Obsah (4)

§ 102§ 111§ 99§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 102

. Kuivõrd kostja abikaasa oli lapseootel, oli tulenevalt

§ 111

lg-st 1 kostja kohustatud üleval pidama ka oma sündimata lapse ema, lisaks ka ennast. Alates

1. septembrist 2019 viibis kostja kinnipidamisasutuses, ja tal puudus sissetulek täielikult. Elatise miinimummääras väljamõistmine halvendaks kostja teiste alaealiste laste olukorda. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb elatise summast maha arvata ka riigi poolt makstav peretoetus. Hageja kulud on ülepaisutatud. Hageja emal on kokku 3 alaealist last. Uuringu „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ järgi kulub kolmele lapsele kokku 347 eurot. Hageja ema kontoväljavõttest ei nähtu, et ema tasuks lapsele elatist miinimummääras. MAAKOHTU LAHEND
2. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 129,50 eurot kuus alates
3. märtsist 2021 kuni hageja täisealiseks saamiseni ja ühekordse hüvitise perioodi
4. juuni 2019 kuni
5. veebruar 2021 eest summas 2519,50 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et hageja elab koos emaga, kostja on hageja isa ning hagejal on alaealise lapsena õigus saada kostjalt ülalpidamist. 2 Maakohus leidis, et kostja väide, et hageja ei esitanud talle enne hagi esitamist elatisnõuet, ei olnud aluseks jätta tagasiulatuv elatis välja mõistmata. Tagasinõutavat elatist nõuti vaid 11 päeva eest. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid sellega saab arvestada nõude ulatuse määramisel (Riigikohtu
6. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 ja
7. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-13, p-d 12-14). Hageja emal on kokku kaks last. Maakohus võttis arvesse, et Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) uuringust nähtub, et
8. a lõpu seisuga oli 3-6 aastaste laste ülalpidamiskulu arvestatuna standardeelarve meetodi alusel keskmiselt 319 eurot kuus. Maakohus võrdles hageja kulusid uuringust nähtuva keskmisega ning leidis, et hageja kulud on üle paisutatud. Eeltooduga luges maakohus tõendatuks, et hageja vajaduste rahuldamiseks kulub vähem kui kahekordne miinimumelatis. Samuti tuvastas maakohus, et hageja ema ei ole võimeline hagejale ülalpidamist andma samas suuruses nagu ta nõuab kostjalt. Maakohus luges pangakonto väljavõtetega ja registrite andmetega tõendatuks, et kostjal puudub sissetulek ja vara. Puuduvad andmed kostjal varjatud sissetulekute kohta. Kohtuotsuse tegemise ajal oli kostjal neli alaealist last ning ta oli

§ 111lg 1 alusel kohustatud üleval pidama ka ühe lapse ema.

Kuigi vanem peab ülalpeetavate ja enda ülalpidamiseks tegema kõik endast oleneva sissetuleku teenimiseks, ei tähenda see, et vanemal oleks kohustus teenida vähemalt kahe ja poole palga alammäära suurust töötasu. Samuti viibis kostja kohtuotsuse tegemise ajal vanglas, kus sissetuleku teenimine võib olla raskendatud. Maakohus võttis arvesse, et kostja oli nõus tasuma elatist 100 eurot kuus. Maakohus lähtus elatise suuruse määramisel RAKE uuringust, mille kohaselt on 3-6 aastaste laste ülalpidamiskulud standardeelarve meetodi põhjal 319 eurot kuus. Kummagi kohustatud isiku osaks on seega 159,50 eurot kuus. Maakohus lahutas sellest summast 30 eurot (pool lapsetoetust) ning mõistis kostjalt välja elatise hageja ülalpidamiseks 129,50 eurot kuus alates

1. juunist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Maakohus pidas põhjendatuks mõista elatis välja alates
2. juunist 2019 ehk tagasiulatuvalt, kuna kostja pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et ta ei täitnud hageja ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt.
3. aasta aprilli ja mai lõpus tasus kostja hageja emale 50 eurot,
4. aasta juunis laekumisi ei nähtunud. Kohtuotsuse tegemise seisuga oli sissenõutavaks muutunud elatise suuruseks perioodil
5. juuni 2019 –
6. veebruar 2021 2719,50 eurot, millest arvutas maakohus maha juulis 2019 tasutud 200 eurot ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks ühekordse summana 2519,50 eurot. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7. Hageja (apellant I/vastustaja II) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt rahuldamata jäänud osas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab, et maakohus hindas asjaolusid ja kogutud tõendeid valesti, otsus on ebaseaduslik ning põhjendamata. Maakohus ületas hagi piire, kui võttis elatise suuruse arvutamiseks aluseks RAKE uuringu. Kostja uuringule ei tuginenud ja isegi kui ta oleks seda teinud, siis kehtiva perekonnaseaduse järgi ei ole selliste uuringute järeldused aluseks elatise vähendamiseks, eriti olukorras, kus lapse kulude suuruse osas puudus vaidlus. 3 Läbiviidud uuring ei tähenda ka, et igale lapsele kulub kindlasti kuus just 319 eurot. Vastavalt

§ 99

lg-tele 1 ja 2 oleks kohtul tulnud kindlaks teha konkreetse lapse vajadused ning alles siis määrata kindlaks ülalpidamise ulatus.

