KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 26. veebruar 2021 Tsiviilasja number 2-19

) § 115 tähenduses, kuid Salva Kindlustus AS kasutas Falck Autobi OÜ-d oma majandus- või kutsetegevuses oma kohustuste täitmisel kaskokindlustuse klientide ees.

§ 132

lg-st 1 ja § 116 lg-st 2 tulenevalt on lepingu kaubiku hagejale hoiule andmiseks hagejale kuuluvas parklas sõlminud Salva Kindlustus AS, kelle nimel tegutses Falck Autoabi OÜ. Hageja pöördus esmalt tasunõudega Salva Kindlustus AS-i, mitte kostja poole. Hageja on esitanud Salva Kindlustus AS-le avalduse parkimistasu saamiseks, millele kindlustusselts vastas kompromissettepanekuga. Vähemalt kuni hüvitamisotsuse tegemiseni / kindlustusjuhtumi sulgemiseni oli kindlustusafirmal huvi sõiduki / vraki säilitamise vastu. Kahjukäsitluse toimikust nr SK14-00788 (tl 133 jj) nähtub, et kostjal oli sõlmitud Salva Kindlustus AS-ga superkasko sõidukikindlustus perioodiga

1. märtsist 2014 –
2. märtsini 2019, poliis nr X (I kd, tl 141–142). Kindlustuslepingule kohalduvad Salva Kindlustus AS-i superkaskolepingu tingimused SKT-13.11 (I kd, tl 164–169) ja Salva Kindlustus AS-i üldtingimused. Kaskokindlustuse lepingu SKT-13.11 p-i 13.11.1 kohaselt läheb kindlustusandjale üle omandiõigus kahjustunud sõidukile või selle osadele kui need on asendatud või nende eest on hüvitisena välja makstud lepingujärgne rahaline hüvitis kindlustusväärtuse ulatuses, milles on lahutatud hüvitisnõuded. Nimetatud kaskokindlustuse lepingu säte räägib sõnaselgelt omandiõiguse üleminekust kindlustusandjale, mitte selle ülevõtmisest nagu sätestatud kindlustuse üldtingimuste p-s 17.
3. Hüvitise väljamaksmisega
4. juunil 2014 läks omandiõigus vastavalt kaskokindlustuse lepingu p-le 13.11.1 üle kindlustusandjale. Isegi kui nõustuda Salva Kindlustus AS-i selgitusega, et sõidukikindlustuse lepingus on sätestatud eelkõige kindlustusandjat kaitsvad sätted, eesmärgiga välistada kindlustusvõtja alusetut rikastumist kindlustusandja, ei anna see alust tõlgendada sätet kindlustusvõtja kahjuks selliselt, et säte on kohaldatav vaid kindlustusandjal piisava huvi olemasolu korral. Kostja on selgelt väljendanud oma tahet loovutada sõiduki omandiõigus kindlustusfirmale (I kd, tl 135) ning on võimaldanud sellega kindlustusandjale nii tegeliku võimu teostamise kui avaldanud vabatahtlikult valduse kaotust. Isegi kui lugeda hoiulepingu pooleks lepingu sõlmimisel kostjat, pidanuks kindlustusfirma hüvitisnõude maksmisel ja omandiõiguse üleminekul kindlustusandjale korraldama sõidukivraki toimetamise romulasse. Salva Kindlustus AS pakkus hagejale olukorra lahendamist kompromissiga, mille kohaselt tasub Salva Kindlustus AS hagejale hüvitise 486 eurot 20 senti, ehk poole hageja nõudest. Salva Kindlustus AS kinnitas ka valmisolekut viivitamatult korraldada jäänuki äraviimise parklast, märkides muuhulgas, et juhul kui hageja soovib selle ise realiseerida, võib ta seda teha. Peremehetu kaubiku jäänused võis hageja ise viia lammutamisele. Hageja huvi on olnud hoida vrakki parklas tekitades sellega endale võimaluse nõuda selle hoidmise eest tasu kas kostjalt või kindlustusfirmalt. Selline hageja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 138 lg 1 järgi. Asjaolu, et kostja kõrvaldas vraki parklast

1. novembril 2019, ei tõenda kostja nõustumist hoiulepingu 4 sõlmimise, hoiutasu nõude ega enda omanikuks olemisega. Kostja käitumine oli tingitud eesmärgist vältida uute nõuete esitamist. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub mõista kostjalt välja 1704 eurot 32 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt viitab maakohus otsuses tsiviilasja nr 2-16-100433 materjalidele. Hageja tutvus asja materjalidega, kuid ei leidunud neid dokumente, millele maakohus käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuses osutas. Maakohtu järeldused käesolevas tsiviilasjas on vastuolus kohtu järeldustega tsiviilasjas nr 2-16-
3. Sõiduki omandiõigus ei läinud Salva Kindlustus AS-ile üle, sõiduki omanik oli kostja. Omandiõiguse üleandmiseks tulnuks pooltel lisaks kindlustuslepingu p-s 13.11.
4. nimetatud toimingutele teha täiendavad toimingud, eelkõige vormistama omandiõiguse üleandmise kostjalt kindlustusseltsile. Maakohtu järeldused, et hageja pöördus eelkõige tasunõuetega kindlustusfirma poole, ei vasta tegelikkusele. Enne kohtusse pöördumist pöördus hageja kostja poole, lahendamaks tasumisega seotud küsimust kohtuväliselt. Alles pärast suhtlust kostjaga pöördus hageja ka Salva Kindlustus AS-i poole, et saada teada, kes on sõiduki omanik ja kes maksab selle sõiduki parklas hoidmise teenuste eest. Asjaolu, et Salva Kindlustus AS-i ja Falck Autoabi OÜ vahel oli koostöö kokkulepe, ei tähenda, et hoiuleping oli sõlmitud hageja ja Salva Kindlustus AS-i vahel. Falck Autoabi OÜ toimetas kostja sõiduki kostja poolt valitud parklasse. Hageja on tõendanud, et parklateenuse tasu ööpäeva eest oli 1 euro 30 senti. Hageja ei ole käitunud hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja sõiduk oli hageja parklas
5. maist 2014 kuni
6. novembrini
7. Kostja oli tegevusetu. Kostja sai Salva Kindlustus AS-ilt kindlustushüvitise, kuid ei viinud sõiduki hageja parklast ära.
8. veebruari
9. a menetlusdokumendis täpsustas hageja, et hetkel, mil sõiduk toimetati parklasse, ei olnud veel teada, kas toimunu on kindlustusjuhtum ja kas kostjale makstakse välja kindlustushüvitis. Seetõttu ei saanud hoiuleping olla sõlmitud Salva Kindlustus AS-ga.
10. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Apellatsioonkaebus on ebaõigesti võetud menetlusse. Maakohus lahendas tsiviilasja lihtmenetluses ega andnud luba edasikaebamiseks. Maakohus ei ole otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada kohtulahendit (TsMS 637 lg 21). Apellatsioonkaebust ei saanud menetlusse võtta ka TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Hageja autoparklasse pargitud sõiduki omandiõigus ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Hageja on esitanud kostja vastu nõude hoiulepingust tuleneva tasu saamiseks. Seadusest ei tulene, et hoiulepingu pooleks võib olla ainult isik, kes on hoiulepingu eseme omanik. Maakohus leidis põhjendatult, et hoiuleping oli sõlmitud hageja ja Salva Kindlustus AS-i vahel. Isegi juhul, kui maakohtu järeldused oleksid ebaõiged, ei ole välistatud, et mitte keegi ei ole sõiduki hoiulepingut hagejaga sõlminud. Ainuüksi sõiduki toimetamine hagejale kuuluvasse parklasse ei tekita kellegi vahel lepingulist suhet. Maakohus leidis õigesti, et hageja parklasse paigutatud sõiduki omandiõigus kuulub Salva Kindlustus AS-le. Sõidukikindlustuse tingimuste p-is 13.11.1 on Salva Kindlustus AS ja kostja 5 leppinud kokku, et kindlustatud sõiduki omandiõigus läheb kindlustusandjale üle, kui kindlustusjuhtumis kahjustatud sõiduki eest on hüvitisena välja makstud rahaline hüvitis. Tegemist on asjaõiguskokkuleppega AÕS § 92 lg 1 tähenduses, mis on sõlmitud edasilükkava tingimusega (hüvitise väljamaksmine). Salva Kindlustus AS on hüvitanud kostjale sõiduki turuväärtuse sõidukikindlustuse tingimuste p-i 13.6.3 järgi. Seega on sõiduki omandi üleandmisele suunatud asjaõiguskokkuleppes märgitud tingimus saabunud. Kostja on selgelt väljendanud oma tahet loovutada sõiduki omandiõigus kindlustusfirmale (I kd, tl 135). Apellatsioonkaebusest ei selgu, milliseid täiendavaid toiminguid tuli omandiõiguse üleandmiseks veel teha ning mida tähendab omandiõiguse vormistamine. Kanne liiklusregistris ei tekita, ei muuda ega lõpeta omandiõigust. Tsiviilasjas nr 2-16-100433 tuvastatud asjaolud ega kohtu poolt antud õiguslikud hinnangud ei ole käesoleva vaidluse lahendavale kohtule siduvad. Menetlusosalistele on siduv üksnes jõustunud kohtuotsuse resolutsioon. Hageja ei ole tõendanud hoiulepingu sõlmimist kostjaga. Läbirääkimisi sõidukivraki paigutamise hageja parklasse ja paigutamise tingimuste üle on pidanud Falck Autoabi OÜ töötaja. Falck Autoabi OÜ töötaja ei ole kostja esindaja ja kostja ei andnud temale volitusi enda nimel läbirääkimiste pidamiseks ega lepingute sõlmimiseks. Hageja tasunõue on vastuolus hea usu põhimõttega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1704 eurot 32 senti. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja kanda. Menetluskulud määrab maakohus kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse.
12. Hageja nõuab kostjalt tasu parklas parkimiskoha kasutamise eest. Hageja väitel kuulub parkimiskohal olnud sõiduk kostjale. Pooled ei vaidlusta ringkonnakohtus maakohtu poolt tuvastatut, et kostjale kuulunud põlenud kaubik Renault Trafic registreerimisnumbriga X paigutati
13. mail 2014 hagejale kuuluvasse tasulisse parklasse asukohaga Tartu mnt 32 Jõhvi. Sõiduk transporditi parklasse Falck Autoabi OÜ puksiiriga, paigutamise juures viibis kostja.
14. novembril 2019 viis kostja koos oma isaga auto parklast ära. Kostjalt on hageja kasuks jõustunud maakohtu otsusega välja mõistetud tasu parkimise eest sama õigussuhte alusel
15. märtsi 2016 seisuga 893 eurot 10 senti. Hageja nõuab kostjalt tasu ajavahemiku
16. aprill 2016 kuni
17. oktoober 2019 eest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti jätnud hageja nõude rahuldamata.
18. Parkimislepingule kohaldatakse üürilepingut sätestavad õigusnorme (vt Riigikohtu
19. jaanuari
20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-16, p 19). VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. 6 Kostja vaidles menetluses vastu sellele, et ta oleks hagejaga parkimislepingu sõlminud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluses tõendanud, et kostja on oma käitumisega teinud tahteavalduse parkimislepingu sõlmimiseks praeguses menetluses vaidluse all oleva ajavahemiku suhtes. Kostja on saanud hagejaga sõlmitud parkimislepingu pooleks. Sõiduk paigaldati kostja juuresolekul Falck Autoabi OÜ puksiirteenust kasutades hagejale kuulunud parklasse
21. mail
22. Kostja allkirjastas abivajajana Falck Autoabi OÜ pukseerimisteenuse osutamise protokollile, seega sai kostja aru, et puksiiriteenust osutatakse talle. Sõiduki paigaldamisega on väljendatud parkijapoolset soovi parkimisleping sõlmida (offerti). Hageja väitel tutvustasid tema töötajad kostja juuresolekul parkimise tingimusi. Ka kostja kinnitas suhtlust pukseerija ning hageja töötajate vahel. Eluliselt ei ole usutavad kostja väited, et ta viibis sõiduki paigaldamise juures ainult sellepärast, et olla kursis, kuhu auto viiakse ning kostjale ei olnud üldse teada, et tegemist on tasulise parkimisteenuse osutamisega. Kostja pidi teadma ning aru saama, et sõiduki paigaldamisega sõlmib ta parkimisteenuse osutajaga parkimislepingu. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et parkimislepingu sõlmimiseks oleks teinud tahteavalduse keegi teine. Õiguslikult põhjendatud ei ole maakohtu järeldus, et lepingu sõiduki hagejale hoiule andmiseks hagejale kuuluvas parklas on sõlminud AS Salva Kindlustus, kes kasutas Falck Autoabi OÜ-d oma kohustuste täitmisel

§ 132

lg 1 ja § 116 lg 2 alusel.

§ 132

lg 1 ei ole praegusel juhul asjakohane, sest menetluse esemeks ei ole võlausaldaja nõue võlgniku vastu kohustuse täitmisel tekitatud kahju eest.

§ 116

lg 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud: kostja viibis sõiduki paigaldamise juures ning sõiduk paigaldati kostja poolt valitud parklasse, asjas ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid sellele, et hageja pidi teadma, et tahteavalduse parkimislepingu sõlmimiseks teeb AS Salva Kindlustus. Kuigi maakohus leidis iseenesest õigesti, et vähemalt kuni hüvitamisotsuse tegemiseni/kindlustusjuhtumi sulgemiseni oli kindlustusafirmal huvi sõiduki säilitamise vastu. Nimetatu ei tähenda aga seda, et AS Salva Kindlustus soovis hagejaga sõlmida sõiduki parkimislepingut. Hageja väitel oli hageja ja Falck Autoabi OÜ vahel sõlmitud leping pukseerimisteenuse osutamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on

1. novembri
2. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p-s 12 leidnud, et kui liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduauto paigaldati tasulisse parklasse parkla omaniku ja kindlustuse vahel sõlmitud hoiulepingu alusel, siis ei saa sellest lepingust tuleneda kohustusi auto omanikule. Praegusel juhul ei ole aga menetluses esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et Salva Kindlustuse AS oleks hagejaga sõlminud kokkuleppe (raamlepingu) autode hoiustamiseks. AS Salva Kindlustuse poolt anti kostjale Falck Autoabi OÜ number (I kd, tl 65), kes korraldas sõiduki parklasse pukseerimise. Maakohus tõlgendas hagejapoolset nõude esitamist tasu saamiseks esmalt AS-le Salva Kindlustus nii, et see viitab hageja teadmisele kindlustusseltsi saamise kohta parkimislepingu pooleks. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. Maakohtu istungil selgitas hageja esindaja, et ta helistas esmalt kostjale, kelle väitel jättis ta masina kindlustusfirmale, seejärel pöördus hageja esindaja kindlustuse poole. Kindlustus teatas hagejale, et kostja sai kompensatsiooni, kuid auto jäi talle (I kd, tl 192). Hageja võimaldas parkimiskoha kasutamist. Ainuüksi parkimise võimaldamist ei saa küll lugeda parkla omaniku aktseptiks parkimislepingu sõlmimisel (vt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14), kuid maakohus tuvastas, et hageja töötajad suhtlesid sõiduki pukseerijaga, seega väljendas ka hageja tahet parkimisleping sõlmida (VÕS § 20 lg 1) ning parkimislepingut saab lugeda sõlmituks.
5. Maakohus on ekslikult sidunud parkimislepingu sõlmimise ainuüksi sõiduki omandiõigusega, kuigi praegusel juhul ei ole vaidluse all see, et sõiduki parklasse toimetamise hetkel oli kostja selle omanik. Üldjuhul on tõesti parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki 7 omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks (vt Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-3-16, p.11), nimetatu kajastub tavapäraselt ka parkimislepingu üldtingimustes. Parkimislepingu võib aga sõiduki suhtes sõlmida ka isik, kes ei ole selle omanikuks. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus on ebaõigesti tuginenud sõiduki omandiõiguse tuvastamisel üksnes AS Salva Kindlustus tüüptingimustele. Ringkonnakohus on seisukohal, et tüüptingimustes sisalduvast punktist eraldiseisvana ei piisa omandi üleandmiseks. Vastavalt AÕS § 68 lg-le 3 tekib omand ainult seaduses sätestatud juhtudel. Maakohus on omandi üleandmise osas viidanud AÕS § 92 lg-le 1, mille järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Maakohus tugines kostja
8. mai
9. a kahjujuhtumi teatele, mille järgi loovutas kostja transpordivahendi kindlustusfirmale. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et parkimislepingu sõlmimise hetkel
10. mail 2014 ei olnud kostja teinud ühtegi omandi võimalikku üleminekut puudutavat tahteavaldust. Asja materjalide põhjal ei saa ka asuda seisukohale, et sõiduki parklasse paigutamine tähendas kostjapoolset valduse üleandmist AS-le Salva Kindlustus. Maakohtu istungil avaldas kostja, et ta soovis autot turuhinnaga kindlustusseltsile hoopis müüa (I kd, tl 65 pöördel).
11. Maakohus on TsMS § 405 lg 1 p 8 alusel viidanud lahendi tegemisel tsiviilasjas nr 2-16-100433 kogutud tõendile, mida pooled ei ole esitanud või taotlenud asja juurde võtmiseks. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebusega selles, et nimetatud tõendite kohta ei ole maakohus poolte seisukohti küsinud. Kuigi lihtmenetluses võib kohus koguda TsMS § 405 lg 1 p 8 järgi tõendeid omal algatusel, ei tähenda see siiski seda, et pooltel ei oleks õigust kohtu poolt kogutud tõendite suhtes seisukohta avaldada. Maakohus leidis lisaks ebaõigesti, et kaskokindlustuse lepingu p 13.11.1, mille kohaselt läheb kindlustusandjale üle omandiõigus kahjustunud sõidukile või selle osadele kui need on asendatud või nende eest on hüvitisena välja makstud lepingujärgne rahaline hüvitis kindlustusväärtuse ulatuses, milles on lahutatud hüvitisnõuded, tähendab automaatselt hüvitise väljamaksmise järel sõiduki omandiõiguse üleminekut kindlustusseltsile. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et AS Salva Kindlustus on saatnud
12. juunil 2014 kostjale kahjujuhtumit käsitleva kirja, mille kohaselt (tl 134) kohustub kindlustus hüvitama tekkinud kahju 7605 eurot 92 senti sõiduki omandiõigust üle võtmata. See, et kostja ja tema kindlustusandja pidasid läbirääkimisi kindlustusjuhtumi toimumise üle, ei mõjuta kuidagi hageja ja kostja vahelisi õigussuhteid. Lisaks kordab ringkonnakohus otsuse p-s 9 väljendatut, et parkimislepingu sõlmimise hetkel
13. mail 2014 ei olnud tehtud ühtegi otsust kindlustushüvitise maksmise kohta. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kui sõiduki omand oleks ka parkimislepingu sõlmimise järel läinud kindlustusseltsile üle, ei tähenda see siiski automaatselt, et kindlustusselts oleks muutunud parkimislepingu pooleks. Nii on ka kindlustusselts hagejale selgitanud (I kd, tl 200).
14. Asjaolu, et praeguses menetluses vaidlusaluse aja suhtes on kostja jätkuvalt parkimislepingu pooleks, kinnitab ka kostja enda käitumine. Kostjalt on hageja kasuks jõustunud maakohtu otsusega välja mõistetud tasu parkimise eest sama õigussuhte alusel
15. märtsi
16. a seisuga 893 eurot 10 senti. Vastuseks maakohtu küsimusele, miks kostja pärast kohtuostust sõidukit ära ei viinud, leidis kostja, et ta käis A.A. juures, kes ütles, et küsimus on juba lahendatud ja sõiduk on arestitud. 8 Kostja viis sõiduki parklast
17. novembril
18. Kostja käitumine oli kohtu hinnangul tingitud eesmärgist vältida uute nõuete esitamist (käesolev hagi esitati maakohtule
19. novembril 2019). Õiguslikult põhjendatud ei ole maakohtu käsitlus sõidukist kui peremehetust varast.
20. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole kostja vastu nõuet esitades käitunud vastuolus hea usu põhimõttega

§ 138järgi.

Kostjalt oli hageja kasuks sama õigussuhte alusel välja mõistetud tasu parkimise eest, puudub igasugune mõistlik põhjus, miks kostja sõidukit varem parklast ei eemaldanud.

1. Kostja väitel ei olnud ta teadlik parkimistasust. Ringkonnakohus leiab, et kostja pidi sõiduki paigaldamisel saama aru, et tegemist on tasulise teenusega. Hageja on esitanud ka parkimiskoha hinnakirja (tl 16jj), kostja ei ole sellele dokumentaalsele tõendile sisulisi vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjapoolne tuginemine teadmatusele parkimistasu suurusest olukorras, kus maakohtu otsusega varasemas tsiviilasjas oli kostjalt parkimistasu välja mõistetud, ei ole kostjapoolne menetlusõiguste heauskne teostamine.
2. Hagi rahuldamise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
3. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt Riigikohtu
4. aprilli 2019 lahend tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 9