lg-s 1 sätestatud kohustust tagada esindatava deklareerimiskohustust; 4)
lg-st 1 tuleneva tasumiskohustuse rikkumine sai võimalikuks äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise tõttu. XX omas kontrolli äriühingu rahaliste vahendite kasutamise üle. Kohustus korraldada juriidilise isiku maksukohustuste täitmine hõlmab ka kohustust tagada juriidilise isiku tegevus selliselt, et äriühingul maksuvõlgasid ei tekiks. Tagamiskohustuse täitmiseks tuleb juhtida äriühingu majandustegevust viisil, mille tulemusel äriühingu majanduslik olukord ei halveneks ning laekuks piisavalt vahendeid äriühingu kohustuste likvideerimiseks; 5) XX omas täielikku ülevaadet äriühingu raamatupidamisse esitatud dokumentidest ja sellest, et kontrollitaval perioodil ei esitatud MTA-le ühtegi maksudeklaratsiooni. XX omas ligipääsu e-maksuametile. Maksudeklaratsioonide esitamise lõpetas XX äriühingu esindajana tunduvalt varem kui äriühing käibemaksukohustuslaste registrist kustutati. Kui XX oleks ettevõtlusega tegelemise kontrolli raames täitnud maksukorralduse seadusest tulenevat kaasaaitamiskohustust ning edastanud MTA-le küsitud dokumendid oma majandustegevuse kohta, ei oleks äriühingut käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud ning majandustegevus oleks saanud jätkuda. Selle asemel jätkas XX varasemat praktikat, kus majandustegevus toimus ilma ühtegi maksu deklareerimata ja tasumata, mida saab XX pikaajalise ettevõtluspraktika juures pidada tahtlikuks maksude tasumisest kõrvalehoidmiseks. XX on äriühingu juhatuse liikmena teadlikult ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 tähenduses tahtlikult rikkunud äriühingu maksude deklareerimis- ja tasumiskohustust; 2
lg-s 1 sätestatud maksusumma määramise tähtaeg möödunud; 8) isikule oli tagatud ärakuulamisõigus. MTA edastas 07.06.2019 vastutusotsuse projekti arvamuse või vastuväidete esitamiseks XX-le e-maksuametisse, mille vahendusel sai XX projekti kätte 11.06.
Samuti oli äriühing vastutusotsuse tegemise ajal õigusvõimeline; 3)
MTA edastas Swedbank AS-le 12.10.2017 korralduse äriühingu pangakonto arestimiseks maksuotsuses toodud maksusumma sissenõudmiseks. MTA selgitas ka välja, et äriühing ei oma registritesse kantud vara, mille arvelt oleks võimalik MTA nõuet rahuldada.
Vastutusotsuse tegemiseks piisab sellest, kui äriühingu pangakonto arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua (Riigikohtu 15.12.2016 otsus asjas nr 3-3-1-56-16, p 18); 4) vastutusotsuses on õiguspäraselt kaebaja süü vormina tuvastatud tahtlus. Kaebaja on pikaajalise kogemusega ettevõtja, kes tegutses äriühingu juhatuse liikmena alates 28.01.
