← Eesti

2-20-8404/30

Obsah (5)§ 105§ 108§ 96§ 102§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-8404 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parr

) § 102 lg 1). Kostja on palunud võtta arvesse asjaolu, et ta on osaliselt töövõimetu Kostja väidete kohaselt moodustavad tema sissetuleku töövõimetustoetus ja sotsiaaltoetus. Lisaks sellele saab kostja ebaregulaarselt tulu vanametalli kogumisest. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et ajavahemikul

  1. aprillist 2020 kuni
  2. septembrini 2020 oli kostja stabiilseks sissetulekuks kuus ligikaudu 300 eurot, millele lisanduvad juhuslikud sissetulekud vanametalli kogumisest. Kostja õpib Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses statsionaarses õppes poolautomaatkeevitajaks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja teeniks tegelikkuses suuremat sissetulekut ning arvestades kostja osalist töövõimet ja ka asjaolu, et kostja õpib statsionaarses õppes, ei ole võimalik ka eeldada, et kostja suudaks praegusel hetkel suuremat sissetulekut teenida. Kohus tegi järelpärimised avalikesse registritesse. Kostjale 3

(9)ei kuulu kinnisvara. Kostjale ei kuulu äriühinguid. Kostja nimele on registreeritud viis autot, millest neli on kostja sõnul müüdud vanametalliks. Kõikidel autodel on keelumärge ja arvestades nende ehitusaastat, ei ole tegemist varaga, mida kostja saaks kasumlikult võõrandada, seda isegi juhul, kui need autod tegelikult alles oleksid. Seega on kostja stabiilne sissetulek ligikaudu 300 eurot kuus, mille arvelt peab kostja tagama ülalpidamise hagejale ja iseendale. Nimetatud summale lisanduvad juhuslikud sissetulekud. Kostjal on tuvastatud osaline töövõime ning kostja selgituste kohaselt ei ole tal võimalik teha oma varasemat tööd montaaži ja rehvide vahetamise valdkonnas, kuna ta ei saa tõsta raskusi üle 5 kg. Kuigi kostja on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, siis ei ole võimalik tekitada olukorda, et kostjal ei ole võimalik säilitada inimväärset elu. Kostja omandab uut kutset ning juhul, kui kostja saab uue töö, siis on võimalik, et kostja sissetulekud suurenevad ja tal on võimalik ka suuremat elatist maksta.
  1. aasta arvestuslik elatusmiinimum oli Statistikaameti andmetel 221 eurot 40 senti. Elukaaslase lapse suhtes ei ole kostjal ülalpidamiskohustust. Kuigi kostja võib soovida teda abistada, ei ole selle arvelt võimalik vähendada kostja bioloogilisele lapsele makstava elatise suurust. Kostja viidatud täitemenetlused ei ole samuti põhjuseks elatise vähendamiseks. Arvestades, et kostja on soovinud elatise väljamõistmist miinimumelatisest väiksemas summas, pidas kohus vajalikuks hinnata hageja kulusid. Hageja ema ei esitanud kohtu ettepanekutele vaatamata menetluse kestel tõendeid enda sissetulekute ega hageja kulutuste kohta. Uuringu "Lapse vajaduspõhine miinimumelatis" kohaselt oli lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta
  2. a lõpus standardeelarvete keskmise järgi 172 eurot kuus ja võrdlevanalüüsi meetodil 194 eurot kuus, mis jääb tunduvalt alla praegusele seadusejärgse miinimumelatise summale. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust (

§ 105lg 3).

Olenemata sellest, et kõik vanemad soovivad oma lastele pakkuda kõige paremaid võimalusi arenemiseks ja vaba aja veetmiseks, saab seda siiski pakkuda oma sissetulekute piires. Kohus leidis, et praeguse juhtumi asjaolusid arvestades tuleb elatisest maha arvata pool lapsetoetusest (30 eurot). Hageja ei ole tõendanud, et selline mahaarvamine oleks põhjendamatu. Arvestades eelmärgitut ning asjaolu, et hageja ei ole tõendanud, et tema ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga, leidis kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis 100 eurot kuus. Suurema elatise väljamõistmine asetaks kostja hetkel olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Arvestades, et kohus vähendas elatist alla miinimummäära, ei ole kohtupraktikast lähtudes (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909 p 16) võimalik ette näha ka elatise automaatset tõusu. Ka elatist tagasiulatuvalt välja mõistes (

