← Eesti

1-20-5136/35

1-20-5136 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. mail 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-20-5136 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, li

§ 121lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistatakse Artem Ivanovi selles, et tema lõi mistahes raskusega tervisekahjustuse, s.h raske ja eluohtliku tervisekahjustuse, tekitamise eesmärgil 14.09.2018 kella 19.57 ajal Tallinnas Pae 68a asuva Lasnamäe Centrumi ja Pae turu juures füüsilise konflikti käigus QQ korduvalt noaga kõhu ja reie piirkonda, põhjustades QQle kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool ülakõhul roidekaare all koos maksa ja kaksteistsõrmiksoole väliskesta vigastusega, mis on eluohtlik tervisekahjustus, ning pindmised (torke)lõikehaavad vasaku reie ülaosas sisepinnal ja vasakul pool lahkliha piirkonnas. DD sekkus QQ ja Artem Ivanovi vahelisse konflikti, üritades QQ eemale lükata, kuid samal ajal lõi Artem Ivanov mistahes raskusega tervisekahjustuse, s.h raske ja eluohtliku tervisekahjustuse, tekitamise eesmärgil noaga DD kõhu piirkonda, tekitades DD-le kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool kõhu külgseinas niudeluuharja kohal koos verevalumiga kõhu põikilihaste piirkonnas, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Kannatanud hakkasid liikuma Artem Ivanovist eemale, kuid Artem Ivanov liikus seltskonnale järgi ja lõi mistahes raskusega tervisekahjustuse, s.h raske ja eluohtliku tervisekahjustuse, tekitamise eesmärgil CC noaga ühel korral kõhu piirkonda, põhjustades CC-le kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool ülakõhus koos kahtlusega maksa eesserva vigastusele, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Oma tahtliku tegevusega pani Artem Ivanov toime teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule, s.

§ 118lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistatakse Artem Ivanovi selles, et tema, olles toime pannud 13.09.2018 kehalise väärkohtlemise ja 14.09.2018 raske tervisekahjustuse tekitamise, haaras 13.04.2020 kella 21.40 ajal Tallinnas KKK asuva kortermaja trepikojas, kus asuvad korterid 58 ja 59, alaealisel RR-l käest kinni, surudes RR vastu trepikoja seina, ning võttis käega RR lõuast kinni, tõstis RR pea kõrgemale, öeldes: „Niisis, kuula.“ RR ehmatas ja hüüdis ema appi, misjärel Artem Ivanov lõi tahtlikult RR labakäega vastu kukalt vasakule poole. Käest haaramise, vastu seina surumise, lõuast kinni võtmise 2

(12)ja vastu kukalt löömise tagajärjel tundis RR füüsilist valu. RR käest haaramise, vastu seina surumise ja käega vastu kukalt löömisega pidas Artem Ivanov võimalikuks valu ja tervisekahjustuste tekkimist ning möönis nende saabumist. Oma tegevusega pani Artem Ivanov tahtlikult toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud korduvalt, s.

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2. Harju Maakohtu 10. märtsi 2020. a otsusega mõisteti Artem Ivanov õigeks Kar

S § 118 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses. Tunnistati Artem Ivanov süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistati teda vangistusega 2 (kaks) aastat ja 3 (kolm) kuud. Vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel Artem Ivanovile mõistetud karistust 1/3 võrra. Määrati, et Artem Ivanov peab ära kandma 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse vangistuse. Arvestati KarS § 68 lg 1 alusel Artem Ivanovi eelvangistus 2 päeva (13.04.2020-14.04.2020) karistusaja hulka. Määrati, et Artem Ivanovil jääb seega lõplikult kanda 1 (ühe) aasta, 5 (viie) kuu ja 28 (kahekümne kaheksa) päeva pikkune vangistus. Jäeti KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel Artem Ivanovile mõistetud ja kandmisele kuuluv karistus, 1 (ühe) aasta, 5 (viie) kuu ja 28 (kahekümne kaheksa) päeva pikkune vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, kui Artem Ivanov ei pane 4 (nelja) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle katseajal määratud järgmisi kontrollnõudeid ja kohustusi kooskõlas KarS § 75 lg 1: elab kohtu poolt määratud alalises elukohas: XXX; ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Määrati Artem Ivanovile KarS § 75 lg 2 p 2 alusel katseajaks lisakohustus mitte tarvitada alkoholi. Rahuldati osaliselt RR seadusliku esindaja SS poolt esitatud tsiviilhagi kuriteoga tekitatud 2000,00 euro mittevaralise kahju hüvitamiseks. Mõisteti Artem Ivanovilt välja RR kasuks 500,00 eurot. Rahuldati osaliselt annatanu RR seadusliku esindaja SS taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks. Keelati Artem Ivanovil 1 aasta jooksul läheneda RR-le isiklikult ja avalikes kohtades lähemale kui 2 meetrit. Mõisteti Artem Ivanovilt välja osaliselt menetluskulu. Artem Ivanovil tuleb tasuda sundraha 876 eurot, ¼ ekspertiisikulu 285,00 eurot ja ¼ määratud kaitsjale makstud tasust 560,55 eurot. Menetluskulu kokku 1721,55 eurot tuleb tasuda 12 kuu jooksul, arvates kohtulahendi jõustumisest. Igakuise makse suurus on vähemalt 143,25 eurot ja viimase osamakse suurus vähemalt 145,80 eurot. Jäeti riigi kanda isikute kohtuarstlike ekspertiiside kulu kokku 252,00 eurot, ¾ kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise ekspertiisikulu 855,00 eurot ja ¾ määratud kaitsjale makstud tasust 1681,65 eurot. 