lg-st 1 ja § 105 lg-st 1 tuleneb äriühingu juhatuse liikmele kohustus korraldada äriühingu maksukohustuste õigeaegne täitmine äriühingu vara arvelt. Juhatuse liikme vastutust tuleb eeldada ka olukorras, kus juhatuse liige ei võta õigeaegselt tarvitusele abinõusid äriühingu maksukohustuste täielikuks ja õigeaegseks täitmiseks (Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2018 otsus nr 3-17-1849, p 22). Kaebaja poolt väidetavate majanduslike raskuste tekkimisel tegevuse jätkamine ning äriühingu suhtes tekkivate nõuete, s.h maksuvõla suurendamine on juhatuse liikme kohustustega ilmses vastuolus. Kaebaja hoidis äriühingut tegevuses ja töötajaid palgal olukorras, kus ta teadis, et äriühingul puudus raha maksukohustuste täitmiseks. Samal ajal tegutses äriühing kaebaja juhtimisel edasi, tekitades uusi võlgnevusi, sh kasvatades täieliku maksude deklareerimis- ja tasumiskohustuse ignoreerimisega äriühingu maksuvõlga. Seega pidi kaebaja äriühingu juhatuse ainuliikmena hindama äriühingu majanduslikku seisundit ning tegutsema selle nimel, et äriühingu maksukohustused saaksid tähtaegselt ja täielikult täidetud. Kaebaja ei võtnud maksuvõla suurenemise vältimiseks ega tekkinud olukorra lõpetamiseks midagi ette; 4
lg 1 ja § 40 lg 1 järgi juhatuse liikmele maksunõude esitamiseks ei oma tähtsust, kas äriühing oli maksuvõla tekkimise ajal võimeline maksuvõlga tasuma või mitte. Riigikohus on 11.12.2019 otsuses nr 3-17-2235 selgitanud, et juhatuse liige peab kohustuste täitmisel tegutsema heas usus ja ühingu huvides, olema otsuste tegemisel piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Praegusel juhul ei nähtu, et kaebaja oleks hoolsusstandardist lähtunud või et äriühingu rahaliste vahendite olemasolul oleks tasutud teiste võlausaldajate kohustusi maksukohustuste asemel. Kaebaja teadmisel jättis äriühing pika aja jooksul maksudeklaratsioonid esitamata. MTA ei heida kaebajale ette ühe võlausaldaja eelistamist, vaid deklareerimis- ja tasumiskohustuse täitmata jätmist. Kaebaja ei tegutsenud hoolsusega, mida ilmutanuks tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel. Kui kaebaja ei oleks oma
-st ja maksuseadustest tulenevaid kohustusi rikkunud, ei oleks maksunõudeid kaebajale süüks arvatud perioodil tekkinud. Kaebaja tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esineb põhjuslik seos; 13) MTA on kaebaja 08.07.2019 esitatud vastuväidetele vastutusotsuses sisuliselt vastanud ning enda seisukohti täiendavalt põhjendanud. See, et kaebaja MTA põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et tema
lg-st 1 tulenev õigus olla enne haldusakti andmist ära kuulatud oleks vastutusmenetluses jäänud tagamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. XX taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ning kaebuse rahuldamist või alternatiivselt asja halduskohtule tagasi saatmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajale ei saa ette heita maksuseadusest tulenevate rahaliste kohustuste tahtlikku täitmata jätmist. Maksusumma määramine on
Halduskohus on leidnud valesti, et
lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub
§-s 8 nimetatud kohustusi. Kohustuste rikkumise möönmine (mõistmine) ei ole samastatav sooviga kohustusi õigusvastaselt rikkuda (vt Riigikohtu 19.11.2014 otsuse asjas nr 3-3-1-43-14, p 15); 2) kaebaja tahtlust rikkuda
§-s 8 nimetatud kohustusi ei saa tuletada ainuüksi sellest, et kaebaja tegutses äriühingu juhatuse liikmena alates 28.01.2004 ega ka sellest, et äriühingul jäid deklaratsioonid seoses raamatupidamisteenust pakkuva ettevõtte raamatupidaja vahetumisega ja ka maksuhalduri tegevuse tõttu esitamata. Ainuüksi TSD-de esitamata jätmise faktist ei saa järeldada kaebaja teadlikku ja tahtlikku tegevust, mille eesmärgiks on vältida maksude tasumist. Haldusmenetlustes osalemisega, sh kaasaaitamiskohustuse täitmisega kaasnenud administratiivse ja rahalise ressursi kulu oli märkimisväärne ning paratamatult mõjutas sellises mahus menetluste läbiviimine kaebaja kui ainsa juhatuse liikme võimekust panustada samaaegselt ka OÜ Thuleland jooksva majandustegevuse juhtimisse ja korraldamisesse. Vastutusotsuses kirjeldatud asjaoludel saaks kaebajale teoreetiliselt ette heita oma kohustuste rikkumist üksnes (raske) hooletuse tõttu; 3)