§ 108) mõistes tuleb arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise 4

(9)vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. Praegusel juhul väidab kostja, et hageja ema ei ole kogu hageja senise eluaja jooksul elatist nõudnud, hageja ema ei ole isegi kostja pakutud elatist vastu võtnud. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks varasemalt elatist nõudnud. Lisaks ei nähtu kohtule esitatud kostja pangakonto väljavõttest, et kostjal oleks sääste, mille arvelt kahjuhüvitist tasuda. Kostja satuks tagasiulatuva elatise väljamõistmise tõttu äärmiselt raskesse olukorda ega suudaks seetõtu tasuda igakuist elatist. Selline olukord ei ole hageja huvides. Nimetatud asjaoludest lähtudes tuleb hageja nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks summas 3350 eurot jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  1. Hageja palub
  2. veebruaril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei analüüsinud kohus piisavalt kõiki asjaolusid ning esitatud tõendeid ja hageja vastuväiteid kogumis. Kostja esitatud tõendid ja väited ei anna alust hageja hagi osaliseks rahuldamata jätmiseks. Kohtu põhiargumendiks elatise vähendamisel oli asjaolu, et kostjal on tuvastatud osaline töövõime ning kostja selgituste kohaselt ei ole tal võimalik teha oma varasemat tööd montaaži ja rehvide vahetamise valdkonnas, kuna ta ei saa tõsta raskusi üle 5 kg. Samas järeldub kostja selgitustest
  3. septembri
  4. a kohtuistungil, et hageja on põhimõtteliselt võimeline tegema ka oma varasemat tööd montaaži ja rehvide vahetamise valdkonnas (või sellega sarnast tööd), kuna tegemist ei ole arstliku diagnoosi, ettekirjutuse ega keeluga üle 5 kg asjade tõstmiseks, vaid tegemist on vaid arsti soovitusega. Üheks elatise vähendamise põhjuseks oli see, et kostja õpib statsionaarõppes. Arvestades kostja vanust 34 aastat, ja seda, et temal on alaealine laps, keda ta peab ülal pidama, on kostjal võimalus asuda õppima kaugõppes või õhtuõppes ning õppimisest vabal ajal tööpäeva jooksul käia tööl raha teenindamiseks enda ja oma alaealise lapse ülalpidamiseks. Kostja taoline käitumine annab aluse eeldada, et kostja ei tee tahtlikult toiminguid, mida teeks sarnases olukorras muu samas vanuses olev mõistlik inimene. Hageja leiab jätkuvalt, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vajalik tõendada lapse kulutusi. Lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise. Maakohtu analüüsitud statistilised andmed ei kajasta ega arvesta lapse individuaalseid vajadusi ehk konkreetse lapse vajadusi konkreetsel ajaperioodil ning tegemist on üldiste andmetega, mis ei kajasta tegelikku elu ega tegelikke vajadusi, sh alaealise lapse vajadusi. Nende andmete põhjal ei saa teha järeldusi lapse ülalpidamiskulu suuruse kohta. Isegi kui lähtuda esitatud statistilistest andmetest, moodustas
  5. a lõpus lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 183 eurot (172 € + 194 € ÷ 2). Kohus vähendas põhjendamatult elatist põhjusel, et hageja emale makstakse lapsetoetust 60 eurot kuus. Ainuüksi asjaolu, et hageja saab toetust alaealise lapse kasvatamiseks ei ole 5
(9)kohtupraktikast lähtuvalt alus elatise vähendamiseks. Lisaks ei saa tulumaksu soodustust võtta arvesse elatise väljamõistmisel, kuna tegemist ei ole riikliku toetuse, vaid vahendiga, mis tagab makstavate toetuste mittevähendamist tulumaksu vaba miinimumi ületamisel. Hageja esitatud tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmise osas on otsus rajatud vaid kostja väidetele, et hageja ema ei ole elatist nõudnud ega kostja pakutud elatist vastu võtnud. Hageja ei saa kostjalt elatise nõudmist tõendada, kuna nõue esitati suuliselt. Kostja ei ole tõendanud, et ta pakkus hagejale elatise tasumist (ning hageja ema ei võtnud seda vastu). Elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt enne hagi esitamist ei pane kostjat äärmiselt raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav. Kostja pidi vanemana olema teadlik, et tema alaealine laps vajab ülalpidamist ning saanuks oma kohustust täita vabatahtlikult. Asja materjalidest ilmneb, et enne hagi esitamist oli kostjal stabiilne ja piisav sissetulek. Juhul, kui kohus leidis, et tagasiulatuva elatise nõude summa koormab kostjat üleliigselt, võinuks kohus vähendada tasumisele kuuluvat summat mõistliku summani, mitte aga jätta nimetatud nõuet täies ulatuses rahuldamata.
  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis õigesti, et kostjalt tuleb välja mõista elatis 100 eurot kuus. Suurema elatise väljamõistmine asetaks kostja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kostja on töötu, aga loodab, tema tervis aja möödudes paraneb. Seetõttu omandab ta kutseõppekeskuses uut elukutset. Meditsiinilistel näidustustel on kostjal lähimate aastate jooksul keelatud tegeleda raske füüsilise tööga. Hageja väide, et kostja saab töötada keevitajana, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hageja ei ole menetluse käigus lükanud ümber kostja väiteid selle kohta, et hageja ei esitanud enne hagi esitamist kostja vastu elatise nõuet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  3. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ning hageja menetluskuld tema enda kanda. Osas, milles kohus hagi rahuldas ning mõistis kostjalt alates
  4. juunist 2020 hageja kasuks välja elatise 100 eurot kuus, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi seega jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas. 8.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Ringkonnakohus märgib esmalt, et viidatud säte võimaldab nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja lisaks sellele ka kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist (vt nt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus 6

