KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-17000 Tsiviilasi Soojateh

) § 168 lg 4 kohaselt hageja kanda.

ei näe ette, et hageja saab hagist loobumisel mitte kanda vastaspoole menetluskulusid tuginedes sellele, et kostja ei võta hagi omaks või vaidleb hageja nõuetele ja väidetele vastu ning esitab taotlusi. Hageja peab juba hagi esitamisel kontrollima, kas esitatav nõue võib olla aegunud või mitte. Praegusel juhul esitati aegumise vastuväide eelmenetluse staadiumis. Kõik toimingud, mis on tehtud, on kostja ja kolmanda isiku esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses põhjendatud ja asjatundliku õigusabi osutamiseks vältimatult vajalikud. Toimingute ajakulu ei ole ülepaisutatud. Menetluskulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Ka esindaja tunnitasu saab vaidluse asjaolusid arvestades pidada mõistlikuks ja kohtupraktikas aktsepteeritud tunnitasumääraga kooskõlas olevaks. Määruskaebus ja menetluse edasine käik 5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse vaidlustatud ulatuses tühistada ja teha uue määruse, millega hageja ja kolmanda isiku menetluskulud mõistetakse välja kostjalt. Määruskaebemenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda. Määruskaebuse väidete kohaselt peab

§ 169

lg 1 järgi aegumise vastuväite hilinenult esitanud kostja kandma sellest tulenevad täiendavad menetluskulud. Hageja saatis kostjale enne kohtuse pöördumist nõudekirja. Kuivõrd kostja kahe vandeadvokaadi poolt allkirjastatud vastus aegumist ei käsitlenud, siis tekkis hagejal lootus, et kostja aegumisele ei tuginegi. Kui kostja oleks kohe aegumisele tuginenud, siis ei oleks hageja kohtusse pöördunud. Alternatiivselt ei pea kostja hagi esitamise kulusid kandma, kuid peab hüvitama ülejäänud kulud, mis tekkisid 2

§ 329

lg 1 kohaselt tuleb vastuväide esitada nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Hageja oli aegumisest teadlik enne kostjale kohtuväliselt nõudekirja esitamist. Samuti on arusaamatu maakohtu põhjendus, mille järgi on vastuväide õigeaegne seoses selle esitamisega eelmenetluses. Kui seadus lubaks aegumise vastuväite esitada mistahes ajahetkel eelmenetluse kestel, siis muudaks see sisutuks sätted avalduste võimalikult kiiresti esitamise ja hilinemisega põhjustatud kulude hüvitamise kohta. Kostjal oleks sellisel juhul võimalik pahatahtlikult hoida aegumise vastuväidet eelmenetluse lõpuks. Lisaks on maakohtu määruse resolutsioon vastuoluline, sest poolte menetluskulud on jäetud hageja kanda, aga hagejalt on välja mõistetud ka kolmanda isiku menetluskulud, kuigi kolmas isik ei ole pool (

§ 205lg 1).

1. Kostja ja kolmas isik vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
2. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kolleegium nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja

§ 654lg 6 (koosmõjus §ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata.

9. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Hageja ei vaidlustanud maakohtu määrust tsiviilasja menetluse lõpetamise osas. Selles osas, sh riigilõivu pooles ulatuses tagastamise osas, on maakohtu määrus

§ 456

lg 4 teise lause ja

§ 463lg 2 alusel jõustunud.

Kuivõrd hageja ei ole maakohtule ette heitnud

§ 175

lg 1 rikkumist menetluskulude kindlaksmääramisel, siis kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes menetluskulude jaotuse osas.

1. Hageja esitas määruskaebusega täiendava tõendina vandeadvokaat Valter Võhma
2. augusti
3. a e-kirja, et tõendada väidet, et hageja oli aegumisest teadlik enne kostjale kohtuväliselt nõudekirja esitamist. Iseenesest võib

§ 662lg 3 järgi määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.

Samas peab esitatud tõend olema asjakohane (

§ 238lg 1).

