Obsah (4)

§ 173§ 175§ 172§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-13-54526 Tsiviilasi A.A.

) § 173 lg-st 3 tulenevat kohustust. Aruande järgi on võlgnik alates 1. juulist 2015 töötanud ja tema sissetulek oli X eurot kuus. Töötasu laekumisi konto väljavõtetelt ei nähtu. Võlausaldajal I on kahtlus, et võlgnik on varjanud oma sissetulekuid ja rikkunud

§ 173lg-s 2 sätestatud kohustusi.

Samuti võib võlgnikul olla konto mõnes muus krediidiasutuses, millest ta ei ole usaldusisikut teavitanud. Võlgniku käitumine on süüline. Ta ei ole esitanud kogu teavet oma varalise seisu kohta. Võlausaldajale ei ole teada, kuidas laekub võlgnikule tema töötasu. Samuti ei ole teada, kas 2 võlgnik on otsinud tasuvamat tööd või on tema sissetulek endiselt X eurot kuus. Lisaks ei ole võlgnik selgitanud, miks ta pole menetluse kestel oma kohustusi täitnud. Võlgniku käitumine menetluse ajal ei ole olnud suunatud võlausaldaja nõuete rahuldamisele, vaid on oma tegevuse (tegevusetusega) kahjustanud võlausaldaja huve, mis on kohustustest vabastamise menetluses lubamatu. 5. Võlausaldaja II ei vaidle võlgniku kohustustest vabastamisele vastu. Võlausaldajale II ei ole teada, et võlgnik oleks rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik on tasunud võlausaldajale II kogu võlgnevuse 841 eurot 52 senti.

1. Võlausaldaja III ei esitanud seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise kohta, kuid teatas, et talle laekus menetluse kestel 88 eurot 6 senti.
2. Võlgnik esitas
3. novembri
4. a maakohtu pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest vabastamiseks. istungil taotluse enda Võlgniku väitel töötas ta
5. a-l ja sai tasu X–X eurot kuus. Praegu võlgnik ei tööta ning tema sissetulekuteks on lastetoetused ja töövõimetuspension. Võlgnikul on kolm last. Võlgnik ei ole võlausaldajale I midagi maksnud. Võlgnik soovis võlausaldajaga I sõlmida maksegraafikut, kuid ei saanud temaga ühendust võtta ja keegi võlgnikule infot ei esitanud. Võlgnik ei tea, kui palju ta võlausaldajatele maksis, kuna tal on mäluprobleemid ja raskused psüühikaga. X linnas ei ole töökohta. On ettevõte, kus töötatakse 12 tundi. Võlgnik proovis seal töötada, jättes lapsed ööseks koju, kuid see oli laste jaoks väga raske. MAAKOHTU LAHEND
6. Maakohus jättis
7. jaanuari
8. a määrusega võlausaldaja I taotluse võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks rahuldamata, rahuldas võlgniku taotluse tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ja menetluse lõpetamiseks. Maakohus vabastas võlgniku järgmistest pankrotimenetluses tasumata jäänud kohustustest: võlausaldaja I nõue 2504 eurot 19 senti, võlausaldaja II nõue 841 eurot 52 senti ja võlausaldaja III nõue 504 eurot 94 senti. Sama määrusega lõpetas maakohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, vabastas võlgniku usaldusisiku kohustustest ja jättis menetluskulud võlgniku kanda. Määruse kohaselt kohus hindab, kas võlgnik on täitnud

§-s 173 sätestatud kohutusi ning kas esineb kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (

§ 175lg-d 2 ja 4).

Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine eeldab, et võlgnik teeb kõik mõistlikult oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Võlgnikule registervara ei kuulu ning tal on kolm alaealist last. Võlgnikule on ajavahemikul alates

1. augustist 2014 kuni
2. augustini 2019 makstud lapsetoetust 11 820 eurot 32 senti, lapsehooldustasu 2761 eurot 68 senti ning lasterikka pere toetust 7800 eurot. Võlgnik töötas ajavahemikul alates
3. juulist 2015 kuni
4. detsembrini 2015 X juures ja
5. aprillist 2018 kuni
6. detsembrini 2018 X (endine ärinimi X). Võlgniku kontole on kohustustest vabastamise menetluse kestel laekunud järgmised maksed: 2014–
7. a-l töötukassast toetused keskmiselt 90 eurot kuus,
8. a-l töötukassa toetused keskmiselt 300 eurot kuus,
9. novembril 2016 3 Swedbank P&C Insurance AS-i hüvitis 1924 eurot 65 senti,
10. novembril 2016 Swedbank P&C Insurance AS hüvitis 771 eurot 96 senti,
11. oktoobril 2017 Swedbank P&C Insurance AS hüvitis 679 eurot. 2017–2018 a-l on tehtud sularaha sissemaksed võlgniku kontole keskmiselt 250–300 eurot kuus.

§ 173

lg-te 3 ja 4 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-te 1–3 järgi jääb võlgnikule 25% sissetulekutest, kuid vähemalt ühe kuu eest ettenähtud palga alammäär, millele lisandub iga ülalpeetava kohta üks kolmandik palga alammäärast kuus. Võlgnikul on kolm alaealist ülalpeetavat. Seega oleks võlgnik pidanud raha hoiustama juhul, kui tema sissetulekud ületanuks

1. a-l 710 eurot,
2. a-l 780 eurot,
3. a-l 860 eurot,
4. a-l 940 eurot,
5. a-l 1000 ja
6. a-l 1080 eurot. Maakohus tuvastas, et võlgnik on menetluse kestel maksnud võlausaldajale II 841 eurot 52 senti ja võlausaldajale III 88 eurot 6 senti, st kokku 929 eurot 58 senti (24% võlausaldajate nõuetest). Võlgnik ei ole võlausaldajale I teinud ühtegi makset. Samas ei ole võlgnik saanud sissetulekut, millele oleks olnud võimalik ja lubatud sissenõuet pöörata (TMS § 132 lg 2, § 131 lg 1 p 1). Võlgniku on saanud kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel töötasu alammääras, peretoetusi, elatist ja töötukassa toetusi. Seega on võlgnik omanud püsivat sissetulekut, kuid sellest ei ole jätkunud kohustuste eest tasumiseks.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. See säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust ning

§ 175

lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – tahtlust või rasket hooletust (võlaõigusseaduse § 104 lg-d 4 ja 5). Võlausaldaja I etteheide

§ 173rikkumiste kohta ei ole põhjendatud.

Võlgnik on täitnud

§ 173lg-test 1–3 tulenevaid kohustusi vastavalt oma võimetele ja oskustele.

Võlgnikul puudus piisav sissetulek, mida usaldusisikule loovutada ja millest võlausaldajatele makseid teha. Samuti ei saa võlgnikule ette heita vara varjamist või kohtule teabe andmata jätmist. Perekondlikud põhjused (võlgnikul on kolm alaealist last) piirasid võlgnikul oluliselt võimalusi tegeleda tulutoovama tegevusega. Kohtul ei ole tõendeid, et võlgnik oleks tahtlikult või raske hooletuse tõttu hoidunud tööle minemast, jätnud võlausaldajate nõude rahuldamata või varjanud vara ja sissetulekuid. Võlgnikule ei saa ette heita, et ta on eelistanud alaealiste laste huvisid võlausaldajate huvidele. Praegu on võlgniku sissetulekuks peretoetused ja elatis, millele sissenõuet pöörata ei saa. Võlgnik on eriti raskes olukorras. Seega ei ole võlgnik rikkunud

§ 173lg-s 1 toodud kohustust.

Asjaolust, et võlgniku sissetulekust ei piisanud kõikidele võlausaldajatele tasumiseks, ei nähtu võlgniku süüd. Võlgnik on

§-s 173 sätestatud kohustuste täitmisel olnud piisavalt hoolas ning teinud mõistlikke pingutusi. Ta töötas 2015. al viis kuud ja 2018.a-l üheksa kuud. Vaatamata raha hoiustamise kohustuse puudumisele on võlgnik teinud võlausaldajatele makseid 929 eurot 58 senti (24% võlausaldajate nõudest). Maakohtule ei ole teada, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluses rikkunud

§ 173lg-s 2 sätestatud kohustust.

