MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Määruse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-2133 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xi kinnipidamiskes

) § 25 lg 2 alusel, sest isiku suhtes esinevad

§ 15

lg-s 1 nimetatud põhimõte ja

§ 15lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

2. PPA selgitab varasemate asjaolude kohta järgnevat: Viru Vanglast vabanes 02.11.2020 Vene Föderatsiooni (VF) kodanik X (sünd. xx xx xxxx) temale Viru Maakohtu 10.05.2019 kohtuotsusega määratud karistuse kandmisest. Xil puudub peale vangistustest vabanemist seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (praegune PPA) 18.12.1998 otsusega anti Xile alaline elamisluba Eestis, mis seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. PPA 27.04.2020 otsusega nr 15.3-3.4/308-4 tunnistati Xi pikaajalise elaniku elamisluba nr EL33N982225 kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel alates 27.04.2020, sest isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati kolmeaastane sissesõidukeeld. Eelnimetatud PPA otsuses koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus

§ 72lg 2 p 4 ja § 74 lg 2, 3 alusel.

X vaidlustas PPA 27.04.2020 otsuse kohtumenetluses. Kohtuvaidlus Tartu Halduskohtu haldusasjas nr 3-20-915 on pooleli. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja määrusega kohtuasjas 3-20-915 jättis kohus esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. X esitas PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS § 118 p 9 alusel. Taotlus registreeriti PPA-s 03.08.2020 numbriga

1. Antud menetluses on alustatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise menetlus, kuid 10.08.2020 PPA kirjaga nr. 15.3-3.1/2257-1 on tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise menetlus peatatud seoses poolelioleva kohtuvaidlusega kohtuasjas nr 3-20-
2. Xit on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud 6 (kuuel) korral ja väärteokorras 10 (kümnel) korral, vanglakaristust on isik Eestis kandnud ühel korral. X on ajavahemikus 2008-2019 pannud toime 10 väärtegu. PPA leiab, et X on oma süütegudega loonud mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale, mis on realiseerunud varguses, mis on toime pandud grupis ja süstemaatiliselt, kannatanutele materiaalse kahju tekitamises, lõhkeseadeldise olulise osa ebaseaduslikus käitlemises, korduvas tervist kahjustavas ja valu tekitavas kehalises väärkohtlemises, sh lähisuhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises ning elektrienergia ebaseaduslikus kasutamises võrku ebaseadusliku lülitumise teel. X sündis Venemaal, pooleaastasena kolis emaga Eestisse elama. Kuni
3. klassini õppis Eestis, Kohtla-Järve III Keskkoolis. Käitumisraskuste tekkimise tõttu soovis isik Venemaale vanaema juurde elama minna, et elada seadusekuulekalt. Ema jäi Eestisse elama. Venemaal lõpetas
4. klassi ning sattus kuritegelikule teele, hakkas tarvitama alkoholi ja narkootikume. Suhted emaga on katkenud. Xi sõnul ei ole ta emaga kunagi läbi saanud. Tema isa on surnud, õdesid ega vendi pole. Paarisuhted on olnud lühiajalised, lapsi pole. Suhtlusringi on kuulunud kriminaalse taustaga isikud, kellest osad on surnud, osadega ei soovi suhelda. Xi endine elukaaslase Y sõnul soovib X kooselu uuesti alustada, kuid Y välistab selle võimalikkuse. Samuti on endise elukaaslase sõnul Xil Kohtla-Järvel kriminaalkorras karistatud tuttavad, kes võivad talle vabaduses avaldada negatiivset mõju. PPA esitas 30.10.2020 Tartu Halduskohtule taotluse Xi kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks

alusel. Tartu Halduskohtu 04.11.2020 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-20-2133 anti luba Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates

1. novembrist 2020 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. PPA taotles kinnipidamise pikendamist ning 30.12.2020 andis Tallinna Halduskohus määrusega haldusasjas nr 3-20-2133 loa pikendada Xi kinnipidamiskeskuses kinni pidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, ent mitte kauemaks kui
2. aprillini
4. PPA põhjendab kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamise taotlust järgnevalt: PPA menetluses olev Xi tähtajalise elamisloa taotlus ei anna isikule viibimisalust Eesti Vabariigis. Vaidlust ei ole selles, et Xi näol on tegemist välismaalasega, kellel puudub peale vangistust seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Tartu Halduskohus on 04.11.2020 koostatud määruses haldusasjas nr 3-20-2133 p 10 leidnud, et isiku suhtes ei esine põgenemise oht. PPA on võtnud arvesse kõiki asjaolusid kogumis ning jõuab seisukohale, et puudutatud isiku põgenemist väljasaatmise eest võib pidada piisavalt tõenäoliseks ning isiku suhtes esineb

§ 15lg-s 2 p 1 sätestatud kinnipidamise alus.

