KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 2. juuli 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 657lg 1 p 2).

Ülejäänud osas on maakohtu otsuse resolutsioon õige ja selle muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21).

Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja müüs AllForCars OÜ-le auto varuosi, mille kohale toimetamine müüjalt ostjale toimus kullerfirma DPD vahendusel. Aastatel 2018-2019 oli välja kujunenud praktika, et hageja annab kaubad DPD-le üle, viimane toimetab need ostjale. Kättetoimetamise ostjale vormistas DPD. Vastavad kinnitusdokumendid on kohtule esitatud. Kättetoimetamise kohta pidi ostja andma DPD kullerile tahvelarvuti ekraanile käsitsi allkirja ja kinnituses fikseeriti GPS-i koordinaadid. Ostja ei ole vaidlusaluste kaupade eest hagejale tasunud. Vaidlust ei ole, et kostja oli kui
2. juunini 2019 ostja juhatuse liige ja ainuosanik ning temaga oli sõlmitud käendusleping ostja kohustuste tagamiseks hageja ees piirsummaga 4000 eurot. Äriregistri andmetel võõrandas kostja oma osaluse A.A.le
3. juunil 2019, kes on ka ostja juhatuse ainuliige alates
4. juunist
5. Kostja leiab, et ostja ei ole talle perioodil
6. aprill –
7. mai 2019 hageja poolt väidetavalt edastatud kaupu kätte saanud, mistõttu ei pidanud ostja ka hagejale kauba eest tasuma.
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust hagi rahuldamise osas. Ringkonnakohus jätab

§ 652

lg 4 alusel tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse väited, et hageja ei ole tõendanud, et ostja oleks vaidlusaluseid kaupu üldse tellinud. Nimetatud väite on kostja esitanud esmakordselt alles apellatsioonkaebuses. Maakohtu menetluses ei ole kostja kaupade tellimist vaidlustanud, sh ei ole kostja seda teinud apellatsioonkaebuses viidatud

1. jaanuari 2020 menetlusdokumendis. Kõik kostja vastuväited maakohtus on piirdunud sellega, et hageja ei ole tõendanud kaupade ostjale üleandmist (sh kostja lõplikud seisukohad
2. detsember 2020). Seetõttu asus maakohus otsuses põhjendatud seisukohale, et kostja ei ole ostja poolt kaupade tellimist vaidlustanud.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud poolte vahel oli välja kujunenud müügilepingust erinev praktika kaupade kättetoimetamise ja üleandmise osas, pidid pooled seda praktikat VÕS § 25 lg 1 kohaselt ka järgima. Tähelepanuta tuleb seetõttu jätta kostja vastuväited hagile selles, et kaupade kättetoimetamisel ostjale ei ole hageja järginud täpselt lepingus kokkulepitut (kaupa ei antud ostjale üle lepingu üldtingimuste p-s 3.8 kokkulepitud korras, st kauba arvesaatelehtede alusel hageja poolt ostjale. 5 11.

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega tuleneb tõendamiskoormise jaotuse üldpõhimõtetest, et kui kostja tugineb vastuväitena hageja nõudele menetluses sellele, et müüja ei ole täitnud asja üleandmise kohustust, mis annab talle aluse keelduda müügilepingust tuleneva kohustuste täitmisest VÕS § 208 lg 1 järgi, tuleb hagejal seda menetluses tõendada. Hageja on esitanud tõenditena kullerfirma DPD kättetoimetamise kinnitused (dtl 173-216), samuti tabeli, millest nähtub, et iga hageja poolt väljastatud arve on seotud DPD saatelehe numbriga. Tabelis on märgitud ka tellimuse täitmise kuupäev. DPD andmete kohaselt on kõik hageja saadetised ostjale kätte toimetatud ja üle antud ostja töötaja(te)le. DPD kinnituste kohaselt on enamus juhtudel kaup kätte toimetatud ostja esindaja A.A.le ( alates

1. juunist 2019 ostja ainuosanik ja juhatuse liige). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kõik menetluses esitatud tõendid kogumis tõendavad, et ostjale on tema poolt hagejalt tellitud kaubad kätte toimetatud. Maakohus on õigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid ja võtnud seejuures arvesse ka asjaolu, et ostja tellis hagejalt kaupu pidevalt ja lühikeste ajavahemike järgi oma majandustegevuse (autovaruosade ja tarvikute müük) tarbeks. Kui hageja oleks perioodil
2. aprill –
3. mai 2019 jätnud ostjale tõepoolest kõik tellitud kaubad järjest tarnimata, ei oleks ostja eelduslikult tellimist jätkanud. Kostja pidi ostja juhatuse liikmena olema selliste asjaoludega kursis. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid kõiki

§ 654lg 6 järgi.

