← Eesti

3-20-1980/31

Obsah (10)§ 165§ 158§ 5§ 110§ 249§ 251§ 253§ 108§ 118§ 109

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 04.12.2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-1980 Haldusasi A, B, C ja D kaebused Polits

§ 165

lg 2 alusel ei korda kohus kõiki haldusaktis esitatud põhjendusi, kuna nõustub nendega.

§ 158

lg 3¹ esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. 28. Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. 28.1. VRKS § 4 lg 1 kohaselt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. Euroopa Kohus on pagulasena tunnustamise osas märkinud, et isik peab tema päritoluriigis esinevate asjaolude tõttu põhjendatult kartma enda tagakiusamist vähemalt ühel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2011/95/EL (edaspidi direktiiv 2011/95) ja 1951. a Genfi pagulasseisundi konventsioonis (edaspidi Genfi konventsioon) nimetatud viiest põhjusest (kohtuotsus Salahadin Abdulla jt, C-175/08, C-176/08, C-178/08 ja C-179/08, punktid 56 ja 57). VRKS § 19 lg 1 kohaselt peab VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud tagakiusamine olema lisaks tõsine või korduv, millega rikutakse inimõigusi, välja arvatud EIÕK art 15 p-s 2 sätestatud juhul. Ka direktiivi 2011/95 art 9 lg 1 sätestab: „selleks et tegu peetaks tagakiusamiseks Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses, peab tegu:

  1. a)olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et see kujutaks endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei saa teha EIÕK artikli 15 lõike 2 alusel erandit, või
  2. b)olema kogum mitmesugustest meetmetest, hõlmates inimõiguste rikkumist, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis a.“ 28.2. Kui tagakiusukartus ei ole põhjendatud, siis tuleb kontrollida täiendava kaitse saamise eeldusi (VRKS § 4 lg 3). VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. VRKS § 4 lg-s 3 ei sisaldu ammendav loetelu. Direktiivi 2011/95 art 2 f kohaselt on täiendava kaitse saamise kriteeriumitele vastav isik kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks oma päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju vastavalt artiklile 15, ja kelle suhtes ei kohaldata artikli 17 lõikeid 1 ja 2 ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse ohuga (kohtuotsused Elgafaji, C-465/07, punkt 31, Diakité, C-285/12, punkt 18, Mohamed M’Bodj, C-542/13, punkt 30), milleks on surmanuhtlus või hukkamine; või isiku piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis; või tõsine ja 6

