← Eesti

1-20-2069/42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2069 (19230101267) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Pavel Gontš

§ 26lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.

novembri 2020 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja, vandeadvokaat Raul Ainla Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Andra Sild Süüdistatav Peeter Helme, ik: 37809060280; elukoht: XXX; kodakondsus: EV; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; XXX; varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud; kahtlustatavana kinnipidamine 09.12.209 10.12.

  1. Kaitsja Kriminaalasja lahendamise viis Raul Ainla Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Jätta Harju Maakohtu
  3. novembri 2020 otsus Peeter Helme süüdistusasjas muutmata.
  4. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  5. Kaitsja taotlus mõista Peeter Helme kasuks välja apellatsiooniastme kaitsjatasu koondtasuna summas 5000 eurot (sh käibemaks) jätta rahuldamata ja nimetatud summa KrMS § 185 lg 2 kohaselt Peeter Helme enda kanda. Edasikaebe kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  6. Peeter Helme oli antud kohtu alla süüdistatavana KarS §

§ 26

lg 1 järgi selles, et tema ajavahemikul 08.10.2019 - 08.12.2019 erinevatel kuupäevadel ja kellaaegadel, teadvalt ahvatles seksuaalselt internetikeskkonna suhtlusportaalis www.armastusesaal.org privaatsõnumite vahendusel kasutajanime „XXX“ alt 12-aastast Marleeni, kes esines kasutajanime „YYY“ all. P. Helme rääkis tüdrukuga seksuaalsetel teemadel: enda seksuaalvahekordadest alaealiste tütarlastega, meeste suguelunditest, samuti uuris tüdrukult viimase seksuaalkogemuste ja - soovide kohta. Kuritegu jäi P. Helme poolt lõpule viimata tema tahtest sõltumatutel asjaoludel, kuivõrd isik, keda P. Helme teadis 12-aastase Marleenina, oli jälitustoimingu raames tegutsev politseiametnik. Maakohtu otsus 2. Harju Maakohtu 30. novembri 2020 otsusega üldmenetluses tunnistati Peeter Helme KarS §

§ 26lg 1 järgi süüdi ja karistati vangistusega 1 aasta 4 kuud. Kar

S § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 09.12-10.12.2019 (s.o 2 päeva) karistusaja hulka ja mõisteti lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 1 aasta 3 kuud 28 päeva. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui P. Helme ei pane 2 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid, kohustudes: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustati P. Helmet käitumiskontrolli ajal osalema kriminaalhooldusametniku poolt määratud sotsiaalprogrammis, mille eesmärgiks on tema süüdistuses nimetatud või sellega sama liiki süütegude edasine ärahoidmine. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o. 30.11.2020. P. Helme määrati Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Menetluskuludena mõisteti P. Helmelt välja riigituludesse sundraha 876 eurot ja alaealise seksuaalse väärkohtlemisega seonduva materjali infotehnoloogiaekspertiisi kulud summas 451 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliametile. Kaitsja taotlus õigusabi kulude hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Lepingulise kaitsja õigusabi kulud jäeti P. Helme kanda. Kohus lahendas ka asitõendiga/salvestisega seonduva küsimuse. 3. Maakohus leidis, et P. Helme tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS §

§ 26

lg 1 järgi ja tema süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on kohtuistungil hinnatud tõenditega tõendamist leidnud. Kaitsja taotluse võtta tõenditena vastu uuringuagentuuri poolt koostatud veebiküsitlus ja MK arvamus KarS § 179 koosseisust, jättis kohus KrMS § 2861 lg 2 p 2 alusel rahuldamata, kuivõrd kaitsja neid kaitseaktis ei nimetanud ega osanud mittenimetamise põhjust ka põhistatult selgitada. Kohus selgitas, et kohtul on õigus tõendamisesemesse kuuluva küsimuse lahendamiseks omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda, esitades ka tõendite kogumise vajaduse põhjendatuse. Leidis kohus ka seda, et kaitsetegevus, kus kohtulike vaidluste käigus esitatakse jätkuvalt etteheiteid süüdistuse puudulikkusele, on kohatu. P. Helmele esitatud süüdistuses sisaldub 2

