Obsah (14)

§ 652§ 238§ 5§ 230§ 438§ 293§ 232§ 231§ 654§ 367§ 173§ 163§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 9. juuli 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-18986 Koh

) § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 132,71 eurot (s.o 2382,28 eurot ületavas osas) ja sellelt arvestatud viivis, samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Tühistatud osas teeb 4 kolleegium uue otsuse, millega jätab eeltoodud osas hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Ülejäänud osas (s.o 2382,28 eurot ja sellelt arvestatud viivis) jätab kolleegium maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, kuid muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et sõlmisid
2. septembril 2020 müügilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 mõttes, mille alusel kostja andis hagejale üle lepingu esemeks oleva sõiduki Mazda 6 ja hageja tasus ostuhinna 6400 eurot. Hageja väitel müüs kostja talle sõiduki, mis ei vastanud kokkulepitud tingimustele. Maakohus tuvastas, et sõiduk ei vastanud tavapärasele kasutatud sõiduki nõuetele ning VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 järgi on kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt radiaatori, roolilati ja parkimisandurite vahetamisega seotud kulutuste tõttu tekkinud kahju 2515 euro hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. 7.
3. Esmalt lahendab kolleegium uue dokumentaalse tõendi vastuvõtmise küsimuse. Kolleegium selgitab, et tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel.

Samuti võtab kohus

§ 238

lg 1 esimese lause järgi vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalne tõend tuleb jätta vastu võtmata, sest selle vastuvõtmise eeldused ei ole täidetud. Kostja oleks saanud varem saata pöördumise Transpordiametile, millele konkreetse e-kirjaga vastati, samuti ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul rikkunud menetlusõiguse normi, mis teeks tõendi esitamise apellatsiooniastmes lubatavaks (

§ 652lg 3 p 2).

Kuna dokument, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus seda füüsiliselt tagastada. 7.2. Kostja heidab maakohtule menetlusõiguse normi rikkumisena ette, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, jättes kostjale selgitamata vajaduse ja võimaluse taotleda ekspertiisi. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kohus selgitab

§ 5

lg 3 teise lause kohaselt ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses ettenähtud juhul. Selgitamiskohustuse ulatus sõltub konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Praegusel juhul oli pooltele selge tõendamisele kuuluvate asjaolude ring. Pooled ei vaielnud nõude õigusliku aluse üle ning tulenevalt menetlusdokumentidest oli kostjale teada, mis asjaolud tuleb kohtu ette tuua selleks, et vastuväited võiksid tingida hagi rahuldamata jätmise. Kui kostja arvates vastas sõiduk lepingutingimustele, oleks ta

§ 230

lg 1 kohaselt pidanud ise selle väite aluseks olevad asjaolud esile tooma ja neid tõendama.

§ 5

lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohtul ei olnud kohustust selgitada kostjale eelmenetluses, kas tema esitatud tõenditest piisab hagi rahuldamata jätmiseks. Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (

§ 438lg 1).

Samuti ei saanud maakohus määrata ekspertiisi, sest ekspertiisi määramisele peab hagimenetluses eelnema poole või poolte vastav taotlus (vt

§ 293lg 1).

1. Vaidluse lahendamise keskseks küsimuseks on, kas sõidukil oli puudus, mille tõttu see ei vastanud lepingutingimustele (VÕS § 217 lg 1). Selleks tuleb kontrollida, kas asjal puuduvad 5 kokkulepitud omadused, kas see on tavapärase kasutusviisi raames otstarbekohaselt kasutatav, kas see on vähemalt keskmise kvaliteediga ning kas esineb muu VÕS § 217 lg-s 2 sätestatud lepingutingimustele mittevastavuse alus. Seejärel tuleb tuvastada, kas lepingutingimustele mittevastavus eksisteeris asjal juba selle ostjale üleandmise ajal. Kui need eeldused on täidetud, siis tuleb kindlaks teha müüja vastutus, sh kontrollida vastutust välistavaid asjaolusid: ostja teadis või pidi teadma lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavusest (VÕS § 218 lg 4), ostja ei teata müüdud asjal puudusest mõistliku aja jooksul pärast puuduse avastamist (VÕS § 220). 8.
2. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et maakohus on kõiki tõendeid

