Obsah (8)

§ 179§ 338§ 339§ 268§ 312§ 341§ 309§ 337

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. mai 2021, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-7016 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla,

§ 179, § 175, § 180 lg 1 alusel mõisteti Ü.

Kottisselt välja menetluskuluna riigituludesse sundraha 1460 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi (akt nr 20EAOS003/79) kulu 343 eurot, jäljeekspertiisi (akt nr 20E-TR0009) kulu 314 eurot, tunnistaja CC-le kriminaalmenetlusega tekkinud kulu 33,83 eurot, määratud kaitsja tasu ja kulu 2743,44 eurot, kokku menetluskulud 4894,27 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ü. Kottisse mõisteti KarS § 113 lg 1 järgi süüdi selles, et tema 15. mail 2020 kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, kuid ajavahemikul kell 17.00–19.41, XXX, korteris nr X lõi tahtlikult istuvas asendis olevat DD selja tagant noaga ühel korral selja piirkonda, tekitades DD-le vasakusse rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool selja piirkonnas koos rinnakelme ja vasaku kopsu alasagara vigastusega, mille tagajärjel tekkis massiivne vasakpoolne verirind, mis põhjustas DD surma. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Ü. Kottisse õigeksmõistmist. Samuti palub kaitsja hüvitada Ü. Kottissele süüteomenetlusega tekitatud kahju. Kohtuotsuse tühistamise alusteks on apellatsiooni kohaselt

§ 338

p-d 2,3 e materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, millest viimasena näeb kaitsja

§ 339lg 1 p-s 7 nimetatud alust e kohtuotsuses puuduvad põhjendused.

Kaitsja põhjendab oma taotlust alljärgnevalt. Süüdistatav ei ole enda süüd tunnistanud. Kaitsja leiab, et Ü. Kottisse süüdimõistmiseks puuduvad tõendid, kohtu põhjendused on ebapiisavad, kohtuotsus pole loogiliselt jälgitav. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et põhiküsimuseks on, kes lõi kannatanut noaga, kuna sel juhul väljuks kohus süüdistusaktist (

§ 268lg 1), vaid kas Ü.

Kottisse lõi teda noaga. Juba selle vea tõttu jõudis kohus kaitsja hinnangul väära lõppjärelduseni. Kohus hindas tõendeid süüdistust kinnitaval põhimõttel. Kaitseväidete vastu seadis kohus elulise usutavuse põhimõtte. Kohtu hinnangul pole välistatud, et DD oli võlgu teistele, kuid ei pidanud usutavaks, et ta sai noahaava enne koju jõudmist linnas. Kaitsjale on mõistetamatu, miks kohus pöördus elulise usutavuse poole, mitte ei arvestanud ekspertiisiakti p-s 10 väljendatud eksperdi järeldust, et DD surm saabus teatud aja möödudes, tundide jooksul. Punktis 13 leidis ekspert, et peale vigastuse saamist võis kannanul säilida võime teatud iseseisvaks toimimiseks. Süüdistatav väitis seejuures maakohtus, et DD oigas Pärnu bussijaamas selga. Eelnevaid tõendeid arvestades on kaitsjale mõistetamatu, miks kohus pöördus elulise usutavuse juurde. Oluline on, et DD veres tuvastati surmajärgselt 3,84 mg/g ja uriinis 5,07 mg/g etanooli, mis on selge viide, et ta ei pruukinud nt Pärnu linnas saadud vigastuse valu eriti tajudagi. Kohus käsitles pikalt süüdistatava eneserõõna kohtueelses uurimisel ja leidis, 2 et Ü. Kottisse ütlused on ennastõigustavad. Kaitsja sellega ei nõustu. Praktikas on juhtumeid, kus keegi on võtnud süü omaks, kuid tõendamatuse tõttu süüdistusest vabastatud. Süüdistatav võis olla elukaaslase surma tagajärjel šokis vms seisundis, mis on eluliselt usutav. Seetõttu on usutav, et tugevas stressiseisus võis süüdistatav anda misiganes sisulisi tunnistusi või allkirjastada pabereid. Soov rääkida tõtt ja seeläbi ennast kaitsta võis tekkida hiljem, tajudes reaalsust, aga samuti halvimal juhul ees ootavat pikaajalist vangistust. Kohus käsitles fotol nr 9 nähtuvat puidust käepidemega nuga. Kuigi otsuses puudub ühene järeldus, et just selle noaga tekitati surmav vigastus, on tehtud selge viide konkreetse noa ja DD surma vahelisele põhjuslikule seosele. Kohus leidis, et see, et hukkunu haava servad olid lähendatavad, ei välista, et torke-lõikerelv oli ühepoolse teritusega. Selle väite juures põhjendusi pole. Kaitsja viitas maakohtus, et ekspertiisiaktis on märgitud, et noa tera on ühepoolse teritusega. See loob selge vastuolu DD ekspertiisiakti p-ga 6, milles ekspert märgib, et haava servad olid lähendatavad. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et kohtule esitatud kokku kolmest erinevast noast ükski ei sobitu nende tingimustega, mida DD-le surmava vigastuse tekitamisel võidi kasutada. Kaitsja toonitab, et kuigi kohus leidis tunnistajate EE ja HH ütluste alusel, et süüdistatavat iseloomustab alkoholijoobes agressiivne oleks, siis tunnistaja ŠŠ iseloomustas enda 8,5-aastast koosoleku Ü. Kottissega heast küljest: kordagi ei muutunud Ü. Kottisse alkoholi mõjul vägivaldseks, vaid pigem hakkas torisema. Asjaolu, et tunnistaja HH pidi