Seejuures võib põgenemise oht seisneda selles, et isik hakkab end riigisiseselt varjama eesmärgiga vältida enda väljasaatmist. Kohtupraktikas on sedastatud, et isiku poolt enese varjamist lahkumiskohustuse vältimise eesmärgil saab objektiivselt takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (RKHK 29.01.2015.a määrus nr 3-3-1-48-14, p 17). Isiku pikaajaline viibimine ja 2

§ 68

p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud karistuseks vangistus. Vaidlust ei ole selles, et X on kuuel korral kriminaalkorras karistatud toimepandud süütegude eest. PPA rõhutab, et isikust tuleneva põgenemisohu hindamisel ei tugine PPA ainuüksi isiku karistatuse faktile, vaid kõikidele isikuga seonduvatele asjaoludele kogumis. Süütegude korduv toime panemine õigustab järeldust, et isik ei suuda või ei soovi õiguskuulekalt käituda ning seetõttu on tema puhul keskmisest suurem võimalus, et ta ka väljasaatmisega seotud kohustusi rikkuma hakkab ja eelkõige end väljasaatmise korraldamiseks vajalike toimingute vältimiseks varjama asub. Korduv või vangistusega karistatus loob eelduse, et isiku puhul esineb põgenemisoht, ent PPA või kohus peavad seda eeldust mõistlikul määral kontrollima, võttes arvesse sellist põgenemise ohtu välistada või oluliselt kahandada võivaid muid asjaolusid, nagu näiteks puudutatud isiku tugevad sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed, kindla töö- ja elukoha olemasolu, varasem käitumine, mille pinnalt võib eeldada, et puudutatud isik hoolimata kuritegelikust taustast end väljasaatmise eest varjama ei asu jne. Isikul puudub Eesti Vabariigis kindel sissetulek ning PPA on seisukohal, et kui X viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes, võib ta jätkata süütegude toimepanemisega ja kuritegeliku taustaga isikutega suhtlemisega. Korduv süütegude toimepanemine viitab sellele, et isik ei ole oma varasematest tegudest õppinud ning on valmis õiguskorda rikkuma. PPA on seisukohal, et isiku varasem käitumine näitab tema suhtumist kehtivasse seadusandlusesse ning annab alust arvata, et isik on ka tulevikus võimeline toime panema seadusrikkumisi, milleks antud juhul võib olla lahkumiskohustuse mittetäitmine. Samuti võib isik hakata end siseriiklikust väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma.

§ 68

p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Vabanedes Viru Vanglast puudub Xil kehtiv reisidokument. Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi ise endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda VF-i. Isik ei ole asunud endale dokumenti taotlema või PPA-d abistama endale dokumendi hankimiseks ka kinnipidamiskeskuses viibimise jooksul. PPA hinnangul saab isiku keeldumist kaasa aidata endale väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust. Kiireim ja lihtsaim võimalus väljasaatmiseks vajaliku dokumendi saamiseks oleks see, kui välismaalane seda ise taotleks. Seega peaks puudutatud isik

§ 264

lg 1 punktis 3 sätestatud kohustuse täitmiseks taotlema ise oma kodakondsusriigi tagasipöördumistunnistust. Seda ta teinud ei ole. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise olulisust ei vähenda see, et varem vanglas viibides püüdis ta taotleda passi, ent see menetlus jäi väidetavalt pooleli riigilõivu tasumata jätmise tõttu. PPA-l on õigus selles, et käesoleval ajal ei soovi puudutatud isik eeskätt tagasipöördumistunnistust taotleda, kuna mõistab, et seeläbi on tal võimalik enda välja saatmist edasi lükata. VF-le isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudev tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest. Seda ajakulu saaks vältida, kui puudutatud isik ise dokumenti taotleks. PPA hinnangul annab kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine kinnipidamiskeskuses viibimise ajal aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning ta võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Isiku VF pass kehtis 05.12.1997-05.12.2002. Vanglas viibides ei ole X astunud samme reisidokumendi taotlemiseks. Vastupidi, isikule pakuti Tallinna Vanglas võimalust tagasipöördumisetunnistust taotleda, kuid isik keeldus. PPA sai 08.03.2021 VF-lt vastuse seoses Xiga, milles VF pikendab vastamistähtaega 60 päeva võrra. PPA on 24.02.2021 ja 22.04.2021 3

§-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, puudub PPA-l alus isiku usaldamiseks. Olukorras, kus PPA-l ei ole võimalik isiku suhtes rakendada kõige mõjusamat järelevalvemeedet, milleks on reisidokumendi hoiule võtmine, leiab PPA, et teiste leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi olla tulemuslikud tagamaks lahkumiskohustuse täitmise. Isiku varasemat käitumist arvesse võttes on eluliselt usutav, et kui isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest hakkab ta end varjama ametivõimude eest eesmärgiga takistada oma väljasaatmist kodakondsusejärgsesse riiki.

1. Tallinna Halduskohtus 28.04.2021 toimunud kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse juurde ning täpsustas, et taotleb kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist nelja kuu võrra. X vaidles taotlusele vastu ning leidis, et tal puudub motivatsioon põgeneda, kuna pooleli on vaidlus haldusasjas nr 3-20-915, milles kohus kohaldas 08.02.2021 määrusega esialgset õiguskaitset. KOHTU SEISUKOHT
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega. 6.

§ 15

lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada

§ 15

lg-s 2 sätestatud alusel, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

§ 15

lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. 7.

§ 25

lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates.

§ 25

lg 2 sätestab, et kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib, pikendab halduskohus pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid mitte kauemaks kui 18 kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates. 8. PPA hinnangul esinevad Xi suhtes

§ 15

lg-s 1 nimetatud põhimõte ja

§ 15

lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused, et kinnipidamist nelja kuu võrra pikendada. 9.

§ 68

punkti 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Kohus leiab, et PPA poolt ei ole veenvalt põhjendanud asjaolu, et isiku suhtes esineb põgenemisoht. Tallinna Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas 01.02.2021 tehtud kohtumääruse punktis 8, et

§ 68

p 4 ja § 15 lg 2 p 1 rakenduspraktikas normile antud tõlgenduse kohaselt ei piisa isiku põgenemise ohu tuvastamiseks pelgalt ühe või mõne

§-s 68 4

§ 68

p-s 4 sätestatud asjaolu esinemise korral (st kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus) üksikasjalikult ära näitama, milles põgenemise oht täpsemalt seisneb või kuhu isik põgeneda võiks. Praegusel juhul on PPA tuginenud üksnes normi sõnastusele ja asjaolule, et isikut on karistatud vangistusega, jättes täielikult analüüsimata isiku väited selle kohta, et tal on olemas alaline elukoht ning ta ei kavatse põgeneda, kuivõrd pooleli on kohtuvaidus. Samuti kinnitas PPA istungil, et isik on varasemas menetluses olnud PPA- le erinevates menetlustes kätte saadav ning PPA pole tema suhtes pidanud kasutama jõudu. Kohus ei pea ka usutavaks PPA poolt kohtuistungil esitatud väidet, mille kohaselt võib isik põgeneda välismaale. Isikul puuduvad dokumendid ning ta väitis istungil, et Venemaal ei ole tal enam kedagi. Seega ei ole kohtu arvates usutav, et isik võiks Eestist lahkuda. Seega leiab kohus, et täidetud ei ole

§ 15lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise eeldus.

11. Samas nõustub kohus Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2021 määruse punktis 8 tooduga, milles kohus leidis, et sõltumata sellest, kas puudutatud isikust lähtub põgenemisoht

§ 68

p 4 ja § 15 lg 2 p 1 § 68 mõttes või mitte, on Tallinna Halduskohus õigesti lubanud isikut jätkuvalt kinni pidada

§ 15lg 2 p 2 alusel.

Sellest tulenevalt ei oma määravat tähendust küsimus, kas puudutatud isikut on õigus kinni pidada ka nt põgenemisohu alusel. Tallinna Ringkonnakohus pidas silmas Tallinna Halduskohtu 31.12.2020 määrust käesolevas haldusasjas. 12.

§ 15

lg 2 p 2 lubab isikut kinni pidada juhul, kui ta ei täida kaasaaitamiskohustust.

§ 264

lg 1 järgi on väljasaadetav kohustatud aitama kaasa enda väljasaatmise korraldamisele, sh andma väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suulisi ja kirjalikke andmeid ja seletusi (p 1), esitama kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad väljasaatmismenetluses tähtsust (p 2), aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele (p 3) ja oma isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumisele (p 4). Asjaolud ei ole praeguseks hetkeks muutunud ning isikul puudub jätkuvalt reisidokument ning ta ei ole ka võrreldes 01.02.2020 määruse tegemise ajaga teinud midagi kehtiva passi saamiseks. 13. Tallinna Halduskohus on oma 30.12.2020 määruse punktis 5 asunud seisukohale, et välismaalase kaasaaitamiskohustust ei vähenda see, et tal on isiklikel põhjustel vähene huvi Eestist lahkuda ega ka see, et põhimõtteliselt on väljasaatmiseks vajalikud dokumendid võimalik talle hankida ka muul moel, ilma et ta selleks ise midagi teeks. Kiireim ja lihtsaim võimalus väljasaatmiseks vajaliku dokumendi saamiseks oleks see, kui välismaalane seda ise taotleks. Seega peaks puudutatud isik

