← Eesti

2-20-9155/36

Obsah (11)§ 346§ 657§ 654§ 5§ 230§ 207§ 440§ 232§ 436§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-9155 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parr

) § 414 lg 1). Hageja on esitanud hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel, leides, et talle kuulub sundtäitmisel oleva eseme suhtes omandiõigus. Maakohus tuvastas, et asjas puudub vaidlus selle üle, et kohtutäitur seadis

  1. aprillil 2020 kostja I sõidukile keelumärke, kuna registriandmete kohaselt kuulus sõiduk kostjale I, ning hageja sai sõidukile seatud keelumärkest teada mais
  2. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas
  3. mail 2020 kohtutäiturile müügilepingu, mille alusel kuulub sõiduk hagejale ning
  4. mail 2020 avalduse sõiduki arestist vabastamiseks, kuid kohtutäitur keeldus 3

(8)
  1. juuni
  2. a otsusega sõidukit arestist vabastamast. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõiduk kuulus keelumärke seadmise hetkel, s.o
  3. aprillil 2020 hagejale. Maakohus leidis, et asjas ei ole tõendatud, et sõiduk kuulus keelumärke seadmise hetkel hagejale. AÕS § 92 lg 1 järgi peab sõidukile omandi tekkimiseks olema täidetud kaks eeldust – võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta ja asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega. Hageja esitas omandiõiguse ülemineku tõendamiseks sõiduki müügilepingu ning bussipileti, et ta sõitis Tallinnast Viljandisse, kus toimus sõiduki müük ja üleandmine. Maakohus nõustus hagejaga selles, et liiklusregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmisega ei kaasne õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks. Samas luges maakohus tuvastatuks, et kuna hageja on tegelenud sõidukite ostmise ja müümisega, oli hageja teadlik sõiduki üleminekul registriandmete muutmise kohustusest. Registrikanne oleks ka tõendanud, et hageja ja kostja I on kokku leppinud omandiõiguse üleminekus. Praegusel juhul registrikanne sellist kokkulepet hageja ja kostja I vahel ei kinnita. Asjas omab tähtust hageja poolt istungil antud kinnitus, et ta omandas sõiduki 2500 euroga, mille tasus kostjale I sularahas. Kuivõrd müügilepingust ei nähtu ostuhinna tasumist sularahas ja hageja ei ole esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid ostuhinna tasumist, ei ole tuvastatud, et hageja oleks kostjale I sõiduki eest tasunud. Seega ei ole tõendatud, et omandiõigus oleks hagejale üle läinud. Maakohus on ka hagejale selgitanud võimalust esitada sõiduki omandiõiguse ülemineku kohta tõend, millest nähtuks, millal hageja paigutas sõiduki Tallinnas asuvasse tasulisse parklasse või sõiduki remondiarveid. Hageja kõnealuseid tõendeid esitanud ei ole. Üleandmiseks eeldatakse nii asjaõigusliku kui ka võlaõigusliku lepingu olemasolu. Kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid sõiduki omandiõiguse ülemineku kohta, on kohtutäitur arestinud sõiduki õiguspäraselt. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  4. Hageja palub
  5. jaanuaril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja II kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu järeldus hagi tõendamata jätmise kohta üllatuslik. Kostja I hagile vastu ei vaielnud. Kui kohus leidis, et esitatud tõenditest ei piisa hagi rahuldamiseks, pidanuks ta hagejale selgitama, et kostja I osavõtt istungist on vajalik (

§ 346lg 1), et tõendada hageja omandiõigust või selle puudumist.

Kostja I ütlused oleksid kinnitanud hageja poolt esitatud tõendeid ja olnud vajalikud asja õigeks lahendamiseks. Sellega on kohus rikkunud menetlusõigust, eelkõige selgitamiskohustust. Hageja sai kostja I teatest üheselt aru, et ta võttis hagi õigeks. Maakohus on õigesti märkinud, et liiklusregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus ning see ei ole sõiduki omandiõiguse ülemineku eelduseks. Samas jääb arusaamatuks kohtu järeldus, mille kohaselt oleks registrikanne tõendanud hageja ja kostja I vahelist kokkulepet omandiõiguse ülemineku kohta. Hageja ei saanud ette näha, et 4