3. Maakohus asus seisukohale, et A. Ivanovile etteheidetav tegu, mis puudutab XX peksmist 13.09.2018 õhtul süüdistuses kirjeldatud viisil Pae tn asuva piljardisaali juures, on täielikult tõendatud. 14.09.2018 CC-le, QQ-le, DD-le raske tervisekahjustuse tekitamise osas maakohtu hinnangul on kriminaalasjas tõendatud, et A. Ivanov lõi kolme kannatanut noaga, tekitas neile kõigile raske tervisekahjustuse ning põhjustas ohu puudutatud isikute elule. Samas nõustus kohus kaitsjaga, et A. 3

(12)Ivanovi tegu ei ole kooskõlas KarS § 28 lg 1 sätestatuga õigusvastane, A. Ivanov tegutses hädakaitses ning sel põhjusel tuleb ta talle esitatud süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks mõista. 13.04.2020 kella 21.40 ajal alaealise RR kehalise väärkohtlemise osas leidis maakohus, et selles episoodis süüdistuse mahtu vähendada. Kannatanu on oma ütlustes sõnaselgelt väljendanud, et tundis valu löögi tagajärjel. Sellest, et käest haaramine, vastu seina surumine ja lõuast kinni võtmine oleks talle valu põhjustanud, kannatanu ei räägi. Kohus nentis, et loetletud käitumisaktide tagajärjel ei tarvitse puudutatud inimene valu KarS § 121 objektiivse teokoosseisu mõttes tunda. Kannatanu on oluliseks ja valu tekitavaks pidanud lööki vastu pead ning tunnistajast politseiametniku sõnul valutas RR pea veel siis, kui nad jõudsid korterisse. Sellest, et käest haaramine, vastu seina surumine ja lõuast kinnivõtmine talle füüsilist valu põhjustas, kannatanu ei rääkinud. Käesoleval juhul on tõendatud, et A. Ivanov reageeris löögiga siis, kui kannatanu hakkas appi hüüdma. Kohtu hinnangul soovis süüdistatav, et kannatanu appi hüüdmise lõpetaks, kannatanu sõnul oli löök tugev ja põhjustas valu ning sel põhjusel on tegu toime pandud otsese tahtlusega. Kohtu hinnangul on A. Ivanovi tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. ESITATUD APELLATSIOON
  1. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes leiab, et Harju Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja nõustub Artem Ivanov’i õigeksmõistmisega KarS 118 lg 1 p 1 järgi. Samas leiab kaitsja, et Harju Maakohus on Artem Ivanov’i süüditunnistamisel KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohus on mitmed olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud. 4.
  4. Harju Maakohus tunnistas Artem Ivanov’i süüdi 13.09.2018.a XX’i kehalises väärkohtlemises. Kaitsja leiab, et kohtuistungil uuritud tõendite kogum ei kinnita Artem Ivanov’i süüd temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. Kohtuotsuses on loetletud ja analüüsitud kriminaalasjas kogutud isikulisi tõendeid, mis kohtu hinnangul tõendavad süüdistatavale esitatud süüdistust. Maakohus märkis, et selle kohta, mis toimus 13.09.2018.a õhtul Pae piljardisaali juures, on kriminaalasjas ütlusi andnud kannatanu ja süüdistatav Artem Ivanov. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Süüdistatav Artem Ivanov andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta tutvus XX’iga 12.09.2018.a juhuslikult Maxima poes ja nägi teda uuesti 13.09.2018.a Pae tänaval, alkohoolikute seltskonnas. Kannatanu oli veidi purjus, tema oli sel päeval kaine. Ta ostis kannatanule eelmisel päeval aitamise eest tänutäheks õlle, esmalt oli suhtlus meeldiv. Ta pakkus välja, et ta maksab piljardi eest ning siis ütles XX, et mängib temaga pärast, enne mängib ta kambaga, kellega nad koos piljardisaali läksid. Ta andis kannatanule piljardi mängimiseks 1 euro. Kui kannatanu hakkas lahkuma, läks Artem Ivanov tema juurde ja ütles, et nad pidid koos piljardit mängima. XX vastas, et läheb suitsetama ja siis nad mängivad. Nad läksid koos välja ning siis kannatanu ütles, et ei tunne teda, ropendas ja muutus agressiivseks. Süüdistatava ütluste kohaselt sai ta aru, et kannatanu pettis teda, soovides temalt raha välja petta ja tasuta piljardit mängida. Süüdistatav selgitas, et XX tõukas teda ning siis tal oli vaja ennast kaitsta. Ta haaras kannatanul rinnust raputas ja viskas endast eemale. Kedagi peale nende seal ei olnud. Kannatanu pani Artem Ivanovi imestama sellega, et kukkus ise põlvili, võttis käega peast kinni ja hakkas kriiskama „politsei, politsei, mind pekstakse“. Ta ei teadnud, mida selle olendiga teha. Ta lõi kannatanule ühe korra jalaga tagumikku ja läks koju. Artem Ivanov kinnitas, et mingil juhul tema ei alustanud ei kähmlust, ei tõuklemist, kähmluse ja 4
