KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Anu Maria Brenner Määruse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-1115 Haldusasi AKTSIASELTS HELMES kaebus riigihangete vaidl

) § 278 lg-d 1 ja 2, § 204 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtu menetluses on AKTSIASELTS HELMES kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni (edaspidi VAKO) 13.05.2021 otsuse vaidlustusasjas nr 86-21/222216 tühistamise nõudes ning Aktsiaseltsi (edaspidi AS) Fujitsu Estonia vaidlustuse rahuldamata jätmise nõudes.
2. Vastustaja esitas 06.06.2021 taotluse menetluse lõpetamiseks, kuivõrd hankija on tunnistanud kehtetuks riigihanke (viitenumbriga 222216) hanke osa 2 edukaks tunnistamise otsuse. Nimetatud otsus oli vaidlustusasjas nr 86-21/222216 vaidlustuse esemeks.
3. Tallinna Halduskohtu 07.06.2021 määrusega paluti kaebajal ja kolmandal isikul esitada vastustaja 07.06.2021 menetluse lõpetamise taotlusele seisukoht hiljemalt 11.06.
4. Sama tähtaja jooksul oli menetlusosalistel õigus esitada menetluskulude väljamõistmise taotlus koos menetluskulu dokumentidega.
5. Kaebaja nõustus oma 11.06.2021 seisukohas menetluse lõpetamisega ning palus: 1) lõpetada menetlus; 2) jätta VAKO 13.05.2021 otsus vaidlustusasjas nr 86-21/222216 kehtima osas, millega VAKO mõistis sihtasutuselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla välja AS Fujitsu Estonia kasuks tasutud riigilõivu 1280 eurot ja vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kulud 2191,20 eurot (käibemaksuga) või alternatiivselt mõista nimetatud menetluskulud hankijalt välja kaebaja kasuks menetlust lõpetavas määruses ning 3) jätta hankija ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda ning mõista hankijalt välja kaebaja kasuks halduskohtus kantud menetluskulud koos käibemaksuga summas 2215,80 eurot, alternatiivselt mõista nimetatud menetluskulud koos käibemaksuga summas 2215,80 eurot kolmandalt isikult välja kaebaja kasuks. Oma seisukohta põhjendab kaebaja kokkuvõtlikult järgmiselt. VAKO otsus peab jääma kehtima menetluskulude jaotust puudutavas osas. VAKO otsuse kehtetuks tunnistamise eesmärk on kõrvaldada kehtetuks tunnistatud haldusakti kohta antud seisukohad, mh selleks, et nendes väljendatud seisukohad ei jääks menetlusosaliste vahelisi õigussuhteid mõjutama. See aga ei tähenda, et VAKO otsuse kehtetuks tunnistamise tõttu peaks kaebaja jääma ilma võimalusest, et tema poolt vaidlustusmenetluses kantud menetluskulud talle hüvitatakse. Kaebajale on menetluskulud tekkinud hankija õigusvastase tegevuse tõttu. Kui kohus tunnistaks kehtetuks VAKO otsuse ka osas, millega kaebaja menetluskulud jäeti hankija 2