(9)tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 12). Hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista elatise alates
  1. juunist
  2. Kahju hüvitamise nõude eeldustele hageja menetluses tuginenud ei ole. Seega tuli kohtul lahendada hageja nõue tagasiulatuvalt ülalpidamiskohustuse täitmiseks, mitte kahju hüvitamise nõue, milleks maakohus seda ilmselt ekslikult pidas (vt maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ning põhjenduste p-d 23 ja 27). 8.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et

§ 108

alusel esitatud nõue ülalpidamiskohustuse tagasiulatuvaks täitmiseks tuleb jätta rahuldamata. Samas on maakohus põhjendanud nõude rahuldamata jätmist mh sellega, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjalt varem elatist nõudnud. Ringkonnakohus märgib, et kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta iseenesest õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, st isik ei kaota üksnes selle tõttu nõudeõigust. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmisega kui asjaoluga saab arvestada vaid nõude ulatuse määramisel (vt nt Riigikohus 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20). Vastavas osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta. Ringkonnakohus märgib, et kostja kui vanema kohustus hagejat ülal pidada oli kostjale teada (

§ 96ja § 97 p 1) oluliselt enne 9.

juunit

  1. Asja materjalidest tõepoolest ei nähtu, et hageja ema oleks elatise tasumist enne hagi esitamist kostjalt nõudnud, kuid samas pole kostja tõendanud enda väiteid, et hageja ema ei ole kostja pakutud elatist vastu võtnud (seega seda, et kostja oleks soovinud oma kohustust täita). 8.
  2. Eelmärgitu ei ole toonud siiski kaasa ebaõiget otsust. Ringkonnakohus nõustub

§ 108

kohase nõude osas maakohtuga selles, et tagasiulatuva elatise väljamõistmisel satuks kostja äärmiselt raskesse olukorda ega suudaks seetõttu tasuda igakuist elatist. Selline olukord ei ole lapse huvides. Tagasiulatuvalt elatist välja mõistes, mh ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, tuleb lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Lisaks tuleb arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt nt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14;
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 koos selles viidatud praktikaga). Esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik ülalpidamiskohustuse tagasiulatuva täitmise nõuet rahuldada ka osaliselt, st hageja poolt taotletust väiksemas ulatuses.
  5. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus märgib, et