1. mail 2020 helistama hädaabinumbrile, iseloomustab süüdistatava reaktsiooni lähedase surmale. Lisaks väitis kohus, et süüdistatav ei teinud midagi DD abistamiseks. Tegelikkuses on tõendatud, et kui süüdistatav õuest tuli ja leidis DD põrandal pikale, siis ta helistas kohe 112, samuti hoidis tekki taga ja püüdis masseerida südant. Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli 2021 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
3. maini
4. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Vastuseks apellatsioonile märgib prokurör, et apellandi kaitseversioon rajaneb süüdistatava ütlustele. Selles osas on oluline, et Ü. Kottisse on andnud erinevatel menetlusetappidel lahknevaid põhjendusi DD torke- lõikehaava päritolu kohta. Kohtueelses menetluses andis Ü. Kottisse korduvalt selgitusi, mis asjaoludel DD-le tekkis torke- lõikehaav (nt 19.mai 2020 ülekuulamisel selgitas ta, et D-lt nuga ära võttes riivas ta D noa tera otsaga kogemata selja tagant parema turja piirkonda). Lisaks on oluline, et Ü. Kottisse kirjeldas
5. mai 2020 vahistamisistungil ning
6. juuli 2020 vahistamise pikendamise istungil eeluurimiskohtunikule DD vigastuse tekitamise asjaolusid (mõlemal korral selgitas Ü. Kottisse eeluurimiskohtunikule, et ta viskas kogemata noa vastu DD selga). Kohtuliku arutamise ajaks oli Ü. Kottisse versioon täielikult muutunud. Süüdistatava selgitused selle kohta, miks ta nii on toiminud, ei ole aga veenvad. Nii leiab prokuratuur, et kohus jättis õigesti süüdistatava ütlused ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja. Kaitsja väide, et DD sai noahaava enne koju jõudmist, on paljasõnaline ja oletuslik ega ühti tõenditega. Nimelt tuleneb 3 tunnistaja L ütlustest, et tema nägi
7. mail 2020 koduõuel muru niites, et Ülle ja D tulid koju umbes kl 17.00-17.30 vahel ning tema ei saanud aru, et kummalgi neist olnuks tervisega probleeme, kuna mõlemad kõndisid täiesti loomulikult. Samuti ei ole kaitsja rahul sellega, et kohtu poolt tehtud järelduste kohaselt muutus Ü. Kottisse alkoholi tarvitamise tulemusena agressiivseks. Kaitsja hinnangul tunnistaja ŠŠ ütlused kinnitavad just vastupidist. Tõepoolest käis kaitsja taotlusel kohtus ütluseid andmas Ü. Kottisse endine elukaaslane ŠŠ, kelle kinnitusel ei muutunud Ü. Kottisse kunagi alkoholi tarvitades vägivaldseks. Selline väide on aga vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega (tunnistajate EE, RR ütlustega, politsei andmebaasist väljatrükk), millest tulenevalt muutus Ü. Kottisse alkoholi tarvitamise tagajärjel lärmakaks ja agressiivseks. Kokkuvõtlikult leiab prokuratuur, et on tõendatud, et Ü. Kottisse pani toime DD tahtliku tapmise. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooniga, vastuväidetega kriminaaltoimiku materjalidega, tuli alljärgnevatele järeldustele. ja Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on