Vaidlus puudub selles, et MTA ei alustanud äriühingu suhtes sissenõudmist (täitemenetlust) ega teinud enne vastutusotsuse tegemist muid toiminguid peale Swedbank AS-s olevate pangakontode arestimise; 4) kaebaja ja äriühingu raamatupidaja ei saanud MTA tegevusest tulenevalt nõuetekohaselt täita deklareerimiskohustust, mis välistab tahtluse. Puudulikest andmetest tingituna ei olnud äriühingul õigete andmete deklareerimine objektiivselt võimalik. Teadvalt ebaõiget informatsiooni sisaldavate maksudeklaratsioonide esitamist kehtiv õigus aga ette ei näe, vaid 5
-st ei tulene, et MTA saaks või peaks nõudma maksukohustuslaselt asjaolusid ja kogutud dokumente, mis on tema valduses seoses teise maksukontrolliga; 5) läbiotsimise käigus äravõetud dokumentatsiooni koosseisus sisaldusid kaebajale teadaolevalt algdokumendid kõikide äriühingu teostatud võimalike väljamaksete kohta; 6) üksnes juhul, kui maksukohustuste õigeaegsel deklareerimisel oleks olnud võimalik maksuvõlg äriühingult sisse nõuda, saaks teoreetiliselt rääkida põhjuslikust seoses kaebajale omistatud väidetavate rikkumiste ja äriühingu maksuvõla tekkimise vahel. Äriühing ei olnud võimeline jooksvalt tasuma täiendavaid makse 143 000 eurot, mistõttu ei ole maksuvõla sissenõudmata jäämise ning kaebajale etteheidetud väidetavate rikkumiste vahel põhjuslikku seost. 8. MTA taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajale saab ette heita maksuseadustest tulenevate rahaliste kohustuste tahtlikku täitmata jätmist. Olukorras, kus pikaajalist ettevõtluskogemust omav kaebaja jätab enam kui aastase perioodi jooksul esitamata nii käibedeklaratsioonid kui ka tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonid, ei saa pidada pelgalt hooletuseks. Seetõttu pidi ka kaebajale olema selge, et kõik äriühingu deklareerimata maksukohustused jäävad täitmata. Äriühingu maksudeklaratsioonide esitamise pidanuks kaebaja tagama väidetavatest majandusraskustest sõltumata. Enam kui aasta jooksul maksudeklaratsioonide esitamata jätmist ning maksukohustuste täitmata jätmist ei saa hinnata teisti kui maksude tahtliku ja teadliku tasumata jätmisena. Maksusumma sissenõudmine ei ole aegunud ning kaebajal puudusid objektiivsed takistused maksudeklaratsioonide esitamiseks; 2)
lg 5 ei nõua, et enne vastutusotsuse tegemist peaks kohtutäitur olema algatanud äriühingu suhtes täitemenetluse; 3) halduskohus on otsuse p-s 13 selgitanud, et MTA tegevus ei takistanud kaebajat
Samuti ei takistanud kaebajat tema äriühingu juhatuse liikme kohustuste täitmisel see, et äriühingu töötajad võtsid tasumata töötasu katteks äriühingu kassast raha. Kaebaja kui äriühingu juhatuse liikme ülesandeks oli kontrollida nii äriühingu kassas oleva raha arvestuse õigsust, samuti ka seda, et töötajatele oleks nende väljateenitud palk makstud õigeaegselt; 4) kaebaja tegevuse ja äriühingu maksuvõlgade tasumata jätmise vahel on põhjuslik seos. Äriühingu juhatuse liikmele vajaliku hoolsusega tegutsemise korral oleks kaebaja saanud vältida äriühingu maksuvõlgade tekkimist ja tasumata jätmist; 5) kaebaja võimalikud vande all antavad seletused ei saa kõrvaldada vaidlustatud vastutusotsuse järeldusi kaebaja tegevuses tahtluse esinemise kohta. Asjaolu, et äriühingu juhatuse liikme tahtlus tuvastatakse subjektiivsetest asjaoludest lähtudes, ei tähenda seda, et oma kohustusi rikkunud äriühingu juhatuse liige saaks ainuüksi vande all antavate seletuste pinnalt välistada tõendite kogumis hindamise kaudu tehtavaid järeldusi. 6
Samuti on kaebaja seisukohal, et
§-s 8 nimetatud kohustuste tahtlikku rikkumist ei saa tuletada ainuüksi sellest, et kaebaja tegutses äriühingu juhatuse liikmena alates 28.01.2004 ega ka sellest, et äriühingul jäid deklaratsioonid seoses raamatupidamisteenust pakkuva ettevõtte raamatupidaja vahetumisega ja ka maksuhalduri tegevuse tõttu esitamata. 11.
lg‑st 1, § 40 lg‑st 1 ja § 8 lg‑st 1 tuleneb, et juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (Riigikohtu 31.10.2005 otsus asjas nr 3-3-1-41-05, p 12; 12.12.2012 otsus ajas nr 3-3-1-23-12, p 11; 12.06.2013 otsus asjas nr 3-3-1-17-13, p 10). 12. Halduskohus on õigesti järeldanud tahtluse olemasolu.