Samas on hageja määruskaebuses märkinud, et see, kas hageja oli enne hagi esitamist teadlik nõude aegumisest või mitte, ei oma asjas tähtsust. Kolleegium nõustub, et see asjaolu on õiguslikult ebaoluline, mistõttu tuleb tõendi vastuvõtmisest keelduda. 11. Pooled vaidlevad jätkuvalt menetluskulude jaotuse üle. Hageja loobus hagist aegumise vastuväite esitamise tõttu (tl 134).

§ 168

lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja menetluskulud, v.a juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

§ 168

lg 5 järgi, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegu tuli menetluskulud jätta

§ 168

lg 4 alusel hageja kanda ning ei esinenud

§ 168

lg-tes 4 ja 5 sätestatud olukorda, mis võimaldaks jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja ei täitnud hageja nõuet, vaid vastupidi, esitas sellele aegumise vastuväite. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena kohtusse pöördumise eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on

§ 168lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt Riigikohtu 15. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-55- 3

§ 169

lg 1 võimaldab jätta menetluskulud hilinenult toimingu või tegevuse teinud menetlusosalise kanda. Praeguses asjas esitasid kostja ja kolmas isik aegumise vastuväite

1. novembri
2. a seisukohas (tl 112–pöördel). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et selleks hetkeks ei olnud eelmenetlus lõppenud, mistõttu esitati vastuväide lubatud aja jooksul. Hageja märkis õigesti, et

§ 329

lg 1 esimene lause kohustab menetlusosalisi esitama oma taotlused ja vastuväited menetluses nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Samas on seadusandja otsustanud avalduste, taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamist piirata eelmenetluse lõpuga, sätestades sama paragrahvi lg 1 teises lauses, et avaldusi, taotlusi jms võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada üksnes juhul, kui mõjuval põhjusel ei olnud neid võimalik esitada varem. Sellest tulenevalt saab praegusel juhul lugeda aegumise vastuväite tähtaegselt esitatuks. 12.2. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et kui seadus lubaks aegumise vastuväite esitada mistahes ajahetkel eelmenetluse kestel, siis muudaks see sisutuks sätted avalduste võimalikult kiiresti esitamise ja hilinemisega põhjustatud kulude hüvitamise kohta. Menetlusosalistel peab olema mõistlik aeg avalduste, taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Hageja viidatud põhimõte on kantud menetlusökonoomia eesmärgist, st menetlus ei tohiks venima jääda. Seetõttu ei ole välistatud hilinenult esitatud avalduste, taotluste, tõendite ja vastuväidetega arvestamine

§ 331lg 1 järgi ka siis, kui see ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist.

Kuigi menetluskulud saab jätta

§ 169

lg 1 järgi hilinenud menetlusosalise kanda ka siis, kui kohus hilinenud taotlust menetleb, siis ei esitatud praegusel juhul aegumise vastuväidet hilinenult. Nagu kolleegium käesoleva määruse eelmises alapunktis selgitas, siis on tsiviilkohtumenetluses eelmenetluse lõpp piiriks kõikide avalduste, taotluste ja vastuväidete esitamisele. 12.3. Kolleegiumi arvates ei ole alust jätta menetluskulusid kostja kanda ka

§ 162

lg 4 alusel, mis lubab erandlikel asjaoludel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Praegu ei ole maakohus tuvastanud ja asja materjalidest ei nähtu sellist kostja tegevust või tegevusetust, mida oleks õiglane ja mõistlik lugeda sedavõrd erandlikuks, et õigustada

§ 162lg 4 kohaldamist.

13. Hageja leiab ka, et maakohtu määruse resolutsioon on vastuoluline, sest resolutsiooni p-s 4 on jäetud poolte menetluskulud hageja kanda, aga hagejalt on resolutsiooni p-s 5 välja mõistetud ka kolmanda isiku menetluskulud, kuigi kolmas isik ei ole pool. Kolleegium nõustub hagejaga, et

§ 205lg 1 järgi ei ole kolmas isik tsiviilkohtumenetluses pooleks.