§ 339lg 1 p 7 mõttes motiveerimata otsusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699).

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“.

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

Ühtlasi tuleb arvestada, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada kaitsjale järgmist. Kui kaitsja viitab apellatsioonis

§ 338

lg 1 p 7 rikkumisele maakohtu poolt, siis ta ei saa taotleda enamat, kui kriminaalasja tagastamist maakohtule

§ 341alusel.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ringkonnakohus ei saa ise kõrvaldada

§ 339

lg-s 1-11 loetletud rikkumisi ning seda tehes rikub ringkonnakohus ise kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Asjakohane on siinjuures rõhutada sedagi, et kriminaalmenetlusõiguse normi oluline rikkumine ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist nagu seda taotleb apellant. Õigeksmõistev kohtuotsus tehakse ainult

§ 309lg 2 alustel. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist Kar

S-i üldosa sätete kohaldamisel. Kui maakohus on süüdistatava süüdi mõistnud ja kaitsja leiab, et tegelikult tuleb süüdistatav õigeks mõista, ei ole tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Kaebuses ei ole tõstatatud ühtegi 4 küsimust, mis annaks alust rääkida materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidab kaitsja maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud apellandist erinevale järeldusele süüdistatava süü osas ning sestap ei pea ta kohtu järeldusi veenvateks. Apellatsioonis hindab kaitsja tõendeid omapoolselt ja nii nagu ta seda tegi kohtuvaidlustes e maakohtu tõendite hindamisprotsess tunnistatakse ebasobivaks ja pakutakse omapoolne, mis apellandile ka loomulikult ainuõigena näib. Nõustuda ei saa kaitsjaga selleski, et maakohus on oma otsuses justkui liiga vara e juba otsuse algul, jõudmata tõenditeni, sõnastanud põhiküsimuse ebaõigelt ning kaitsja arvates sellega määranud ette ära lõppjärelduse – süüdi. Esiteks, maakohtu otsus oli kuulutatud esmalt resolutiivotsusena ja see oli süüdimõistev, mis tähendab seda, et kohus asudes kirjutama kohtuotsuse põhjendusi lähtuski sellest, et ta vormistab/kirjutab süüdimõistvat kohtuotsust. Kuna motiveeritud otsuse reolutsioon peab kokku langema resolutiivotsusega, siis ei saanud kohus kuidagi valida kahe kohtuotsuse liigi vahel. Teiseks, maakohtu poolt kasutatud sõnakasutus ei anna vähimalgi määral alust väita, et maakohus on rikkunud

§ 268lg 1 sätteid.

Selline lause ei tähenda vähimalgi määral seda, et pärast sellist väljaütlemist puuduks kohtul valikuvõimalus – kas süüdi või õigeks. Seda muidugi juhul, kui eelnevalt ei ole kuulutatud süüdimõistvat kohtuotsuse resolutiivosa. Kolmandaks, kuna süüdistatav eitab kannatanu löömist korteris ja väidab, et kannatanu sai noalöögi kelleltki teiselt ja ajaliselt enne seda, kui nad jõudsid korterisse, siis kohus kasutas süüküsimuse otsustamisel nö välistamismeetodit ja seda on kohus ka otsuses rõhutanud. Välistamismeetod on kohtupraktikas omaksvõetud süü tuvastamise meetod, mille kasutamist on aktsepteerinud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-33-