(14)individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul. Seega peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne, mitte hüpoteetiline.
  1. Kaebajad on rahvusvahelise kaitse isikuandmete ankeedis märkinud kaitse taotlemise põhjusena opositsioonis olemise. Kohtuistungil kaebajad I ja II selgitasid opositsioonis olemist kui rahulolematust võimudega, mis on piirkonna nagu X elanikkonna puhul valdav. Ühessegi poliitilisse liikumisse kaebajad ei kuulu ega pidanud selliste olemasolu riigis isegi võimalikuks, kuna võimud seda ei luba. Samuti ei väitnud nad võimude suhtes rahulolematuse väljendamist mistahes moel. PPA on kaevatavates otsustes käsitlenud rahvusvahelise kaitse taotlemise alusena sotsiaalsesse gruppi kuulumist, lugedes selleks perekonna ning analüüsinud ka taotlejate haldusmenetluses antud seletusi arvesse võttes nende usukuuluvust – ismaeliidid ja sellel alusel tagakiusu võimalikkust. Taotluste alused on kohtu hinnangul PPA poolt määratud õigesti. Tagakiusajad on kaebajate arvates politseiametnikud. Tagakius on seisnenud selles, et pärast kaebaja I isa surma (kes töötas vanglas ajal, kui osa tänaseid politseiametnikke viibis vangistuses) hakkasid politseinikud teda tänaval tülitama; helistasid ja tegelesid väljapressimisega (majanduslike hüvede); ühel korral käidi ka kodus ning peeti kaebaja I politsei poolt kinni ja hoiti september-november 2015 eeluurimisisolaatoris. Ühegi ametliku süüdistuse (mõne süüteo toimepanemises) esitamist seoses kinnipidamisega kaebaja I ei väida. Pärast X lahkumist A on kaebaja tagakius väljendunud selles, et teda käiakse kohalikus politseijaoskonnas aeg-ajalt küsimas ning on väidetud tema kuulumist terroristide ja ekstremistide nimekirja. Kaebaja I seostab võimude (erinevad politseinikud) huvi tema vastu oma isa teenistusega vanglas. Lisaks väidab halba kohtlemist oma pamiiri päritolu ja ismaeliidide hulka kuulumise tõttu. Kaebajaga I seonduvad asjaolud on ülejäänud perekonna väidetava ähvardamise põhjuseks. 29.
  2. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja I seletused on selgelt vastuolulised ja ebajärjekindlad ning PPA on seda käsitlenud piisavalt haldusakti punktis 1.3.1.
  3. Nagu kohtuistungil täpsustus pole kaebaja I lapsed ise vahetult väidetava tagakiusu intsidente pealt näinud ning nende teadmised oletatavast tagakiusust põhinevad vanemate selgitustel. Ka kaebaja II teab ähvardamistest X elatud ajal üksnes abikaasa väidete põhjal. Kaebaja II pole väidetavat ainsat nimeliselt teadaolevat ähvardajat U., kes soovis kaebajale I kätte maksta kaebaja isa tegude eest, kunagi näinud. Kaebaja I väitis lennujaamas 24.01.2020 toimunud esmase küsitluse käigus, et ei tunne ega tea nimeliselt neid endisi vange (ei tea neist nimeliselt kedagi), kes soovivad tema isa tegude tõttu talle kätte maksta. Küsimus esitati seejuures korduvalt. Rahvusvahelise kaitse taotleja intervjuul 07.05.2020 kaebaja I väitis, et polkovnik, keda ta kardab on U.. Kui kohus palus nimetada tagakiusu intsidente ühe aasta vältel enne päritoluriigist lahkumist, selgitas kaebaja II, et kaebaja I väidetava tagaotsimise kohta pole temale keegi midagi öelnud, kuna naistele ei öelda. Samas terve asula elanikud on omavahel sugulased, sh kaebajatega ning elavad seal jätkuvalt. Kaebaja II väitis ka sugulaste kiusamist aga ei osanud nimetada ühtegi inimest nimeliselt, kes oleks sealt usul põhineva tagakiusu tõttu nt Euroopasse lahkunud. Haldusmenetluses antud seletustest nähtub, et külast lahkusid peamiselt noored, kes käisid seejärel vanemaid kodukülas aega-ajalt abistamas. X elades (2015-2019) kuni riigist lahkumiseni seisnes tagakius selles, et politseinikud, kes sõitsid sealt piirkonnast aeg-ajalt läbi (X ligi 630 km) käisid kohalikus politseijaoskonnas kaebajat I küsimas, väites, et ta kuulub terroristide ja ekstremistide nimekirja. Kohalikud politseinikud on kaebajate sugulased ja hoiatasid kaebajaid iga kord ette. Seega nendega ei juhtunud midagi. Eeltoodu on aga üksnes kaebaja I väide, mida teised kaebajad vahetu kogemuse põhjal kinnitada 7