§ 102

lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Jättes kõrvale ülalviidatud järeldused ülalpidamiskohustuse tagasiulatuva täitmise osas, on maakohtu seisukohad otsuses nõuetekohaselt (TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Vastusena ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 7

(9)9.1. Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et

§ 101

lg 1 järgne miinimumelatis ei täida tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega elatist maksta. Seetõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Sellisele seisukohale on mitmes lahendis asunud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). 9.
  5. Maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud kostja osalise töövõime. Kostja on esitanud enda osalise töövõime kohta mitmeid tõendeid. Töötukassa
  6. märtsi
  7. a otsusest (tl-d 87–88) nähtub, et kostjal on tuvastatud vähenenud töövõime ajavahemikul alates
  8. märtsist 2020 kuni
  9. märtsini 2022, samas otsuses on kirjeldatud kostja töövõimet piiravaid terviseprobleeme (X). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga väitega, nagu võiks kostja selgitustest
  10. septembri
  11. a kohtuistungil järeldada, et hageja on põhimõtteliselt võimeline tegema ka oma varasemat tööd (montaaži ja rehvide vahetamise valdkonnas) või sellega sarnast tööd. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. 9.
  12. Kostja õppimine päevases õppevormis (statsionaarõppes) ei mõjuta kohtu järeldusi, mis puudutavad kostja hetke piiratud töövõimet. Kostja jaoks ei takista töö leidmist ja suurema sissetuleku teenimist õppimine, vaid terviseprobleemid. Kostja ei ole väitnud ega maakohus tuvastanud, et kostja ainsaks või peamiseks põhjuseks töö leidmisel oleks tema õppimine statsionaarõppes. 9.
  13. Iseensest võib nõustuda hageja väitega, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vaja tõendada lapse kulutusi. Siiski on kohtul vaja kohtupraktikast lähtudes hinnata lapse vajadusi olukorras, kus kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt nt Riigikohtu
  14. veebruari
  15. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14). Seda kinnitab ka hageja ise esitatud apellatsioonkaebuses. Samas ei ole hageja esitanud menetluses andmeid ja asjaolusid, mis võimaldaksid lapse vajadusi hinnata. Seda ei ole hageja teinud ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu analüüsitud statistilised andmed ei pruugi kajastada ega arvestada lapse individuaalseid vajadusi igal üksikjuhul. Samas ei ole hageja, vaatamata kohtu ettepanekule (tl 69) esitanud menetluses andmeid enda vajaduste ja ülalpidamiskulu suuruse kohta. Seetõttu sai ja pidi maakohus asja lahendamisel võtma aluseks kõnealused statistilised andmed. Arusaamatuks jääb hageja väide, et
  16. a lõpus oli lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 183 eurot. 9.
  17. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled vaielnud selle üle, et hageja emale lapsetoetust makstakse. Riiklik lapsetoetust võib olla põhjendatud võtta

§ 102

lg-s 2 sätestatud mõjuva põhjusena arvesse elatise vähendamisel alla miinimummäära, kui hageja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda tingivad. Riigikohtu senise praktika põhjal ei anna ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest alust elatist automaatselt vähendada. Elatise vähendamisel saab riikliku peretoetuse võtta mõjuva põhjusena arvesse koostoimes muude asjaoludega (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-35-17, p 28.2). Samas ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul eelmärgitu vastu 8

(9)eksinud. Võttes arvesse eelkõige kostja osalist töövõimet ning piiratud võimalusi ülalpidamise andmisel, võis maakohus lapsetoetuse maksmisega

§ 102lg-s 2 sätestatud mõjuva põhjusena käesolevas asjas arvestada.

Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et maakohus arvestas praegusel juhul riikliku lapsetoetusega põhjendamatult. 10. Üldjuhul jäävad menetluskulud apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitanud isiku kanda. Arvestades, et praegusel juhul on apellatsioonkaebuse esitajateks alaealine laps, kes nõuab oma vanemalt elatist miinimummääras, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Esitatud menetluskulude jaotust arvestades pole vaja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.