§ 264

lg 1 punktis 3 sätestatud kohustuse täitmiseks taotlema ise oma kodakondsusriigi tagasipöördumistunnistust. Seda ta teinud ei ole. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise olulisust ei vähenda see, et varem vanglas viibides püüdis ta taotleda passi, ent see menetlus jäi väidetavalt pooleli riigilõivu tasumata jätmise tõttu. PPA- l on õigus selles, et käesoleval ajal ei soovi puudutatud isik eeskätt tagasipöördumistunnistust taotleda, kuna mõistab, et seeläbi on tal võimalik enda välja saatmist edasi lükata. Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudev tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest. Seda ajakulu saaks vältida, kui puudutatud isik ise dokumenti taotleks. Kuna ta seda ei tee, ei täida ta kaasaaitamiskohustust. Kohus nõustub ka PPA seisukohaga, et vabaduses viibides oleks puudutatud isiku motivatsioon kaasaaitamiskohustust täita veelgi väiksem. Muuhulgas võib ta vabaduses viibides hakata kõrvale hoidma ka neist toimingutest, mis on vajalikud Venemaa Föderatsioonile tema tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamiseks. Selliseks toiminguks võib olla näiteks kohtumine Venemaa konsulaartöötajaga. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et asjaolu, et puudutatud isikul on Eestis elukoht, kuhu elama asuda, ei ole antud juhul sedavõrd kaalukas, et tingiks tema vabastamise. PPA on oma taotluses selgitanud, et puudutatud isikul ei ole tugevaid sotsiaalseid ega perekondlikke sidemeid ning varasem korduv süütegude toime panemine õigustab kahtlust, et vabaduses viibides asub puudutatud isik enda välja saatmist rohkem takistama ja kaasaaitamiskohustust veelgi vähem täitma. Tegelikkusele ei vasta seejuures isiku esindaja poolt 5

§ 15lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

Käesoleval ajal ei oma X kehtivat reisidokumenti, mis võimaldaks teda Eesti Vabariigist välja saata kodakondsusjärgsesse riiki.

1. Kohus nõustub PPA-ga, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine pole praegusel juhul põhjendatud, kuna eelduslikult ei aita need tagada kaasaaitamiskohustuse täitmist. Isikut on korduvalt karistatud, tal puudub kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta. Meetmete kohaldamine on võimalik, kui isiku tausta, sotsiaalseid ja perekondlikke sidemeid ja varasemat käitumist silmas pidades on põhjust arvata, et ta peab oma sõna ning tõepoolest elab lubatud kohas nii, et ta on sealt vajadusel kättesaadav ning ilmub ettenähtud aegadel PPA-sse. Vabaduses viibides võib isik hakata suhtlema kuritegeliku taustaga isikutega ja seeläbi võib väheneda ka tema õiguskuulekas käitumine. Seda ohtu suurendab puudutatud isiku kohtuistungil öeldu, et tal on psüühikahäired ning ta vajab sellega seoses abi. Ilmselgelt on ainus põhjus, miks isik ei soovi kaasaaitamiskohustust täita see, et ta ei soovi Eestist lahkuda. Seejuures on otsitud isiku selgitus, mille kohaselt ei soovi ta passi taotleda põhjusel et tema välja saatmine oleks hetkel vastuolus haldusasjas nr 3-20-915 tehtud esialgse õiguskaitse määrusega. PPA selgitas istungil, et kuni vaidlus ei ole lõppenud ja esialgne õiguskaitse kehtib, teda välja ei saadeta. Passi taotlemine ei ole seega iseseisvaks aluseks isiku välja saatmisel ning tegemist on otsitud põhjendusega.
2. Kohus on seiskohal, et isiku kinnipidamisetähtaja pikendamine kinnipidamiskeskuses ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Isiku kinnipidamistähtaja pikendamine aitab tagada, et isik oleks kättesaadav väljasaatmismenetluse lõpuni viimiseni. Kuigi kinnipidamistähtaja pikendamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa valitud abinõu pidada ülemääraseks, võttes arvesse isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis. Isikul puuduvad Eesti Vabariigis

§ 29

lg 4 kohaselt perekonnaliikmed (ühes perekonnas elav abikaasa, alaealine laps või vanem, kui välismaalane on alaealine). Käesolevaks ajaks on isik viibinud kinnipidamiskeskuses

alusel ca 6 kuud. Kõike eelpool toodut kokku võttes ja juhindudes

§ 25lõikest 1, pikendan kinnipidamise tähtaega neljaks kuuks, ehk kuni 28.08.2021 (kaasa arvatud). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 6