(14)ei saa. Kohus, arvestades kaebaja I üldist ebausaldusväärsust ei pea väidet usutavaks. Kohus ei pea seda usutavaks ka arvestades erinevatel aegadel antud seletuste vastuolulisust ja päritoluriigi teabe mittehaakumist kaebaja väidetega. Kaebajate II, III, IV kirjalikest arvamustest (seletuskirjadest) haldusmenetluses nähtub, et X lahkumise tegelik põhjus on olnud piirkonna sotsiaal-majanduslik olukord. Pole ülikoole, arstiabi kättesaadavus on vähene, pole häid töökohti. Samuti üldine olukord riigis, st demokraatia puudumine, korruptsioon, teatud ühiskonnagruppide diskrimineerimine, sõnavabaduse piiramine. PPA poolt kaevatavas otsuses kaebaja II seletuste vastuolude analüüsi ja usutavuse hinnanguga kohus nõustub samuti. Ka kohtuistungil ei olnud kaebajate I ja II seletused detailsemad, loogilisemad ja päritoluriigi teavet kontekstina arvestades usutavad. Kuigi kaebajad soovisid kaebuse kohaselt selgitada, miks PPA väljatoodud vastuolud ei ole tegelikult vastuolud, siis selliseid selgitusi kaebajad kohtule ei esitanud. Ka kohtu hinnangul on kaebajate üldine usaldusväärsus väga madal. PPA on kaebajate I, II, III osas põhjendatult kohaldanud VRKS § 20¹ p-i 2 (teadvalt ebaõigete andmete ja seletuste esitamine). Kui eelmärgitud normi kohaldamine alaealise kaebaja puhul polnud põhjendatud, kuna alaealine kaebaja ei pruukinud teha vahet, mis on õige ja mis vale ning edastas vanemate poolt temale antud infot, ei muuda see mitte kuidagi järeldust, et rahvusvahelise kaitse saamiseks ka temal alus puudub taotluse põhjendamatuse tõttu (VRKS § 20) ehk haldusakti resolutsioon on igal juhul õige. Isegi kui oletada, et X lahkumiseks võis perekonnal olla põhjust nende religioosse kuuluvuse (ismaeliidid) tõttu, ei ole solvamine vm diskrimineerimine mitteusklike või sunni moslemite poolt, isegi kui tegemist on võimuesindajatega, selline akt, mis küüniks lävendini, mis õigustaks rahvusvahelise kaitse andmist. Kaebaja II kinnitas istungil, et mošees käimisel takistusi ei tehta. Kaebaja II töötas X ja X meditsiinisüsteemis, lapsed õppisid koolis, kaebaja I töötas metallitehases ligi 15 aastat ja põllutöölisena viimases elukohas. Kaebaja II märkis istungil, et ta lahkus töölt ise. Isegi kui politseinikud tegelesid X väljapressimisega (nõudsid restorani arve maksmist, metallesemete valmistamist tasuta) pole ka see asjaolu, isegi kui see tõele vastaks, käsitatav rahvusvahelise kaitse andmist õigustava asjaoluna, kuna see toimus minevikus ja kaebajad on X ära kolinud ning see pole intsidendina piisavalt tõsine. Puudub vaidlus, et X on ismaeliitide piirkond (vt ka kaebaja I otsus lk 10). Kaebajad väitsid, et terve asula inimesed on nende sugulased, kaebajate lapsed said seal kooli lõpetatud. PPA on otsustes käsitlenud ismaeliidide olukorda X, tuues välja, miks kaebajate esiletoodud asjaolud pole seda teavet arvestades usutavad. Samuti on PPA käsitlenud pamiiri päritolu (X autonoomse oblasti rahvastikust suur osa on usukuuluvuselt šiiidi moslemid) tõttu diskrimineerimist leides, et esineb eelarvamuslikku suhtumist ja diskrimineerimist, kuid olukord ei ole tõsine. Kaebajad ei ole viidanud teistele allikatele, mis PPA poolt kogutud päritoluriigi info kahtluse alla seaks. Üldine demokraatia defitsiit, inimõiguste piiramine, terav sotsiaalne ebavõrdsus ja teatud elanikkonna gruppide vaesumine ei anna alust rahvusvaheliseks kaitseks ei VRKS § 4 lg 1 ega lg 2 alusel. Kui kaebajad soovivad parandada oma majanduslikku olukorda, tulnuks Euroopas legaalselt tööd otsida, mitte pagulasi mängida. 29.2. Kohtumenetluses väidetud veritasu ohtu pole kaebajad väitnud taotlemise alusena haldusmenetluses. Kohtu hinnangul on tegemist esindaja meelevaldse tõlgendusega kaebajate esitatud asjaolude osas. Veritasu põhjus seisneb oletatavalt kaebaja I isa tegevuses vanglaametnikuna. Kaebaja I isa töötas vanglas väidetavalt kuni 1993. aastani. Kaebaja on ise märkinud, et enamus vange vabastati 1991. aastal. Kaebaja I isale määrati 1994. aastal riiklik pension. Kinni peeti kaebaja I isa väidetavalt 2012.a jaanuarist juunini ning vabanemise järel ta samal aastal ka suri. Kaebaja I seletuse kohaselt töötasid vanglas isa vangistamise ajal kurjategijad, kes olid samas vanglas kui isa seal töötas. 8
(14)Kaebajate seletustes puuduvad verivaenus olemist kinnitavad elemendid. Puudub konkreetne tapetu; puudub teadaolev perekond, kes tapetu eest soovib veritasu. Kui veritasu oht esineks poleks kaebaja I isa vangistatud ja seejärel vabastatud, vaid oleks veritasu täideviimiseks tapetud eeldatavalt perekonna poolt, mille liige kaebaja I isa tõttu hukkus. Seega ei ole alust väita, et PPA oleks kaebajate selgitusi ebaõigesti käsitlenud ning sellest tulenevalt jätnud veritasu ohus olemise (tagakius sotsiaalse grupina – veritasuohus perekond) käsitlemata. Olles ise kogukonna liikmed ja tundes kohalikke tavasid (sh teades veritasu kui kultuurilist fenomeni) ei saa pidada usutavaks, et kui olnuks tegemist veritasu juhtumiga ei oleks kaebajad osanud seda ise selliselt formuleerida. Kaebajate I ja II haridustase (mõlemal keskharidus) või arusaamisvõime pole nii vähene. Kaebaja II selgitas kohtuistungil, et X on veritasu olemas, et kui keegi on kedagi tapnud, siis tasutakse selle eest tapmisega. Kaebaja II abikaasa peaks sellisel juhul olema tapetud, mitte elanud veritasu ihkava perekonna nö käeulatuses veel 7 aastat pärast oma isa oletatavaid kuritegusid vanglas ja surma