1. Nimelt selgitas Riigikohus, et olukorras, kus tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel vaid kaks inimest, kellest kummagi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma mõlemat ruumis viibinud isikut võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas lähtuda välistamismeetodist - kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Kriminaalkolleegium osundab ka oma varasemale seisukohale, et kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-07 - RT III 2007, 19, 157). Praegusel juhul on maakohus oma seisukohta argumenteerides välistanud võimaluse, et kannatanu sai surmava noalöögi selga kelleltki tuvastamata isikult bussijaamas istudes. Kohtukolleegium nõustub selle maakohtu seisukohaga ja peab apellatsioonis esitatud kaitseväiteid põhjendamatuteks. Kaitsja püstitab oma kaitseversiooni kuriteo toimepanemise koha osas süüdistatava Ü. Kottisse ütlustele ja väidab, et arvestada tuleks süüdistatava ütlusi selles osas, et bussijaamas oigas kannatanu seljavalu ja pärast seda, kui oli üksi oodanud istudes 5 bussijaamas Ü. Kottisset, kuniks viimane poes käis. Süüdistatav ise kahtlustab, et seda võis teha mõni võlausaldaja, kellele kannatanu võlgu oli. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et selline versioon ei päde ja on elulist usutavust arvestades pigem absurdne. Esiteks, miks peaks võlausaldaja tapma võlgniku. Võlausaldaja eesmärk on saada võlgnikult võlg kätte, mis eeldab seda, et võlgnik oleks elus. Teiseks, on loogiline, et kui võlausaldaja näeb võlgnikku tänaval istumas, siis jah ta läheb ja küsib võla kohta, mitte ei hiili selja tagant ja ei löö noaga selga. Kolmandaks, isegi kui see olnuks nii nagu väidab süüdistatav, et keegi lõi noaga selga kannatanule, siis ei ole võimalik saada noaga selga selliselt, et üldse midagi ei tunne ja esimene reaktsioon olnuks ümber pöörata ja vaadata, mis toimus ja kes see selga lõi. Sestap käinuks seljaoiete juurde ka tekst, et keegi virutas mulle selga millegagi, kui istusin ja ootasin. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjalikult analüüsinud Ü. Kottisse kohtus antud ennastõigustavaid ütlusi, tuvastanud vastuolud süüdistatava ütlustes erinevatel menetlusetappidel aga ka muude kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega ja põhjendatult leidnud, et süüdistatava ütlustele ei saa rajada kohtuotsust, sest need on ebausaldusväärsed. Maakohtu järeldus selles, et DD sai surmava seljavigastuse noalöögist just seal kohas, mis on näidatud süüdistuses e oma korteris, kus ta sel momendil viibis koos Ü. Kottissega ning ei ole tuvastatud, et sellest momendist, kui naabrid nägid koju saabumas Ü. Kottisset koos DD-ga kuni kiirabi saabumiseni, kedagi kolmandat isikut selles korteris ei viibinud. On tõsi, et DD noavigastus e see, et tegemist on vägivaldse surmaga, tuvastati alles lahangul. Vigastust ei märganud ei kohale kutsutud kiirabi ega ka politsei. See oli võimalik seetõttu, et ei korteris ega ka kannatanu riietel ei olnud näha verd. Samas on ka tuvastatud, et süüdistatav helistas kiirabisse mingi aja möödudes pärast seda, kui saabus kannatanu surm. Seda kinnitab oma töökogemusele tuginedes kiirabibrigaadi õde. Nimelt väidab meditsiinitöötajast tunnistaja, et surnukeha temperatuur viitas sellele, et kiirabi väljakutsumisega oli viivitatud. Samuti on põhjendatud alus eeldada, et süüdistatav helistas enne hädaabinumbrile helistamist tunnistaja HH-le ja seda korduvalt. Ka HH-ga suhtluse osas enne hädaabinumbrile helistamist on süüdistatav andnud tegelikkuses toimunust erinevaid ütlusi. Ei nimetatud asjaolud ega ka see, et DD-l võis pärast noavigastust säilida võime teatud iseseisvaks toimimiseks, ei välista süüdistatava süüd. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selleski, et võime teatavaks iseseisvaks toimimiseks ei ole samastatav mõistega võime säilitada tavapärased eluks vajalikud toimingud – sõita bussiga koju, vahepeal kõndida, joobest tingitust mitu korda kukkuda, tõusta ja jälle liikuda, kodus veel mingi aeg istuda, vaadata televiisorit ja viina juua jne jne. Mis puudutab nuga ja sellega seonduvalt kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid, siis kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu. Ekspertiisiaktist nr 20E-TR0009 nähtub kriminaalasjas jäljeekspertiisi teostamine, mis tõendab ekspertiisiks esitatud esemetel torke- lõikevigastuste olemasolu ning eksperdi järeldust, et need vigastused võivad olla tekitatud ekspertiisiks osutatud noa või mõne muu analoogse noaga. Kohtukolleegium välistab selle, et erinevate nugadega olid tekitatud riideesemete vigastused ja DD surmav vigastus. Seega sobisid nö tapariistaks nii see nuga, mis esitati eksperdile, kui ükskõik milline muu nuga. Ehk siis noa tera pikkus oli 7,7 cm ja laius 1,56 cm ja paksus 1 mm. Miks kaitsja välistab selle, et haava, mille servad on 6 lähendatavad, on võimalik tekitada vaid kahepoolse teritusega noaga, kaitseväidetest järeldada ei ole võimalik. Kohtukolleegiumi seisukohast on tegemist kaitsja meelevaldse järeldusega. Lähendatavad haava servad ei sõltu kohtukolleegiumi arvates sellest, kas torkeriista üks või mõlemad servad on teritatud, vaid siiski torkeriista paksusest e antud juhul oli see 1 mm. Ehk siis, kui on tegemist näiteks torkeriistaga, mille servad on kõik teritatud, kuid see on näiteks 6 mm lai, siis ei pruugi haava servad enam lähendatavad olla. Seega on kaitsja seisukoht vastuolus ekspertiisiaktiga ja nimelt sellega, et nii ekspertiisiaktis näidatud nuga, kui ka ükskõik milline muu analoogiline nuga võisid olla nö tapariistaks. Teisisõnu, kohtukolleegium nõustub maakohtuga täielikult selles, et süüdistatav lõi tüli käigus DD-le selga. Seda, et korteris oli eelnevalt tüli e karjumine ja karjus just Ü. Kottisse, on kirjeldanud ka Ü. Kottisse naaber RR. Kohtukolleegiumi hinnangul on õige ka maakohtu seisukoht, et Ü. Kottisse lõi tahtlikult kannatanule noaga selga. Ü. Kottisse lõi kannatanut noaga ühel korral tugevasti selga. Tegemist ei olnud lihtsalt noaga vehkimisega ja vehkides kannatu selja riivamisega, mis oleks tekitanud hoopis teistsuguse vigastuse e pindmise vigastuse, millest tekkinud haav ei ole nii sügav ja on pigem pikem. Praegusel juhul on siiski tegemist terariistaga tekitatud löögivigastusega. Vaidlust ei ole selleski, et noalöök oli suunatud rindkeresse. See, kummalt poolt e kas eest või tagant rindkeresse lüüakse noaga, ei muuda piirkonna elutähtsust e et sarnaselt elutähtsasse organisse lüüakse noaga nii kõhtu kui ka selga lüües. Otsustamaks, kas maakohus kohaldas õigesti materiaalõigust, kui kvalifitseeris Ü. Kottisse tegevuse KarS § 113 lg 1 mitte § 118 lg 1 p 7 järgi, rõhutab kohtukolleegium järgmist. Süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel taandub vaidlusküsimus subjektiivsele küljele. KarS § 113 lg 1 ja KarS § 118 lg 1 p 7 objektiivsete tunnuste kompleks on sama: tervisekahjustuse tekitamine süüdistatava poolt, kannatanu surm ja nende kahe sündmuse vaheline põhjuslik seos. Objektiivsest küljest on mõlemad need koosseisud suvalise teokirjeldusega. Ü. Kottisse noalöök on sobiv tegu realiseerimaks mõlemat nimetatud koosseisudest. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, st soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 19 ja
4. mai
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Teist inimest noaga rindkerre lööv inimene tegutseb Riigikohtu hinnangul vähemalt üldjuhul tapmistahtlusega (vt nt RKKKo-d 3-1-1-107-96; 3-1-1-92-97; 3-1-1-128-06, p 11). Noaga elutähtsate organite piirkonda löömine on väliselt niivõrd ohtlik tegu, et sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav. 7 Elutähtsad organid ei asu ainult pea- või südamepiirkonnas, vaid ka rinnaõõnes. Just kõhu – ja rinnaõõnes (süda, kopsud) asuvad enamik elunditest, millest igaüks täidab mingit kindlat ülesannet ja kooskõlastatult töötades tagavad organismi häireteta funktsioneerimise. Kohtupraktika kinnitab, et suur osa sarnaste vigastustega e kellel on tekkinud noalöögist verirind, jäävad tänu õigeaegsele abile ellu. Seejuures on otsustava tähtsusega, kuidas konkreetsel juhul kuritegu kvalifitseeritakse – kas tapmise katsena või eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisena e siis tagajärje järgi sellel, kas süüdlane osutas koheselt kannatanule abi või kutsus koheselt abi. Selline süüdlase käitumine võib kujutada endast asjaolu, mis annab süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu. Otsuses 3-1-1-79-15 on Riigikohus selgitanud, et nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06, p 9). Kolleegiumi hinnangul osutab kohene kiirabi kutsumine süüdistatava soovile kannatanu surma saabumist vältida. Kuriteo toimepanemise tehiolude absoluutse kokkulangevuse tõttu peab kohtukolleegium vajalikuks viidata ka ühele maakohtu lahendile (Tartu Maakohtu Valga kohtumaja
8. jaanuari 2018 lahend asjas nr 1-16-7948; https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=221468411), kus naine lõi tugitoolis istunud mehele noaga selga. See noalöök tekitas kannatanule rindkere tagaseina lahtise haava traumaatilise õhk-veririnnaga. Kannatanu tõmbas kohe pärast noahoopi noa seljast välja ja läks elutuppa, kus ta langes meelemärkusetuna maha. Naine helistas häirekeskusse ja kutsus kiirabi. Kiirabi tuli kohale ja viis kannatanu haiglasse, kus tema elu päästeti. Maakohus, andes süüdistatava käitumisele omapoolse õigusliku hinnangu, selgitas, et süüdistatavale pole esitatud süüdistust tapmise katses (KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2). Kohus leidis, et see on õige, ning isegi, kui süüdistatav pani toime õigusvastase tapmiskatse, ei olnud see süüline. Seda seetõttu, et süüdistatav kutsus kiirabi, kes toimetas kannatanu haiglasse, kus tema elu päästeti. Nii loobus süüdistatav kannatanu tapmisest KarS § 42 lg 1 ls 1 mõttes. Süüdistatav mõisteti selles kriminaalasjas süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises. Seega, maakohus, olles tuvastanud praegusel juhul ja sellega nõustus käesolevas otsuses eelnevalt esitatud põhjendustel ka ringkonnakohus, et süüdistatav pärast seda, kui lõi kannatanule selga, ei kutsunud koheselt kiirabi, et kannatanu elu päästa, tegutses kaudse tahtlusega kannatanu tappa. Ü. Kottisse teojärgne käitumine annab aluse väita, et ta suhtus kannatanu surma saabumise võimalikusesse ükskõikselt ja surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski. Seega on põhjendatud Ü. Kottisse käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.3; 3-1-1-40-13 p 9). 8 Mõistetud karistusmäära on maakohus põhjendanud ja kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses esitatud põhjendused selles osas asjakohased ja ammendavad. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ka karistuse osas ja ei pea vajalikusk neid üle korrata. Asjaolusid, mis annaks alust kergendada mõistetud karistust, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Taotlust õigusabikulude hüvitamiseks ei ole esitatud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 18.

märtsi 2021 otsuse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 9