§ 104

lg 5 p-le 4 võimaldaks kaebajal saada tagasi vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu. Arvestades, et vaidlustuse esitamise tingis hankija õigusvastane tegevus, mis leidis tuvastamist ka vaidlustusmenetluses, ei oleks õiglane jätta kaebajat praegusel juhul ilma talle väljamõistetud menetluskuludest. Hankija ei peaks saama vabaneda kaebaja poolt vaidlustusmenetluses katnud menetluskulude hüvitamise kohustusest pelgalt seetõttu, et on vaidluse esemeks oleva otsuse kehtetuks tunnistanud. RHS-s olevate menetluskulude hüvitamist puudutavate normide eesmärk ei ole anda hankijale võimalust vabaneda menetluskulude hüvitamise kohustusest isegi juhul, kui vaidluse esemeks olev otsus tunnistatakse kehtetuks selle suhtes esitatud vaidlustuse ja vaidlustusmenetluse raames ilmnenud õigusvastasuse tõttu. Kuigi hankija ootas oma otsuse kehtetuks tunnistamisega kohtumenetluseni, oleks tulnud tal menetluskulud kanda ka juhul, kui ta oleks oma otsuse kehtetuks tunnistanud vaidlustusmenetluse kestel. Seega isegi juhul, kui hankija oleks oma otsuse tunnistanud kehtetuks vaidlustusmenetluse raames, oleks tal tulnud kanda kaebaja menetluskulud (RHS § 198 lg 1). Kohtupraktikas on peetud võimalikuks VAKO otsuse kehtima jäämist üksnes menetluskulusid puudutavas osas (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-15-1924, p 10). Kaebaja menetluskulud tuleb jätta hankija kanda (

§ 108lg 6).

Kaebaja on nii vaidlustuskui ka kohtumenetluses toonud välja selged vead, mida hankija on edukaks tunnistamise otsuse tegemisel teinud ning edukaks tunnistamise otsuse õigusvastasust on kinnitanud ka VAKO. Seetõttu esineb seos hankija otsuse vaidlustamise ja selle kehtetuks tunnistamise vahel. VAKOkantud kaebaja menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. Alternatiivselt tuleb halduskohtus kantud kaebaja menetluskulud jätta kolmanda isiku kanda (

§ 108lg 1).

1. Kolmas isik nõustus oma 11.06.2021 seisukohas menetluse lõpetamisega ning taotleb kaebuselt tasutud riigilõivu 1280 eurot tagastamist. Kolmandal isikul puudub põhjendatud huvi VAKO otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuivõrd hankija otsuse kehtetuks tunnistamisega tuleb kehtetuks tunnistada ka VAKO otsus ning vaidluse all olnud hankija otsus oli kolmandat isikut soosiv. Kolmas isik palub menetlust lõpetavas määruses lahendada taotlused seoses juurdepääsupiiranguga.
2. Kolmas isik esitas 14.06.2021 vastuväited kaebaja alternatiivsele taotlusele mõista kaebaja menetluskulud kolmandalt isikult välja.

ei võimalda kaebaja menetluskulude väljamõistmist kolmandalt isikult, kui vaidlus käib hankija otsuse õiguspärasuse üle. Täpselt samas menetluslikus situatsioonis on Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamisel jäävad kaebaja menetluskulud vastustaja kanda isegi juhul, kui kaebuse esitas kohtule kolmas isik (vt Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrused asjas nr 3-19-496; Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2015 otsus nr 315-1924, p 13). Menetluskulud tuleb jätta

§ 108lg 6 järgi vastustaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED Menetluse osaliselt kinniseks kuulutamine ja juurdepääsupiirangu seadmine 7. Kolmas isik on palunud piirata kaebaja juurdepääsu VAKO toimikus sisalduvale kolmanda isiku proovitöö hindamise dokumendile ning 02.06.2021 esitatud tõendile, kuivõrd see sisaldab kolmanda isiku ärisaladust. 3

§ 77lg 1 järgi kohaldatakse haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 37-

1. TsMS § 37 lg 1 järgi on asja arutamine kohtus avalik, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 38 lg 1 p 6 järgi kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik ärisaladuse või muu sellesarnase saladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole saladuse kaitse huvist suurem.
2. Kolmanda isiku 02.06.2021 taotluse kohaselt sisaldab kolmanda isiku proovitöö hindamise dokument kolmanda isiku ärisaladust. Arvestades, et asja ei vaadata sisuliselt läbi ja menetlus kuulub lõpetamisele, siis ei saa avalikkusel olla kaitsmist väärivat ja kolmanda isiku huvidest kaalukamat huvi ärisaladusi sisaldavate dokumentide sisu avaldamiseks. Kohus kuulutab menetluse VAKO toimiku ja kolmanda isiku 02.06.2021 esitatud tõendi osas kinniseks.
3. Menetlusosalise õiguste piiramine on