  1. aastal, kui jätta kõrvale see, et veritasu oleks saanud nö sisse nõuda juba kaebaja I isa tapmisega. PPA on kohtumenetluses kaebuse väitele vastamiseks analüüsinud päritoluriigi infot ja sellest nähtuvalt pole viimase aastakümne jooksul veritasu enam aktuaalne. Seda esines kodusõja ajal, millisest ajast on kajastatud veritasu juhtumeid võitlevate poolte juhtide kohta (tapmised, surnuks põletamised). Kodusõja järgsel viiel aastal toimusid verevaenus olevate perekondade lepitamised. 29.
  2. Alaealise D puhul on hinnatud taotlust ka lapse parimate huvide arvestamise põhimõttest lähtudes (kaevatava otsuse p 3) ning ka kohtul pole alust järeldada, et alaealise noormehe huvidele vastaks vanematest lahutamine. 29.
  3. Lendude ja vahemaandumistega seonduv on teisejärguline ning sellega seotud asjaolusid on PPA analüüsinud põgusalt üksnes näitamaks, et ka see kinnitab kaebajate üldist madalat usaldusväärsust. Kohus seda ei käsitle, kuna muude vastuolude ja seletustest nähtuva järjekindlusetuse tõttu on üldisele usaldusväärsusele ja konkreetsete ütluste usutavusele antud PPA hinnang põhjendatud. 29.
  4. Kaebajatelt on enne rahvusvahelise kaitse taotleja intervjuud ning lahkumisettekirjutuse ja sissekirjutusega seoses toimunud ärakuulamist küsitud, kas nad mõistavad vene keelt piisavalt hästi. Kaebajad on kinnitanud, et saavad räägitust aru. Muud keelt valdavat tõlki pole taotletud. Ka kohtuistungil ei ilmnenud, et kaebajate keeleoskus poleks piisav faktiliste asjaolude selgitamiseks. Õiguslike küsimuste selgitamiseks oli kaebajatele määratud riigi õigusabi korras esindaja. Seetõttu ei nõustu kohus kaebajate esindaja kohtuistungil esitatud väitega, et kõik võimalikud vasturääkivused ja eksimused seletustes haldusmenetlusest alates olid tingitud kaebajate puudulikust keeleoskusest. Selles pole ka midagi tavapäratut, kui taotlejad kas haldusmenetluses või kohtus ei anna küsimustele adekvaatset vastust ja/või eelistavad küsimusele vastamise asemel minna üle oma seisukohtade selgitamisele või annavad segase vastuse põhjusel, et ei suuda kohapeal piisavalt kiiresti valetada. Praegusel juhul pole usutav, et tegemist oleks olnud vene keelest mittearusaamisega. Otsuste tühistamist kaasa toovaid menetlusvigu kohus samuti ei tuvastanud.
  5. Täiendava kaitse osas nõustub kohus PPA otsustes tooduga ega korda põhjendusi. Kaebajad pole viidanud ühelegi päritoluriigi olukorda käsitlevale allikale, millest nähtuks teave, mis oleks vastuolus PPA poolt väljaselgitatuga.
  6. Kohus nõustub PPA otsustes tooduga ka päritoluriiki tagasipöördumise võimalikkuse osas (nt IOM-i toel). Kohus märgib lisaks, et kui kaebaja I või kogu perekond oleks terroristide või ekstremistide nimekirjas, mida kaebajad väidavad, siis poleks nende riigist lahkumine (selleks dokumentide saamine) olnud tõenäoline. 9
(14)COVID viirusega seotud olukord on käesoleva kohtuotsuse jõustumise ajaks tõenäoliselt juba möödunud ning see ei saa mõjutada tagasisaatmist. Igaljuhul tuleb PPA-l järgida Euroopa Komisjoni 16.04.2020 teatises toodut suuniseid pandeemia olukorras väljasaatmisel.1
  1. Kaebused tuleb eelkäsitletud osas lugeda põhjendamatuteks ja jätta rahuldamata. II
  2. Kaebajatele on tehtud sundtäidetavad lahkumisettekirjutused, kuna VSS § 7 lg 1 kohaselt viibimisaluseta välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus, kuna viibimise seadustamiseks alused puuduvad. Praegusel juhul kuulub see täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemisel ning isikud saadetakse tagasi X. Puudub vaidlus, et see on kaalutlusotsus. Kaebajad on teatanud, et ei soovi lahkuda oma päritoluriiki ning soovivad Eestis varjupaiga mittesaamisel lahkuda Saksamaale ehk jääda Euroopa Liitu. Isikutel kehtivad isikudokumendid puuduvad, kuid kodakondsuses kahtlusi ei ole. Kohus leiab, et sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine oli antud juhul põhjendatud. Kohus ei korda haldusorgani põhjendusi nõustudes nendega (