(8)ta peab tulevikus hakkama kohtus tõendama tehingu toimumist. Hageja on selgitanud, mis põhjusel ta sõidukit liiklusregistris ümber ei vormistanud. Tehingut see tühiseks ei muuda. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sõiduki omandiõiguse ülemineku kokkulepe on tuvastamata, kuna hageja ei ole kohtule esitanud sellekohaseid tõendeid. AÕS § 92 lg-s 1 sätestatud eeldused omandi tekkimiseks on täidetud. Müügilepingu dokument sisaldab nii asjaõiguslikku kui ka võlaõiguslikku lepingut ning selle punkt 1 tõendab hageja omandiõigust. Tõenditeks on ka hageja poolt istungil antud ütlused ja tõendid selle kohta, millal tehing toimus (fotod sõidukist koos kuupäevadega, millal sõiduk osteti, bussipilet samast kuupäevast). Kohus peab hindama esitatud tõendeid ja selgitama, miks ta üht või teist tõendit otsuse tegemisel ei arvesta. Praegusel juhul ei ole kohus sisuliselt analüüsinud müügilepingut, mille alusel läks sõiduki omandiõigus hagejale üle. Maakohus on vaid märkinud, et kuivõrd lepingust ei nähtu ostuhinna tasumist sularahas ja muud tõendid müügihinna tasumise kohta puuduvad, ei ole tuvastatud, et hageja oleks kostjale I sõiduki eest tasunud. Maakohus järeldas, et seega ei ole tõendamist leidnud, et omandiõigus oleks hagejale üle läinud. Hageja arvates on selline järeldus meelevaldne ja viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Ostuhinna märkimine ühel või teisel viisil (ka kokkuleppel) ei muuda lepingut tühiseks. Müügilepingu p-s 4 on märgitud, et omandiõigus müüjalt ostjale läheb üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Lisaks ei ole maakohus otsuses võtnud seisukohta
  1. detsembril 2020 esitatud fotode kohta.
  2. Kostja I ei ole apellatsioonkaebusele vastu vaielnud, vaid ringkonnakohtule edastatud kirjas teatanud, et müüs sõiduki hagejale
  3. augustil
  5. Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja oleks pidanud hiljemalt
  6. augustil 2020 sõiduki registriandmeid muutma (LS § 77 lg 3). Samas kostja II põhimõtteliselt nõustub hagejaga, et liiklusregistri kanne omandiõigust ei mõjuta. Hageja poolt esitatud müügileping omaniku vahetust ei tõenda. Kuna omaniku muutmise kannet ei ole tehtud õigeaegselt, ei ole müügileping sõlmitud
  7. augustil 2019, vaid hiljem, s.o pärast keelumärke seadmist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Müügilepingus puudub ka ostuhinna tasumise kinnitus. Samuti puuduvad asjas muud tõendid ostuhinna tasumise kohta. Seega on sõiduki hageja omandisse üleminek tõendamata. Vallasomandi üleminekule suunatud asjaõiguskokkulepe võib olla seotud tingimustega. Hageja ja kostja I on müügilepingus küll kokku leppinud omandi üleminekus, kuid selline kokkulepe on sõlmitud edasilükkava tingimusega. Hageja peaks sularahas ostuhinna tasumist tõendama. AÕS § 92 lg 1 järgi peab sõidukile omandi tekkimiseks olema täidetud kaks eeldust – võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta ja asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki valdus on temale enne
  8. aprilli 2020 üle antud või asi oli juba sellel kuupäeval tema valduses. Kostja II kaalub hageja vastu tagasivõitmise hagi esitamist (TMS § 187 lg-d 1 ja 2). 5
(8)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

  1. Hageja on esitanud hagi sõiduki arestist vabastamiseks (TMS § 222 lg 1). Asjas on vaidlus selle üle, kas hagejal tekkis sõidukile omandiõigus enne kohtutäituri poolt sõidukile keelumärke seadmist (
  2. aprillil 2020) ja kas hagejal on sellest tulenevalt õigus nõuda sõiduki arestist vabastamist. Maakohus on hagi jätnud rahuldamata, leides, et hageja ei ole tõendanud, et sõiduk kuulus keelumärke seadmise hetkel hagejale.
  3. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt põhineb vaidlustatud otsus õigusnormi rikkumisel, kuna maakohus on teinud üllatusliku otsuse, leides, et hagi on tõendamata. Ringkonnakohus hageja väitega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul rikkunud selgitamiskohustust. Ringkonnakohus rõhutab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul iseenesest üldjuhul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Seega peab menetlusosaline ise hindama, kas esitatud tõenditest piisab nende faktiliste asjaolude tõendamiseks, millele tuginevad tema väited ja vastuväited. Samas on maakohus
  3. oktoobri
  4. a kirjas pooltele selgitanud, et asjas ei ole tõendatud, et sõiduk kuulus kohtutäituri poolt keelumärke seadmise hetkel hagejale (tld 71–72). Maakohus märkis samas kirjas, et üksnes sõiduki müügikuulutus (tl-d 12–14) ja hageja bussipilet (tl 6) ei tõenda sõiduki hagejale kuulumist ning hagejal tuleb hagi rahuldamiseks tõendada, et ta on saanud sõiduki valduse enne selle kohtutäituri poolt arestimist (nt esitada väidetava remondiga seotud arveid, taotleda tunnistajate ülekuulamist). Seega ei saanud maakohtu otsus hagi tõendamatuse kohta (sh omandiõiguse tõendamata jätmise osas) olla hagejale ka üllatuslik. 10.
  5. Kostjad on käesolevas asjas vältimatud kaaskostjad (TMS § 222 lg 1 ja

§ 207lg 3). Vältimatute kaaskostjate puhul saab kohus vaidlusaluse õigusküsimuse otsustada 6

(8)ainult kõigi kostjate suhtes ühiselt (

§ 207

lg 3) ega saa rahuldada hagi ühe kostja suhtes õigeksvõtul põhineva otsusega (

§ 440lg 1).