§ 232

lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ning jõudnud järeldusele, et sõidukil tuvastatud roolilati ja radiaatori puudused on varjatud puudused ning sõiduk ei olnud juba hagejale üleandmisel eesmärgipäraselt kasutatav VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses. Roolilati loks on eriti oluline viga majandus- ja kommunikatsiooniministri 18. juulil 2011 vastu võetud määruse nr 77 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ (määrus) lisa 4 p-s 3 asuva tabeli p 2.1.1 järgi. Jahutusvedeliku väljumine radiaatorist põhjustab mootori kohese ülekuumenemise, mis on määruse lisa 4 p-s 3 asuva tabeli p 6.1.8 kohaselt sõiduki ohtlik viga, samuti on p-de 6.2.9 ja 8.4.1 kohaselt ohtlik puudus leke. Kolleegium nõustub maakohtu tuvastatuga, et sõiduk ei vastanud VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi tavapärasele kasutatud sõiduki nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile. Hageja esitas puuduste kohta tsiviilkohtumenetluses tõendi mõistele vastavad tõendid (tl 24–25, 35). Seega pidi kostja oma vastuväiteid tõendama. Kostja ei ole

§ 230lg 1 kohaselt tõendanud, et 15.

oktoobri

1. a arvel märgitud puudused olid kasutatud sõidukite puhul tavapärased ja et sõiduki kasutamine (võimalik roolilati ja radiaatori kasutusressurss) ei olnud takistatud. Maakohus leidis, et vaatamata sellele, et sõiduk läbis korralise tehnoülevaatuse
2. aprillil 2020, esines lepingutingimustele mittevastavus sõiduki hagejale üleandmise ajal. Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta peab mõnda tõendit teisest olulisemaks, ja miks ta kostja arvamusega ei nõustu. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, kuid täpsustab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Osaühing Inchcape Motors Estonia on roolilati ja radiaatori väljavahetamise vajaduse välja toonud
3. oktoobri
4. a arvel (tl 35). Maakohus on ekslikult märkinud, et kostjale saadeti arve e-kirjaga. Kostja on hagiavalduse vastuses võtnud omaks asjaolu, et talle anti vaidlusalune arve pärast sõiduki hoolduse teostamist (vt kostja
5. jaanuari
6. a menetlusdokumendi p 2.5, tl 43 ja pöördel). Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (

§ 231lg 2 esimene lause).

Seega on ekslik ka maakohtu VÕS § 218 lg 4 kohaldamise juures märgitu, et „kuna kostja väidab, et tema isegi ei teadnud väidetavates hageja nimetatud puudustest [---]“, mis tuleb otsuse põhjendustest välja jätta. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti välja toonud, et kostja pidi, sõltumata sellest, kas ta ise pidas roolilati ja radiaatori vahetamist vajalikuks või mitte, hagejat