§ 165lg 2).

D osas kohus märgib, et tema lahkumisettekirjutust ei ole kohane põhjendada valeandmete esitamisega, kui tal alaealisuse tõttu puudus või võis puududa tegelik arusaamine asjaoludest ning ta oli oma vanemate mõjutada, kuid lahkumisettekirjutuse tegemine VSS § 7² lg 2 p-i 2 alusel (kaitsetaotluse põhjendamatus) ja perekonnaga koos lahkumise tagamiseks oli lubatav ja õiguspärane.

  1. Kuna kohus eelnevalt leidis, et rahvusvahelisest kaitsest (sh täiendav kaitse) keeldumine oli põhjendatud, siis kaebajate viide EIÕK art-le 3 jm rahvusvahelistele konventsioonidele pole kohane. Menetluses pole tuvastatud, et järgneks tagasisaatmisel oht isikute elule või tõenäolist piinamise või ebainimlik kohtlemise ohtu.
  2. Lahkumisettekirjutuste osas jäävad kaebused rahuldamata. III
  3. Kaebajad taotlevad neile kehtestatud 5 aasta pikkuste sissesõidukeeldude tühistamist, kuigi nende tühistamise põhjendused (eraldiseisvalt rahvusvahelisest kaitsest keeldumise otsustest) on esitatud üksnes D ja C osas. Ka kohtule ei nähtu, et varjupaigasüsteemi kuritarvitanud B ja A sissesõidukeelud (VSS § 7⁴ lg 2 alusel) oleksid õigusvastased, mistõttu nimetatute osas jäävad need tühistamata. Kohus ei korda haldusorgani põhjendusi nõustudes nendega (

§ 165lg 2).

  1. C sissesõidukeeldu peab kaebaja õigusvastaseks, kuna viisa taotlemise ajal (02.07.2019) oli tegemist väga noore neiuga, kuigi täisealisega (sünd. xx xx xxxx). Samuti on noored neiud X tavasid arvestades selles eas perekonna mõju alla ning tal puudus sisuliselt võimalus vanemate otsuseid mõjutada. Lastele (sh alaealine poeg) ei saa rahvusvahelise kaitse menetluses valeandmete esitamist ette heita samal määral kui vanematele ning nad pole reisinud kehtetu viisaga. Samuti pole nad varem varjupaigasüsteemi kuritarvitanud. Erinevad asjaolud ei saa kaalumisel tuua kaasa samasugust otsust. Kuna kohus ei saa ise teha kaalutlusotsust keelu pikkuse osas, tuleks sissesõidukeeld tühistada.
  2. Sissesõidukeelu eesmärk on tõkestada ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (VSS § 6). VSS § 29 lg 1 p 9 kohaselt võib sissesõidukeeldu kohaldada, kui isik on esitanud valeandmeid rahvusvahelise kaitse taotlemisel. VSS § 30 lg 1 ei luba sissesõidukeeldu kohaldada alla 13-aastase suhtes. Keelu kohaldamise ja pikkuse määramisel arvesse võtavad asjaolud on toodud VSS § 31 lg-s
  3. 1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:C:2020:126:FULL 10