Samas on kolleegiumi hinnangul vaidlustatud määruse resolutsiooni p-s 4 tegemist ilmse ebatäpsusega. 13.1.

§ 447

lg 2 esimese lause kohaselt parandab kohus igal ajal otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu.

§ 463lg 2 kohaselt kohaldatakse otsuse kohta sätestatut ka määrusele.

Ka kõrgema astme kohtul on lubatud alama astme kohtu lahendit parandada. 13.2. Vaidlustatud määrusega on maakohus jätnud kõik menetluskulud hageja kanda ning mõistnud hagejalt välja kostja ja kolmanda isiku menetluskulud, kuid on ekslikult resolutsiooni 4

§ 447lg 2 alusel parandada, jättes eksliku tekstiosa määruse resolutsioonist välja.

Eeltoodud ebatäpsuse parandamine ei muuda maakohtu määruse sisu. 14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta

§ 171lg 1 (kostja kulud) ja § 167 lg 1 (kolmanda isiku kulud) alusel hageja kanda.

15.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja ja kolmanda isiku ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli määruskaebemenetluses lepingulise esindaja ajakulu kummagi menetlusosalise osas 2,10 tundi tunnitasuga 130 eurot (käibemaksuta), s.o 273 eurot (käibemaksuta). Ilmselgelt on menetluskulude nimekirja p-s 2.2 kinnituse andmisel eksitud tsiviilasja numbriga, sest p-st 1.1 tuleneb, et esitatud kulud on kantud seoses käesoleva menetlusega. Kolleegium leiab, et kostja ja kolmanda isiku menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. 15.

1. Kostja ja kolmanda isiku menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest järeldub, et kostja ja kolmanda isiku panus menetluskulude kandmisel oli võrdne. Kuivõrd kostja ja kolmanda isiku poolt on esitatud ühine vastus hageja määruskaebusele, siis on kolleegiumi hinnangul selline järeldus põhjendatud. Kolleegium selgitab, et kuna kostja ja kolmanda isiku menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ja neile kulunud aeg ning esindaja tasumäär on identsed, siis puudutab kolleegiumi järgnevalt esitatud seisukoht ühes menetluskulude nimekirjas märgitud lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta ka teises menetluskulude nimekirjas märgitud kulusid. 15.
2. Kolleegium leiab, et ajakulu 0,75 tundi menetluskulude nimekirja koostamiseks ja kohtule esitamiseks ning kirjavahetuseks kliendiga on ülepaisutatud. Kolleegiumi hinnangul saab pidada lepingulise esindaja ajakulu nimetatud toimingu tegemiseks põhjendatuks 0,25 tunni ulatuses. Samuti ei ole põhjendatud hagejalt välja mõista e-kirjavahetuse kliendiga menetluskulude kindlaksmääramise menetluse küsimustes kulu 0,10 tunni ulatuses. Muus osas, s.o seisukoha koostamise ja kohtule esitamise ning sellele eelnenud toimingute osas saab kolleegiumi hinnangul pidada lepingulise esindaja ajakulu menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ja sisu arvestades vajalikuks ja põhjendatuks 1 tunni ulatuses. Lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot (käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 15.
3. Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja ja kolmanda isiku kasuks kummalegi eraldi välja mõista ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud 162,50 eurot (= 1,25 tundi x 130 eurot). Kostja ja kolmas isik ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga ega ole käibemaksu hüvitamiseks kooskõlas

§ 174

lg-s 10 sätestatuga ka kinnitanud, et nad ei ole käibemaksukohustuslased või ei saa muul põhjusel menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kooskõlas

§ 177

lg-ga 4 tuleb rahuldada kostja ja kolmanda isiku taotlus hageja kohustamiseks väljamõistetud menetluskuludelt viivise maksmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 5

§ 696lg 1 teise lause alusel.

Ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

§ 178

lg 2 kohaselt edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 6