1. Kauba üleandmise tõendamise riski kannab menetluses esitatud asjaolude järgi kauba müüja. Seega kui kostja on hageja nõudele vastuväitena vaidlustanud ostja töötaja (te) allkirja ehtsuse kauba kättetoimetamist tõendaval dokumendil, tuleb hagejal selle ehtsust tõendada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole DPD kullerikinnitusi ebaõigesti hinnanud. Vaidlustatud allkirjad on esitatud tahvelarvuti ekraanile. Kuigi need allkirjad ei ole võrdsustatavad elektroonilise allkirja ehk digiallkirjaga, on nimetatud toiming kullerteenuse puhul tsiviilkäibes tavapärane ja sellist kauba üleandmise viisi olid müügilepingu pooled praktikas pikema aja vältel (2018-2019) aktsepteerinud (dtl 120 – 150). Käesoleval juhul on oluline asjaolu, mille maakohus on jätnud tähelepanuta, et kullerikinnitusele antud allkirja tuleb hinnata koos GPS koordinaatidega, mille järgi saab kindlaks teha allkirja andmise ja kauba üleandmise koha. Käesolevas asjas ei ole kostja GPS koordinaate kullerikinnitustel vaidlustanud. Seetõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et DPD kullerikinnitused tõendavad perioodil
2. aprill-
3. mai 2019 hagejalt tellitud kauba üleandmist ostjale/ostja esindajale. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et käesoleval juhul ei ole vaidluse all ostjat esindanud isiku õigus ostjat esindada, mistõttu ei ole maakohtu viited TsÜS §-dele 116 lg 1 ja § 118 lg 1 asjakohased.
4. Maakohus on põhjendatult hagi kostja kui käendaja vastu VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 alusel rahuldanud.
5. Maakohus mõistis kostjalt välja menetluskuluna 1075 eurot. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Kostja leiab, et hagejapoolne tõendamiskoormise täitmise viis (hagiavaldusele ei lisatud DPD saatelehti) tõi kaasa ka hageja menetluskulude suurenemise. Hageja menetluskulu koosneb tasutud riigilõivust 225 eurot ja 8, 5 tunnist õigusabikulust hinnaga 100 eurot/h. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu otsus ei ole hageja õigusabikulude põhjendatuse hindamise osas piisavalt põhjendatud. 6

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus märgib, et hageja lepingulise esindaja koostatud hagiavaldus sisaldab eelkõige viiteid õigusnormidele, vaidlusega seotud asjaolud (eelkõige kullerteenust puudutav kauba kättetoimetamiseks ostjale) ei ole hagis piisavalt käsitlemist leidnud, mistõttu hagiga seotud asjaolude ja vajalike tõendite esitamine toimus hageja poolt alles menetluse käigus. Seetõttu hindab ringkonnakohus põhjendatud kuluks hagiavalduse koostamisele 150 eurot (hageja nõudis 350 eurot). Ülejäänud osas peab ringkonnakohus hageja kulutusi õigusabile põhjendatuks ja vajalikeks. Menetluskulude suurust mõjutas mh ka maakohtu poolne menetlemise viis (maakohus kohustas pooli korduvalt kirjalikus menetluses üksteise seisukohtadele vastama ja kokku esitas hageja viis täiendavat menetlusdokumenti koos uute tõenditega (dtl 263)). Kokku on hageja põhjendatud õigusabikulu maakohtus 650 eurot ja menetluskulud koos riigilõivuga kokku 875 eurot. Seega tuleb maakohtu otsus kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude suuruse osas tühistada osaliselt ning kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskuluna 875 eurot. 15. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb põhinõude osas rahuldamata, tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus kulutused õigusabile