(14)
  1. C (sünd. xxxx) oli täisealine nii viisa taotlemise kui rahvusvahelise kaitse menetluse ajal. Tal on vanematega võrdne haridustase. Täisealine peab vastutama oma tegude eest. Kaebaja esindaja väide, et kultuurikonteksti arvestades on noor naine sisuliselt iseseisva otsustusõiguseta isik ei ole praegusel juhul veenev. Kaebaja I ei ole äärmuslike vaadetega islamist. Kohtuistungil oli kaebaja II (ehk C ema) see, kes üritas pidevalt sekkuda abikaasa seletuste andmisesse ning mingit naise otsustus- ja sõnaõiguse puudumist ei nähtunud. Seega pole põhjust eeldada seda ka tütre puhul. Haldusmenetluses on kaebajat III küsitletud kahel korral ning ta on andnud ka kirjaliku seletuse, kus on kirjeldanud X inimõiguste- ja sotsiaalset olukorda ning kroonviirusega seoses päritoluriigi tegevust. Ei nähtu, et kaebaja III näol oleks tegemist isikuga, kes ei suuda asjadest aru saada, küsimusi esitada (sh vanematele riigist lahkumise põhjuste kohta) ja oma seisukohti põhjendada. Kaebajale III olid ja on kättesaadavad kõik tänapäeval kasutatavad sotsiaalmeedia kanalid, mille kaudu oli võimalik teavet hankida ja sellest järeldusi teha. Kohus peab usutavaks, et kaebaja III valis teadliku valetamise ega erine seetõttu millegi poolest oma vanematest. Kohus peab ka usutavaks, et tal oleks olnud võimalik valida X jäämine, arvestades, et seal elab hulgaliselt sugulasi, kuid kuna varjupaiga taotlemise põhjus oli sotsiaal-majanduslik, siis lahkus ta koos vanematega. Kohus ei korda PPA põhjendusi ega pea kaebaja III osas sissesõidukeelu tühistamist põhjendatuks.
  2. D (käesoleval ajal 17-aastane) sissesõidukeelu kohus tühistab. Kuigi seadus võimaldab iseenesest üle 13-aastasele sissesõidukeelu määrata, peab selle põhjendamine olema ulatuslikum kui alaealise saatjate puhul. Alaealise vastusvõime erineb täisealise omast. Kaaluda tuleb, kas alaealisel oli võimalik oma perekonnaga kaasa mitte reisida või oli ta sunnitud olukorras; kas tema poolt nn valeütluste andmine oli mõjutatud vanematest ning puudus piisav küpsus nende tõepärasuse hindamiseks. Selle järelduse, et ka alaealine on varjupaigasüsteemi kuritarvitaja (VRKS § 20¹ p 2 mõttes teadvalt ebaõigete andmete ja seletuste esitaja) tegemine ja põhjendamine erineb täisealiste valetamise hindamisest, kuna arvestada tuleb mh lapse küpsust ja sõltuvussuhet. Kui alaealisel endal puudub vanema väidetava tagakiusamise pealtnägemise kogemus ja ta on esitanud oma arvamuse lähtuvalt sellest, mida vanemad on rääkinud, uskudes nende räägitut, ei saa talle kas üldse või samaväärselt ette heita seda, et ta pole rääkinud varjupaigamenetluses tõtt. Samuti tuleb hinnata, kui tõenäoline on tema puhul see, et ta päritoluriiki tagasisaatmisel pöördub kuni 5 aasta jooksul üksinda Euroopasse tagasi, kuna sissesõidukeeld peab olema eesmärgipärane. Sellist kaalumist kaevatavast otsusest ei nähtu, mistõttu tühistab kohus

§ 5lg 1 p 1 alusel D kohaldatud sissesõidukeelu.

IV

  1. Kaebajad esitasid kohtule 13.10.2020 (täiendavad põhjendused 15.10.2020) esialgse õiguskaitse taotluse, paludes peatada kaevatavate otsuste punktide 1 (rahvusvahelisest kaitsest keeldumine) ja 2 (lahkumisettekirjutus) kehtivus kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning vabastada taotluselt riigilõivu tasumisest. Põhjendustest nähtuvalt soovivad kaebajad hoida ära nii päritoluriiki tagasisaatmise kohtumenetluse ajal kui varjupaigataotleja staatuse muutumise, mis tooks kaasa sellega kaasnevatest hüvedest ilmajäämise (sh senine elamiskoht) ning annaks alust PPA-le kaaluda kaebajate VSS alusel kinnipidamist.
  2. Kohus rahuldab kaebajate menetlusabi taotluse ning vabastab nad taotluselt riigilõivu tasumisest ning loeb menetlusabi vajaduse tõendatuks, kuna käesolevas asjas on kaebajatele varem menetlusabi antud (

§ 110lg 1 p 1, § 111 lg 1 ja 4 ja § 112).