(12)tõukamise alustas XX, tema alustas ja hakkas rääkima, et mida ta tahab, oli ainult tõukamine ja põhiliselt XX’i poolt. Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlused on usaldusväärsed, eluliselt usutavad ning neid tuleks kohtuotsuse tegemisel arvestada. Mingeid vastuolusid Artem Ivanovi ütlustes ei esine ja eile ei ole osundanud ka maakohus. Maakohus tugines seega süüdistatava süüditunnistamisel määravas ulatuses aga kannatanu ütlustele. Riigikohus on lahendis nr 1-18-1247/58 selgianud, et ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et XX oli 13.09.2018.a õhtul tarvitanud alkoholi. Viimasest ei teinud saladust ka kannatanu öeldes, et ta oli joonud 3-4 pudelit õlut. Kohtu arvates ei saa välistada, et kannatanu arvestus tarvitatud alkoholi koguste osas on pigem optimistik. Üldteadaolevalt võib alkoholi kuritarvitav isik sattuda konfliktidesse, käitud ennastkahjustavalt ning provokatiivselt, mis XX’i puhul on käesolevas kriminaalasjas ka tuvastatud järgmise päeva, s.o 14.09.2018.a sündmustega seonduvalt. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul tekkis Artem Ivanov’il XX’i käitumisest hädakaitseseisund ja hädakaitseõigus XX’i objektiivselt õigusvastase ründe tõrjumiseks. Ümber lükatud ei ole süüdistatava väide, et kannatanu teda tõukas, alustas kähmlust ja oli agressiivne, üldise sotsiaalse arusaama järgi on see hinnatav kallaletungina, ründena. Kuivõrd süüdistatav tegutses spontaanselt ja kiiresti, ei ole tegemist hädakaitse ajaliste piiride ületamisega. Süüdistatav möönis, et ta võis tõugata kannatanut ja viskas ta eemale reaktsioonina kannatanu käitumisele ning eelnevalt kannatanu poolt tema suhtes kasutatud vägivallale. Kaitsja leiab, et ümber lükatud ei ole süüdistatava väide selle kohta, et tema tegevus oli spontaanne reaktsioon kannatanu eelnevale ründele. Tõenditest nähtuvalt oli kannatanule omane provotseeriv käitumine ning ta ise võis olla tüli algatajaks. Süüdistatav ei ole ületanud hädakaitse piire, kuna temapoolne tegevus oli vastav kannatanu ründele. Tõendid ei võimalda küll üheselt kindlaks teha ründe tegelikku kulgu ega hinnata, kas akuutne ründeolukord ja Artem Ivanov’i sellest vallandunud emotsionaalne seisund võimaldasid süüdistataval kaaluda, millist kaitsevahendit valida. Tähelepanuta ei saa seejuures jätta süüdistatava tervislikku seisundit, mida maakohus ei ole üheski süüdistuse episoodis hinnanud ega arvestanud. Nimelt Artem Ivanovi ambulatoorne kohtupsühhiaatriline kohtupsühholoogiline kompleksekspertiisi akt nr 7.1- 3/290 kinnitab, et uuritav Artem Ivanov sai 1991.a peksmise tagajärjel raske ajutrauma, mille tagajärjel tekkisid tal epileptilised hood. Vanemad viisid ta Venemaale Peterburi ravile, mida uuritava sõnul oli kohutav taluda. Kuna tervislik seisund järjest halvenes, suunati ta edasiseks raviks Moskvasse, kus tal diagnoositi ajukasvaja ja 2006.a teostati kaks operatsiooni. Käesoleval ajal on talle määratud töövõimekaotus 60%. Ekspertiisiaktist nähtuvalt 1991.a peksmise tagajärjel saadud ajutrauma mõjutas oluliselt tema edasist elukäiku. Artem Ivanov selgitas kohtuistungil, et varasema elukogemuse põhjal ta teab, et sellised situatsioonid on ohtlikud, kui purjus inimesed, kellel pea üldse ei tööta, lihtsalt hakkavad teda peksma ja sandistama, mis temaga ka juba varem juhtus. Kaitsja leiab, et kohtumenetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse pidada Artem Ivanov’i tegevust kavatsetult või otsese tahtlusega liigselt kahju tekitavaks. Süüdistatav kinnitas, et üksnes tõukas kannatanut, viskas ta eemale ja lõi ühe korra jalaga, mingeid vahendeid peale käte ja jalgade ta seejuures ei kasutanud. Ründe tõrjujal pole Riigikohtu seisukohtade kohaselt kohustust võtta üle ebakindlast kaitsevahendist või -viisist tulenevat riski ega põgeneda. Seega hädakaitsetegevusega tõrjus Artem Ivanov vahetut, parajasti asetleidvat rünnet, sobiva vahendiga ja ületamata hädakaitse piire, mistõttu on käesoleval juhul tuvastatav süüdistatava teo õigusvastasust välistava asjaolu esinemine. 5