(9)kirjeldus, milles süüdistatavale etteheidetav tegu seisnes. Jälitustoiminguga kogutud tõenditest ei nähtu, et politseiagent oleks süüdistatavat mingilgi moel provotseerinud, vestlusi alustas ja kogu vestluse initsiaaator oli P. Helme. Varjatud kuriteo puhul, mille üheks osapoolteks on alaealine, on politseiagendi kasutamine teabe kogumiseks vajalik ja põhistatud. Kõik jälitustoimingud teostati kehtivate jälituslubade alusel. Kohus ei pidanud usaldusväärseks ega arvestanud tõendina P. Helme ütlusi kirjavahetuse motiividest ja enda tegevuse suunitlusest, et ta pidas kirjavahetuse teiseks osapooleks täisealist isikut ja tegemist oli rollimänguga. Sellised ütlused ei ole eluliselt usutavad, need on vastuolus teiste, omavahel riimuvate ja usaldusväärsete tõenditega ja ka süüdistatava enda väidetega. P. Helme suhtles teadlikult temale teadaolevalt alla 14 aastase isikuga ja kogu kirjavahetuse vältel leidis aset seksuaalne ahvatlemine - huvi tekitamine kannatanus seksuaalelu vastu seksuaalsetel teemadel rääkimises. Lapseealises suguelu vastu huvi tekitamisel tegutses P. Helme otsese tahtlusega, kuid kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest sõltumatutel asjaoludel, kuna kuriteoobjekt, isik, kelle kohta arvas süüdistatav, et ta on 12 aastane tüdruk, oli muudetud identiteediga politseiametnik. Kohus ei tuvastanud P. Helme süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel leidis kohus, et juhul kui isik kogu menetluse vältel enda tegevust õigustab ega ole mõistnud asjaolu, et selline tegevus ohustab lapsealise normaalset vaimset- ja seksuaalset arengut, ei tagaks rahaline karistus karistuse eesmärke, eelkõige võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Et tegemist oli kõlbmatu süüteokatsega ja P. Helme on varem karistamata isik, pidas kohus põhjendatuks mõista karistus veidi alla sanktsiooni keskmäära. Miinimumilähedast karistust ei pidanud kohus põhjendatuks, sest süüdistatav ei ole mõistnud oma teo keelatust ja on ennast õigustanud. Kohus pidas põhjendatuks karistada P. Helmet vangistusega, mida on võimalik kohaldada tingimuslikult, allutades süüdistatava katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla ja kohustades teda katseajal järgima KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja osalema sotsiaalprogrammis, mille eesmärgiks on süüdistuses nimetatud või sellega samaliigilise süüteo edasine ärahoidmine. Kuivõrd kohus tunnistas P. Helme talle esitatud süüdistuse järgi süüdi, jättis kohus valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. Kaitsja apellatsioon 4. Kaitsja leiab apellatsioonis, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas vääralt materiaalõigust, mis on kaasa toonud väära kohtulahendi. Argumendid süüdistatava õigeksmõistmiseks või talle mõistetud karistuse kergendamiseks on kaitsja hinnangul alljärgnevad. 4.1. Süüdistusaktis esinevad olulised puudused, millega on oluliselt rikutud süüdistatava kaitseõigust. Süüdistusaktist ei nähtu, millise teoalternatiiviga tegemist on. 4.2. Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt. P. Helme teos puuduvad nii KarS § 179 objektiivne kui subjektiivne teokoosseis. Kuriteokoosseisu esinemist on kohus analüüsinud ülimalt pealiskaudselt, tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega. 4.3. Jättes olulised kaitseväited analüüsimata, rikkus kohus süstemaatiliselt kaitseõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 4.4. Mõistes P. Helme süüdi, rikkus kohus PS § 23 määratluspõhimõtet. 4.5. Süüdistatava tegu kvalifitseeriti kuriteoks lubamatu teoprovokatsiooni tagajärjel. Kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista P. Helme õigeks. Alternatiivselt palub tühistada P. Helmele mõistetud karistus ning mõista karistuseks rahaline karistus või tühistada mõistetud karistus ning mõista karistuseks vabaduskaotuslik karistus ilma KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid kohaldamata. Palub võtta toimikusse õigusteadlase MK arvamus ja Rait Faktum & Ariko veebiküsitluse kokkuvõte ning süüdistatava kasuks välja mõista kulutused õigusabile ja kulutused MK arvamusele. 3
(9)Vastused apellatsioonile
  1. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas prokurör vastuse apellatsioonile ning kaitsja enda seisukohad prokuröri apellatsioonivastusele ja apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude nimekirja. Prokurör leiab kokkuvõtvalt, et maakohus ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine nii P. Helme teo tõendatuse kui karistuse mõistmise osas üheselt mõistetav ja loogiliselt jälgitav. Apellatsiooni seisukohad ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kaitsja hinnangul on prokuröri apellatsioonivastuses esitatud seisukohad üldsõnalised ja need on esitatud juba maakohtus. Prokuröri vastusest ei nähtu kaitsja seisukohtade analüüsi, valdavale osale kaitsja seisukohtadest on prokurör jätnud vastuväited esitamata. Kliendilepingust tulenevalt taotleb P. Helmele apellatsioonimenetluses osutatud õigusabile kulunud aja eest tasu hüvitamist summas 5000 eurot, mis on süüdistatava poolt advokaadibüroole tasutud. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, kaitsja apellatsiooniga, prokuröri apellatsioonivastusega ja sellele esitatud kaitsja seisukohtadega leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid maakohtu otsuse muutmiseks kaitsja soovitud viisil alust ei anna. Kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ja materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mida kaitsja kohtule ette heidab ja millised kaitsja hinnangul tingisid omakorda süüdistatavale väidetavalt põhjendamatu karistuse määramise, maakohtu vaidlustatud otsuses ei esine. Oma seisukohti põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt.
  3. Esiteks märgib kohtukolleegium kaitsja poolt osundatud võimaliku kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta P. Helme süüdimõistmisel kokkuvõtvalt järgmist. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-63-14 p-s 9.1 juhtinud tähelepanu kohtupraktika muutusele küsimuses, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses kohtu poolt esitatud tõendite analüüs ja tõenditele antud hinnang ning arutluskäik, sh ka kaitseväidetele esitatud seisukohad, veenvalt põhjendatud, mistõttu ei saa rääkida nende pealiskaudsest analüüsist. Maakohus on P. Helmele esitatud kuriteokoosseisu esinemist otsuses lugejale jälgitavalt ning arusaadavalt analüüsinud ja ühegi kaitsja poolt osundatud väidetava rikkumise näol, s.h väidetavast kaitseõiguse süstemaatilisest rikkumisest, ei nähtu, et tegemist oleks olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa on jäänud tervikuna või mõne analüüsitud etteheidetava kirjavahetuse osas üldse koostamata. Kohus ei ole kohtuotsuse põhjendamiskohustust rikkunud. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja etteheitega, et kohus on jätnud olulised kaitseväited tähelepanuta ja otsuses analüüsimata. Millised kaitseväited kohus täpselt tähelepanuta ja analüüsimata jättis, seda apellatsioonist ei nähtu. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu ka seda, 4
(9)mida kaitsja P. Helme süstemaatilise kaitseõiguse rikkumisena silmas peab. Kaitsja on osalenud P. Helme kaitsjana kohtumenetluses alates eelistungi toimumisest 09.04.2020 kõikidel kohtuistungitel, kusjuures ühestki kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kaitsja oleks väidetavale rikkumisele kohtu tähelepanu juhtinud. Kaitsja poolt sellise etteheite esitamine esmakordselt alles apellatsioonis ei ole seega kohane ega tulene Advokatuuriseaduse §-s 40 kirjeldatud isikule osutatava õigusteenuse mõttest ega käsitletav seega ka muu rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 8. Tulenevalt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-17-03 märgitust, lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti nii vaidlustatud otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks kui ka süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmiseks ega süüdistatava KarS §

