lg 2 p 9 - § 25 lg 2, § 263 lg 1 p 1 järgi kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 3 kuud,
lg 1 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti vangistus 1 aasta ja 3 kuud.
Urbile mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, K. Urbile mõisteti lõplikuks karistuseks 10 kuud vangistust.
Urbi eelvangistuses viibitud aeg 12.-
lg 1, 2 ja 3 alusel määrati, et mõistetud karistusest kuulub kohesele ärakandmisele 3 kuud vangistust. Ülejäänud karistust, s.o 6 kuud ja 26 päeva vangistust ei pöörata täitmisele tingimusel, kui K. Urb ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
Urbi viimasest kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates
aprillil 2021 (tegu toime pandud
lg 1 - § 25 lg 1 alusel karistatud väheväärtusliku vallasasja varguse toimepanemise eest, uuesti tahtlikult ja süstemaatiliselt: -
lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et ta pani toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, mis seisnes selles, et tema, viibides 13. aprillil 2021 kella 15.57 paiku Tallinnas, Pärnu mnt 48 juures asuva ülekäiguraja juures, so avalikus kohas, kus viibis teisi kõrvalisi isikuid, rikkus KorS (korrakaitseseaduse) § 55 sätestatud põhimõtet – avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, tungides kallale YY-le ja lüües kannatanut korduvalt rusikaga pea ja kaela 2 piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: pea pindmised vigastused - punetused kaela ja kukla piirkonnas, konkussioon (pea põrutus). K. Urb oma tegudega häiris kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD : Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu mõistetud karistust ja taotleb uue otsusega mõista süüdistavale leebem karistus. Menetluskulud taotleb apellant jätta pooles ulatuses riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Oma taotlust põhjendab apellant järgmiselt. Prokurör taotles
lg 1 p 1 rikkumise eest 9 kuud vangistust, kuid maakohus mõistis märksa pikema karistuse. Kuigi kohus ei ole seotud prokuröri taotlusega, vajab rangema karistuse kohaldamine põhjalikku motivatsiooni. Kohtu põhjendused on selles osas puudustega, mis on rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Esiteks, kohus ei arvestanud subjektiivse koosseisu hindamisel, et süüdistatav oli
Teiseks, üldpreventiivselt jäeti tähelepanuta, et K. Urb on psüühikahäirega. On selge, et sellise inimese puhul on üldsuse poolt tunnistatav karistuse miinimum madalam, sest vastutus on teatud mõttes jagatud ühiskonnaorganitega, mis pidid avaliku korra rikkumise vormis psüühika häire väljendumist ette nägema. Arvestades, et üldpreventsioon peab olema suunatud kannatanule, vajab rõhutamist, et ka kannatanu palus karistada süüdistatavat vaid lühikese, mitte pikka vangistusega. Tallinna Ringkonnakohtu
Rõhutada tuleb sedagi, et järelejäänud karistuse määra ei pea süüdistatav ära kandma tingimusel, et ta ei pane toime uut tahtlikku kuritegu katseajal e tema suhtes on kohaldatud tingimuslikku vangistust ilma kriminaalhoolduseta. Seega, süüdistatava ainukeseks kohustuseks jääb see, et ta peab hoiduma uute tahtlike kuritegude toimepanemisest. Paraku tekib kohtukolleegiumile apellatsioonist arusaam, et süüdistataval on hirm tingimisi mõistetud vangistusmäära pikkuse ees seetõttu, et ta ei ole kindel, et suudab kaitseaega edukalt läbida ja soovib, et ärakandmata vangistuse osa oleks väiksem. Isik, kes on kindel, et ei pane enam tulevikus toime tahtlikult kuritegusid ja kes teab, et õigustab kohtu usaldust ja suudab katseaja edukalt läbida, ei näe ärakandmata karistuse pikkuses mingit ohtu. Seda enam, et K. Urbile on kohtu poolt määratud katseaeg pigem võimaliku alammäära lähedane, sest paraku ei saa see olla ei lühem ega ka võrdne 1 aasta ja 3 kuuga ning selle aja eduka läbimisega kaob ka oht ära kandmata vangistuse osa reaalse ärakandmise ees. Seega on kohtukolleegiumi seisukohast kaitsja etteheide maakohtule põhjendamatu. Kaitsja väidab, et arvestades seda, et üldpreventsioon peab olema suunatud kannatanule, vajab rõhutamist et ka kannatanu palus karistada süüdistatavat vaid lühikese, mitte pika vangistusega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa süüdistatavale mõistetud karistust kuidagi nimetada pikaks vangistuseks ja seda ei
lg 1 karistusraame arvestades ega ka sellise isiku hinnangul, kes isegi ei tea selle paragrahvi sanktsiooni e keskmise kõrvaltvaataja hinnangul. Süüdistatavale mõistetud 1 aasta 3 kuud (15 kuud) on sisuliselt ¼ alammäärast üle ja ¾ alla ülemmäära. Sisuliselt tähendab see aga seda, et maakohus on arvestanud kõiki võimalikke asjaolusid, mis kuidagi süüdistatava süüd kergendavalt mõjuvad. EMOS on süüdistatava patsiendikaardile kantud märge, et lisaks põhihaigusele on tuvastatud ka nö kaasuv haigus, milleks on alkoholi tarvitamise sõltuvus (F.10.2+). Veel sisaldab patsiendi EMO kaart märget, et vajab jälgimist psüühikahäire. Ilma meditsiiniliste eriteadmisteta võib üheselt väita, et diagnoosi olemus seisneb alkoholi liigtarvitamises ja sellest tingitud psüühikamuutustes. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist selliste asjaoludega, mis annaksid vastavalt
§-le 35 põhjendatud aluse karistuse kergendamiseks.
võimaldab eriosa sanktsioonist madalamate karistusraamide kohaldamist, kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida, on
§s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud. Seega peavad esiteks olema tuvastatud
§-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiinilised tunnused (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire). Sellisel juhul peab kohus võtma seisukoha, kas sellise isiku võime oma teo keelatusest aru saada või seda juhtida võis temal esinevate psüühikahäirete tõttu olla oluliselt piiratud
mõttes, mis omakorda annab aluse
§-s 60 sätestatu kohaldamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole süüdistataval tuvastatud ühtegi sellist haigustunnust, mis on loetletud
§-s 34. On oluline vahe, kas isikul on psüühikahäire või on tal raske psüühikahäire. EMO patsiendikaardi järgi saab vaid järeldada, et K. Urb on alkoholi liigtarvitaja ja alkoholi tarvitamise järgselt on häiritud ka tema psüühika.
§-s 34 loetletud meditsiinilisi diagnoose ei panda EMO-s, kus arst, kes ei ole psühhiaater, korraks kohtub patsiendiga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole patsiendikaardile kantud haigustunnuse näol tegemist raske psüühikahäirega, mis on
Raske psüühikahäire diagnoosimine oleks kindlasti psühhiaatri pädevuses ning sellist diagnoosi ei panda ühekordse visiidi põhjal EMO-s. See, et alkoholi liigtarbimine võib häirida inimese psüühikat ning avaldada mõju ka isiksusele, see on pigem üldteada asjaolu. Ei ole ka vaidlust selles, et alkoholi liigtarvitamisest, eelkõige selle pikaajalisest kuritarvitamisest võivad tekkida ka rasked psüühikahäired e 4 alkoholipsühhoos, deliirium jne, kuid need on seisundid, mis on enam sarnased psühhoosiseisundiga, mis on ka vaieldamatult raske psüühikahäire ja mis ei kesta üks öö, vaid on kestvam seisund, mille avaldumisnähtudeks on muuhulgas luulud, hallutsinatsioonid jms. K. Urb on tunnistanud, et ta oli väga tugevas alkoholijoobes ning, et on oma alkoholiprobleemidest teadlik ja saab aru, et ei tohi alkoholi tarvitada. Kohtukolleegium on seisukohal, et K. Urbi patsiendikaardile kantud informatsioon, et ta vajab psüühikahäire tõttu jälgimist, on tingitud samal kaardil kaasuva haigusena kantud alkoholitarvitamise sõltuvusest, ja psüühikahäire ei anna alust lugeda ta kuriteo toimepanemise ajal piiratult süüdivaks. Ta sai aru toimepandava teo keelatusest ning juhtis ka oma käitumist vastavalt sellele. Eeltoodut arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et K. Urbi suhtes ei kuulu kohaldamisele
ja sellest tulenevalt
K.Urb oli tahtlikult põhjustatud joobeseisundis, mis
36 kohaselt ei välista süüd. Kohtukolleegiumi hinnangul kinnitab seda ka K. Urbi sihipärane käitumine kannatanu ründamisel. Nimelt ei toimunud see kannatanule täiesti ootamatult. K. Urb käis enne, kui kannatanut füüsiliselt ründas, tal järgi ja kui kannatanu hakkas jooksma, jooksis ka K. Urb talle järgi. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on K. Urbile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi
§-s 56 loetletud asjaoludega ning selliseid asjaolusid, mis annaks alust seadusliku ja põhjendatud karistuse kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud. Kohtukolleegium peab asjakohaseks osundada ka Riigikohtu otsuses 1-19-4150 väljendatud seisukohale. Riigikohus selgitab, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt
See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsioonipiiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Praegusel juhul selliseid kaalutlusvigu kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. Süüdistatava kaitsja adv. Jaroslaw Radziwill on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud ja sõidukulud Tallinna Vanglasse. Kokku on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt kaitsetoimingutele 180 minutit ja sõitnud maha 22 km, mille eest on tasu kokku 165, 30 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse K. Urbi suhtes muutmata, apellatsiooni rahuldamata ja mõistab süüdistatavalt välja õigusabikulud. (allkirjastatud digitaalselt) 5 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.