(12)Kaitsja leiab jätkuvalt, et maakohus ei ole tõendite kogumis hindamisel ja analüüsimisel veenvalt põhjendanud, miks on loetud üksnes kannatanu ütluste ja kaudsete tõendite alusel versioon hädakaitsest ümberlükatuks. Isegi üksnes maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid arvestades ei saa välistada süüdistatava puhul käesolevas asjas hädakaitset. Käesolevas asjas ei ole usaldusväärselt tuvastatav, kuidas konflikti osapooled teineteist tõukasid, kuid Artem Ivanov'i ütlustest nähtuvalt alustas rünnet XX ja see on süüdistatava ja kannatanu varasemat ja järgnevat käitumist 14.09.2018.a arvestades eluliselt usutav. Kuna seda versiooni kindlalt kummutavad tõendid puuduvad, tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ja lugeda ta teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis olevaks. Artem Ivanov'i poolt esitatud põhjendused süüdistuse asjaolude osas on maakohtu poolt alusetult ja sellekohaste põhjendusteta kõrvale jäetud. Sellest tulenevalt ei ole kohus veenvalt ja kriminaalmenetluse põhimõtteid järgivalt motiveerinud Artem Ivanov'i süüditunnistamist üksnes kannatanu ütlustele tuginedes. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15, ), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas (vt RKKKo nr 1-198038). Kaitsja on seisukohal, et käesoleva teo tehiolud ja üldine kontekst viitavad ilmselgelt A. Ivanovil kaitsetahte olemasolule. 4.2. Harju Maakohus tunnistas Artem Ivanov’i süüdi 13.04.2020.a kella 21.40 ajal Kalevipoja 4 kortermaja trepikojas alaealise RR kehalises väärkohtlemises, kuid vähendas süüdistuse mahtu. Kaitsja märgib, et selles kuriteoepisoodis põhineb süüdistus kannatanu ütlustel, mis on käesolevas kriminaalasjas kahtlemata määrava tähendusega tõend. Maakohtu hinnangul 13.04.2020.a episoodis tunnistaja SS (kd II tlk 147-150) ning kannatanu RR (kd II tlk 139-142) ütlused tõendavad kannatanu suhtes toime pandud teo aega, kohta, teo toimepanija käitumist ning tema suhtes kasutatud vägivalda ja vägivalla kasutamisega põhjustatud tagajärgi, samuti kuriteo toimepanemist Artem Ivanovi poolt. Kohus märkis, et kannatanu seaduslik esindaja, kannatanu ja süüdistatav ise on andnud riimuvaid ütlusi selle kohta, et naabrite vahel oli eelnevalt konflikte väidetava müra tõttu, mida süüdistatava hinnangul põhjustas RR pere, RR on kirjeldanud juhtunut riimuvalt oma emale ja väljakutsele reageerinud tunnistajast politseiametnikule. Kaitsja märgib, et riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo nr 1-15-10967, 3-1-1-104-16). Maakohus märkis, et vahetult veel sündmuse mõju all olnud RR on kirjeldanud juhtunut riimuvalt oma emale ja väljakutsele reageerinud tunnistajast politseiametnikule, kelle ütlused on sel põhjusel iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Sisuliselt on kannatanu väitnud erinevatele inimestele üht ja sama: ta nägi trepikojas naabrit, üritas temast mööduda, kuid naaber haaras ta käest, surus lõua üles, palus end kuulata ning kui ta appi karjus, siis lõi naaber talle lahtise käega vastu pead. Kaitsja leiab, et maakohus on seejuures jätnud tähelepanuta, et kannatanu RR kõige esimesed selgitused juhtunu kohta nähtuvad Häirekeskusesse tehtud kõnest ja selle asitõendina vaatlusprotokollis (kd II tl 135-138), milles helistaja SS kirjeldab sündmusi vahetult RR-lt kuuldu järgi ning jälgitav on ka SS ja RR suhtlus. Kõnesalvestusest nähtub järgmine vestlus: 6
(12)Helistaja: - (pöördub nutva lapse poole ja küsib): - Mis ta tegi, surus sind? Laps vastab: - ta surus mind vastu seina ja ütles et ma pean teda kuulama ja haaras lõuast. (Helistaja edastab häirekeskuse töötajale lapse sõnu ja ütleb, et lapsel on hüsteeria). Häirekeskusesse tehtud kõnest nähtuvalt kirjeldas RR sündmuste vahetu mõju all olles seega üksnes seda, et mees surus teda vastu seina ja ütles et ta peab meest kuulama ja haaras lõuast, vastu kukalt löömisest on hakatud rääkima hiljem. Kohtu hinnangul täidab üksnes valu põhjustanud löömine käesolevas asjas kuriteo koosseisu. Nimetatud tõendit ei ole maakohtu poolt analüüsitud ega seda teiste tõendite konteksti asetatud. Kohtu arvates on käesoleval juhul tõendatud, et Artem Ivanov reageeris löögiga siis, kui kannatanu hakkas appi hüüdma. Kohtu hinnangul soovis süüdistatav, et kannatanu appi hüüdmise lõpetaks, kannatanu sõnul oli löök tugev ja põhjustas valu ning sel põhjusel on tegu toime pandud otsese tahtlusega. Kaitsja leiab, et see maakohtu järeldus on täiesti meelevaldne ja ei tulene ühestki tõendist. Samuti ei saa pidada eluliselt usutavaks, et appihüüdmise lõpetamise eesmärgil asutakse kasutama vägivalda – eeldatavalt just selline tegevus toob kaasa kannatanu karjumise ja abi kutsumise, mitte vastupidi. Artem Ivanov ennast kohtuistungil süüdi ei tunnistanud ja selgitas, et selle perekonnaga on pidevalt probleemid müra tõttu. Uste paugutamise peale on kaevanud ka teised naabrid ning probleemi on üritatud lahendada korteriühistu tasandil. Süüdistatav seletas, et ta tahtis 13.04.2020.a välja minna, kuid siis oli jälle kõva uksepaugutamine. Ta läks alla ja võib-olla rääkis liiga kõva häälega või äkitselt, aga ei olnud agressiooni ega ähvardusi, ta lihtsalt küsis, kaua võib kannatada neid uksepaugutamisi, aga tüdruk ei tahtnud teda üldse näha, kuulda ega rääkida ja hakkas teda tõukama eemale, võib-olla ta blokeeris RR-le läbipääsu. Artem Ivanov soovis ainult, et tema probleemist saadaks aru, kuid vastuseks oli hüsteeria. Süüdistatav möönis, et ta võis RR pead puudutada, kuid valu või vigastusi tekitada ta ei tahtnud. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et süüdistatava ütlused ei olnud usaldusväärsed. Artem Ivanov ei ole end temale inkrimineeritavates kuritegudes süüdi tunnistanud ja on andnud kohtuistungil ütlusi, kuid need on olnud põhjalikud, arusaadavad ning ilma vastuoludeta. Artem Ivanov’i ütluste hindamisel ei saa tähelepanuta jätta tema terviseseisundit ja käitumise eripära, mis avaldus ilmekalt ka kohtumenetluse kestel ja millest võib järeldada, et süüdistatava väljendusviis võib olla emotsionaalne, kontrollimatu, äge ja sellest tulenevalt noorele tütarlapsele kahtlemata hirmutav. Kohus märkis õigesti, et kannatanu seaduslik esindaja, kannatanu ja süüdistatav ise on andnud riimuvaid ütlusi selle kohta, et naabrite vahel oli eelnevalt konflikte väidetava müra tõttu, mida süüdistatava hinnangul põhjustas RR pere. Maakohus ei ole arvestanud, et naabrite vahel on konfliktid aset leidnud pikemat aega. Artem Ivanov’i ütlustest nähtuvalt on tema ja teised samas trepikojas elavad inimesed, keda RR poolt tekitatud müra häirib, juba alates 2017. aastast nende tegevuse peale kaevanud. Vaenulikud suhted võisid kahtlemata mõjutada SS ja RR ütluste objektiivsust ja usaldusväärsust. 4.3. Kaitsja on seisukohal, et Artem Ivanov’ile inkrimineeritavas kuriteos ei ole kohtule esitatud otseseid ega kaudseid tõendeid, mis ümberlükkamatult kinnitaksid süüdistatava süüd. Kohtus uuritud tõendid ja nende pinnalt tehtavad järeldused ei võimalda Artem Ivanov’i süüdimõistmist KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Maakohus on seega ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kuivõrd Artem Ivanov’i süüditunnistamine ei ole veenvalt motiveeritud, on maakohus rikkunud ka kriminaalmenetlusõigust. 4.4. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 10. märtsi 2021. a otsus kriminaalasjas nr 1-20-5136 Artem Ivanov'i süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Teha uus otsus, millega mõista Artem Ivanov KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks.Jätta RR seadusliku esindaja SS poolt 7
(12)esitatud tsiviilhagi ning taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks läbi vaatamata. Jätta menetluskulud riigi kanda. PROKURATUURI VASTUS
  1. Prokuratuur on esitanud apellatsioonivastuse, milles ei nõustu kaitsja apellatsioonis toodud argumentidega. 5.
  2. A. Ivanovi kaitsja hinnangul on maakohus tuginenud süüdistatava süüdi tunnistamisel määravas ulatuses kannatanu ütlustele, kuid ei ole piisavalt analüüsinud ega kaalunud selle tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ega neid kõrvaldanud. Kaitsja sellesisuline väide ei ole kooskõlas kohtuotsuses kajastatuga. Nimelt on maakohus põhjalikult avanud kõikide uuritud tõendite sisu ning seejärel otsuse seitsmendal leheküljel kõrvutanud tõendeid omavahel, leides kannatanu ütlused olevat kokkulangevad teiste asjas kogutud tõenditega. Seega hindas kohus kannatanu ütluste usaldusväärsust, analüüsides paralleelselt teiste tõendite sisu ja XX ütlusi. A. Ivanovi kaitsja leiab, et A. Ivanovi tegevus oli spontaanne reaktsioon kannatanupoolsele eelnevale ründele, mistõttu A. Ivanov tegutses hädakaitseseisundis, tal esines kaitsetahe ning tema kaitsetegevus ei ületanud hädakaitsepiire. Maakohus on otsust tehes leidnud, et õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Kuivõrd kohus luges otsust tehes põhjendatult kannatanu ütlused igati usaldusväärseks, siis on aru saada, et kohus luges tõendatuks ka selle, et kannatanu ei kasutanud süüdistatava suhtes esimesena vägivalda ehk puudub kannatanupoolne rünne. Kaitsja on avaldanud arvamust, et tõenditest nähtuvalt oli kannatanule omane provotseeriv käitumine ning ta võis olla tüli algatajaks. Tegemist on aga kaitsja arvamusega, kuivõrd ühestki tõendist seda ei nähtu. Ka järgmisel päeval, s.o 14.09.2019 toimunud konflikti käigus ei olnud sündmuskohale kutsutud XX kuidagi provotseerivaks pooleks ega sekkunud füüsilisse konflikti. Tõsi, ta oleks võinud enda tuttavaid keelata ja proovida kaklust lahutada, kuid pidades silmas, et XX oli eelmisel päeval korralikult A. Ivanovi käest peksa saanud, siis on tema mittesekkumine mõistetav. Isegi kui hüpoteetiliselt eeldada A. Ivanovil hädakaitseseisundi esinemist, siis juba A. Ivanovi enda ütlustest nähtuvalt ei olnud tegemist kaitsetahtega ning tegemist on ilmselge hädakaitsepiiride ületamisega, kuivõrd kannatanul tuvastati roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd, roiete hulgimurrud, pindmine peavigastus ja pea pindmised hulgivigastused, samuti vasaku silma punetus. Seega on kannatanu suhtes toime pandud intensiivne rünne, mida ei saa lugeda väidetava kannatanupoolse tõukamisega proportsionaalseks, kui selline tõukamine üldse aset leidis. 5.