§ 26lg 1 järgi õigeksmõistmiseks.

Kohtu siseveendumuse kujunemine ja arutluskäik on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohus on otsuses arusaadavalt põhjendanud, miks ta P. Helme esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Ka on Riigikohus otsuse nr 3-1-1-92-11 p-s 15.1 osundanud, et …["apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub"]. Eeltoodust tulenevalt kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. Kaitsja apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist.

  1. Asjaolu, et maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates süüdistatava süüküsimuses erinevalt apellandist teistsugusele järeldusele, ei anna alust väita, et käesolevas asjas esinevad KrMS §-s 338 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. Sisuliselt ei vaidlusta kaitsja kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et P. Helme suhtles süüdistuses märgitud ajal privaatsõnumite vahendusel kasutajanime „XXX“ alt internetikeskkonna suhtlusportaalis www.armastusesaal.org isikuga, kes esines kasutajanime „YYY“ all. Samas, viidates taaskord süüdistusakti puudulikkusele, ei nõustu kaitsja kohtu poolt tuvastatud asjaoludega selles, et kasutajanime „YYY“ all esines suhtlusportaali vestluses P. Helmega alla neljateistaastane isik ja süüdistusest ei nähtu, millist KarS § 179 lg 1 sätestatud teoalternatiivi P. Helmele ette heidetakse. Tulenevalt sellest leiab kaitsja, et eksitav ja vastuoluline on süüdistusaktis esitatud väide, et P. Helme suhtles 12 - aastase tüdrukuga, kuna süüdistuse kohaselt on tegemist kõlbmatu kuriteokatsega, kuna vestluses osales jälitustegevust läbi viiv politseiametnik. Selle apellatsioonile rajaneva seisukohaga kohtukolleegium nõustuda ei saa. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-83-11 p-s 10 selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. veebruari
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-85-08, p. 9; Riigikohtu 5

(9)kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-106-10). Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 13). Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest.
  5. Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub nii P. Helmele esitatud süüdistusest kui eelmises punktis viidatud riigikohtu lahendile tuginevalt piisava selguse ja täpsusega KarS § 179 lg 1 järgi etteheidetav teoalternatiiv kui seda kinnitavad faktilised asjaolud, millega on tagatud süüdistatavale kohtumenetluses elementaarne kaitseõigus. Võib nõustuda osaliselt küll kaitsja seisukohaga selles, et P. Helmele esitatud süüdistuses kirjeldatud KarS § 179 lg 1 neljas teoalternatiiv – s.o „muul viisil teadvalt tema seksuaalse ahvatlemise eest“ - on kohati umbmäärane mõiste, kuid nähtuvalt samas nii süüdistusest kui kaitsja apellatsiooni sisust, käsitleb ka kaitsja selliselt seksuaalteemadel vestlemist siiski arusaadavalt teadvalt seksuaalse ahvatlemisena, seega selgelt määratletud teoalternatiivina. Kohus leidis otsuses põhjendatult, et kaitsja poolt süüdistusaktile ka kohtulike vaidluste ajal jätkuv etteheidete tegemine ei ole põhjendatud ja selline kaitstegevus on taunitav.
  6. KarS §-ga 179 kaitstav õigushüve on lapseealise isiku normaalne vaimne ja seksuaalne areng, mille subjektiivne koosseis eeldab teo toimepanija otsest tahtlust lapseealise huvi tekitamisel suguelu vastu ja muude koosseisu asjaolude osas kaudset tahtlust ning objektiivne teokoosseis spetsiifilise teoobjekti, s.o noorema kui neljateistaastase isiku seksuaalset ahvatlemist ühega neljast teoalternatiivist - kas pornograafilise teose või selle reproduktsiooni üleandmise, näitamise või muul viisil teadvalt kättesaadavaks tegemisega või sellisele isikule seksuaalse kuritarvitamise näitamisega või sellise isiku nähes suguühtesse astumisega või muul viisil teadvalt tema seksuaalse ahvatlemisega. Süüdistuses P. Helmele etteheidetav teoalternatiiv, s.o muul viisil lapsealise teadvalt seksuaalse ahvatlemine, kujutab endast sugulist laadi e. kiimalist tegu, millega tekitatakse lapsealises kannatanus huvi seksuaalelu vastu. Ahvatlemine kui tegu iseenesest seisnes P. Helme poolt internetikeskkonna suhtlusportaalis www.armastusesaal.org privaatsõnumite vahendusel lapseealisega seksuaalteemadel rääkimises (kd I, lk 142-161), millega tekitati kasutajanime „YYY“ all vestluses osalevas isikus huvi seksuaalelu vastu, mida tõendavad kohtuistungil hinnatud ja maakohtu otsuses välja toodud fragmendid vestlustest. Vastupidiselt kaitsja poolt väidetule, et P. Helme poolt vestlustes seksuaalelu teemadel räägitu oli pigem hirmutav ja alaealise seksuaalseks ahvatlemiseks liiga veider, nähtub vestlustest tegelikult see, et olles igakordselt vestluse algatajaks, selgitab süüdistatav täiskasvanu ja lapseealise vahelist seksuaalsuhet normaalsena, lubatavana ja meeldivana, tekitamaks lapseealises huvi seksuaalelu vastu (vt vestlus 17.11.2019 – 12:51 <YYY> „hirnutav küll pole“ ja „vb isegi huvitav“). Maakohus tuvastas õigesti, et P. Helme tegutses lapseealises suguelu vastu huvi tekitamisel otsese tahtlusega.
  7. Kohtukolleegium ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga selles, et P. Helme arvates suhtles ta internetikeskkonnas täisealise isikuga, kes kasutas kasutajanime „YYY“ ega võinud seetõttu teada, et tegelikult mängib ta rollimängu lapseealise isikuga. Maakohus jõudis kogutud tõendite analüüsimisel põhjendatult õigele järeldusele, et süüdistatava väited vestluspartneri noorusest ja tema vanusest ei ole tõenditena usaldusväärsed. P. Helme ütluste ebausaldusväärsust kinnitavad ilmekalt kohtuistungil uuritud jälitustoimingu protokollis sisalduvad vestlused 08.10.2019 - 19:54 <XXX>„mis nii noore tüdruku siia toob?“, 19:58 <XXX> „eks sa noor ka“, 19:58 <YYY> „jah olen 12“; 09.10.2019 – 18:36<XXX> „muidugi meeldib. Kas sa pole siis kuulnud, et seksitakse ka väga noortega?, 18:39 <YYY> „kui noortega“, 18:39 <XXX> „sinust noorematega“; 14.10.2019 - 18:20 <YYY> „mis 6
(9)vanuses“, 18:22<XXX> „sinu vanuses, juba nooremanagi“, 18:30 <YYY> „kas ta oli samuti 12 aastane“, millest nähtub üheselt, et P. Helme oli teadlik sellest, et ta suhtleb 12 aastase Marleeni nimelise tütarlapsega. Järjekindlat suhtlust lapseealises seksuaalhuvi tekitamise eesmärgil tõendavad üheselt jälitustoimingu protokollist nähtuvad vestlused, millest nähtub, et süüdistatava tunneb huvi, kas tüdruk tahab seksida – 03.11.2019 – 14:11<XXX> „see on lihtsalt teistmoodi, aga väga huvitav“, 14:15 <XXX> „tahaksid muidu?“, 14:28 <XXX> „sind ennast huvitab see ju“, 17.11.2019 – 11:05<XXX> „kas sa pornut vaatad“, 11:08 „rahuldanud ennast pole?“, 11:09 <XXX> „orgasmi oled saanud?“, 12:01<XXX> „aga see lastekepi teema huvitab sind muidu või tüütan sellega ka?“, 12:24 <XXX> „üsna jäme riist on mul jah“, 12:28 <XXX> „oled mehe riista näinud?“ jms. Lisaks eeltoodule selgitas P. Helme vestlustes 12 aastase Marleeni nimelise tütarlapsele, et on lapseealistega korduvalt, sh ka 8 aastasega, seksinud, see on normaalne ja lubatav ning et ongi vaja noorelt õppida selgeks, kuidas õppida käituma nii, et meestel on hea ning kutsus teda üles teda googeldama libesti kohta. Kokkuvõtvalt on maakohus otsuses veenvalt selgitanud, milles P. Helme poolne lapseealise seksuaalne ahvatlemine vestlustes seisnes. Et süüdistatav ka ise kasutas enda kasutajanimes oma tegelikku vanust, pidi ta ka eeldama, et ka kasutajanime „YYY“ all esineb vestluses 12 aastane tütarlaps, mida tõendab ilmekalt juba 08.10.2019 P. Helme poolt alustatud esimene vestlus, kus süüdistatav esimese asjana küsibki, mis nii noore tüdruku siia toob. Seega oli P. Helme teadlikuks ja tahtlikuks sooviks suhelda just alla 14 aastase isikuga. Kuigi maakohus luges süüdistatava ütlused tõenditena ebausaldusväärseteks ega arvestanud nendega otsuse koostamisel, peab kohtukolleegium vajalikuks siiski osundada, et ükski kohtus hinnatud tõenditest ei kinnitanud P. Helme ütlusi rolli/arvutimängust, kus tema arvates ka teine täiskasvanust osapool mängis lapseealise rolli. Ka ei osanud süüdistatav kohtuistungil kohtu küsimusele vastates nimetada ühtegi arvutimängu, kus vestluspartnerite vahel toimuks suhtlus seksuaalsetel teemadel. P. Helme kaitseversiooni sellest, et ta oma vestluspartnerit seksuaalselt ei ahvatlenud ja teda õigustavad käitumisversioonid on kohtu poolt hinnatud tõenditega veenvalt ja lugejale arusaadavalt ümber lükatud. Maakohus on vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning eelkõige just tõendite kogumile hinnangu andmise tulemina jõudnud põhjendatult veendumusele, et P. Helmele esitatud süüdistus on kvalifitseeritud õigesti KarS §

§ 26

lg 1 järgi, see on põhjendatud ning tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud tõendatud. P. Helmele etteheidetav tegu jäi lõpule viimata tema enda tahtest sõltumatutel asjaoludel, kuna kuriteo subjektiks oli isik, kelle kohta ta arvas, et ta on 12 aastane tüdruk, oli muudetud identiteediga politseiametnik. KarS § 26 lg 1 järgi on kõlbmatu süüteokatse, mida ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia.

  1. Kaitsja leiab apellatsioonis sedagi, et kuivõrd süüdistatavale kuuluvatelt andmekandjatelt ei leitud viiteid alaealisi isikuid erootilises/pornograafilises situatsioonis kujutavale materjalile (kd I, lk 195-198), tõendab see P. Helme soovimatust ahvatleda vestluspartnerit seksuaalsele tegevusele. Sellise spekulatiivse seisukohaga kohtukolleegium ei nõustu. Lapspornole viitava materjali puudumine süüdistatava andmekandjatel ei lükka ümber P. Helme süüd lapseealise seksuaalses ahvatlemises ega kinnita kaitseversiooni süüdistataval igasuguse seksuaalse huvi puudumisest lapseealise isiku vastu. Laste suhtes erinevaid seksuaalse iseloomuga tegusid toimepanevate isikute puhul on seksuaalse erutuse vallandajaks erinevad tegurid, mh ka lapseealisega seksuaalsetel teemadel vestlemine, milles avaldubki teo toimepanijas psühholoogiline kiimlemine ja talle teadaolevalt lapseealises isikus huvi äratamine suguelu vastu.
  2. Apellatsioonis taaskorratud seisukoha P. Helme provotseerimisest 12 aastast Marleeni kehastanud politseiagendi poolt kuritegu toime panema, on maakohus veenvalt ümber lükanud. Kohtueelses menetluses teostatud jälitustoimingute seaduslikkust on kohtu poolt kontrollitud, kõik jälitustoimingud on teostatud kehtivate jälituslubade alusel ja kehtivat seadusandlust ning 7

(9)kohtupraktikat järgides. Ühestki jälitustoimingu protokollis kajastatud vestlusest ei nähtu, et kasutajanime „YYY“ all vestluses osalenud politseiagent on P. Helmet provotseerinud seksuaalteemadel vestlema. Vastupidiselt kaitsja seisukohale, nähtub jälitusprotokollis kajastatud vestlustest üheselt, et vestlusi seksuaalteemadel lapseealisega alustas alati esimesena just P. Helme mitte politseiagent ja kui kasutajanime „YYY“ all esinenud politseiagent jäi vestluses jätkuvalt passiivseks, ärgitas süüdistatav teda rääkima, seksi kohta küsima ja seksiga seotud soove avaldama, mille kohta andis politseiagent valdavalt lühivastuseid. Politseiagendi kaasamiseks andis seadusliku aluse kriminaalasja algatamine KarS § 179 lg 1 tunnustel (kd I, lk 28), mistõttu ei olnud politseiagendi tegevus suunatud mitte P. Helme provotseerimisele KarS § 179 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu toime panema, vaid politseile laekunud informatsiooni kontrollimiseks 2019 aastal internetikeskkondades www.facebook.com ja www.armastusesaal.org erinevate isikute poolt alla 14 aastaste lastega seksuaalsetel teemadel vestluste ja seksuaalse sisuga failide vahetamise osas. Seega ei olnud tegu lubamatu teoprovokatsiooniga nagu kaitsja ekslikult leiab.
  1. Kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud ka P. Helmele mõistetud karistust, leides, et süüdistatava karistamine tingimisi vangistusega koos kontrollnõuete kohaldamisega ei ole põhjendatud ja kohaldada tuleks kergemat, s.o rahalist karistust. Alternatiivselt leiab kaitsja, et juhul kui mõistetud karistus jääb muutmata, tuleks P. Helmele mõista vabadusekaotuslik karistus ilma KarS § 75 lg 1 p-s 1-6 sätestatud kontrollnõudeid kohaldamata. Kaitsjale jääb täiesti arusaamatuks süüdistatavale käitumiskontrolliga seotud piirangute eesmärk, samas võib isiku süüdimõistmisel olla tema hinnangul põhjendatud kohustada P. Helmet osalema sotsiaalprogrammis. Mõistetud karistus mõjub kättemaksuna, mitte eesmärgipärase ja proportsionaalse karistusena. P. Helme on läbi meediakajastuse oma karistuse ühiskondliku hukkamõistu näol juba kätte saanud. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohtadega P. Helmele maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks. Kohtuotsus karistuse mõistmise osas on loogiliselt jälgitav ja mõistetav ning kohtukolleegium ei pea põhjendatuks kaitsja taotlusi alternatiivsete karistuste kohaldamiseks. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS § 56 lg-s 1 nimetatud karistuse aluseks olevate asjaoludega. Maakohtuga seisukohaga selles, et P. Helmele mõistetav rahaline karistus ei täida karistuse eesmärke, mistõttu on vajalik mõista karistusena vangistus, kohtukolleegium nõustub. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kogu kohtumenetluse vältel on P. Helme enda tegevust õigustanud ega ole mõistnud, et temast lähtunud seksuaalne huvi lapseealiste vastu ohustab lapsealise normaalset vaimset- ja seksuaalset arengut. Arvestades P. Helme keskmist süüd ja lapseealise seksuaalse enesemääramise riive ulatust ning arvestades seda, et tegemist oli kõlbmatu süüteokatsega KarS § 26 lg 1 mõttes, ei ole maakohus karistuse mõistmise osas materiaalõiguse vastu eksinud ning apellatsioonis toodud asjaolud ei anna alust P. Helme süüditunnistamisel talle veidi alla sanktsiooni keskmäära mõistetud karistuse kergendamiseks kaitsja soovitud viisil. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja P. Helme isikut leidis kohus põhjendatult, et süüdistatava puhul on võimalik kohaldada mõistetud karistusest tingimuslikku vabastamist, allutades P. Helme katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. Nii kriminaalhooldaja poolne järelevalve kui ka kohustus osaleda katseajal sotsiaalprogrammis, milles osalemise vajalikkuses kaitsja tegelikult ei kahtle, on koostoimes kahtlemata vajalikud hoidmaks ära P. Helme poolt talle süüdistuses esitatud tegevuse või sellega sama liiki süüteo edasise toimepanemise. Apellatsioonist tulenev taotlus P. Helmele alternatiivsete karistuste kohaldamise osas tuleb jätta täielikult rahuldamata.
  2. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kaitsja on taotlenud menetluskulude hüvitamist kokkuleppel kliendiga P. Helmele apellatsioonimenetluses 8
(9)õigusabi osutamisele kulunud aja 27,5 tunni eest koondtasuna summas 5000 eurot (sh käibemaks), mida kaitsja peab tulenevalt töötundide arvust mõistlikuks ja põhjendatud kuluks. Tasutaotlusele lisatud arvetest nähtuvalt on süüdistatav tasunud advokaadibüroole 06.12.2020 apellatsiooni koostamise eest 3000 eurot (sh käibemaks) ja 19.05.2021 vastuse koostamise eest apellatsioonivastusele 2000 eurot (sh käibemaks). Kuivõrd kohtukolleegium jätab P. Helme suhtes tehtud maakohtu süüdimõistva otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata, ei anna kohtukolleegium hinnangut kaitsja poolt taotletava koondtasu suuruse mõistlikkusele ega vajadusele, vaid jätab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud KrMS § 185 lg 2 kohaselt P. Helme enda kanda. 17. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344 - 345 lg 1, 2, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30. novembri 2020 otsuse P. Helme süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Apellatsiooniastmes tekkinud menetluskulu jätab P. Helme kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.