstamise privileegile saab tugineda vaid siis, kui seos nõutava tõendi ja käimasoleva või võimaliku süüteomenetluse vahel on tuvastatav ega ole hüpoteetiline. 21. Vaidlustatud korralduse andmise õiguslikud alused on

§ 46

, § 551 lg-d 1 ja 2, § 552 lg 1, § 553 lg 1 p-d 2 ja 4, § 60 lg 1, § 62 lg-d 1 ja 3.

§ 60

lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse.

§ 62

lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist. 7 3-21-104 22. Asjaolu, et kaebaja on varasemalt teatud teabe juba maksuhaldurile edastanud, ei vabasta kaebajat kui maksukohustuslast MTA korralduse täitmisest.

§ 56

lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Samas ei ole kohtu hinnangul kaebaja varasemalt vastanud maksuhalduri vaidlusaluses korralduses toodud küsimusele: kus ja mis ettevõtte juures töötas kaebaja 2018 ja 2019 aastal (korralduse küsimus nr 1). Samuti ei ole kaebaja varasemalt maksuhaldurile selgitanud: kas YYY on kaebaja sugulane; mille eest YYY PO Box 26782 8 Hexa Oil and Gas Raa kaebajale 2018 ja 2019 ülekandeid tegi; mida tähendab maksja selgituses märgitud Hexa Oil and Gas Raa; millistest vahenditest kaebaja YYYile laenu andis (MTA viitas telefonivestlusele, milles kaebaja selgitas, et YYY maksis kaebajale tagasi varem kaebajale antud laenu); millal, millises summas ja millisel eesmärgil andis kaebaja YYYile laenu; kas YYYile antud laenuga kaasnes laenuvõtjal intressi tasumise kohustus; millised olid YYYile antud laenu tagatised; kas kaebaja andis YYYile laenu sularahas või pangaülekandega. Kaebajal paluti edastada laenu andmist tõendavad dokumendid (maksekorraldused raha üleandmise kohta, laenuleping, jms). Kohtule ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks maksuhaldurile esitanud vastused nendele küsimustele. Kui kaebaja selgitas maksuhaldurile nende küsimustega seonduvat oma telefonivestluses, siis selle kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Ka ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et maksuhaldur oleks varasemalt kaebaja käest kirjalikult küsinud, kes maksis kaebaja sõidupiletid ja ööbimiskulud Soomes; mis põhjusel ja millisel perioodil viibis kaebaja 2019. a Bahamal ning kes maksis kaebaja sõidupiletid ja ööbimiskulud Bahamal; mis põhjusel ja millisel perioodil viibis kaebaja 2019. a Jordaanias, kas tegemist oli tööreisidega ning kes maksis kaebaja sõidupiletid ja ööbimiskulud Jordaanias. 23. Maksuhalduri küsimused ei puuduta ainult Soomes töötamist, seetõttu ei ole põhjendanud kaebaja väide, et ta on korralduses sisalduvatele küsimuste kohta esitanud oma seisukoha ja ettepaneku teha MTA poolt päring Soome maksuametile. Korralduses märgitud küsimustele saab vastused anda kaebaja, mitte Soome maksuamet. Samuti ei saa nõustuda kaebaja väitega, et korraldus oleks isikut alusetult koormav. 24. Kaebaja jääb selle juurde, et ta ei ole Eesti resident ega pea Eestis tulumaksu maksma. Seetõttu puudub alus tema tulumaksu deklareerimist ja tasumise õigsust kontrollida ja sel eesmärgil teda kohustada esitama dokumente ja andma teavet. Kohus ei nõustu kaebajaga. 25. Maksuhaldur viib maksumenetlust läbi kooskõlas

-ga, kohaldades muu hulgas

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõtet.

§ 11

kohaselt on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1). Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega, vaid võib vajalike tõendite kogumiseks pöörduda menetlusväliste isikute poole (lg 2).