  3. A. Ivanovi kaitsja hinnangul ei ole maakohus üheski süüdistuse episoodis hinnanud süüdistatava terviselikku seisundit. Apellandi sellesisulise seisukohaga ei saa nõustuda, kuivõrd kohus on juba kõnealuse 13.09.2019 episoodi analüüsi käigus uurinud ja kõrvutanud ambulatoorses kohtupsühhiaatrilises-kohtupsühholoogilises ekspertiisiaktis kajastatut teiste tõenditega. 5.
  4. Puutuvalt 13.04.2020 toimepandud kuriteosse märgib kaitsja, et kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Kaitsja hinnangul kohus seda teinud ei ole. Apellandi sellesisulise etteheitega ei saa nõustuda, kuivõrd ka kõnealuses episoodis on kohus avanud esmalt kannatanu ütluste sisu ning seejärel hinnanud tõendeid kogumis, kõrvutades kannatanu ütlusi teiste tõenditega. Kohus on põhjendatult ja jälgitavalt jõudnud järelduseni, et kannatanu on andnud usaldusväärseid ütlusi. Apellatsioonist nähtuvalt ei ole kohtu hinnangul A. Ivanovi ütlused usaldusväärsed, kuid kaitsja ei saa selle seisukohaga nõustuda. Prokurör märgib, et kohus on lisaks kannatanu ütluste usaldusväärsusele ka A. Ivanovi ütluste usaldusväärsuse küsimust põhjalikult analüüsinud ning kohtu järelduste kujunemine on järgitav ja loogiline. Kaitsja mittenõustumine kohtu järelduste ja 8
(12)põhistustega ei tähenda, et tegemist oleks normide rikkumisega või ebaseadusliku kohtuotsusega. Kaitsja on leidnud, et rakendub in dubio pro reo põhimõte, kuna süüdistusversiooni kõrval on võimalikud muud versioonid ja tõendid kogumis ei lükka ümber kaitseversiooni, et Artem Ivanov pole temale etteheidetavaid kuritegusid toime pannud. Apellandi sellise seisukohaga prokurör ei nõustu. Maakohus on järgitavalt, loogiliselt, tõenditele tuginevalt tuvastanud süüdistatava poolt talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemise ja süü, mistõttu pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mis tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada. Kokkuvõtvalt on maakohus kõnealuses kriminaalasjas tõusetunud vaidlusküsimusi põhjalikult analüüsinud – seejuures sidunud isikuliste tõendiallikate ütlused teiste asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on oma seisukohti põhistanud ning järelduste kujunemine on selge ja loogiline. Eelnevat silmas pidades ei ole kohtumenetluse käigus esile kerkinud asjaolusid, mis lükkaksid ümber A. Ivanovi poolt KarS § 121 lg 2 p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise. Selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, ei nähtu ka apellatsioonist. A. Ivanovi enda ega tema kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt kohtuotsust ebaseaduslikuks ning kõiki A. Ivanovi kaitsja poolt apellatsioonis kajastatud etteheiteid on maakohus juba analüüsinud ning järeldusi põhistanud. Prokurör leiab, et Harju Maakohtu 10.03.2021 otsus seaduslik ja põhjendatud, samuti kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks ja A. Ivanovi õigeks mõistmiseks, seega palub jätta Harju Maakohtu 10.03.2021 otsus muutmata ja Artem Ivanovi kaitsja L. Viili apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsioonis ja prokuratuuri vastuses toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonimenetluses ei ole süüdistatava õigeksmõistmist kuriteo toimepanemises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi vaidlustatud.
  2. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja poolt esitatud apellatsioonis palutakse maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning põhitaotlusena süüdistatava õigeksmõistmist ka KarS § 121 lg 2 p 1, 3 järgi põhjusel, et kriminaalasjas esineb sellise kvaliteediga kõrvaldamata kahtluste kogum süüdistatava süüdiolekus, et neid tuleb tõlgendada tema kasuks. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kriminaalkolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli õigele järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseversiooni sellest, 13.04.
  3. a alaealise RR kehalise väärkohtlemise episoodis pole süüdistatav RR löönud ega temale valu tekitanud.
  4. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonis toodud argumendid sellest, et 13.09.