Võlgnik on kohtule teatanud oma elu- ja töökoha andmed ning konto väljavõtted. Pärast B.B. usaldusisiku kohustustest vabastamist on võlgnik esitanud vajalikud aruanded, seda küll väikese viivitusega. Samuti ei ole maakohtule teada, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluse jooksul vara pärinud (

§ 173lg 6).

4 Kohus kuulas võlgniku ära, võlausaldajad selleks soovi ei avaldanud (

§ 175lg 3).

Samuti on võlgnik andnud vande oma kohustuste täitmisest (

§ 175

lg 4) ning esitanud menetluse lõpuks aruande (

§ 172lg 4).

Kuivõrd võlgnik on kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi, ei ole rikkunud süüliselt võlausaldaja huve ning on teinud menetluse jooksul pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust ning puuduvad

§ 175

lg-tes 2 või 4 sätestatud alused kohustustest vabastamisest keeldumiseks, tuleb võlgnik

§ 175

lg 1 alusel vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ning vabastada usaldusisiku kohustuste täitmisest. Eelmärgitut arvestades jättis maakohus võlausaldaja I taotluse rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Võlausaldaja I palub
2. veebruaril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada, millega lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning võlgnik vabastati pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, ning teha uus määrus, millega jätta võlgniku taotlus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Samuti palub võlausaldaja I tagastada määruskaebuse rahuldamise korral riigilõiv 50 eurot. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on võlgnik süüliselt rikkunud oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluse kestel. Seetõttu ei ole tema kohustustest vabastamine põhjendatud. Võlgnik on tasunud kahele võlausaldajale, kuid ei ole võlausaldajale I teinud ühtegi makset. Võlausaldajale I teadaolevalt ei ole võlgnik kordagi tema poole pöördunud. Võlausaldaja I on kohtule esitanud makserekvisiidid. Kui võlgnik valib, milliste võlausaldajate nõudeid täita, riivatakse oluliselt võlausaldaja õigusi, kelle nõue jääb täitmata. Selline käitumine on vastuolus pankrotimenetluse kollektiivsuse põhimõttega ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lgtest 1 ja 2 tuleneva hea usu põhimõttega. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta pidas võlgniku sellist käitumist vabandatavaks. Kuna võlgnik oli iseenda usaldusisikuks, oleks ta pidanud tegema väljamakseid

§ 172lg 2 kohaselt vastavalt jaotusettepanekule.

Võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta ei ole mäluprobleemide tõttu võimeline oma kohustusi täitma. Kui võlgniku tervislik seisund ei võimaldanud tal usaldusisiku kohustusi täita, ei oleks tohtinud teda enda usaldusisikuks määrata või oleks kohus pidanud teostama suuremat järelevalvet võlgniku tegevuse üle. Määruse põhjendused ei ole piisavad, et ümber lükata võlausaldaja I seisukoht, et võlgnik on oma kohustusi teadlikult rikkunud. Võlausaldajaid saab eelistada vaid teadlikult ja tahtlikult. Kohtumäärusega on kahjustatud võlausaldaja I huve, kuna ainult tema nõude katteks ei ole midagi makstud.

1. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu. Võlgniku väitel ei ole ta isiklikult teistele võlausaldajatele maksnud, kuna tal ei ole raha. Sillamäe linnas ei ole võimalik töötada. Võlgniku sissetulekuks on lapsetoetus ja töövõimetuspension. Võlgnikul on vaimsed probleemid (sh mäluprobleemid). Ta tarvitab psühhotroopseid ravimeid, mis mõjutavad mälu, ning käib psühhiaatri juures. 5 Võlgnik pöördus võlausaldaja I poole, kuna soovis välja selgitada, milliseid summasid ta on maksnud, kuid sellist teavet talle ei edastatud. Sel ajal oli võlgniku vaimne seisund halvenenud. Võlgnik võttis võlausaldajalt I laenu abikaasa soovil, kelle palk laekus võlgniku kontole.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
4. Võlausaldaja I ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku kohustustest vabastamine (

§ 175

lg 1) on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Maakohus on andnud hinnangu menetluse kestel võlgniku kohustuste täitmisele (

§ 173

) ning tuvastanud, et puuduvad alused võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks (

§ 175lg 2). Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ega pea Ts

MS § 649 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena võlausaldaja I määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 14. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik teinud väljamakseid kahele võlausaldajale kolmest – võlausaldajale II 841 eurot 52 senti ja võlausaldajale III 88 eurot 6 senti. Iseenesest on õige määruskaebuses esitatud seisukoht, et olukorras, kus võlgnik teeb väljamakseid vaid osadele võlausaldajatele, võib võlgnik kahjustada sellega teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see siiski praegusel juhul alust jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

§ 175lg 2 p 2 alusel vabastamata.

14.1.

§ 175

lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (

§ 175lg 2 p 2).

Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1–2 ja lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14;
3. aprilli
4. a määrus tsiviilasja nr 3-2-1-46-13, p 11;
5. novembri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).

§ 175

lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul tuvastada, et:  võlgnik on

§-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud; 6   võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Kohtul on õigus kohustustest vabastamise menetlus lõpetada vaid juhul, kui täidetud on kõik eelnimetatud tingimused. Seega peavad kõik nimetatud eeldused esinema kumulatiivselt. 14.2. Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgnik ei ole praegusel juhul väljamaksete tegemisel (sh võlausaldajale I väljamaksete tegemata jätmisel) rikkunud

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt kohustusi ning kahjustanud võlausaldaja huvisid sellisel määral, mis tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Võlgniku käitumises puuduvad raskelt süülise käitumise tunnused. Kohustuste süüliseks rikkumiseks saaks mh lugeda seda, kui võlgnik oleks tahtlikult vältinud võlausaldajale I tasumist. Seda asja materjalidest praegusel juhul ei nähtu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et võlgnik on vastavalt oma võimetele ja oskustele täitnud

§-s 173 sätestatud kohustusi. Lisaks puudusid võlgnikul sellised sissetulekud, mille ta oleks pidanud usaldusisikule üle andma (

§ 173lg-d 3–5) ning millest oleks saanud võlausaldajatele väljamakseid teha.

14.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud määruskaebuses esitatud väide, nagu ei oleks maakohus tohtinud määrata usaldusisiku kohustusi täitma võlgnikku ennast või oleks maakohus pidanud teostama suuremat järelevalvet võlgniku tegevuse üle. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oleks maakohul pidanud tekkima põhjendatud kahtlus, et võlgnik ei suuda enda usaldusisiku kohustusi ise täita. Samuti on maakohus ringkonnakohtu arvates täitnud

§ 172lg-st 6 tulenevat järelevalvekohustust võlgniku tegevuse üle piisaval määral.

Maakohus kohustas võlgnikku

1. oktoobri
2. a määrusega esitama kohtule aruanne usaldusisiku kohustuste täitmise kohta hiljemalt
3. detsembriks 2018 ning kohustustest vabastamise menetluse lõpuks
4. augustiks 2019 (II kd, tl 16). Kuivõrd võlgnik esitas
5. detsembril 2018 maakohtule taotluse saada abi võlausaldajatega kontakteerumisel (II kd, tl 21), kogus maakohus võlausaldajatelt täiendavaid andmeid usaldusisiku ülesannete täitmise kohta (sh väljamaksete teostamise kohta) (II kd, tl 22). Samuti on maakohus välja selgitanud andmed võlgniku vara ja sissetulekute kohta (II kd, tl-d 63–101, 116) ning palunud võlgnikul neid
6. novembri
7. a istungil täpsustada (II kd, tl-d 119–120). 14.
8. Maakohus on põhjendatult märkinud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15;
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Seega on võlgniku huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldaja huvid. Siiski ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus sätestab absoluutsed keeldumisalused (

§ 175lg-d 2 ja 4), mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud.

Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et praeguses asjas ei ole tuvastatud aluseid kohustustest vabastamisest keeldumiseks (

§ 175lg 2).

Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud võlgniku käitumist.

1. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jäävad määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja I kanda. Hüvitatavate 7 menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
2. Võlausaldaja I esitas määruskaebuses ka taotluse riigilõivu tagastamiseks, kui määruskaebus rahuldatakse. TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka võlausaldaja I taotlus riigilõivu tagastamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 8