lg 4 kohaselt lähtutakse juhatuse liikme süü vormide (tahtlus, raske hooletus, hooletus) tuvastamisel võlaõigusseaduse § 104 lg-tes 3–5 sätestatust. Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (s.o teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine) (Riigikohtu 12.12.2012 otsus asjas nr 3-3-1-23-12, p 14; Riigikohtu 19.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-43-14, p 15). Halduskohus pole tahtluse kontekstis teadlikkust käitumise õigusvastasusest ja tagajärje soovimist samastanud ning on neid õigesti sisustanud. Halduskohus on lisaks märkinud, et tahtliku tegevuse korral peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub
§-s 8 sätestatud kohustusi. Viimati märgituga selgitas halduskohus üksnes tahtluse intellektuaalset elementi ja vastav seisukoht on kooskõlas varasema kohtupraktikaga (vt Riigikohtu 19.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-43-14, p 16; Riigikohtu 19.12.2013 otsus asjas nr 3-3-1-37-13, p 24; Riigikohtu 12.06.2013 otsus asjas nr 33-1-17-13, p 14; Riigikohtu 12.12.2012 otsus asjas nr 3‑3‑1‑23‑12, p 14). 13. Ringkonnakohus nõustub MTA ning halduskohtuga, et kaebaja on tahtlikult rikkunud
MTA ja halduskohus ei ole kaebaja tahtlust rikkuda
§-s 8 nimetatud kohustusi tuletanud ainuüksi sellest, et kaebaja tegutses äriühingu juhatuse liikmena alates 28.01.2004 või deklaratsioonide esitamata jätmise faktist, vaid asjaoludest kogumis. MTA on vastutusotsuses tuvastanud, et äriregistri andmetel omab kaebaja ettevõtluskogemust juba alates 1998. Kaebaja kinnitas, et tegeles Thuleland OÜ juhtimisega ainuisikuliselt, korraldas raamatupidamist ja võttis ainuisikuliselt vastu kõik juhtimisotsused (02.04.2019 suuliste seletuste protokolli p-d 17). Maksukohustuslaste registri andmetel omas kaebaja e-maksuametis volituste ja õiguste administreerimise paketti, mistõttu oli tal juurdepääs e-maksuametile. Käibemaksu puudutavas episoodis märkisid Thuleland OÜ töötajad, et kaebaja oli tegevuskohtade juhataja, kes viibis ise igapäevaselt kohal ja omas pidevat ülevaadet rahade liikumisest ja käibest. Tegevuskohtades tegeleti kaebaja juhtimisel teadlikult sularahakäibe tekitamisega, et osta saadud raha eest järgmisteks pidudeks alkoholi ja maksta töötasusid (MM 05.01.2017 ülekuulamise protokoll nr 930015002557/47). Tööjõumaksude episoodis tehti väljamakseid Thuleland OÜ nimel kokku 66-le töötajale. Väärteomenetluse käigus selgitasid töötajad, et on töötanud Thuleland OÜ heaks, nimetades ka teisi isikuid, kes koos nendega töötasid ning kinnitades, et on saanud Thuleland OÜ-lt töötasuväljamakseid (KK 03.01.2017 ülekuulamise protokoll, MM 7
ei näe ette, et maksuhaldur peaks maksumenetluses kõigepealt tutvuma sama maksukohustuslase suhtes läbiviidud maksumenetlustega ja neist materjalidest vajalikke tõendeid koguma. Kui maksukohustuslane on esitanud originaaldokumendid maksuhaldurile mõnes teises menetluses ning tal pole seetõttu võimalik kaasaaitamiskohustust täita, peab ta sellest maksuhaldurit informeerima (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2012 otsus asjas nr 312-824). Käibedeklaratsioonide esitamata jätmise tingis äriühingu esindajate, mitte MTA tegevus. Kaebaja oli seejuures teadlik, et äriühingu käive ületas juba 24.08.2015 KMS § 19 lgs 1 sätestatud piirmäära, kuid äriühing uut taotlust registrikande taastamiseks ei esitanud, samuti ei esitatud maksudeklaratsioone. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et MTA tegevus varasema perioodi (oktoober 2014–jaanuar 2015) kontrollimenetluses dokumentide äravõtmisel 10 päevaks ja 05.04.2016 läbiotsimise käigus dokumentide äravõtmine ei takistanud Thuleland OÜ-l maksude deklareerimise kohustuse täitmist. 16. Ringkonnakohtu hinnangul on MTA kokkuvõtvalt põhjendatult leidnud, et kaebaja tegevuse eesmärk oli jätta Thuleland OÜ maksukohustused tasumata ning kaebaja rikkus tahtlikult
MTA ja halduskohus on analüüsinud kaebaja süü küsimust piisava põhjalikkusega. 17. Kaebaja leiab, et kuna äriühing ei olnud võimeline täitma jooksvaid maksukohustusi, ei ole väidetavate rikkumiste ja tasumata jäänud maksuvõla 143 000 euro vahel põhjuslikku seost. Äriühingu võimalikud majanduslikud raskused kontrolliperioodil ei oma käesolevas asjas määravat tähtsust.