1. oktoobri
2. a arvel märgitud osade vahetamise vajadusest teavitama. VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Hagejal oli äratuntav oluline huvi teada roolilati ja radiaatori vahetamise vajalikkusest, sest nende puuduste tõttu oli sõiduki kasutamine ohtlik ning osade vahetamise hind oli pool sõiduki hinnast. 8.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et müügilepingu sõlmimisel teavitas kostja hagejat sellest, et sõidukil ei tööta tagumised parkimisandurid. Roolilati ja radiaatori väljavahetamise vajadusest kostja hagejat ei teavitanud, mistõttu hageja ei pidanud selles osas sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest teadma. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et kui ostja ei ole müügilepingut sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, ei ole ostjal enne lepingu 6 sõlmimist asja ülevaatamise ega selle omaduste kontrollimise kohustust, sest ostja ei pea eeldama, et talle müüakse lepingutingimustele mittevastav asi, mille seisundit ja lepingutingimustele mittevastavust ta peaks eelnevalt kontrollima (vt nt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Tegemist oli varjatud puudustega, mida hageja ei saanud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Hageja ei pidanud puudusi otsima, nende avastamiseks kontrollima sõiduki osade töökorda ega kaasama varjatud puuduste otsimiseks asjatundjat (vt Riigikohtu
6. mai
7. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-46-17, p 24). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja teavitas kostjat sõiduki puudustest mõistliku aja jooksul pärast puuduste avastamist.
8. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on põhjendamatult rahuldanud täies ulatuses hageja nõude parkimisandurite parandamise kulutuse osas. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja jätta hagi kostjalt 132,71 euro väljamõistmiseks rahuldamata. 9.
9. VÕS § 218 lg 4 järgi ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Seega vabaneb kostja VÕS § 218 lg 4 alusel vastutusest, kui hageja teadis või pidi teadma, et parkimisandurid ei tööta. Hageja on hagiavalduses võtnud omaks asjaolu, et sõiduki ülevaatamisel tuvastasid pooled, et sõidukil ei tööta tagumised parkimisandurid (hagiavalduse p 3). Vaatamata sellele nõuab hageja parkimisandurite parandamise kulutust tuginedes sellele, et kostja lubas e-kirjavahetuses selle puuduse kõrvaldamise kulud hüvitada. 9.
10. Nii nagu kolleegium juba eelnevalt märkis, siis

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et hageja on tõendanud, et kostja pidi tasuma parkimisandurite vahetuse eest. Samas ei ole ka kostja tõendanud oma väidet selle kohta, et poolte kokkuleppel alandati mittetöötavate parkimisandurite tõttu müügihinda 200 euro võrra ning kostja kohustus üksnes hüvitama 200 eurot ületava osa. Kolleegium märgib, et ainuüksi asjaolu, et müügikuulutuses oli sõiduki ostuhinnaks 6800 eurot ja sõiduk müüdi 6400 euro eest, sellist kokkulepet ei tõenda (tl 4–6). Kolleegium leiab, et tulenevalt

1. septembri
2. a e-kirjast on kostja võtnud kohustuse tasuda pool parkimisandurite parandamise kulutusest (tl 8 ja pöördel). Tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, mida saab kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina vaidlusaluse asjaolu osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Kuna hageja nõuab kostjalt kantud kulutusi, siis on
3. detsembri
4. a arve põhjal pool kulutusest 132,71 eurot (= 265,43 ÷ 2).
5. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et roolilati ja radiaatori parandamise 2249,57 euro suuruse kulutuse hüvitamise nõude eeldused on VÕS §-de 115, 127 ja 128 alusel täidetud. Hageja on
6. detsembri
7. a arvega vastava kulutuse kandmist tõendanud (tl 24). Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium maakohtu põhjendusi ei korda (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et kui kostja leidis, et kulutused ei olnud vajalikud, osasid oleks saanud välja vahetada odavamalt või vahetati välja detaile, mida ei olnud vaja välja vahetada, siis oleks ta

§ 230

lg 1 kohaselt pidanud ise selle väite aluseks olevad asjaolud esile tooma ja neid tõendama. Seda kostja teinud ei ole. 11.

§ 367

teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (vt ka Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420/26, p 14). Hageja nõuab kostjalt 7 viivist
3. oktoobrist 2020 ja edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni kohustuse täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 143,47 euro suurune viivis alates
4. oktoobrist 2020 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk
5. juulini 2021 (viivitatud päevi kokku 275). Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2382,28 euro (= 2249,57 + 132,71) suuruselt põhivõlalt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
6. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus
7. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas

§ 173

lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. 13. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium

§ 163lg-s 1 sätestatust.

Hagi kuulub rahuldamisele 95% ulatuses. Seega jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 5% ulatuses hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 8