  5. a toime pandud XX kehalise väärkohtlemise episoodis võis tegutseda süüdistatav hädakaitses on täiesti uus 9
(12)kaitseversioon, mida kaitsja ei ole maakohtus välja toonud (Kd III lk 40-45) ega maakohus oma otsuses üldse käsitlenud. KrMS § 306 kohaselt peab küsimuste lahendamisel maakohus muuhulgas tuvastama, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Selleks tuleb kohtul vajadusel muu hulgas ka hinnata, kas on tõendatud mingid faktilised asjaolud, mis õiguslikult käsitavad teo õigusvastasust või süüdistatava süüd välistavatena. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile. (3-1-1-74-10 p 6.4) Kohtukolleegiumi veendumusel on maakohus süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel eeltoodut jälginud. Kuigi esitatud apellatsioonis toob kaitsja esmakordselt uue argumendina välja, et süüdistatava tegevuses kannatanu XX suhtes võib olla tuvastatav õigusvastasust välistav asjaolu, leiab kohtukolleegium, et kriminaalasjas uuritud tõendite hindamise tulemusena puudus maakohtul igasugune vajadus kontrollida süüdistatava tegevuses võimaliku hädakaitseseisundi esinemist. Kriminaalasjas uuritud tõenditega (eelkõige süüdistatava enda ütlustega) on tuvastatud, et A. Ivanov oli selgelt ärritunud kannatanu XX peale ning esitas viimasele pretensioone seoses kannatanu poolt antud lubadusega süüdistatavaga piljardit mängida täitmata jätmisega. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et süüdistatava eripära ja võrdlemisi eraklikku eluviisi (vt kohtupsühhiaatriline akt kd II tlk 162-169, süüdistatava naabri, kannatanu esindaja SS ütlused kd II tlk 147-150) silmas pidades võis A. Ivanovi solvumist inimlikult mõista, kuid vägivalla rakendamist need asjaolud ei õigusta. Kannatanu poolt süüdistatava väidetav tõukamine vastuseks pretensioonide esitamisele tuleneb üksnes süüdistatava enda ütlustest. Süüdistatava poolt tõukamisele järgnenud tema tegevuse kirjeldamine on aga selges vastuolus kannatanul objektiivselt tuvastatud kehaliste vigastuste hulga ja iseloomuga ning seetõttu tuleb süüdistatava ütlused kannatanu suhtes rakendatud vägivalla ning võimaliku enesekaitse vajaduse osas seada kahtluse alla. Nimelt andis süüdistatav ütlusi, et XX tõukas teda ning siis oli vaja ennast kaitsta. Ta haaras kannatanul rinnust, raputas ja viskas endast eemale. Kedagi peale nende seal ei olnud. Kannatanu kukkus põlvili, võttis käega peast kinni ja hakkas kriiskama „politsei, politsei, mind pekstakse“ (Kd III lk 25 pöördel). Kohtukolleegium sedastab, et kannatanu kiirabiga toimetamisel 13.09.2018 Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda, tuvastati XX-l roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd, roiete hulgimurd, pindmine peavigastus ja pea pindmised hulgivigastused. Epikriisi koostanud meditsiinitöötaja on lisaks märkinud, et patsiendi vasak silm punetas, kannatanu sõnul torgati talle sõrmega silma (kd I tlk 6-7). Ringkonnakohus on seisukohal, et kannatanul tuvastatud sellised ulatuslikud kehavigastused ei võinud tekkida üksnes rinnust kinni võtmise, raputamise ja eemale tõukamise tulemusena, nagu süüdistatav seda väidab. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et vägivalla tarvitamine toimus kannatanu poolt kirjeldatud viisil: kui kõrvutada kannatanu ütlusi ning tal hilisemalt tuvastatud vigastusi, tuleb nentida, et need on kokkulangevad. Nii on kannatanu kirjeldanud lööke näkku, paralleelselt tuvastati XX-l pea piirkonnas vigastused. Kannatanu sõnul lõi A. Ivanov teda siis, kui ta esimestest löökidest kukkus, jalaga keha piirkonda, paralleelselt tuvastati kannatanul vigastused kehatüve piirkonnas. Kannatanu kirjeldab seda, kuidas A. Ivanov torkas teda sõrmega silma, paralleelselt on kannatanul tuvastatud silma punetus. Kannatanu ja süüdistatav on riimuvalt kirjeldanud, kuidas XX kukkus ja ennast löökide eest kätega varjas. Mõlemad on viidanud, et süüdistatav lõpetas füüsilise väärkohtlemise siis, kui XX hakkas politseid appi karjuma. Isegi, kui möönda, et kannatanu võis süüdistatavat esimesena tõugata, siis sellele järgnes süüdistatava poolt kannatanu sellise intensiivsusega julm läbipeksmine, mis üheselt kinnitab, et süüdistatav on võimaliku hädakaitse piiri selgelt ületanud. KarS § 28 lg 2 kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt 10
(12)ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Selliselt ei nõustu ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni argumentidega, et süüdistatav võis tegutseda hädakaitses ning tema ütlused kannatanu suhtes rakendatud vägivalla osas on usaldusväärsed.