Nõutav riigilõiv on riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt 15 eurot ja tuleks tasuda igal kaebajal. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust arvata, et kaebajate majanduslik olukord oleks muutunud. Kaebajatel pole kohustust riigilõivu hiljem hüvitada. 11

(14)43.

§ 249

lg-te 1 ja 3 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks, võttes seejuures arvesse avalikku huvi, puudutatud isiku õigusi, kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

  1. VRKS § 10 lg 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus viibida Eestis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 3¹ lg 1 p 1 mõttes ei ole lõplikku otsust kui PPA keeldub rahvusvahelise kaitse andmisest ja edasikaebamise tähtaeg veel kestab. Haldusakti edasikaebamisel loetakse lõplikuks otsuseks sama paragrahvi lõige 2 kohaselt (arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi 02.03.2017 määrust asjas nr 3-3-1-54-16, p 16) halduskohtu otsus, millega on jäetud kaebus rahuldamata (halduskohtu otsus ei pea olema jõustunud). VRKS § 3¹ lg 2 kohaselt lõpeb varjupaigamenetlus lõpliku otsuse tegemisega. Seega lõpeb kaebajate varjupaigataotleja staatus halduskohtu otsuse tegemisest. Sellega lõpevad ka varjupaigataotlejatele ettenähtud õigused (viibimine pagulaste majutuskeskuses, tasuta teenused, rahaline toetus).
  2. Kaebajatele on kaevatavas haldusaktis tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Seega võib möönda esialgse õiguskaitse vajadust.
  3. Riigikohtu 13.11.2020 määruse kohaselt asjas 3-20-349 keelati lahkumisettekirjutuse sunniviisiline täitmine. Riigikohus selgitas, et otsustamisel, kas kohaldada esialgse õiguskaitse abinõud ning milline neist valida, tuleb kohtul silmas pidada, et tehtav valik oleks proportsionaalne kõigi protsessiosaliste suhtes. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid niipalju, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks (vrd tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 378 lg 4). Kaebaja õiguste kõrval tuleb samaväärselt arvestada ka avalike huvidega ja võimalike kolmandate isikute õigustega. Kohtu ülesanne on lisaks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärgede prognoosimisele hinnata ka esialgse õiguskaitse kohaldamise tagajärgi. Nii näiteks paneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  4. detsembri
  5. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 8 lg 1 liikmesriigile kohustuse võtta tarvitusele kõik vajalikud meetmed tagasisaatmisotsuse täitmiseks juhul, kui ei ole määratud vabatahtliku lahkumise tähtaega. Kolleegium on varem selgitanud, et haldusakti täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib teatud olukordades tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks, ning rõhutanud, et kohtu kohaldatav esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks (vt otsus asjas nr 3-3-1-32-15, p 11). /…/ Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal väljasaatmise eest, kuid jätta PPA-le võimalus teha ettevalmistusi kaebaja väljasaatmiseks, piisab praeguses asjas lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest (vt

§ 251lg 1 p 2).

Seoses sotsiaalsete tagatistega selgitas Riigikohus, et miinimumstandardi isiku sotsiaalsete garantiide kohta ajal, mil väljasaatmine on edasi lükatud, näeb ette direktiivi 2008/115/EÜ art

  1. Vältimatu sotsiaalabi (toit, riietus, ajutine majutus) andmise kohustust sätestava sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 8 on kohaldatav ka ajutiselt Eestis viibiva välismaalase suhtes (vt SHS § 5 lg 5). Kõnealuse juhtumi erisuseks oli, et kohus pidas usutavaks PPA väidet, et pärast kahte aastat riigist eemalviibimist võib kaebaja tagasipöördumine sõltuda Kuuba võimude otsusest. Ehk lahkumisettekirjutuse täitmine võib osutuda võimatuks.
  2. Kohus arutas esialgse õiguskaitse taotlust kohtuistungil. Kaebajad jäid oma taotluse juurde ning PPA vaidles sellele vastu, märkides, et kuna kaebajad on varjupaigasüsteemi kuritarvitajad ja kaebus on põhjendamatu, tuleks jätta esialgne õiguskaitse andmata. Kohtu küsimusele, mis 12

(14)sellisel juhul, kui kohus ikkagi kohaldaks esialgset õiguskaitset viisil nagu Riigikohus eelviidatud lahendis, kaebajatest edasi saaks, märkis PPA esindaja, et neile on tagatud riigi poolt majutus kodutute varjupaigas.
  1. Kohus märgib esmalt vastuseks taotluses toodule (kaebajad võib ähvardada VSS alusel kinnipidamine), et ei pea seda tõenäoliseks, kuna perekonda kuulub alaealine. Lapsi Eesti Vabariigis üldjuhul kinnipidamisasutuses ei peeta ning see oleks vastuolus ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK) ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Kuna alaealisele on oluline perekondliku tugivõrgustiku olemasolu, ei oleks ka mõeldav perekonna lahutamine. Seega oleks PPA taotlus haldustoiminguks loa saamiseks, selleks et võtta kaebajatelt (sh alaealine) vabadus, põhjendamatu.
  2. Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 24 lg 1 esimese lause kohaselt on lastel õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Sama artikli lg 2 kohaselt kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid. Ka kohtul tuleb lähtuda oma toimingute tegemisel eeltoodust. Kohus on veendunud, et lapse parimate huvidega pole kooskõlas elamine kodutute varjupaigas või vanematest eraldamine ja asenduskodu teenusele suunamine. Kohtu hinnangul on D parimates huvides vajalik säilitada tuttav elukeskkond (elamine pagulaste majutuskeskuses) ja võimalus täita koolikohustust (isegi kui see tal keeleprobleemide tõttu kõige paremini ei õnnestu). Kuna alaealisele on oluline võimalikult stabiilse ja turvalise elukeskkonna tagamine kuni kohtumenetlus kestab, tuleb tagada tema viibimine oma perekonnaga koos ehk esialgset õiguskaitset tuleb ühetaoliselt rakendada kogu perekonnale. Kohtule pole esitatud andmeid, et kaebajate päritoluriik teeks takistusi nt kaks või enam aastat eemal viibinu naasmisele. Samas võttes arvesse Riigikohtu eelviidatud lahendis toodut ja vajadust arvestada tasakaalustavalt ka avalike huvidega (keeldumise saanud taotlejate efektiivne tagasisaatmine) lubab kohus PPA-l vajadusel teha toiminguid isikutele dokumentide hankimiseks. Asja materjalidest nähtub, et reisidokumendid andsid kaebajad nende reisi korraldanud vahendajale ja pole neid tagasi saanud, ehk nende tagasisaatmiseks on vaja isikutele hankida päritoluriigist uued dokumendid. Küll ei peaks PPA päritoluriigi poole pöördudes märkima, et isikud on rahvusvahelise kaitse taotlejad (mida nad formaalselt kohtu kohaldatava esialgse õiguskaitse tulemusel on). Kohus küll leiab, et tegemist on varjupaigasüsteemi kuritarvitajatega (kaebajate I-III puhul), kuid kohtumenetlus ei ole lõppenud enne kui ka järgnevad kohtuastmed on õigusvaidluse lahendanud. Ka Riigikohus pole pidanud viidatud määruses põhjendatuks isikute kohtumenetluse ajal tagasisaatmist, kuid on pidanud vajalikuks, et PPA saaks teha selleks ettevalmistusi. Seega kohaldab kohus esialgset õiguskaitset nii, et peatab rahvusvahelisest kaitsest keelduva otsuse kehtivuse kuni kohtuotsuse jõustumiseni. (

§ 251

lg 1 p 1) Sellest tuleneval puudub vajadus peatada lahkumisettekirjutuse täitmist või kehtivust. Samas jääb ka kõrgema astme kohtule alati võimalus esialgse õiguskaitse määrus muuta või tühistada igas menetlusstaadiumis (

§ 253lg 1).

V 50.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kaebajad said menetlusabi (riigilõivu ja tõlkekulude tasumisel), kohustuseta need hiljem hüvitada.

§ 118lg 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda.

Muude võimalike kulude osas kohtule taotlusi ei esitatud, mistõttu jäävad need poolte endi kanda (

§ 109lg 1). 13

(14)(allkirjastatud digitaalselt) MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 21.05.2021 KOHTUOTSUSEGA 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.