Seega kui vähemalt üks kostjatest esitab hagile vastuväite, peab kohus asja sisuliselt arutama ja lahendama. Asjaolul, et kostja I ei ole hageja väiteid vaidlustanud ning on hageja nõudega nõustunud, ei ole järelikult asja lahendamisel määravat tähtsust. See ei mõjuta kostja II menetluslikku positsiooni ega õigust hageja väiteid vaidlustada. Kuivõrd kostja II on hagile vastu vaielnud, lahendas maakohus käesoleva asja põhjendatult sisulise otsusega. 10.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus AÕS § 92 lg 1 kohaldamisel eksinud. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja pole tõendanud sõiduki omandiõiguse üleminekut enne kohtutäituri poolt keelumärke seadmist, s.o
  2. aprillil
  3. 10.3.
  4. Ringkonnakohus selgitab, et AÕS § 92 lg-s 1 sätestatud kokkulepe omandiõiguse ülemineku kohta kujutab endast vallasomandi üleandmisele suunatud käsutustehingut, mis koosneb võõrandaja ja omandaja kokkulangevatest tahteavaldustest ning mis on omakorda suunatud vahetult asjaõigusmuudatusele (asjaõiguskokkulepe). Lisaks asjaõiguskokkuleppele tuleb võõrandajal anda omandajale üle ka vallasasja valdus. Seejuures tuleb üleandmist AÕS § 92 mõttes eristada müügilepingu alusel asja üleandmisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 ja § 209 tähenduses. Seda, kas vallasasja valdus omandi ülemineku eeldusena on üle antud, tuleb hinnata asjaõiguse reeglite kohaselt. AÕS § 92 lg 1 nõuabki vallasomandi ülemineku eeldusena põhimõtteliselt otsese valduse üleandmist. Seega ei ole õigusliku tagajärje saabumiseks piisav üksnes sellekohase tahte avaldamine (tehing), vaid sellele peab lisanduma ka faktiline väljund – omandajale võimaluse loomine asuda vallasasja suhtes teostama tegelikku võimu AÕS § 36 tähenduses (vt ka Riigikohtu
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 32). Omandi üleminek peab olema ka väljapoole äratuntav, mida väljendab valduse muutumine. Ringkonnakohus märgib, et erandlikult võimalik anda vallasasja omand üle ilma ka valdust üle andmata (AÕS §-d 93–94), kuid käesolevas asjas esitatud asjaoludel nende sätete kohaldamiskes alust pole. 10.3.
  7. Kuivõrd kostja II on menetluses läbivalt hagejale sõiduki omandiõiguse üleminekule vastu vaielnud, pidi hageja hagi rahuldamiseks tõendama, et AÕS § 92 lg-s 1 sätestatud eeldused sõiduki omandiõiguse ülemineku kohta (sh sõiduki valduse faktiline üleandmine) olid täidetud enne kohtutäituri poolt sõidukile keelumärke seadmist, s.o
  8. aprilli
  9. Asjas esitatud tõendid ei võimalda seda järeldada. Hagejale omandiõiguse tõendamiseks ei piisa üksnes müügilepingu p-st 5, mille kohaselt läheb sõiduki omandiõigus müüjalt ostjale üle pärast müügilepingu allkirjastamist (tl 81). Samuti ei ole võimalik kontrollida omandiõiguse üleminekut hageja poolt esitatud fotodelt (tl-d 77–80, 90–92), kuna nende alusel ei ole võimalik tuvastada mh fotode tegijat, täpset tegemise aega ega kohta. Sõiduki omaniku andmete muutmise taotluse esitamamine (LS § 77 lg 3) ega ostuhinna tasumine ei ole auto kui vallasasja omandiõiguse ülemineku seisukohalt küll määravad, kuid kostjate vahel sõlmitud lepingu tõlgendamisel (VÕS § 29) ja poolte väidete elulise usutavuse hindamisel sai kohus ka neid asjaolusid arvesse võtta. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (

§ 436ja § 442 lg 8). Kuigi hageja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei anna see 7

(8)praegusel juhul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. 10.
  1. Muus osas (sh ostuhinna tasumise ja registrikande muutmise kohta) kordab hageja apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses esitatud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks nendele veelkord vastata.
  2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

12.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostjad ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ning kulude kandmine ei nähtu ka asja materjalidest. Seega ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.