← Eesti

2-20-13273/88

Obsah (15)§ 657§ 654§ 173§ 662§ 238§ 251§ 272§ 229§ 442§ 463§ 386§ 477§ 696§ 172§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 5. juuli 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-13273 Tsiviilasi XX avaldus

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 (koosmõjus

§-ga 659) alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis laste isa menetluskulud laste ema kanda ning määras kindlaks ja mõistis menetluskulude hüvitise emalt isa kasuks välja, samuti menetluskuludelt viivise väljamõistmise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega jätab laste isa ja ema menetluskulud nende endi kanda. Osas, milles maakohus jättis laste menetluskulud (riigi õigusabi tasu ja kulud) riigi kanda, jääb maakohtu määrus muutmata. Samuti ei ole ülejäänud osas vaidlustatud määruse resolutsiooni tühistamiseks määruskaebuses esitatud väidete põhjal alust, kuid

§ 657

lg 1 p 2¹ (koosmõjus

§-ga 659) alusel tuleb täiendada määruse põhjendusi. Lisaks täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse kohaldamise tühistamise osas. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² (koosmõjus

§-ga 659) esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles vastavalt

§ 173lg 1 teisele lausele märgib ka kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

  1. Lääneranna vald (vallavalitsuse kaudu) esitas vastuses määruskaebusele uue tõendina LLL
  2. mai
  3. a iseloomustuse DD kohta, mida maakohtu menetluses ei esitatud.

§ 662

lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Uusi tõendeid saavad esitada ka teised menetlusosalised. Arvestades asja sisu on esitatud dokumentaalne tõend asjakohane ja see tuleb võtta asja juurde (

§ 238lg 1).

  1. Ringkonnakohtus vaieldakse jätkuvalt selle üle, millisele vanemale tuleks anda alaealiste laste hooldusõigus. Kolleegium märgib, et perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 järgi teeb kohus lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kolleegium selgitab, et kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt nt Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15915, p 28).
  4. Kolleegium märgib, et kuigi laste ema vaidlustab määruskaebuses esitatud taotlustest nähtuvalt isa avalduse rahuldamise täies ulatuses, siis sisulised vastuväited vanemate ühise hooldusõiguse täieliku lõpetamise kohta, mh varahoolduse lõpetamise osas kaebuses puuduvad. Samuti on laste ema määruskaebuse põhjenduste p-s 2.20 palunud maakohtu lahend tühistada üksnes osas, millega hooldusõigus anti isale. Menetlusnormide rikkumist või diskretsioonipiiride ületamist kolleegium ühise hooldusõiguse täieliku lõpetamise osas ka ei tuvastanud.
  5. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud määruskaebuse väited selle kohta, et maakohus rikkus ainuhooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel menetlusõiguse norme. 5

(10)15.1. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus jättis ebaõigesti arvestamata asjas esitatud täiskasvanud laste ja tuttavate kirjalike seletustega. Menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri ei ole küll tunnistaja ütlus

§ 251

või § 253 mõttes, kuid see on käsitatav dokumentaalse tõendina

§ 272lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 14.

oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-15, p 18). Sealjuures on eriregulatsioon hagita menetluse kohta, kus kohus võib lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka tõendusvahendi, mida

§ 229

lg 2 esimeses lauses nimetatud ei ole (

§ 229lg 2 teine lause).

15.2. Samuti on määruskaebuses heidetud põhjendatult maakohtule ette seda, et maakohus jättis analüüsimata mitmed menetluses esitatud väited. Hagita asjas tehtava lõpplahendi põhjendavas osas peab kohus

§ 442

lg 8 järgi koosmõjus

§ 463

lg-ga 2 märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu menetlusosaliste faktiliste väidetega. Praegusel juhul maakohus nõuet võtta seisukoht kõigi menetluses esitatud väidete kohta ei järginud. 15.