§ 101lg 1 sätestab lapsele makstavale elatisele miinimummäära.

Riigikohtu praktika kohaselt võib kohustatud vanema varaline seisund küll anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Samuti on vanemal kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Elatisest peretoetuste maha lahutamine polnud õigustatud. Riigikohtu praktika näeb ette, et peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, see peab koos käima muude kaalukate asjaoludega. Asjaolu, et maakohus võttis arvesse, et kostja viibib hetkel vanglas, kus sissetuleku teenimine võib olla raskendatud, oli üllatuslik ning ebaseaduslik. Kuriteo toimepanemine ei ole ning ei saa olla mõjuvaks põhjuseks elatise mittetasumiseks või elatise vähendamiseks. Täidetud polnud ka

§-st 103 tulenevad alused ülalpidamisnõude piiramiseks. Kostja ei ole töövõimetu. Kostja väited, et elatise väljamõistmine miinimummääras halvendab kostja teiste alaealiste laste olukorda, pole tõendatud. 6. Kostja (apellant II/vastustaja I) palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebus on põhjendamatu, selles pole arvesse võetud uusi asjaolusid, mis tekkisid kirjaliku menetluse ja kohtuotsuse tegemise ajal. Kostjale on mõistetud pikaaegne vanglakaristus, mis muudab kohtuotsuse täitmise võimatuks, mistõttu kostja ei ole võimeline tasuma elatist ei hageja taotletud ega ka maakohtu otsusega määratud väiksemas ulatuses. Ka siis, kui kostja viibiks vabaduses, seaks miinimummääras elatis kostja ülejäänud kolm last raskesse majanduslikku olukorda. Ei ole mõistetav, miks hageja maakohtu otsust vaidlustab, kui kostja on täielikult maksejõuetu. Hageja nõue on vastuolus

§-ga

2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega määrata elatise suuruseks 30 eurot kuus alates
3. juunist 2019 ning määrata elatise võlgnevuseks ajavahemikus
4. juuni 2019 kuni
5. veebruar 2021 kokku 630 eurot. Alternatiivselt palub kostja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hagi esitati ajal, mil kostja viibis vabaduses ja lootis leida tööd. Kostja on hetkel kohustatud üleval pidama viit inimesi, s.o nelja last ning lapsehoolduspuhkusel viibivat abikaasat. Viru Maakohtu
6. veebruari 2021 kohtuotsusega määrati kostjale lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 6 kuud ja 15 päeva vangistust. Samuti peab kostja tasuma kriminaalmenetluse kulud 4479,96 eurot, sundraha 876 eurot ja 3603,96 eurot muude kriminaalmenetluse kulude katteks. Kõike eeltoodut ei saanud kostja ette näha, kui ta andis kohtule nõusoleku elatise 100 eurot kuus tasumiseks. Kuivõrd kohtuotsuse tegemise ajal viibis kostja juba kinnipidamisel, ei olnud tal võimalust eeltoodud nõusolekut ka tühistada. Kostja leiab, et tema suhtes kohaldub

§ 102

ja elatis tuleb määrata alla

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummääras.

Kuigi maakohtu otsusega juba määrati elatis alla miinimummäära, ei saanud maakohus hinnata kõiki asjaolusid ja tõendeid, kuivõrd need tekkisid pärast seda, kui kostja nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ning pärast kohtuotsuse tegemist. Kostja vabanemise ajaks oleks elatise võlgnevus ligi 10 000 eurot, mida kostja likvideerida ei suudaks. Vastasel juhul oleks kostja kinnipidamiselt vabanedes sunnitud kuulutama välja enda pankroti ja tema neli last jääksid ilma isegi minimaalsest abist. Kostjale oleks jõukohane elatise makse 30 eurot kuus. 4

1. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses toodud põhjendused ei anna alust selle rahuldamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).
3. Maakohus mõistis kostjalt välja elatise hageja kasuks alates
4. juunist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni arvestusega 129,50 eurot kuus. Hageja on esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub kostjalt välja mõista elatise seadusega sätestatud minimaalmääras, st pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuus (

§ 101lg 1).

Kostja on esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub hageja kasuks väljamõistetud elatise suurust vähendada 30 euroni kuus. 11.