  1. Apellatsiooni põhiargumendina 13.04.
  2. a toimepandud alaealise RR kehalise väärkohtlemise episoodis seab kaitsja kannatanu RR ja tunnistaja SS ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ning leiab, et pole tõendamist leidnud, et süüdistatav oleks RR löönud või temale muul viisil valu tekitanud. Kaitsja märgib, et helistamisel Häirekeskusesse, kui kannatanu oli tajutud sündmuse vahetu mõju all, pole ta midagi maininud sellest, et A. Ivanov oleks teda löönud. Kohtukolleegium kaitsja põhiargumentidega ei nõustu ning esmalt märgib, et vaidlus puudub, et süüdistuses näidatud ajas ja kohas leidis aset süüdistatava ja alaealise kanntanu vahel konflikt, mis oli tingitud väidetava müra tõttu, mida süüdistatava hinnangul põhjustas RR pere. Alusetu ning uuritud tõendiga vastuolus olev on kaitsja põhiargument sellest, et Häirekeskusesse helistades pole SS midagi rääkinud sellest, et süüdistatav oleks tema last löönud. Nähtuvalt kõnesalvestuse vaatlusprotokollist on Häirekeskusesse helistaja SS mitmel korral teatanud, et naaber lõi tema last (Kd III lk 136). Arusaamatul kombel taasesitades apellatsioonis lõiku sellest, kus ema räägib Häirekeskuse töötajale taustal nutvalt lapselt vahetult kuuldu edasi, kuidas mees surus last vastu seina, haaras lõuast, käskis teda kuulama, jätab kaitsja täiesti tähelepanuta sellele järgneva lause „Lõi teda vastu pead!“ (Kd III lk 137). Lisaks kannatanu enda ütlustele, asitõendina uuritud Häirekeskusesse kõnesalvestuse vaatluse protokollile, millest riimuvalt nähtub, et naaber A. Ivanov surus kannatanut vastu seina, haaras lõuast ning lõi teda käega vastu pead, on KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt tunnistajate SS ja AA analoogsed ütlused lubatavaks tõendiks ning lükkavad üheselt ümber kaitseversiooni toimunust. Maakohus on veatult leidnud, et kuigi süüdistatava poolt RR ründamise ajal kõrvalisi isikuid, kes oleks näinud toimunut pealt, juures ei olnud, lubab kriminaalasjas uuritud tõendikogum üheselt asuda seisukohale, et A. Ivanov reageeris löögiga siis, kui kannatanu hakkas appi hüüdma, kuna soovis, et kannatanu appi hüüdmise lõpetaks, kannatanu sõnul oli löök tugev ja põhjustas valu ning sel põhjusel on tegu toime pandud otsese tahtlusega ning õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
  3. Esitatud apellatsioonis juhib kaitsja eraldi tähelepanu süüdistatava tervislikule seisundile, mida maakohus ei ole üheski süüdistuse episoodis hinnanud ega arvestanud. Nimelt kinnitab Artem Ivanovi ambulatoorne kohtupsühhiaatriline kohtupsühholoogiline kompleksekspertiisi akt nr 7.13/290, et uuritav Artem Ivanov sai
  4. a peksmise tagajärjel raske ajutrauma, mille tagajärjel tekkisid tal epileptilised hood. Kuna tervislik seisund järjest halvenes, suunati ta edasiseks raviks Moskvasse, kus tal diagnoositi ajukasvaja ja
  5. a teostati kaks operatsiooni. Käesoleval ajal on talle määratud töövõimekaotus 60%. Ekspertiisiaktist nähtuvalt mõjutas
  6. a peksmise tagajärjel saadud ajutrauma oluliselt tema edasist elukäiku. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis välja toodud süüdistatava tervisliku seisundi tähelepanuta jätmise argument ei ole õiguslikult relevantne. Nähtuvalt viidatud kompleksekspertiisi aktist nr 7.1- 3/290 esineb süüdistataval orgaaniline isiksushäire, mis ei ole hõlmatav määratlusega vaimuhaigus, nõrgamõistlikkus, nõdrameelsus, muu psüühikahäire, ajutine raske psüühikahäire või muu raske psüühikahäire. Artem Ivanovil esinev orgaaniline isiksushäire ei põhjusta temal takistusi ega piiranguid ümbrusest ja oma tegude iseloomust arusaamiseks ja käitumise juhtimiseks. Määratlus „kalduvus vägivaldsele käitumisele“ ei kuulu psühhiaatria ega kliinilise psühholoogia valdkonda. Käitumise impulsiivsus, kergenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime oma käitumisele võimalike tagajärgede suhtes on joobeseisundile iseloomulikud väärkohastumuslikud käitumismuutused (Kd II lk 168). Viidatud ekspertiisiaktist järeldub, et A. Ivanov on süüdiv, temal ei esine meditsiinilisi tunnuseid, mis viitaksid tema süüdimatusele ega piiratud süüdivusele, seega 11
(12)puudus maakohtul ka KarS § 60 kohaldamise vaagimise vajadus. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on A. Ivanovi süüküsimuse veatult lahendanud ning uuritud tõenditest nähtub üheselt ka süüdistatava poolt kuritegude toimepanemise motiiv - 13.09.
  1. a toime pandud episoodis solvumine XX peale ning 13.04.
  2. a episoodi osas naabritevaheline konflikt väidetava müra tõttu.
  3. Maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust, tsiviilhagi ning lähenemiskeelu lahendamist vaidlustatakse üksnes süüdistatava õigeksmõistmise apellatsioonitaotluse kontekstis. Ühtegi sisulist argumenti maakohtu vastavasisuliste otsustuste muutmiseks kaitsja esitatud apellatsioonis välja ei too. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud küsimuste osas on maakohtu otsus seaduslik ning veenvalt põhjendatud, kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
  4. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  5. märtsi 2021 otsuse Artem Ivanovi suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
  6. Süüdistatav Artem Ivanovile õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 298,80 eurot. Kaitsja tasutaotluses menetlustoiminguteks on märgitud tutvumine maakohtu otsusega, süüdistatava nõustamine, apellatsiooni koostamine ning ajakuluks on näidatud kokku 275 minutit. Ringkonnakohus leiab, kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava Artem Ivanovi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.