  1. Vaatamata eeltoodule on kolleegium seisukohal, et need menetlusõiguse rikkumised ei muuda asja lahendamisel tehtud lõppjäreldust ebaõigeks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et alaealiste laste hooldusõiguse isale andmine on laste huvides. Laste ema väited ei anna alust teistsuguse otsustuse tegemiseks. Kolleegium saab maakohtu rikkumised kõrvaldada, täiendades maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
  2. Laste ema tugineb sellele, et laste isa ei suuda tagada laste koolikohustuse piisavat täitmist. Kolleegium laste ema käsitlusega ei nõustu. 16.
  3. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et asja materjalid ei anna alust järeldada, et laste õppeedukus on langenud isa suutmatusest tingituna. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega ja neid ei korda (

§ 654

lg 6 koosmõjus

§-ga 659). 16.

  1. Maakohtu määruse muutmiseks ei anna alust ka laste ema väide, et Qle ja Rile koolis tehtud märkused annavad tunnistust tegemata töödest, puuduvatest koolivahenditest ja lugupidamatust suhtumisest (kd II, tl 8 ja 10, tl 104 pöördel ja 105, tl 109 pöördel, tl 110 pöördel). Kolleegium leiab, et asjas esitatud tõendeid kogumis arvestades ei ole alust asuda seisukohale, et isaga olles laste koolikohustuse täitmine kannatab. Nimelt nähtub AAA
  2. veebruari
  3. a iseloomustusest Q kohta, et Q püüab oma õppimist kontrolli alla saada, võtab tundidest aktiivsemalt osa ja ilmutab initsiatiivi õpetajatega suhtlemises, et leida järelevastamise või koos õppimise võimalusi (kd II, tl 54). Q selgitas ärakuulamisel maakohtule, et tal on mentor, kes aitab tal õppida (kd II, tl 25). AAA
  4. veebruari
  5. a iseloomustusest R kohta järeldub, et kuigi koduste töödega esineb probleeme, siis püüdleb R siiski parema tulemuse poole, vajadusel esitab kodused ülesanded uuesti ja tunnis on aktiivne (kd II, tl 55 ja pöördel). Lisaks nähtub ringkonnakohtule esitatud LLL
  6. mai
  7. a iseloomustusest D kohta, et D on nii kontakt- kui ka distantsõppe perioodil näidanud üles igakülgset huvi õppetöö vastu, tema hinded on positiivsed, ta teeb kõik selleks, et lõpetada neljade ja viitega ning on osalenud edukalt ka olümpiaadidel (kd III, tl 17). D kinnitas ka ärakuulamisel kohtule, et tal on läinud õppimine paremaks (kd II, tl 20).
  8. Laste ema ei nõustu määruskaebuses ka maakohtu etteheidetega tema kasvatusmeetodile. Kolleegium ei näe alust maakohtu määruse muutmiseks selles osas. 17.
  9. Kolleegiumi hinnangul märkis maakohus põhjendatult, et ema keeldumine oma elukohta, sh külastuseks ühe lapse võtmisest ei arvesta laste individuaalsete vajaduste, isikupära ja soovidega. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 654

lg 6 koosmõjus

§-ga 659). Kuigi R märkis ärakuulamisel maakohtule, et talle ei meeldiks see, kui ta läheks üksi ema juurde (kd II, tl 25), 6

(10)siis ei kinnita asja materjalid ema määruskaebuses väljendatud kartust, et olukorras, kus ema võtab endale, mh külastuseks näiteks D, kes on avaldanud selleks soovi, siis mõjub see laste omavahelisele suhtele halvasti, sest lapsed arvaksid, et ema eelistab ühte poega. 17.
  1. Kolleegium märgib, et laste ema esitas maakohtule vanema tütre HH ja laste hoidmisega abistanud TT selgitused. Nende selgituste kohaselt lahendab laste ema erimeelsused selgituste ja kokkulepete teel (kd II, tl 135–143). Samuti on laste ema tööandja oma selgitustes öelnud ema kohta kiidusõnu (kd II, tl 148). Samas ei ole ema eitanud vägivallajuhtumi toimumist
  2. aprillil 2020, s.o ajal, mil lapsed elasid tema juures. Nii kinnitas ka Saaremaa valla esindaja, et laste ema helistas
  3. aprillil 2020 lastekaitsetöötajale, teatades, et tema elukaaslane sattus lastega kähmlusesse, mille käigus R sai haiget ning palus, et isa viiks lapsed enda juurde. Saaremaa valla esindaja tõi kohtu ette, et enne kõnealust sündmust fikseeriti ajavahemikus
  4. septembrist 2019 kuni
  5. veebruarini 2020 veel mitmeid pöördumisi laste abivajaduse tõttu Sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefonile perekonna laste ja lähisugulaste poolt. Saaremaa valla esindaja sõnul on laste ema kergesti ärrituv ning läbirääkimiste asemel püüab lapsi suunata käskluste ja sundimisega, välistamata ka füüsilise jõu kasutamist. Samuti on Q maakohtule avaldatu kohaselt kodus löömisi olnud ka varem (kd II, tl 24–25). Laste esindaja märkis, et Q avaldas ka talle, et ema on nii tema kui ka teiste laste suhtes olnud korduvalt vägivaldne. Eelnevat arvestades on kolleegiumil kahtlus, et ema ei pea alati laste kasvatamisel silmas laste parimaid huve. Lääneranna valla esindaja tõi esile, et D sõnul isa ei karju, ei ole vägivaldne ja ei ähvarda nii palju kui ema. Ka Pärnu linna esindaja kinnitas, et tal puudub informatsioon, mis viitaks sellele, et laste isa kasutab vägivaldseid või autoritaarseid kasvatusvõtteid.
  6. Laste ema väidete kohaselt ei järgi isa laste tervist puudutavates küsimustes laste huve. Kolleegiumi hinnangul ei kinnita asja materjalid ema kartust, et laste võimalik nuti- ja toidusõltuvus isale hooldusõiguse määramise korral süveneb. 18.
  7. Laste ema märgib, et isa ei sea lastele nutiseadmete kasutamisel piiranguid. Kolleegium möönab, et ka laste esindaja sõnul veedavad lapsed palju aega arvutis ning Lääneranna valla esindaja väite kohaselt peab D nutiseadmeid tähtsaks. Samas nähtub AAA
  8. veebruari
  9. a iseloomustusest Q kohta, et kui kooliaasta alguses oli Q passiivne ja märgata oli nutisõltuvust, siis on asjad liikunud paremuse poole (kd II, tl 54). Samuti järeldub AAA
  10. veebruari
  11. a iseloomustusest R kohta, et kuigi ajalooõpetaja sõnul esineb tähelepanu hajumist, siis mitme teise õpetaja sõnul on R tundides aktiivne (kd II, tl 55 ja pöördel). Q märkis ärakuulamisel maakohtule, et klassis tal enam telefoni ei ole ja isa võtab telefoni ka õhtuti enne kella üheksat ära (kd II, tl 24) ning R selgitas, et isa piirab interneti kasutamist (kd II, tl 26). Laste isa märkis ärakuulamisel kohtule, et kui ta ütleb Q-le ja R-le, et konkreetsel kellaajal tuleb ära lõpetada arvutis olemine, siis lapsed teda kuulavad (kd II, tl 60). Kolleegiumi hinnangul saab asja materjalidest teha järelduse, et isa on teadlik laste liigsest nutiseadmete kasutamisest ja püüab seda piirata. Kuigi Lääneranna valla sotsiaaltöötaja ja lastekaitsetöötaja sõnul D haigutas, kui nad temaga rääkisid, mis võib viidata sellele, et D on õhtuti kaua üleval, nagu leiab ema, siis märkis D ärakuulamisel maakohtule, et ta on nutiseadmetega hakanud ümber käima kontrollitumalt (kd II, tl 20) ning LLL
  12. veebruari
  13. a D kohta esitatud iseloomustusest nähtuvalt tegeleb D mitmete huvialadega ja tal on sügav huvi robootika vastu (kd II, tl 40). Toimiku materjalid ei anna alust väita, et isale ainuhooldusõiguse andmise korral D võimalik nutisõltuvus intensiivistub. Kohtu ette toodust nähtub, et D tegeleb praegusel ajal aktiivselt oma hobidega ning on ka kehaliselt aktiivne (vt ka käesoleva määruse p 18.2). 18.
  14. Samuti tõuseb laste ema väidete kohaselt laste kaal laste emast eemaloleku ajal. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtule esitatud LLL
  15. mai
  16. a iseloomustusest D kohta nähtub, et D kehaline aktiivsus on suurenenud (osalemine ujumis- ja saalihokitreeningutel), ta jälgib oma toitumist ja kaal on langenud (kd III, tl 17). Samuti kinnitas D ärakuulamisel 7
(10)maakohtule, et ta on hakanud rohkem liigutama ja on kaalust alla võtnud (kd II, tl 20–21), Q märkis, et ka tema kaal on langenud, ta käib iga nädal jõusaalis ja isa jälgib toitumist (kd II, tl 24–25) ning ka R sõnul on tema kaal langenud, ta käib psühholoogi juures ja on teadlik toitumisnõustaja soovitustest (kd II, tl 25). Laste isa märkis ärakuulamisel maakohtule, et ta ostis lastele treenimiseks trenažööri puhuks, kui ilmad on väljas halvad (kd II, tl 65). Eeltoodust tulenevalt ei anna kolleegiumi hinnangul asja materjalid alust järeldada, et isale ainuhooldusõiguse andmine avaldab laste kaalule negatiivset mõju. Samuti on kolleegiumi arvates isa teadlik laste kaaluga seotud probleemist ja püüab selles osas laste arengut toetada. 18.
  1. Laste ema esitas Üleriigilise Digiregistratuuri kuvatõmmised laste epikriiside aegade kohta, mis kinnitavad ema väitel, et isa ei ole lastega pöördunud spetsialistide poole (kd II, tl 119–125). Samuti tõi laste ema esile, et isa võttis
  2. detsembril 2020 ühendust osaühinguga Pärnu Perearstid ja soovis R nimistusse tuua, aga talle antud
  3. detsembri
  4. a vastuvõtuaja isa tühistas (kd II, tl 134 ja pöördel). Samas märgib kolleegium, et laste isa kohtule esitatud epikriiside kohaselt külastasid Q ja R
  5. a juulikuus perearsti (kd I, tl 166 ja 170) ning R on käinud arsti juures ka
  6. september
  7. a (kd I, tl 172). Samuti kinnitavad toimiku materjalid laste isa esile toodut, et Q viibis
  8. a augustikuus uuringutel Sihtasutuses Pärnu Haigla (kd I, tl 162–163). BB on Lääneranna valla esindajale kinnitanud, et D on käinud silmaarsti ja hambaarsti juures. Arsti juures käimist kinnitas ka D ise ärakuulamisel maakohtule (kd II, tl 20). Eelnevat arvestades ei kinnita asja materjalid ema seisukohta, et laste emast eemaloleku ajal ei ole tegeletud laste tervislike probleemidega.
  9. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu määruse muutmiseks ei anna alust ka laste ema viide sellele, et laste isa ei ole varasemalt tundnud huvi laste õppetöö vastu ega osalenud nende ülalpidamises majanduslikult ning on kandnud vanglakaristust, tabatud joobes juhtimiselt ja kuritarvitanud alkoholi. 19.
  10. Kolleegium möönab, et lapsed elasid enne
  11. a aprillikuu sündmusi emaga ja ema hoolitses laste eest. Samas kinnitavad asja materjalid, et lapsed on hingeliselt isaga seotud. D märkis ärakuulamisel maakohtule, et ta käib isal külas (kd II, tl 20) ning selgitas Lääneranna valla esindajale, et ta peab enda kõige halvemateks jõuludeks neid, kus ema teatas, et ta ei saa vendadega isa juurde minna. Q märkis ka, et ta soovib isa, aga mitte ema juures elada (kd II, tl 24–25) ning ka R soovib isa juurde jääda (kd II, tl 25). Samuti on laste esindaja sõnul D avaldanud, et tema Saaremaale tagasi ema juurde elama ei lähe ning Q ja R kinnitanud, et nad tahavad elada isa juures. 19.
  12. Kolleegiumi hinnangul ei kinnita asja materjalid, et isa ei oleks vaimselt ega majanduslikult laste kasvatamiseks valmis ning ei ole alust asuda seisukohale, et isa ei suuda teostada hooldusõigust laste huvidest lähtuvalt. Laste ema esitas alkoholi kuritarvitamise kinnitamiseks BB selgitused, kes kirjeldab isa alkoholilembust ajal, mil ta elas laste ema ja isaga koos, s.o kuni
  13. aastani (kd II, tl 13). Kolleegium märgib, et kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et laste isa kuritarvitaks endiselt alkoholi. Samuti ei saa laste isa valmisoleku puudumist laste kasvatamiseks järeldada sellest, et isa on varasemalt kriminaalkorras karistatud sõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Laste ema esitatud tõendi kohaselt määrati viimane karistus
  14. aasta alguses (kd II, tl 149). Seega juhtusid ema kirjeldatud sündmused aastaid tagasi. Kolleegium leiab, et asja materjalid kinnitavad Pärnu linna esindaja seisukohta, mille kohaselt on isa pingutanud ja teinud muudatusi, et vanema kohustuste täitmist parandada. Nii näiteks läbis isa edukalt
  15. a oktoobris vanemluskoolituse „Ema-isa õhtukool“ (kd I, tl 174–175). 19.
  16. Seoses laste elamistingimustega viitas laste ema sellele, et isa elab sotsiaalkorteris. Isa on kinnitanud, et korter, milles ta koos R ja Q-ga elab, on renoveeritud ja vastab laste vajadustele. Ka Pärnu linna esindaja märkis, et tegemist on tavalise korteriga. Seega ei ole kolleegiumil alust asuda seisukohale, et R-le ja Q-le ei oleks tagatud kasvatamiseks nõuetekohaseid elamistingimusi. Lääneranna valla esindaja kirjeldas maakohtule D elamistingimusi ning selle 8
(10)põhjal leiab kolleegium, et ka D-l on sobilikud elamistingimused. Kuigi Saaremaa valla esindaja sõnul on laste ema majas olemas laste vajadusi arvestavad tingimused, siis selgitas valla esindaja samas, et seal on probleeme privaatsuse tagamisega ruumidel uste puudumise tõttu, mis soodustas vendade vahel lahkhelide tekkimist. Lisaks on laste ema väitel laste isal suur elatise võlgnevus. Kolleegium märgib, et laste ema ei ole samas vastu vaielnud laste isa esile toodule, et ajal, mil lapsed on elanud isa juures, ei ole laste ema lapsi rahaliselt toetanud. 19.
  1. Siinjuures märgib kolleegium sedagi, et
  2. aprillil 2020 toimunud intsidendi järel palus laste ema ise, et laste isa võtaks lapsed enda juurde ning Saaremaa valla ja Pärnu linna esindajad on kinnitanud laste isa asjas esile toodut, et
  3. a suve keskpaigas toimunud ümarlaual oli laste ema ise nõus, et lapsed jäävad isaga elama.
  4. Maakohus märkis vaidlustatud määruses, et hooldusõiguse andmist isale on soovinud kõik lapsed. Laste ema heidab määruskaebuses maakohtule ette laste tahtega arvestamist. Kolleegium nõustub iseenesest laste emaga, et lähtuda ei saa üksnes laste arvamusest, kuid kolleegiumi hinnangul on hooldusõiguse isale andmine ülaltoodut arvestades kooskõlas ka teiste laste heaolu mõjutavate asjaoludega ning kokkuvõttes laste huvides (PKS § 123). Seejuures on PKS § 137 lg 2 p 1 kohaselt vähemalt 14-aastasel lapsel sisuline kaasarääkimisõigus ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ühele vanemale üleandmise küsimuses, kuna vähemalt 14-aastase lapse vastuseisu korral ei saa kohus avaldust hooldusõiguse üleandmiseks rahuldada. Maakohtus
  5. veebruaril 2021 toimunud ärakuulamise ajal oli D 15aastane ning tema märkis maakohtule, et hooldusõiguse üleandmise osas toetab isa (kd II, tl 20). Seda on D märkinud ka Lääneranna valla lastekaitsetöötajale (kd II, tl 45–46). Samuti on laste esindaja sõnul D talle avaldanud, et ta ei lähe Saaremaale ema juurde tagasi elama ning D oli ärakuulamisel seisukohal, et ainult isa lubab tal BB juurde jääda (kd II, tl 21). Laste ema märkis aga
  6. märtsil 2021 maakohtus toimunud ärakuulamisel, et tema soovib kas kõiki kolme last või mitte kedagi (kd II, tl 61).
  7. Neil põhjendustel asub kolleegium seisukohale, et maakohtu määrus tuleb jätta ühise hooldusõiguse täieliku lõpetamise ja laste isale ainuhooldusõiguse andmise osas lõppjärelduses muutmata.
  8. Kolleegium märgib, et