§ 99

lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuid

§ 102

lg 2 kohaselt võib kohus siiski vähendada alaealise lapse kasuks välja mõistetavat elatist alla

§ 101lg 1 sätestatud määra, kui selleks on mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks on muu hulgas olukord, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on käesoleval juhul põhjendatult vähendanud hageja kasuks välja mõistetavat elatist

§ 102lg 2 alusel.

Ringkonnakohus leiab, et selleks annab käesoleval juhul aluse asjaolu, et kostja ülalpidamisel on kokku neli alaealist last (II kd lk 20). Neljas laps sündis

1. jaanuaril
3. Kostja andis maakohtus selgitusi oma sissetulekute kohta (I kd lk 103). Kostja ütluste kohaselt tegi ta haltuurat, on lõpetanud Tallinna Polütehnikumi, on õppinud automaatikat, elektrisidet, on autojuht, kokk. Tallinnas töötades teenis kostja sissetulekut X-X eurot kuus, keskmiselt X eurot kuus. Narva kolis ta laste pärast ja Narvas ta sellise tasuga tööd ei leia. Maakohus kostja väidetust suuremaid sissetulekuid ja paremat varalist olukorda ei tuvastanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus märkis põhjendatult, et kuigi vanemal on kohustus teenida sissetulekut lapse ülalpidamiseks, ei tähenda see kostja puhul kohustust teenida vähemalt kahe ja poole alampalga suurust sissetulekut (kui arvestada ka kostja

§ 111lg-st 1 tulenevat kohustust pidada üleval ka oma abikaasat).

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär on alates 1. jaanuarist 2020 584 eurot. Kui rahuldada hageja nõue täielikult peaks hageja kõigi laste võrdseks kohtlemiseks panustama nende ülalpidamisse

§ 101lg 1 sätestatud ulatuses kokku 4 x 292 = 1168 eurot.

Nimetatud summa ületab kostja varasema sissetuleku suuruse. Lisaks peaks kostja tagama ka enese ülalpidamise.

1. Kostja apellatsioonkaebusest nähtub, et pärast maakohtu otsuse tegemist on kostja Viru Maakohtu
2. veebruari 2021 otsusega kriminaalmenetluses süüdi mõistetud ja karistatud 5 aasta, 6 kuu ja 15 päeva pikkuse vabaduskaotusliku karistusega (kriminaalasi nr 1-20-8241). Kostja viibib vahi alla alates
3. oktoobrist 2020, millisest ajast arvestas kohus ka karistuse kandmise aja algust. Kohtuotsus ei ole jõustunud. 5 Ringkonnakohus märgib, et kuigi vabaduskaotusliku karistuse kandmine ei saa olla

§ 102

lg 2 tähenduses mõjuvaks põhjuseks

§ 101

lõikes 1 sätestatud määras elatise vähendamiseks, avaldab kostjale pikaaegse vabaduskaotusliku karistuse määramine paratamatult mõju kostja võimele tulu teenida ning seeläbi hagejale elatist maksta. Seetõttu on põhjendatud ka maakohtu seisukoht, et viibides kinnipidamisasutuses võib kostjal sissetuleku saamine olla raskendatud. 14. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kõiki asjaolusid kogumis on maakohus põhjendatult lähtunud hagejale elatise suuruse määramisel nii RAKE uuringust kui ka arvestanud hagejale makstava peretoetusega. Arvestades olukorda, kus

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras elatise maksmine on vanemale ülejõukäiv, on kohtupraktikas lähtutud lapse vajaduste hindamisel just RAKE uuringust. Ringkonnakohus märgib, et sõltumata valitud arvutusmetoodikast on maakohtu poolt hageja kasuks välja mõistetud elatis suurusega 129,50 eurot kuus kooskõlas kostja ülalpeetavate arvuga ja tema võimega vabaduses olles sissetulekut teenida. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. 15. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks rahuldada kostja apellatsioonkaebust ja vähendada hageja kasuks välja mõistetud elatist 30 euroni kuus. Ringkonnakohus kordab seisukohta, et kostjale pärast maakohtu otsuse tegemist mõistetud vabaduskaotuslik karistus ei anna alust vähendada maakohtu poolt juba niigi alla

§ 101lg 1 sätestatud alammäära välja mõistetud elatist veelgi.

Kriminaalasjas nr 1-20-8241 on kostja süüdi mõistetud alkoholijoobes oma raseda abikaasa D.D. korduvas peksmises. Seega on kostjat karistatud oma abikaasa ja laste tervise kahjustamise ja selle ohtu seadmise eest ning see ei anna alust vähendada hageja kasuks välja mõistetud elatist. Ka kostja argumentatsioon oma maksejõuetusest ning võimalikust pankrotiavalduse esitamise vajadusest tulevikus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. 16. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 6 poolte menetluskulud (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks