← Eesti

2-20-8404/25

Obsah (8)§ 100§ 99§ 101§ 102§ 61§ 116§ 105§ 108

Tsiviilasi nr 2-20-8404 VIRU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 2-20-8404 Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 11.01.2021, Narva kohtumaja Kohtunik Liina Naaber

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps, on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 99

sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-le 1 on alates 01.01.2020 kuutasu alammäär 584 eurot ning pool sellest ehk

§ 101lg-s 1 sätestatud elatusraha miinimummäär on 292 eurot.

  1. Rahvastikuregistri elektroonilisest andmebaasist saadud andmete kohaselt on kostja hageja isaks. Selles osas pooltel vaidlus puudub.
  2. Hageja palub mõista tema kasuks välja elatis summas 292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära. Lisaks soovib hageja saada elatist üks aasta enne hagi esitamist summas 3350 eurot. Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et tema majanduslik olukord ei võimalda hagejale nii suurt elatist tasuda, kostja on osaliselt töövõimetu. Hageja ei ole varem kostjalt elatist nõudnud, seega ei ole põhjendatud tagantjärele elatise nõudmine. 11.

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Võttes arvesse kiiret töötasu alammäära kasvu on miinimumelatise suurus muutunud väga kiiresti väga suureks ning ei pruugi olla enam vastavuses laste tegelike vajadustega. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§ 99

lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. 12. Kohus selgitab, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei vabane vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise 4

(9)Tsiviilasi nr 2-20-8404 kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on 22.05.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 leidnud, et: „

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad.“

  1. Kostja on palunud võtta arvesse asjaolu, et ta on osaliselt töövõimetu (dtl 50, 52, 61). Kostja sissetuleku moodustavad töövõimetustoetus (dtl 23) ja sotsiaaltoetus (dtl 27 jj, dtl 97 jj). Lisaks sellele saab kostja mingit tulu vanametalli kogumise eest (dtl 27 jj, dtl 97 jj). Analüüsides kostja pangakontot, siis perioodil 01.04.2020 – 28.09.2020 oli kostja stabiilseks sissetulekuks kuus ligikaudu 300 eurot, millele lisanduvad juhuslikud sissetulekud vanametalli kogumisest. Kostja õpib Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses statsionaarses õppes poolautomaatkeevitajaks (dtl 96). Hageja ei ole tõendanud, et kostja teeniks tegelikkuses suuremat sissetulekut ning arvestades kostja osalist töövõimet ja ka asjaolu, et kostja õpib statsionaarses õppes, siis leiab kohus, et ei ole võimalik ka eeldada, et kostja käesoleval hetkel suudaks suuremat sissetulekut saada. Kohus tegi järelpärimised avalikesse registritesse. Kostjale ei kuulu kinnisvara. Kostjale ei kuulu äriühinguid. Kostja nimele on registreeritud 5 autot, millest 4 on kostja sõnud vanametalliks müüdud. Kõikidel autodel on keelumärge ja arvestades nende ehitusaastat, siis ei ole tegemist varaga, mida kostja saaks kasumlikult võõrandada, isegi kui tegelikult need autod alles oleksid. Seega ei ole kohus tuvastanud, et kostjal oleks vara, mille müügi arvelt oleks kostjal võimalik elatist tasuda. Seega kohus leiab, et tõendatud on, et kostja stabiilne sissetulek on ligikaudu 300 eurot kuus, mille arvelt peab kostja tagama ülalpidamise hagejale ja iseendale. Nimetatud summale lisanduvad ka juhuslikud sissetulekud.
  2. Riigikohus on 12.03.2007 tehtud otsuse nr 3-2-1-19-07 punktis 12 leidnud, et: „üksnes kohustatud vanema tuvastatud töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust elatise vähendamisele alla kehtiva miinimummäära.

§ 61

lg 2 järgi sõltub lapse ülalpidamiseks väljamõistetava elatise suurus vanema varalisest seisundist ja seda tuleb arvestada ka elatise vähendamisel

§ 61lg 6 p 1 alusel.

Sellest tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista vaid siis, kui lisaks isiku töövõime kaotusele ei ole vanemal ka tema tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole

§ 61lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust.

[…] Kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb elatis välja mõista siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema varalist seisundit arvestades talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt alama astme kohtute seisukohaga, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite 5

(9)Tsiviilasi nr 2-20-8404 saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard.“ Kostjal on tuvastatud osaline töövõime ning kostja selgituste kohaselt ei ole tal võimalik teha oma varasemat tööd montaaži ja rehvide vahetamise valdkonnas, kuna ta ei saa tõsta raskusi üle 5 kg (dtl 88 – 89). Kuigi kostja on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, siis ei ole võimalik tekitada olukorda, et kostjal ei ole võimalik säilitada inimväärset elu. Kostja omandab uut kutset ning juhul, kui kostja saab uue töö, siis on võimalik, et kostja sissetulekud suurenevad ja tal on võimalik ka suuremat elatist maksta. Kohus leiab, et elatise väljamõistmisel on oluline kindlaks teha, kas see ei kahjusta isiku enese tavalist ülalpidamist. Selleks on põhjendatud arvestada arvestusliku elatusmiinimumiga, s.o. elatusvahendite väiksema kogumiga, mis katab inimese igapäevased vajadused. Sellest allpool on inimväärne toimetulek ohustatud. 2020 aasta arvestuslik elatusmiinimum oli Statistikaameti andmetel 221,4 eurot.
  1. Kostja on väitnud, et ta peab üleval ka oma elukaaslase last. Kohus selgitab, et arvestades, et tegemist ei ole kostja lapsega, siis tema osas ei ole kostjal ülalpidamiskohustust. Olenemata sellest, et kostja võiks soovida teda abistada, siis ei ole selle arvelt võimalik vähendada kostja bioloogilisele lapsele makstava elatise suurust. Kostja on viidanud ka oma täitemenetlustele. Kohus leiab, et kostja valikud oma raha kulutamiseks ei saa olla põhjuseks elatise vähendamiseks.
  2. Hageja seaduslik esindaja ei esitanud andmeid oma sissetulekute kohta. Kohus tegi järelpärimised avalikesse registritesse. Hageja seaduslikule esindajale ei kuulu kinnisvara. Talle ei kuulu äriühinguid. Tema nimele on registreeritud 3 autot, kuid arvestades nende ehitusaastat ja asjaolu, et need on kõik koormatud keelumärkega, siis ei ole tegemist varaga, mille arvelt on võimalik last üleval pidada. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

17. Hageja on menetluse kestel rõhutanud, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vajalik tõendada lapse kulutusi. Kohus on nõus, et Riigikohus on mitmeid kordi rõhutanud, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

§ 101

lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, punkt 13). Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 7.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651 punkt 14). Arvestades, et kostja on soovinud elatise väljamõistmist miinimumelatisest väiksemas summas, siis peab kohus vajalikuks hinnata hageja kulusid.

  1. Kohus on hageja emale teinud ettepaneku esitada tõendid oma sissetulekute ja samuti ka hageja kulutuste kohta (dtl 89). Hageja ei ole menetluse kestel ühtegi tõendit esitanud. Uuringu „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf) kohaselt on lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta
  2. aasta lõpus standardeelarvete keskmise järgi 172 eurot kuus ja võrdlevanalüüsi meetodil 194 eurot kuus, mis jääb tunduvalt alla praegusele seadusejärgse miinimumelatise summale.
  3. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb 6

(9)Tsiviilasi nr 2-20-8404 ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohus on 24.10.2012 tsiviilasjas 3-2-1-118-12 tehtud otsuse punktis 15 selgitanud, et: „lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. […] tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem.“ Olenemata sellest, et kõik vanema soovivad oma lastele pakkuda kõige paremaid võimalusi arenemiseks ja vaba aja veetmiseks, siis saab seda siiski pakkuda oma sissetulekute piires.

  1. Riigikohus on 22.03.2017 otsuse nr 3-2-1-174-16 punktis 13 selgitanud, et: „ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad.“ Tartu Ringkonnakohus on 30.10.2020 tsiviilasjas nr 2-20-2553 tehtud otsuses selgitanud, et: „tuleb ka eeldada, et lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale (perehüvitiste seaduse (PHS) §-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei esine ringkonnakohtu arvates hagejatel ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata.“ Kostja on palunud arvesse võtta asjaolu, et hageja emale makstakse lapsetoetust 60 eurot kuus (dtl 58). Kohus leiab, et hinnates asjaolusid tuleb pool lapsetoetusest (30 eurot) elatisest maha arvestada. Hageja ei ole tõendanud, et selline mahaarvamine oleks põhjendamatu, kuna tema vajadused oleksid niivõrd suured.
  2. Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et hageja ei ole tõendanud, et tema ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis summas 100 eurot kuus. Suurema elatise väljamõistmine asetaks kostja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda.
  3. Hageja on palunud elatis välja mõista nii, et elatise miinimummäära tõusuga suureneks ka otsusega väljamõistetud elatis. Kohus viitab siinjuures Riigikohtu 07.02.2018 otsuse nr 2-15-15909 punktile 16, milles Riigikohus on selgitanud, et: „juhul, kui elatist on 7

(9)Tsiviilasi nr 2-20-8404

§ 102

lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral.” Arvestades, et kohus on elatist vähendanud alla miinimummäära, siis ei ole võimalik ette näha ka elatise automaatset tõusu. 23. Hageja on palunud elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt ajavahemiku 09.06.2019 kuni 31.05.2020 eest summas 3350 eurot.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on 4.12.2013 otsuses nr 3-2-1-136-13 punktides 11 – 12 märkinud, et: „kuna ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku, sh lapse igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks vajalike vahendite saamisele, on ülalpidamisnõude eesmärgiks tagada isiku toimetulekuks vajalikud vahendid eelkõige õigustatud isiku olemasolevate ja tulevaste vajaduste rahuldamiseks. Sellest tulenevalt peab õigustatud isik (sh lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatav hooldusõiguslik vanem) järjepidevalt nõudma kohustatud isikult (sh lapse teiselt vanemalt) ülalpidamiskohustuse täitmist. […].

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud sätte mõtteks kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kolleegium möönab, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Kolleegiumi arvates saab nimetatud asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates.“ Riigikohus on eelnimetatud otsuse punktis 14 sedastanud, et elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. Tartu Ringkonnakohus on 30.10.2020 tsiviilasjas nr 2-20-2553 tehtud otsuses leidnud, et: asja materjalidest ei nähtu kostjal oleks säästetud rahalisi vahendeid või kuuluks talle muud vara, mille arvelt tagasiulatuvat elatist täita. Seega asetaks tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostja eelduslikult äärmiselt raskesse olukorda ning see oleks talle ebamõistlikult koormav. Kui kostja satub tagasiulatuva elatise väljamõistmise tõttu äärmiselt raskesse olukorda ega suuda seetõtu tasuda igakuist elatist, ei ole see ka enam laste (hagejate) huvides.“ Kostja on kohtule selgitanud, et hageja seaduslik esindaja ei ole kogu hageja eluaja elatist nõudnud, vastupidiselt, hageja ema ei ole kostja pakutud elatist vastu võtnud. Hageja ei ole esitanud ka vastupidiseid tõendeid ning asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks varasemalt elatist nõudnud. Lisaks sellele ei nähtu kohtule esitatud kostja pangakonto väljavõttest, et kostjal oleks sääste, mille arvelt kahju hüvitist tasuda ning on selge, et kostja satuks tagasiulatuva elatise väljamõistmise tõttu äärmiselt raskesse olukorda ega suudaks seetõtu tasuda igakuist elatist, mis ei ole hageja 8

(9)Tsiviilasi nr 2-20-8404 huvides. Võttes arvesse nimetatud asjaolusid leiab kohus, et hageja nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks perioodi 09.06.2019 kuni 31.05.2020 eest summas 3350 eurot tuleb jätta rahuldamata.
  1. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
  2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise alates 09.06.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni summas 100 eurot kuus, muud nõuded jätab kohus rahuldamata. HAGI HIND
  3. Hageja nõudeks on elatis igakuise elatusrahana 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. TsMS § 129 lg 2 kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa.
  4. Tsiviilasja hinna määramisel tuleb seega lähtuda 292 ja korrutada see üheksaga ning liita sellele kahjuhüvitise suurus 3350, seega on hagi hind kokku 5978 eurot. MENETLUSKULUD
  5. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-i 2 kohaselt ei võeta riigilõivu mh ka elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liina Naaber-Kivisoo kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.