§ 442

lg 5 järgi koosmõjus

§ 463

lg-ga 2 ja § 477¹ lg 2 teise lausega peab kohus hagita asjas tehtava lõpplahendi (määruse) resolutsioonis lahendama mh esialgse õiguskaitse abinõudega seotud küsimused. Praegusel juhul määras maakohus

  1. septembri
  2. a esialgse õiguskaitse määrusega asjas lõpplahendi jõustumiseni kindlaks laste elukoha, hariduse ja tervisega seotud küsimused ning ema ja laste vahelise ajutise suhtlemiskorra. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks asja lahendades otsustanud esialgse õiguskaitse abinõude rakendamist puudutavad küsimused. Arvestades, et vaidlustatud määrusega on elukoha, hariduse ja tervisega seotud küsimuste otsustamine hooldusõigusega hõlmatud ning vanemad ei nõudnud suhtlemise korra määramist, siis langeb esialgse õiguskaitse vajadus asja lahendava kohtumääruse jõustumisel ära. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium

§ 386

lg 4 alusel koosmõjus

§ 477¹ lg 2 teise lausega maakohtu 24.

septembri 2020. a esialgse õiguskaitse määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud ning täiendab selles osas maakohtu määruse resolutsiooni. 23.

§ 696lg 3 võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus 24. Laste ema vaidlustas määruskaebuses ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse. Kolleegium nõustub laste emaga seisukohaga, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis maakohtus kantud menetluskulud laste ema kanda, kuid mitte laste ema taotlusega jätta menetluskulud laste isa kanda. Kolleegium leiab, et menetluskulud tuleb jätta vanemate endi kanda, nagu pidas oma alternatiivses käsitluses põhjendatuks ka laste ema. 9

(10)Hagita menetluses kannab menetluskulud

§ 172

lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kolleegium leiab, et vaidluse sisu (tegemist on hagita perekonnaasjaga) arvestades ei ole praeguses asjas võimalik kindlaks teha ühte konkreetset menetlusosalist, kelle kahjuks või kelle huvides lahend tehakse, mistõttu on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a laste riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lg 3).

25. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Ka määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb

§ 172lg 1 teise lause alusel jätta vanemate endi kanda.

Laste määruskaebemenetluses kantud kulud (riigi õigusabi tasu) tuleb jätta riigi kanda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus laste isa ja ema menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. 26. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.