1. Residentsuse mõistet reguleerib TuMS. TuMS § 6 lg 1 kohaselt on füüsiline isik resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Isik loetakse residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast. Samuti on resident välisteenistuses viibiv Eesti diplomaat. Residendist füüsiline isik maksab tulumaksu kõikidelt nii Eestis kui väljaspool Eestit saadud, nii TuMS §-des 13–22 loetletud kui ka loetlemata tuludelt. TuMS § 6 lg 6 kohaselt teavitab füüsiline isik maksuhaldurit oma residentsuse 8 3-21-104 muutumisega seotud asjaoludest ning täidab residentsuse määramise vormi. Füüsilise isiku residentsuse määramise vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. TuMS § 6 lg-s 6 viidatud vorm (vorm R) on alates
2. aprillist 2017 kehtestatud rahandusministri
3. aprilli
4. a määruse nr 216 § 1 p-ga
6. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ei olnud vaidlustatud haldusakti väljastamise ajaks esitanud MTA-le TuMS § 6 lg-s 6 viidatud residentsuse määramise vormi (vorm R) ega Soome (või muu välisriigi) maksuhalduri tõendit selle kohta, et kaebaja puhul oleks 2017-
7. a maksustamisperioodidel olnud tegemist Soome residendiga. Ainuüksi asjaolust, et kaebaja viibis 2017-
8. aastatel enam kui 183 päeva aastas Eestist eemal, ei saa tuletada, et kaebaja ei saanud olla 2017-
9. aastatel Eesti resident. Eestist eemalviibimine ja elukoha omamine teises riigis ei välista samaaegselt elukoha olemasolu Eestis, mis on TuMS § 6 lg-st 1 tulenevalt residentsuse aluseks.
10. Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi pangakonto väljavõtetele (dtl 89-132) tuginedes väita, et kaebaja residentsus on muutunud. Kaebaja pangakonto väljavõttest nr EExxxxxxxx saab järeldada, et - pangakaardiga ei ole tehinguid tehtud iga päev; pangakaarti on
11. a kasutatud nii Eestis kui Dubais. Seejuures on Eestis kasutatud kaarti jaanuaris, märtsis, aprillis, juulis, novembris ja detsembris, s.o kuuel kuul; pangakaarti on
12. a kasutatud nii Eestis kui Soomes. Seejuures on Eestis kasutatud pangakaarti aastaringselt. Seega ei saa nõustuda kaebaja väitega, et MTA-le saadetud pangakonto väljavõttest nähtub, et korralduses mainitud perioodil on kaebaja suurema osa ajast viibinud välismaal, külastades Eestist peamiselt vaid nädalavahetustel ning lühiajaliselt.
13. Kohtu hinnangul ei saa korraldusest järeldada, et MTA nõuab kaebajalt teavet, millel ei ole kontrollitava maksukohustuse seisukohast tähtsust. See, kas maksumenetluses kogutud üks või teine tõend lõppastmes maksuhalduri väiteid kinnitab, ei ole maksukohustuslaselt teabe nõudmise korralduse õiguspärasuse hindamisel määrav, sest vaidluse esemeks ei ole kontrolli tulemusena koostatav võimalik maksuotsus. Nagu MTA kaebajale selgitas ei maksustata TuMS § 13 lg 4 p-de 1 ja 2 kohaselt välisriigis töötamise eest saadud palgatulu Eestis tulumaksuga, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused: 1) isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul; 2) välisriigis on nimetatud tulu olnud isiku maksustatav tulu ning see on dokumentaalselt tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa. TuMS § 45 lg 5 kohaselt on lubatud välisriigis tasutud või kinnipeetud tulumaksu Eestis tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata ainult juhul, kui maksumaksja esitab välisriigi maksuhalduri või maksu kinnipidaja õiendi tulumaksu või muu tulumaksuga samaväärse maksu tasumise kohta. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks MTA-le sellise õiendi esitanud. Seega ainult välisriigis viibimise aeg ei ole maksustamise üle otsustamisel piisavaks, tuleb kontrollida ka seda, kas välisriigis on tulu olnud isiku maksustatav tulu ning kas see on tõendatud.
14. MTA on vaideotsuses selgitanud, et maksukohustuslaste registri ja rahvastikuregistri andmetel on kaebaja elukohaks xxxxxx, milline aadress on märgitud ka vaidlustataval korraldusel. Rahvastikuregistri seaduse (edaspidi RRS) § 65 lg 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Vastavalt RRS § 66 lg-le 2 on rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil õiguslik tähendus 9 3-21-104 rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäevast arvates. RRS § 68 aga näeb ette, et rahvastikuregistri subjektiks olev isik on kohustatud tagama rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse.
15. Vastustaja on vaideotsuses õigesti leidnud, et kuna kaebaja elukoht ja sellest tulenevalt ka tema residentsus maksuhalduril olemasoleva teabe alusel muutunud ei ole, siis on maksuhalduril õigus kontrollida kaebaja tulumaksu deklareerimise ja tasumise õigsust ning kohustada kaebajat sel eesmärgil dokumente ja teavet esitama. Juhul, kui kaebaja oli kontrollitavatel maksustamisperioodidel mõne teise riigi resident, on kaebajal võimalik vastavad tõendid koos residentsuse määramise vormiga esitada maksukontrolli käigus, kuid see ei vabasta kaebajat vaidlusaluse korralduse nr 12.2-3/054142-1 täitmise kohustusest, kuna haldusakti õiguspärasust hinnatakse ex ante vaatlusviisist lähtuvalt ehk vastavalt selle andmise ajal kehtinud õigusele ja faktilisele olukorrale.
16. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude MTA korralduse tühistamiseks. Vaidlustatud korraldus on asjakohase kohtupraktikaga kooskõlas. Nõutud teabe seos läbiviidava maksumenetlusega on äratuntav. Samuti on teabe maht ajaliselt ning esemeliselt piisavalt konkreetselt piiritletud ning korraldus on proportsionaalne. MTA on vaidemenetluse käigus kaebajale korralduse andmise asjaolusid täiendavalt selgitanud. Kuna kohus ei tühista käesolevas asjas vaidemenetluse esemeks olevat haldusakti, jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus
17. detsembri
18. a vaideotsuse nr 6-1/4787-2 tühistamiseks. Kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud vaideotsus õigusvastane.
19. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna MTA ei ole kohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
20. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja ja YYY nimed, kaebaja pangakonto nr ja kaebaja elukoha aadress asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
21. Kohus tagastab menetlusosalistele korduvalt esitatud dokumendid. Kaebajale tagastatakse
22. jaanuaril 2021 kohtule esitatud MTA
23. novembri
24. a korraldus nr 12.2-3/054142-1 (dtl 22-24), kuna MTA on
25. jaanuaril 2021 esitanud samuti vastava korralduse, mis sisaldab aga ka korralduse lisana maksukohustuslase õigusi ja kohustusi ning digiallkirja lehte (dtl 2935). Samuti tagastatakse kaebajale
26. jaanuaril 2021 kohtule esitatud MTA
27. detsembri
28. a vaideotsus nr 6-1/4787-2 (dtl 19-21), kuna MTA on
29. jaanuaril 2021 esitanud kohtule vaideotsuse koos digiallkirjalehega (dtl 36-39). MTA-le tagastatakse
30. veebruaril 2021 esitatud MTA
31. novembri
32. a korraldus nr 12.2-3/054142-1 (dtl 65-71) ja MTA
33. detsembri
34. a vaideotsus nr 6-1/4787-2 (dtl 76-79). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 10