lg‑st 1 nähtub, et vastutusotsuse saab seaduslikule esindajale teha, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Kui maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla osas teha (Riigikohtu 12.06.2013 otsus asjas nr 3-3-1-17-13, p 18). Vastutusotsuse eesmärk on tagada maksukohustuse täitmine läbi juhatuse liikme, kui äriühing on muudetud maksevõimetuks ja äriühingu poolt maksude tasumine on muutunud ebatõenäoliseks. Vastavalt ei pea ka vastutusotsuse tegemise eelduseks olema see, et maksuotsuse adressaadil oleks olnud vahendeid maksuotsuse täitmiseks (Tartu Ringkonnakohtu 03.02.2015 otsus asjas nr 3-13-437, p 11). Maksuhalduril ei lasu vastutusotsuse tegemiseks kohustust tuvastada, kas äriühing oli maksukohustuse tekkimise ajal maksejõuline (Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2016 otsus asjas nr 3-14-50128, p 15; 28.02.2014 otsus asjas nr 3-13-611, p 22). Seega ei pidanud MTA ja halduskohus äriühingu maksejõulisust maksukohustuse tekkimise aja seisuga välja selgitama. MTA ja halduskohus on leidnud, et kaebaja rikkus juhatuse liikmena perioodil veebruar 2015– veebruar 2016 tahtlikult deklareerimis-, tasumis- ja tagamiskohustust ning sellise rikkumise tulemusel tekkis äriühingul maksuvõlg. Õige on halduskohtu seisukoht, et MTA ei ole kaebajale ette heitnud ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Vaidluse all ei ole juhatuse liikme tsiviilõiguslike kohustuste rikkumine äriühingu sisesuhtes. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus äriühing raha olemasolul tasus teise võlausaldaja kohustusi maksukohustuste asemel, vaid olukorraga, kus kaebaja varjas pika aja jooksul teadlikult maksukohustusi ja nende suurust riigi ees ja vältis maksunõude ilmsikstulekut. Ka ei ole maksuvõlg tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine. Äriühingu maksuvõla tekkimine on tingitud kaebaja enda õigusvastasest käitumisest. 18. Kaebaja leiab, et
lg-s 5 sätestatud eeldused vastutusotsuse tegemiseks ei olnud täidetud, kuna MTA on edastanud korralduse äriühingu pangakonto arestimiseks vaid Swedbank AS-le ja MTA ei alustanud üldse äriühingu suhtes täitemenetlust.
lg 5 teine lause lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu maksuvõla sissenõudmist on alustatud
lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul õnnestunud.
Kohtupraktika kohaselt ei eelda vastutusotsuse tegemine, et maksuhaldur oleks enne seaduslikule esindajale vastutusotsuse tegemist ammendanud kõik mõeldavad võimalused maksuvõla sissenõudmiseks maksukohustuslaselt endalt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2015 otsus nr 3-13-1581, p 14 ja 30.06.2017 otsus nr 3-15-1961, p 14). Vastutusotsuse tegemiseks piisab, kui pangakontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua (Riigikohtu 15.12.2016 otsus asjas nr 33-1-56-16, p 18). Vaidlus puudub selle üle, et vastutusotsuse tegemise hetkeks oli äriühingu pangakontode arestimisest möödunud peaaegu kaks aastat ja maksuvõlad olid tasumata. Seega vastutusotsuse tegemise hetkeks ei olnud maksukohustuslane suuteline maksuvõlga tasuma. Kuna MTA oli ka tuvastanud, et äriühingul puudus registrisse kantud vara ja kaebaja ei ole kohtumenetluses vastupidist tõendanud, puudusid vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolud. 19. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. 20. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei ole taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.