§ 79

lg 2 ja § 88 lg 2 kohaselt võimalik vaid tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures või tutvuda toimikuga ja saada menetlusdokumentidest ärakirju. Kuna asja menetlus kuulub lõpetamisele ja asjas ei otsustata kaebaja õiguste ega kohustuste üle, siis ei saa kaebajale juurdepääsupiirangu seadmine sellele dokumendile tema õigusi riivata, samas kui kolmandale isikule saab tema ärisaladust sisaldava dokumendi avaldamine tuua kaasa kahju. Kohus eeldab, et VAKO toimik ja kolmanda isiku 02.06.2021 tõend sisaldab kolmanda isiku ärisaladust. Puudub ilmselge põhjus vastupidisele järeldusele jõudmiseks. Seepärast piirab kohus kaebaja ja tema esindajate juurdepääsu VAKO toimikule ja kolmanda isiku 02.06.2021 esitatud tõendile (

§ 88lg 7).

1. Kaebaja on palunud piirata kolmanda isiku juurdepääsu kaebaja 01.06.2021 menetlusdokumendi punktidele 1.6 ja 2.10-2.12 ning VAKO toimikus AS-i Fujitsu Estonia ärisaladusega kaetud teabele.
2. Arvestades, et asja ei vaadata sisuliselt läbi ja menetlus kuulub lõpetamisele, siis ei saa avalikkusel olla kaitsmist väärivat ja kaebaja huvidest kaalukamat huvi ärisaladusi sisaldavate dokumentide sisu avaldamiseks. Kohus kuulutab menetluse kaebaja 01.06.2021 menetlusdokumendi punktide 1.6 ja 2.10-2.12 osas kinniseks.
3. Kuna asja menetlus kuulub lõpetamisele ja asjas ei otsustata kolmanda isiku õiguste ega kohustuste üle, siis ei saa kolmandale isikule juurdepääsupiirangu seadmine 01.06.2021 dokumendile tema õigusi riivata, samas kui kaebajale saab tema ärisaladust sisaldava dokumendi avaldamine tuua kaasa kahju. Kohus eeldab, et VAKO toimik ja kaebaja 01.06.2021 menetlusdokumendi punktid 1.6 ja 2.10-2.12 sisaldavad kaebaja ärisaladust. Puudub ilmselge põhjus vastupidisele järeldusele jõudmiseks. Seepärast piirab kohus kolmanda isiku ja tema esindajate juurdepääsu VAKO toimikule ja kaebaja 01.06.2021 menetlusdokumendi punktidele 1.
4. ja 2.10-2.12 (

§ 88lg 7).

Menetluse lõpetamine 14.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kohus ei lõpeta menetlust

§ 152

lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb (

§ 152lg 2).

15. Käesoleval juhul on hankija tunnistanud kehtetuks riigihanke (viitenumbriga 222216) hanke osas 2 edukaks tunnistamise otsuse (vastustaja 07.06.2021 menetlusdokumendi lisa). 4

§ 152lg 1 punkt 4).

Kuivõrd kolmas isik ei ole taotlenud menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise nõudes, siis

§ 152lg 2 ei kohaldu.

Käesoleval juhul on kõik nõustunud menetluse lõpetamisega, mistõttu kuulub haldusasja nr 3-21-1115 menetlus lõpetamisele. 16. Riigikohus on selgitanud

§ 152

lg 1 punktiga 4 analoogse varasemalt kehtinud

§ 24

lg 1 p 4 osas, et selle eesmärgiks on vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamisel vältida edasisi vaidlusi ja kõrvaldada asja kohta tehtud lahendid, mh selleks, et nendes väljendatud seisukohad ei jääks menetlusosaliste vahelisi õigussuhteid mõjutama (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2011 määrus nr 3-3-1-38-11, p 9). Riigikohus lisas, et õigusselguse tagamiseks ei ole

§ 24

lg 1 punkti 4 kohaldamisel piisav lugeda VAKO otsus RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks, vaid säärases olukorras tuleb kaebuse esemeks olev riigihangete vaidlustuskomisjoni otsus kohtumääruse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2011 määrus nr 3-3-1-38-11, p 10). Toodud seisukohad on asjakohased ka praegusel juhul kehtiva

kohaldamisel.

1. Kaebaja on oma seisukohas leidnud, et VAKO otsus tuleks jätta kehtima menetluskulude jaotust puudutavas osas. Seejuures on kaebaja tuginenud Tallinna Ringkonnakohtu määrusele asjas nr 3-15-
2. Viidatud 05.10.2015 määruses on Tallinna Ringkonnakohus tühistanud VAKO 21.07.2015 otsuse vaidlustuses nr 147-15/162246 osas, millega vaidlustus rahuldati ning VAKO otsus jäeti muutmata osas, millega mõisteti AS Nordecon kasuks välja vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõiv (resolutsiooni punkt 1). Seega on jäetud VAKO otsus kehtima riigilõivu hankijalt vaidlustaja kasuks välja mõistmise osas.
3. Kohus nõustub kaebajaga, et VAKO otsus tuleb jätta kehtima osas, millega mõisteti hankijalt välja vaidlustaja (kaebaja) kasuks vaidlustusmenetluses tasutud riigilõiv. Tallinna Halduskohus on oma 03.04.2019 määruse nr 3-19-496 punktis 11 leidnud järgmist: „Analoogselt

§ 155

lg-le 3 tuleb VAKO /…/ otsus tühistada osas, millega kaebajate vaidlustus rahuldati (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2015 otsus asjas nr 3-15-1924, p 13). Vaidlustuselt tasutud riigilõivu osas jätab kohus VAKO otsuse muutmata, sest erinevalt kohtumenetlusest puudub õiguslik alus vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu tagastamiseks. Riigilõivu kaebajate kanda jätmine ei oleks aga põhjendatud, sest ilma vaidlustust esitamata ja riigilõivu tasumata ei oleks kaebajad saavutanud oma eesmärki.“ Toodud seisukohad on asjakohased ka praegusel juhul. 19. Küll aga ei nõustu kohus kaebajaga, et kohtupraktikas on peetud võimalikuks jätta VAKO otsus kehtima nii riigilõivu kui ka esindajakulusid puudutavas osas. Kaebaja on õigesti märkinud, et Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2015 otsus nr 3-15-1924 on tehtud enne praegu kehtiva RHS jõustumist. Samas ei saa sellest automaatselt järeldada, et kohtupraktikas on peetud võimalikuks VAKO otsuse kehtima jäämist nii riigilõivu kui ka esindajakulusid puudutavas osas, kuivõrd kuni 31.08.2017 kehtinud RHS (RHS v.r) ei näinud ette vaidlustusmenetluses lepingulise esindaja kulude välja mõistmist hankijalt, erinevalt praegu kehtivast RHS-st. Esinduskulude osas VAKO otsuse tühistamist õigustab asjaolu, et menetluse lõpetamise tõttu puudub selgus, kas VAKO rahuldas vaidlustuse põhjendatult. Nii on ka Riigikohus leidnud oma 09.06.2011 määruse nr 3-3-1-38-11 punktis 12, et VAKO otsuse tühistamist ei välista asjaolu, et selle tagajärjel ei ole vaidlustajal alust nõuda hankijalt vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude hüvitamist. Seega ei ole alust jätta VAKO otsust jõusse osas, milles hankijalt mõisteti vaidlustaja kasuks välja vaidlustusmenetluses kantud esindajakulud. 5

§ 155lg 3 ls 1).

21. Kohus selgitab kolmandale isikule, et menetluse lõpetamise korral puudub tal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (

§ 155lg 6, § 43 lg 1 p 2).

Menetluskulud 22.

§ 108

lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. 23.

§ 108

lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Menetluskulude kandmisest vabanemiseks lasub vastustajal kohustus tõendada, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel puudub seos esitatud kaebusega. Seose väljaselgitamiseks tuleb hinnata sisuliselt, millistel asjaoludel on haldusakt kehtetuks tunnistatud. Põhjendamiskoormus seose puudumise osas lasub vastustajal. Vastustaja ei peaks kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega (st tegemist ei olnud sisuliselt kaebuse õigeksvõtmisega), vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine kohtumenetluse ajal (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2018 määrus nr 3-17-315, p 13; 23.08.2016 määrus nr 3-16-612, p 15). Oluline on välja selgitada, mis oli määravaks põhjuseks vaidlusaluse haldusakti kehtetuks tunnistamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.01.2019 määrus nr 3-18-982).

1. Käesoleval juhul on hankija tunnistanud 07.06.2021 edukaks tunnistamise otsuse kehtetuks, st peale VAKO otsuse tegemist ning halduskohtule kaebuse esitamist. Seejuures ei ole vastustaja esitanud põhjendusi, mis annaks alust järelduseks, et kaebeesemeks olev haldusakt on tunnistatud kehtetuks tingituna muust objektiivsest asjaolust, kui kaebuse esitamine. Kohus nõustub kaebajaga, et arvestades, et kaebaja on nii vaidlustus- kui ka kohtumenetluses toonud välja vead, mida hankija on edukaks tunnistamise otsuse tegemisel teinud, ning edukaks tunnistamise otsuse õigusvastasust on kinnitanud ka VAKO, esineb selge seos hankija otsuse vaidlustamise ja selle kehtetuks tunnistamise vahel.
2. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et hankija on tunnistanud edukaks tunnistamise otsuse kehtetuks kaebuse esitamisest tingituna, mistõttu jäävad menetluskulud vastustaja kanda.
3. Kaebaja taotleb vastustajalt välja mõista menetluskulud koos käibemaksuga summas 4407 eurot, sh riigihangete vaidlustuskomisjonis kantud lepingulise esindajakulud koos käibemaksuga summas 2191,20 eurot ning halduskohtus kantud menetluskulud koos käibemaksuga summas 2215,80 eurot (õigusabikulud 2200,80 eurot ning esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 15 eurot). 27.

§ 108

lg 6 ei näe ette võimalust

§ 152

lg 1 punkti 4 alusel menetluse lõpetamisel jätta vaidlustusmenetluses kantud kaebaja esindajakulud hankija kanda. 28. Tallinna Ringkonnakohus on oma 17.11.2020 määruse nr 3-21-1995 punktis 18 selgitanud järgmist: „OÜ Messauto vaidlustusmenetluses kantud võimalike esindajakuludega seoses märgib ringkonnakohus, et kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse 6

§ 159

) ja seepärast ei saa vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda RHS § 198 lg-st 1.“ Ka käesoleval juhul on hankija tunnistanud vaidlustuse esemeks olnud haldusakti kehtetuks kohtumenetluse ajal. Kuigi kaebaja on viidanud Tallinna Halduskohtu otsusele nr 3-20-235, milles halduskohus leidis, et olukorras, kus hankija tunnistab vaidlustusmenetluse kestel vaidlustuse esemeks oleva haldusakti kehtetuks tuleb VAKO-l hinnata hankija tegelikke motiive määratlemaks, kas tegemist on vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega (RHS § 197 lg 1 p 3), ei anna viidatud seisukoht alust Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2020 määruses nr 3-21-1995 toodud seisukohaga vastupidiseks järelduseks. 29. Esmalt on käesoleval juhul tegemist menetluse lõpetamisega

§ 152

lg 1 punkti 4 alusel, erinevalt Tallinna Halduskohtu otsusest nr 3-20-235, kus vaidluse all oli VAKO otsus, millega jäeti vaidlustus RHS § 197 lg 1 p 8 ja § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata ning lepingulise esindaja kulud välja mõistmata.

1. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus oma 17.11.2020 määruses nr 3-20-1995 viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2016 määruse nr 3-16-338 punktile
2. Viidatud määruse punktis 11 on märgitud järgmist: „Halduskohus tugines vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu väljamõistmisel ekslikult RHS § 126 lg 1 p-le 3 ja lg-le 6, mis võimaldab hankijalt vaidlustaja kasuks välja mõista riigilõivu, kui vaidlustusmenetlus lõpeb vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt. Praegusel juhul ei teinud hankija avaldust, et ta tunnistab vaidlustuse põhjendatuks (sama mis kaebuse õigeksvõtt

§ 159järgi), vaid tunnistas vaidlustatud otsused kehtetuks.

Sellises olukorras kuulub kohaldamisele mitte RHS § 126 lg 1 p 3, vaid § 122 lg 3 p 5. RHS § 126 lg 6 ei näe ette võimalust RHS § 122 lg 3 p 5 järgi vaidlustuse läbi vaatamata jätmise korral mõista hankijalt välja vaidlustaja kasuks riigilõivu (vt Riigikohtu 04.08.2011 määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 12).“ Kõnesolevas asjas oli hankija sarnaselt käesoleva haldusasjaga tunnistanud kaebeesemeks oleva haldusakti kohtumenetluse ajal kehtetuks ning taotles menetluse lõpetamist

§ 152

lg 1 punkti 4 alusel; kaebaja nõustus menetluse lõpetamisega, aga palus vastustajalt välja mõista kohtumenetluses kantud menetluskulud ning vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu. Kuigi Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2016 määruse tegemisel lähtuti kuni 31.08.2017 kehtinud riigihangete seadusest (RHS v.r.), siiski on ringkonnakohus pidanud jätkuvalt asjakohaseks ka praegu kehtiva RHS valguses seisukohta, et vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine eeldab hankija sellekohast selgesõnalist tahteavaldust. Seetõttu puudub käesoleval juhul õiguslik alus hankijalt mõista kaebaja kasuks välja vaidlustusmenetluses kantud esindajakulud summas 2191,20 eurot. 31. Küll aga kuulub hankijalt kaebaja kasuks väljamõistmisele halduskohtumenetluses kantud esindajakulud.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja on menetluskulude tõendamiseks esitanud 11.06.2021 arve nr 211546 koos spetsifikatsiooniga. Kohtu hinnangul on kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud menetluskulud mõistlikud ja põhjendatud, arvestades vaidluse keerukust ning asjaolu, et menetluse lõpetamise taotluse esitamise ajaks oli juba vastus kaebusele esitatud. Kuivõrd esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 15 eurot ei kuulu kaebajale tagastamisele, sest taotlus on sisuliselt lahendatud, siis tuleb see välja mõista vastustajalt. Eeltoodust lähtuvalt mõistab kohus vastustajalt välja kaebaja kasuks menetluskulud summas 2215,80 eurot (koos käibemaksuga). 7

§ 104

lg 5 p 4 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 p 2 või 4 alusel.

Kuna kohus lõpetab praeguse asja menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, tuleb kaebuselt tasutud riigilõiv 1280 eurot kolmandale isikule tagastada. Riigilõiv kanda kolmanda isiku arveldusarvele EE522200221001152639 AS-s Swedbank. 34.

§ 109lg 1 alusel jäävad kolmanda isiku muud võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

Esialgse õiguskaitse tühistamine 35.

§ 253

lg-st 3 juhindudes tühistab kohus Tallinna Halduskohtu 28.05.2021 määruse resolutsiooni punktiga 1 kohaldatud esialgse õiguskaitse. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Maria Brenner kohtunik 8